← Eesti

2-23-128430/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-128430 Tsiviilasi OK Incure OÜ hag

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

  1. märtsi
  2. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
  3. novembri
  4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma 3

(6)vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 9. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et kostja sissetulekuid ja kohustusi kontrolliti krediidilepingu sõlmimisele eelnenud telefonikõne vahendusel, mille kohta tõendeid ei ole. Päring teostati maksehäireregistrisse, mille kohaselt ei olnud kostjal lepingu sõlmimise ajal ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamiseks lähtus krediidiandja kostja poolt esitatud tulu andmetest. Samuti saadi teavet avalikest andmebaasidest, mh E-Krediidiinfo andmebaasist ja rahvastikuregistrist. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti. Riigikohus on

  1. novembri
  2. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste 4

(6)kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu
  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. 10.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on võtnud kasutusele krediiti kokku 9273 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid kokku 8776 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 5273 eurot, kulude katteks 226,92 eurot ja intressi katteks 3276,08 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 497 eurot (9273-8776). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 497 eurot. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata.

  1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata.
  3. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude.

  1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 497 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.
  2. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
  4. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 532 eurot. Hagi rahuldati ligi 9,9% ulatuses. 5

(6)
  1. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 90,1% ulatuses hageja kanda ning 9,9% ulatuses kostja kanda.
  2. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 euro väljamõistmiseks. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
  3. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 595 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga
  4. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 595 eurot saab pidada põhjendatud menetluskuluks.
  5. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 595 eurot, millest kostja kanda jääb 9,9% ehk 58,90 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 536,10 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  6. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.