lg 2 mõttes – õigus riigi abile), vaid isiku õigus ettevõtlusvabadusele (
).
lg 2 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes4 on selgitatud, et nimetatud õigus on tuletatud inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest. Põhiseadusega kaitstud juhtumitel on ühiskond otsustanud tagada inimesele sotsiaalse kaitse osalise või täieliku sissetulekukaotuse või teatud kulude tekkimise puhuks ning muu vajaliku abi kaupade ja teenuste näol, mis riigi sekkumiseta oleksid kättesaamatud. Kaebaja poolt taotletava toetuse eesmärgiks ei ole sotsiaalsete riskide vähendamine, s.o kaebaja ei taotle abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse või muu puuduse tõttu. Kaebajal on füüsilise isikuna võimalik taotleda erinevaid toetuseid, sh toimetulekutoetust.
sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes5 on selgitatud, et ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsete meetmete järele. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Samuti ei tule riigil tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlust. Riigi positiivsete kohustuste hulka seoses ettevõtlusvabadusega kuulub kohustus luua õiguslikud raamistikud ettevõtlusvabaduseks, sh äriõiguse ja ühinguõiguse normid. Ettevõtlusvabadus hõlmab ka isiku õigust nõuda riigilt selliste abinõude kasutamist, mis kaitsevad ettevõtjat teiste isikute eest. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 11; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Eeltoodust tuleneb kokkuvõttes, et ettevõtlusvabadus on ennekõike tõrjeõigus, et riik liigselt ettevõtlusesse ei sekkuks. Sooritusõigusena saab ettevõtlusvabaduse all nõuda piisava normistiku loomist, et ettevõtlus vaba konkurentsi tingimustes oleks võimalik ning ettevõtjal oleks olemas õiguslik raamistik tegutsemiseks ja oma õiguste kaitsmiseks. Ettevõtlusvabaduse sisuks ei ole riigi poolt toetuste andmine, et tagada ettevõtjale piisav tulu ja kasumlikkus. Küll aga peab riigi poolt toetuse andmine tuginema seaduslikule alusele (samas, p 21). 7.
lg 2 kohaselt võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist n.ö lihtreservatsiooniga seadusega, mida võib seadusandja piirata igal legitiimsel eesmärgil, järgides ennekõike proportsionaalsuse põhimõtet. Ükski põhiõigus või -vabadus ei ole piiramatu (vt
lg 2) ning õiguspäraste piirangute seadmisel ei pea ka piirangutega tekkivat tulu kaotust hüvitama. Eeltoodu kehtib nii püsivate ettevõtluspiirangute kohta (nt tingimused äriühingute asutamisele, aruandluskohustus jne) kui ka ajutiste, ühekordsete, erakorraliste ja/või vääramatust jõust tulenevate piirangute osas. Seega ei tule riigil tingimata hüvitada näiteks seda, kui ettevõtjal jääb tulu saamata sõja, majanduslanguse, loodusnähtuste (torm, veeuputus vms) või ka nakkushaiguse laialdase leviku korral. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust tasandada mistahes käibelanguseid, mis tulenevad ettevõtjast sõltumatutest asjaoludest. Ka NETS või HOS ei sätesta mistahes õiguspäraste piirangutega tekitatud hüvitamist. RVastS alusel on aga võimalik reeglina üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine (§ 7 jj) ning erandlikult õigustloova aktiga või õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamine (§-d 14 ja 16), kui isiku õiguseid on erakordselt piiratud. Arvestades COVID nakkuse üldist levikut, ei saa kaebaja korral (analoogia korras toetuse andmisele laiendades) järeldada, et nimelt kaebaja on erakordselt ja eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluv. Seega kokkuvõttes ei ole riigil kohustust hüvitada nakkushaiguse levikust ja sellega seatud piirangutega, mille õigusvastasust 4 5 https://pohiseadus.ee/sisu/3499/paragrahv_28 p 11 jj https://pohiseadus.ee/sisu/3502 p 6 jj 5
). Küll aga võib ebavõrdse kohtemise mõistlik põhjendus sõltuda vabatahtliku toetuse eesmärgist ja sellest, kuivõrd see riivab võrdsuspõhiõiguse tuuma. Näitlikult, kui riik sooviks suunata eraldi vabatahtliku toetuse üksikemadele, jättes kõrvale üksikisad, sest neid on vähe (vrdl vastustaja argument FIEde vähesuse kohta käesolevas asjas), siis see rikuks põhiseaduse §-des 12 ja 27 toodud soolise ja vanemate võrdõiguslikkuse põhimõtet ja sellega võrdsuspõhiõiguse tuuma. Andes majanduslikku toetust ettevõtlusele, on riigi ebavõrdse kohtlemise mõistliku põhjuse kaalumisruum oluliselt laiem. Sealjuures võib riik lähtuda ka laiemalt avalikust huvist, kuidas säilitada enim töökohti ja valdkonna jätkusuutlikkust. Arvestades seda, et rahaliste vahendite jaotamisel tuleb peaaegu alati teha valikuid, võib riik lähtuda ka otstarbekusest, et mõistlik ei ole anda toetust kõigile, sest sellest ei piisa kellegi tegevuse jätkamiseks mõistlikus mahus; vaid toetust tuleb suunata ennekõike neile, kelle jätkamisest saadakse suurim ühiskondlik kasu (pikaajaliselt tegutsevad, kultuuriliselt olulised, paljudele inimestele tööd andvad ettevõtted). Vastustaja on neist kaalutlustest ka lähtunud, leides, et majandusliku jätkusuutlikkuse tulemuse saavutamiseks oli vajalik piiritleda võimalike taotlejate hulk selliselt, et muusikavaldkond sektorina jääks tegutsema. Teisalt tuli aga arvestada meetme rahalise mahuga, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et tema majanduslik jätkusuutlikkus tegelikult kindlustada. Sellisel alusel eristamine, mis võib küll nõrgemaid konkurente piirata, ei ole ilmselgelt põhjendamatu, kui võrdsetel alustel kõigile jagades ei pruugi valdkond üldse püsima jääda. Seega on ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlik põhjus. 9. Kohus nõustub ka sellega, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kindla toetusmeetme kehtestamist (vrdl Riigikohtu otsuse nr 5-20-1 p-d 34-36). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli võimalik taotleda toetust Töötukassa meetmetest. Asjaolu, et toetuste suurused ja andmise alused ei ole täpselt samad, ei muuda Kultuuriministeeriumi poolt toetuse andmata jätmist meelevaldseks. Töötukassa ja Kultuuriministeeriumi eesmärgid toetuste andmisel on erinevad, sh on olemuslikult Kultuuriministeeriumi eesmärgiks avaliku huvi edendamine, s.o eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, mitte iga üksiku ettevõtja toimetuleku tagamine või edendamine. Määruse nr 14 § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldajate jätkusuutlikkuse tagamine. Määruse nr 17 § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi ja/või ärimudeli ümberkorraldamise kaudu tema pikaajalise elujõulisuse taastamine ning seeläbi kultuuri kättesaadavuse tagamine. Seega kummalgi juhul ei ole toetuse andmise eesmärgiks olnud üksiku toetuse saaja erahuvi (kasumi ja käibe) tagamine, vaid laiemalt avalik huvi, et kultuurikorraldajad jätkaksid oma tegevust ning sellega tagataks kultuuri kättesaadavus. Võrdlusena märgib kohus, et Töötukassa antavate toetuste eesmärk „Tööhõiveprogramm 20212023“6 raames on pigem suunatud üksikisiku elujärje parandamiseks ja tööhõive tagamiseks. Sellele viitab § 2 lg 1, mille kohaselt on programmi üldeesmärk lühendada töötuse kestust ning aidata tööle isikud, kelle töölesaamine on pikaajalise töötuse või muude eriliste takistuste tõttu raskendatud, samuti leevendada tööjõupuudust ja ennetada töötust. Töötasu toetus ja töötasu hüvitis seoses COVID19 haiguse tõkestamise piirangutega7 võimaldas kaebajal saada: 6 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/108052021007 §-d 191 ja 193, kättesaadavad redaktsioonis https://www.riigiteataja.ee/akt/108052021004 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.