Obsah (10)

§ 163§ 162§ 657§ 654§ 651§ 405§ 637§ 442§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2024, Tallinn Kohtuasja num

§ 163lg 1), lähtudes sellest, et kohus rahuldas hagi peaaegu pooles ulatuses.

Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning jättis menetluskulud poolte enda kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies mahus ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Hageja leiab, et sissenõudmiskulude nõude 10 euro ulatuses rahuldamata jätmiseks alust ei olnud. Hageja on tõendanud parkimistrahvi/leppetrahviteate esitamise kostjale ning meeldetuletuskirja saatmise kostja rahvastikuregistris olevale aadressile (rahvastikuregistri seadus, RRS § 65 lg 1, § 68). Hageja sai tugineda vaid rahvastikuregistris olevatele andmetele ning hagejal ei saanud olla teavet kostja muu elukoha kohta. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole põhjendanud, kuidas ja kuhu oleks pidanud hageja kostjale meeldetuletuskirja kätte toimetama, kuid on pidanud saadetud kirjaga seotud kulu põhjendamatuks. Kostja väide mujal elamise kohta on paljasõnaline, samuti ei ole kostja väitnud, et tal puudus juurdepääs rahvastikuregistrijärgsel aadressil asuvale postkastile.
3. TsÜS § 70 järgi, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja leiab, et tahteavalduse (meeldetuletuskiri) edastamist kirja teel tuleb pidada edastamiseks mõistlikul viisil (RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-53-17, p 13) ning võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2), ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama (RKTKo 19.12.2005, 3-2-1-156-05, p 10). Käesoleval juhul on 3 2-23-112616 hageja teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskiri kostjani toimetada ning lahendada vaidlus kohtueelselt. Rahvastikuregistri aadressile nõudekirja saatmine on teavitamise nõude täitmine mõistlikul viisil (HMKo 15.06.2021, 2-21-100750, PMKo 12.10.2022, 2-22-117802, p 15).
4. Hageja väidab, et piisas ka leppetrahvi nõude tuuleklaasi vahele jätmisest, hageja ei pidanud seda täiendavalt kätte toimetama. Samuti ei pidanud hageja täiendavat meeldetuletust saatma. Hageja tegi seda selleks, et lahendada vaidlus kohtuväliselt, st soodsamalt ja kiiremini. Tuginedes tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute regulatsiooni väljatöötamiskavatsusele, selgitab hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt kulusid, mida ta on kandnud selleks, et nõuda kostjalt võlg sisse kohtuväliselt. Hageja kulutuste tekkimine on seotud kostja makseviivitusega. Hageja tegi tasulised päringud Transpordiametisse ja rahvastikuregistrisse kostja andmete saamiseks ning saadud andmetele tuginedes saadeti välja meeldetuletuskiri. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel 15 eurot. Seaduses sätestatud piirmäär välistab selle, et tarbijalt nõutaks ebamõistlikult kõrgeid sissenõudekulusid. 15 eurot on kohtupraktikas samalaadsetel asjaoludel peetud põhjendatud kuluks (PMKo 11.02.2022, 2-21-128527, p 3.9; HMKo 09.12.2022, 2-22-129149, p 22; HMKo 15.12.2022, 2-22-122867, p 71; PMKo 23.02.2023, 2-22-123600, p 18).
5. Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Hageja leiab, et menetluskulud oleks tulnud jagada

§ 162lg 1 alusel ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et selle menetlemine on vastuolus põhiseadusega. Kostja hinnangul ei peaks kohus arutama nii väikest nõuet olukorras, kus kostja on olnud nõus tasuma leppetrahvi nõude. Muus osas jääb kostja väidete juurde, et ta ei näinud oma sõiduki tuuleklaasil parkimistrahvi ega ole saanud kätte meeldetuletuskirja.
2. Menetluskulude kohta leiab kostja, et kuna tema nõustus maakohtu pakutud kompromissiga, kuid kostja mitte, siis on maakohus õigesti teinud otsuse, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 163lg 2).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada.

Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi tervikuna, st mõistab välja ka sissenõudekulu 10 eurot. Tulenevalt hagi rahuldamisest muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtus ning määrab kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 654lg 2 p 2²).

18. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas (

§ 651lg 1).

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi sissenõudekulu 10 euro ulatuses rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 eurot (15 eurot leppetrahvina ja 5 eurot sissenõudekulu eest). 4 2-23-112616 19. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kohus ei peaks hageja apellatsioonkaebust menetlema. Kui tegemist on lihtmenetluse asjaga (

§ 405

lg 1), siis võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2, § 70 koosmõjus RRS § 65, § 68), samuti ei ole maakohus oma otsust

nõuete kohaselt põhjendanud (

§ 442lg 8).

Seega peab ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlema sõltumata sellest, et apellatsiooniastmes on vaidluse all vaid 10 euro suurune nõue. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on vääralt jätnud sissenõudekulu 5 eurot ületavas osas kostjalt välja mõistmata. Samuti on hageja vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtul puudub seaduslik alus nõude menetlemata jätmiseks.

1. Kuna kostja nõustus juba maakohtus leppetrahvi 15 eurot tasumisega ega ole vaidlustanud leppetrahvi temalt väljamõistmist, lähtub ringkonnakohus sellest, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja rikkus parkimisnõudeid. Samuti on maakohtu otsusega selle jõustunud osas tuvastatud, et kostja on teatanud hagejale leppetrahvist kohasel viisil, st leppetrahvi kviitungi sõiduki tuuleklaasi alla panemisega. Ringkonnakohtu lahendada on seega vaid küsimus, kas hageja sissenõudekulu tervikuna (st veel 10 euro ulatuses) kostjalt väljamõistmiseks on alust.
2. Maakohus jaatas hagejal päringute (Transpordiamet, rahvastikuregister) tõttu tekkinud kulu 5 eurot, kuid jättis hageja sissenõudekulu nõude ülejäänud osas (10 eurot) rahuldamata. Maakohus põhjendas oma otsust sellega, et hageja ei ole tõendanud meeldetuletuskirja kostjale kättetoimetamist, kuna kiri saadeti aadressile, kus kostja enda sõnul ei ela. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades asunud seisukohale, et hageja ei ole meeldetuletuskirja kostjale kätte toimetanud, kuigi meeldetuletuskiri oleks tulnud lugeda kostja poolt kättesaaduks (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2, § 70 koosmõjus RRS § 65, § 68). Maakohus ei ole oma otsust hagi selles osas rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendanud. Samuti on maakohtu otsus 5 euro muu hulgas rahvastikuregistri päringu eest kulu väljamõistmise kohta vastuoluline. Kui maakohus ei pidanud kostja rahvastikuregistrijärgset aadressi oluliseks, siis on arusaamatu, miks pidas kohus rahvastikuregistrisse päringu tegemise kulu asjakohaseks.
3. Käesoleval juhul on hageja Transpordiametisse tehtud päringuga (dtl 59–63) tuvastanud selle, et parkimiskorda rikkudes pargitud sõiduk kuulus kostjale. Rahvastikuregistrisse tehtud päringuga sai hageja teada, et kostja elukoht on XXX, Tallinn. 21.11.2022 saatis hageja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile meeldetuletuskirja (dtl 64–65). Meeldetuletuskirjas on märgitud, et leppetrahvi nõue on 15 eurot ja kirjaga seotud sissenõudmiskulu on 15 eurot. 30 eurot paluti kostjal tasuda hiljemalt 01.12.
4. Hageja tõendas kirja saatmist 26.06.2023 menetlusdokumendis esitatud kuvatõmmisega Omniva veebilehelt. Kuvatõmmise kohaselt oli kirja XXXXXXXXXXXXX puhul tegemist hageja saadetud meeldetuletuskirjaga (dtl 87).
5. RRS § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. RRS § 65 lg 2 järgi, kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks (st elukoha aadressi). Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Kostja ei ole vaidlustanud, et XXX, Tallinn on tema rahvastikuregistri järgne aadress, vaid on väitnud, et ta ei ela sel aadressil. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta ei saaks nimetatud aadressile saadetud posti kätte. 5 2-23-112616
6. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui kostja ei ela rahvastikuregistrisse kantud aadressil, ei tähenda see, et sellele aadressile saadetud kirju ei saa lugeda kättesaaduks TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 tähenduses. RRS § 68 kohaselt on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. Hageja tegi rahvastikuregistrisse päringu ning sai teada kostja aadressi XXX Tallinn, millele saatis meeldetuletuskirja. Kohus leiab, et hageja võis pidada rahvastikuregistrisse kantud aadressi selliseks aadressiks, millelt kostja saab teate kätte. Hageja ei pidanud täiendavalt tuvastama kostja muud elukohta ega saatma teadet alternatiivselt mõne muu kanali kaudu. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et asjaomase kirja posti teel isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressil saatmine on tahteavalduse edastamine mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses (RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-53-17, p 13). Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirja saatmise järgselt – ajast, mil kiri pidi tavapäraselt kostja postkasti jõudma – mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2), kuna TsÜS § 69 lg 2 järgi ei pea tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik (RKTKo 19.12.2005, 3-2-1-156-05, p 10). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on hageja teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskiri kostjani toimetada ning lahendada vaidlus kohtueelselt.
7. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul meeldetuletuskirja saatmisega seotud ja nõutud kulu 15 eurot tervikuna põhjendatud kulu. Esiteks ei oleks sissenõudmiskulu üldse tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse nõuetele vastavalt õigeaegselt täitnud. Ent ka meeldetuletuskirja saatmine on kostja huvides, kuna sellele reageerimine oleks võimaldanud kostjal kulusid kokku hoida, st säästnud teda kohtukuludest. Kuna kostja ka meeldetuletuskirja järgselt võlgnevust ei tasunud (kostja ei teinud seda ka maksekäsu kiirmenetluses), siis on põhjendatud sissenõudekulu kostjalt väljamõistmine.
8. VÕS § 113² lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on sisustanud oma 15 euro nõuet Transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega ning kirjaliku nõudekirja saatmisega kostja postiaadressile.
9. Ringkonnakohus märgib, et kuigi VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 15 eurot, st võib välja mõista ka väiksema summa, siis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustatud 15 euro väljamõistmist olukorras, kus asjaomane nõue koosneb päringutest riigiasutustele ja meeldetuletuskirjast (vt nt HMKo 09.12.2022, 2-22-129149, p 22; HMKo 15.12.2022, 2-22-122867, p 71; PMKo 23.02.2023, 2-22-123600, p 18). Kohtupraktika vastab asjaomase sätte kehtestamise eesmärgile. Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse (786 SE) eelnõu seletuskirjas on ühelt poolt märgitud, et eelnõuga loodavas §-s 113² sätestatakse konkreetsed ülempiirid tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude suurusele, et kaitsta seeläbi makseviivitusse jäänud tarbijat ebamõistlikult kõrgete sissenõudmiskulude eest, mis võiksid tema makseraskusi ja majanduslikult keerulist olukorda veelgi süvendada. Teisalt peaks regulatsiooni täpsustamine hõlbustama kohute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudmiskulude mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ning millele hinnangu andmine on oluliselt keerulisem. 6 2-23-112616
10. Käesoleval juhul on kostja vaielnud hageja sissenõudmiskuludele vastu põhjusel, et ta ei ole väidetavalt meeldetuletuskirja kätte saanud, mitte seetõttu, et kulud oleksid iseenesest ülemäärased. Kuna nii päringute tegemine (sh rahvastikuregistrile päringu saatmine, kuna muul moel ei saanud hageja kostja aadressi teada) kui ka meeldetuletuskirja saatmine on põhjendatud ja sellise kulu eesmärk on olnud võla sissenõudmine kohtuväliselt, st ka kostja menetluskulude ärahoidmine, siis leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb rahuldada kogu sissenõudekulu 15 euro suuruses. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles sissenõudekulu jäi 10 euro osas rahuldamata.
11. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse eelnimetatud põhjustel, siis ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes hageja apellatsioonkaebuse muudele väidetele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hagi ka maakohtu poolt rahuldamata jäetud osas, siis tuleb muuta maakohtus kantud menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda (

§ 162lg 1).

Seoses kostja vastuse väitega, et maakohus tugines õigesti menetluskulusid jaotades

§ 163

lg-le 2, märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda tuginedes

§ 163lg-le 1, kuna hagi rahuldati peaaegu pooles ulatuses.

Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi ka rahuldamata jäänud osas, siis puudub alus jagada menetluskulusid muul viisil kui

§ 162lg 1 alusel.

31. Ringkonnakohtus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, mistõttu jäävad ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja ei ole kohtu määratud tähtajaks (07.03.2024) menetluskulude nimekirja esitanud. 32. Maakohus on oma otsuse resolutsioonis märkinud üksnes menetluskulu jaotuse (mille ringkonnakohus tühistab). Kuna maakohus ei määranud kindlaks poolte menetluskulusid ning kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldab hagi tervikuna, sh jätab menetluskulud tervikuna kostja kanda, siis jätab ringkonnakohus nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (

§ 174lgd 3–5; Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21-22).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus

§ 174

lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 7