Obsah (6)

§ 158§ 55§ 90§ 109§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-463 Otsuse kuupäev 8. november 2022 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Urmas Valge kaebus Tartu Vangla vastu 02-17.12

) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 6-7, 28-29) viitas kaebaja üksnes joonealuses märkuses üldsõnaliselt sellele, et voodivarustuse puudumine kahjustab tervist, ilma konkreetseid kaebajal tekkinud tervisehäireid välja toomata ja nendega rahalist nõuet seostamata. Kaebajal on õigus läbida selles nõudes kohustuslik kohtueelne menetlus ning vajadusel esitada kohtule uus kaebus.

1. Kaebuse esimeseks aluseks on, et vastustaja ei võimaldanud kaebajal
2. ja 14.12.2021 helistada halduskohtusse. Vastustaja leidis juba kohtueelses menetluses, et kaebajale kohtusse helistamise võimaluse andmata jätmine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul ei ole tegemist sedavõrd intensiivse sündmusega, et tõenäoline oleks kaebajal mittevaralise kahju tekkimine. On usutav, et helistamise võimaluse andmata jätmine põhjustas kaebajale pahameelt. Kuid kaebaja ei ole muutnud usutavaks, et kahepäevane tõrge vangla asjaajamises (15.12.2021 sai kaebaja soovitud kõne teha) tekitas talle sedavõrd tõsiseid üleelamisi, et tegemist on väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. S.h ei ole kaebaja välja toonud, millised konkreetsed menetlustoimingud jäid tal seetõtu tegemata või hilinesid. Kahju hüvitamise nõuet sellel alusel ei ole võimalik rahuldada, kuna täidetud ei ole tingimus, et kaebajal peab olema tekkinud kahju.
3. Kaebuse järgmisteks alusteks on kinnipidamistingimused kartseris: 1) kaebajal puudus kogu kaebuses nimetatud perioodi jooksul ehk 02-17.12.2021 päevasel ajal voodivarustus (sellega kuulub kokku kaebuse alus, et kaebajalt võeti ära padi); 2) 16.12.2021 võeti kaebajalt ära raamat ja sall. 7.
4. Teisena nimetatud aluse puhul ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik. Kaebajalt võeti esemed ära üks päev enne kartserist vabastamist. Raamatu ja salli puudumine ühe ööpäeva jooksul ei saanud tekitad kaebajale sedavõrd tõsiseid üleelamisi, et tegemist oleks mittevaralise kahjuga RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega läbiotsimise õiguspärasuse kohta ja ei korda neid. Kohus ei hinda seda, kas raamatute, välja arvatud pühakirja, õigusaktide ja mõistlikus koguses õppe- või usukirjanduse keeld kartseris (VSKE § 60 lg 1) on õiguspärane, kuna see on ulatuslik ja mitmetahuline teema, mis kohtuasja lahendust sisuliselt ei mõjuta. 7.
5. Nõuet ei saa rahuldada ka seoses voodivarustuse puudumisega päevasel ajal. Mõlemad pooled on oma seletustes välja toonud, et kaebaja paiknes kartserikaristuse kandmise ajal tavapärases elukambris, kus magamisasemeks on voodi (nari). Justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 4 sätestab, millised esemed kartseri sisustusse kuuluvad. Nende hulgas on päevaks ülestõstetavad ja seina külge 4 kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid (VSKE § 7 lg 4 p 1). Kohtupraktikas tõlgendatakse seda sätet läbivalt nii, et kartseris päevasel ajal reeglina voodivarustust kasutada ei saa. Tegemist ei ole vananenud kohtupraktikaga, kuna VSKE § 7 lg 4 p 1 kehtib muutmata kujul edasi. Vastustaja viidatud lahendid ei ole tehtud väga ammu, vaid 28.05.2019 (asjas 317-2181) ja 12.05.2020 (asjas 3-19-2134). Sätet on samal viisil kohaldatud ka 06.10.2021.a määruses asjas 3-21-
6. Kohus nõustub selle tõlgendusega - kui kartseris puuduvad voodid (magamiseks on päevaks ülestõstetavad või põrandal asuvad lavatsid), siis ei saa seal väljaspool magamiseks ette nähtud aega hoida ka voodivarustust. Kartserirežiimi tuleb kinnipeetavatele kohaldada võimalikult ühetaoliselt. Seetõttu ei saa voodivarustust päeval lubada ka olukorras, kus kinnipeetav kannab kartserikaristust tavalises elukambris. Kohus märgib, et selle võrra oli kaebaja juba soodsamas olukorras - erinevalt seina külge kinnitatud lavatsist, mida päeval üldse kasutada ei saa, või põrandal asuvast kõvast lavatsist oli kaebajal istumiseks või lamamiseks soovi korral võimalik kasutada voodit (nari). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiksid vajaduse anda talle erandina päevasel ajal voodivarustuse kasutamise võimalus. Kohtupraktikas on seda vajalikuks peetud näiteks kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu. 7.
7. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja oleks saanud kehtivatest õigusnormidest mööda minna ning kohaldada nendega vastuolus olevaid õiguskantsleri või muude isikute või organisatsioonide seisukohti. Sel juhul oleks vastustaja tegevus olnud õigusvastane. Kohus ei kahtle praeguse kohtuasja asjaoludel VSKE § 7 lg 4 p 1 kooskõlas põhiseaduse § 18 esimese lõikega, mis keelab väärikust alandava kohtlemise ja karistamise. Kohus peab silmas eeskätt seda, et kaebaja ei viibinud kartserirežiimil pikka aega, vaid 15 päeva ning kaebaja viibis tavakambris, mille tingimused on kartserikambrist soodsamad.
8. Viimaks tugineb kaebaja sellele, et ta ei saanud 16.12.2021 lõuna- ja õhtusööki. 8.
9. Kohtu hinnangul ei olnud vastustaja tegevus kaebaja taotluse menetlemisel õiguspärane. Tartu Vangla kodukorra punkt 9.3 ütleb, et toidust loobumise lõpetamiseks esitab kinnipeetav vangla direktorile taotluse (lisa 5) ja talle võimaldatakse vangla toit uuesti alates taotluse esitamisele järgnevast toidukorrast. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja taotlus oli sõnastatud nii, et kaebaja soovis taotluse vormi. Samas oleks sellisest taotlusest pidanud olema äratuntav, et kaebaja suure tõenäosusega soovib toidust loobumise lõpetada. Mõistlik tähtaeg oleks olnud anda kaebajale taotluse vorm kohe või paluda kaebajal vabas vormis avalduses täpsustada, kas ta soovib taotluse vormi või siiski toitu. Mõistlikuks ei saa pidada, et toidust loobumise lõpetamise taotluse toime avaldub järgmisel toidukorral, aga taotluse vormi puhul on mõistlik menetlusaeg selline, et kodukorras sätestatud järgmine toidukord oleks olnud 17.12.2021.a hommikusöök. 8.
10. Kohus põhimõtteliselt nõustub sellega, et vastustajal oleks tulnud kaebaja taotlus toidust loobumise lõpetamiseks vastu võtta ja seda menetleda ka siis, kui see oleks esitatud vabas vormis. Samas ei saa ka kaebajale ette heita, et ta soovis esitada vormikohast taotlust. Kodukorra punktis 9.3 on taotluse vormile viidatud. Kodukorras ei ole selgitust, et kodukorra lisadeks olevad vormid on üksnes abistava tähendusega. 5 8.
11. Õhtusöögi kohta väidab vastustaja, et kaebajale pakuti õhtusööki, kuid kaebaja ei soovinud seda. Ka kaebaja kinnitab, et vanglaametnikud pakkusid talle õhtusööki ning ta selge sõnaga ei nõustunud ega keeldunud. Kohtu hinnangul oli kaebajal soovi korral võimalik õhtusööki saada. Eeltoodut arvestades jäi kaebaja seoses vastustaja õigusvastase tegevusega ilma ühest toidukorrast ehk lõunasöögist. See, et kaebaja ei saanud õhtusööki, ei ole ette heidetav vastustajale. Põhjendatud ei ole kaebaja pahameel selle üle, et õhtusöögi pakkumist põhjendati toidu rohkusega (ülejäägiga). See oli asjakohane selgitus, kuna oli ilmne, et kaebaja taotlust ei ole menetletud ja toidu valmistamisel ei ole kaebajaga arvestatud. 8.
12. Olenemata vastustaja tegevuse õigusvastasusest ei ole täidetud muud kahju hüvitamise tingimused. Ühe toidukorra andmata jätmine ei saanud tekitad kaebajale sedavõrd tõsiseid üleelamisi, et tegemist on mittevaralise kahjuga RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
13. Hüvitamiskaebuse aluste kumuleerumine on võimalik üksnes nende kahju tekkimise aluste korral, mille puhul on kindlaks tehtud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus. Kui kinnipidamistingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis ei saa nad kogumis olla inimväärikust alandavad ja õigusvastased (Riigikohtu 20.12.2017.a otsus asjas 3-14-52649 p 10). Võimalik on see, et õigusvastased toimingud eraldi võetuna ei ole piisavad selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada (Riigikohtu 20.10.2021.a otsus asjas 3-19-2061 p 20.6). Vastustaja tunnistas kahel päeval helistamise võimaluse puudumise õigusvastasust ning kohus leidis, et kaebajale 16.12.2021 lõunasöögi andmata jätmine oli õigusvastane. Raamatu ja salli äravõtmise osas kohus toimingu õiguspärasust ei hinnanud. Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud toimingute tagajärjed ehk kahel päeval kohtule helistamise võimaluse puudumine, ühe toidukorra andmata jätmine ning ühel päeval raamatu ja salli puudumine ka kogumis piisavad selleks, et nõustuda kaebajal mittevaralise kahju tekkimisega.
14. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata.
15. Kaebaja leidis kaebuses, et kaebuse alusena välja toodud toimingud on vastuolus põhiseadusega. Kohus mõistab seda väidet taotlusena algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus selgitas kaebajale 06.09.2022.a määruses, et tema taotlus ei ole lubatav, kuna

§ 158

lg 4 alusel saab kohus põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ainult õigusnormi (seaduse või määruse konkreetse sätte), aga mitte haldusakti või haldusorgani toimingut. Kaebaja ei esitanud selgitusi, millist õigusnormi ja millisel põhjendusel peab ta põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus jätab taotluse

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata.

Kohus ei pea vajalikuks hinnata omal algatusel mõne asja lahendamisel kohaldatud õigusnormi põhiseaduspärasust (vt ka otsuse punkti 7.3). Menetluskulud, muud taotlused, selgitused 12. Kaebaja esitas 10.10.2022.a avalduses seisukohti selle kohta, et kohus tagastas kahju hüvitamise nõude seoses kartserikaristuse ajal tähendusliku suhtlemise võimaluse ja meditsiinilise järelevalve puudumisega. Tegemist on vastuväitega

§ 90lg 1 tähenduses.

Kohtu hinnangul ei ole vastuväite esitamine lubatav olukorras, kus kaebaja oleks nõude tagastamisele saanud esitada määruskaebuse. Seetõttu jätab kohus vastuväite läbi vaatamata. 6 Kohus selgitab kaebajale, et kohane ei ole tema viide kohtupraktikale, mille järgi esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine välistab kahju hüvitamise ainult juhul, kui nende kasutamine oleks saanud anda reaalse tulemuse. Küsimus ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamises (RVastS § 7 lg 1), vaid kohustusliku kohtueelse menetluse läbimises (VangS § 11 lg 8). Viimase osas on kohtupraktika ühtne - kohtule esitatud kahju hüvitamise alused peavad kattuma nendega, millele kaebaja tugines kohtueelses menetluses ning kui kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbimata, siis kaebus lubatav ei ole. 13.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 14. Kohus vabastas kaebaja 06.09.2022.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3).

Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. S.h puudub reaalne nõue või kulu, mille menetlusosaliste või riigi kanda jätmise üle otsustada. 15.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 7