Obsah (4)

§ 657§ 534§ 172§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-3131 Kohtuasi Sihtasutuse Põhja-E

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

3

1. Maakohus kohaldas 26.02.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja pikendas 28.02.2024 määrusega psühhiaatriahaiglasse paigutamist kuni 05.04.2024 kell 14.
2. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus eksis tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

1. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku väitega, et tema viibimine psühhiaatriakliinikus ei olnud vajalik. Asja materjalidest nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire – generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes depressiivne kohanemishäire (F43.2). Ta viibis haiglaravil teistkordselt ja tema suitsiidirisk oli psühhiaatrite hinnangul kõrge. Psühhiaatriakliinikus oli puudutatud isik ärev, nõudlik ja haiglaravi suhtes negatiivselt meelestatud. Kohtul puudub alus kahelda isikule pandud diagnoosis. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ja puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
2. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab puudutatud isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Raviarsti hinnangul oli puudutatud isik ohtlik nii ümbritsevatele kui ka iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Isiku käitumine enne psühhiaatriahaiglasse pöördumist viitas selgelt psühhootilise käitumise süvenemisele. Asja materjalidest nähtuvalt plaanis puudutatud isik sooritada Nõmme metsas vererõhuravimeid võttes enesetapu. Eeltoodust tulenevalt ohustaks puudutatud isik haiglaravita jäämisel psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu ja tervist. Tema ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline, kuivõrd suitsiidirisk oli suurenenud ärevusfooni tõttu kõrge. Samuti viitas puudutatud isiku ohtlikkusele tema puudulik haiguskriitika ja puuduv arusaam ravi vajalikkusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
3. Riigikohus on leidnud, et PsAS § 11 lg 3 kohane muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada talle psühhiaatrilist abi muul viisil kui tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine annab alust kahelda selles, et ta on suuteline iseseisvalt ja korrektses koguses ravimeid manustama. Tema ravisoostumus ei ole pidev, kuivõrd ta kutsus pärast 27.11.2023 haiglast vabanemist endale korduvalt kiirabi suitsiidmõtete tõttu, pöördus 23.02.2024 psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult ja võeti haiglasse ravinõusolekuga, kuid määruskaebuses eitas endal esinevat psüühikahäiret ja esinenud suitsiidmõtteid. Väljaspool haiglat puudub võimalus puudutatud isiku jälgimiseks ja vajaliku ravi tagamiseks, sest tal puudub selleks vastav tugivõrgustik. Eelnevast tulenevalt on ebatõenäoline, et isik oleks suuteline end iseseisvalt väljaspool psühhiaatriakliinikut ravima. 19.

§ 534

lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatrite 26.02.2024 arvamuse kohaselt puudus alus prognoosida puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul. 28.02.2024 raviarsti arvamuse kohaselt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast esialgset haiglas viibimist, tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel kujutaks ta raske psüühikahäire tõttu ohtu endale ja ümbritsevatele. Kuivõrd raviarsti hinnangul oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus vastavalt isiku 4 tervislikule seisundile esialgset õiguskaitset pikendada. Asjaolu, et puudutatud isik psühhiaatrite ja raviarsti hinnanguga ei nõustu, ei lükka ümber hinnangut tema tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. 20. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused maakohtu määruse tühistamiseks ja määruskaebuse rahuldamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. 21. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

22.

§ 543võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) 5