Obsah (4)

§ 182§ 116§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-21-1707 15. märts 2024 Maria Lõbus X kaebus Justiitsministe

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

3-21-1707 ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vanglas viibiv vahistatu X esitas
2. juulil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse tervisekahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebaja osutas, et õiguskantsler tegi
3. aastal Riigikogule ettepaneku vangistusseaduse (VangS) § 90 lõike 3 esimese lause ja lõike 5 muutmiseks osas, mis puudutab vahistatute liikumisvabadust ja suhtlemisvõimalusi. Siiani pole seadust muudetud. Vahistatu viibib üksikvangistuses ja talle on vaja tagada tähendusliku suhtluse võimalus. Kaebaja on viibinud vanglas
4. a oktoobrist saati ning jätkuvalt piiratakse tema kui vahistatu liikumis- ja suhtlemisvabadust. Ta on olnud kambris üksinda ja kahekesi. Kambrist väljas on ta käinud arvutiruumis, korra kasvumajas ja kaitsjaga kohtumas. Ülejäänud aja on ta olnud kambris. Kui süüdimõistetud saavad helistada iga päev pikemalt kui 10 minutit, siis vahistatu saab helistada kord nädalas 10 minutit. Vahistatute õigused oleksid tagatud, kui oleks muudetud VangS-i.
5. Vastustaja Justiitsministeerium palus kaebuse jätta rahuldamata. VangS-is sätestatu ei takista vanglal võimaldada vahistatule mõtestatud tegevust ja piisaval määral suhtlust. Normi rakendajal (vanglal) on kaalutlusruum, millistesse tegevustega vahistatut hõivata ja milliste meetmetega tagada eelvangistuse tingimused, et vahistatu saaks piisavalt suhelda. VangS § 90 lõike 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VangS § 90 lõige 3 ei piira vahistatu kambrivälist liikumist ajal, kui vahistatu on hõivatud õppimise või töötamisega, samuti ei piira säte vahistatule mõtestatud tegevuste ja suhtluse võimaldamist, kuivõrd tegevusi on võimalik korraldada ka kambris. Samuti saab vahistatu viibida iga päev värskes õhus. Seega sõltub kaebaja õiguste riive ulatus vangla tegevusest, mitte ei tulene vahetult õigusnormist. Arvestades, et säte ei keela vahistatule tööhõives või õppetöös osalemist ega suhtlusvõimalusi, siis ei saa ka kaebaja väidetav õiguste rikkumine tuleneda õigusakti andmata jätmisest. Kuivõrd säte üksnes piirab liikumisõigust ajal, mil vahistatu ei ole tööga või õppimisega hõivatud, ja sätte alusel on vahistatule hõivetegevused lubatud, siis ei saa ainuüksi sätte sõnastusest teha järeldusi kaebajale kohaldatud režiimi suhtes. Võimalik õiguste riive sõltub sellest, kuidas normi rakendaja on normis kirjeldatud tingimusi kohaldanud. Praeguses asjas ei tekitatud kaebajale kahju vahetult õigustloova akti andmata jätmisega. Norm võimaldab tagada vahistatule nii hõivetegevustes osalemise ja selle kaudu ka kambrist väljas liikumise võimalused. Samuti tagab vangla vahistatule erinevate suhtlusvõimaluste kasutamise. Seega on normi võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt ja kaebaja õiguste rikkumise eest saaks vastutada vangla, kui kaebaja tõendab, et vangla on tema õigusi rikkunud. Eelvangistuses viibivaid isikuid ei ole kuriteos süüdi mõistetud, seega ei ole ka eelvangistuse eesmärgiks vahistatute resotsialiseerimine. Sellegipoolest võimaldatakse vahistatutele Viru Vanglas erinevaid tegevusi, sh osaleda riigikeele õppes, vaadata filme, osaleda kunstiringis, saada lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, osaleda eluviisitreeningus, käia kabelis, vestelda kontaktisiku, psühholoogi, sotsiaaltöötajaga. Kaebaja oli vahistatu perioodil
6. oktoober 2020 kuni
7. jaanuar
8. Vangla on pakkunud kaebajale võimalust asuda tööle (töö kasvuhoones), kuid kaebaja keeldus põhjusel, et töö toimus hommikusel ajal. Vangla on võimaldanud kaebajal soovi korral kohtuda kaplanaadi teenistujatega, kaebajal on olnud võimalus kasutada vangla raamatukogu teenuseid. Samuti on kaebajale igapäevaselt kättesaadavad ajalehed, kui ta avaldab selleks soovi. Kaebaja on aktiivselt kasutanud võimalust tutvuda õigusaktidega ja kohtulahenditega, selleks on ta lubatud arvutiruumi (nt
9. a veebruaris 10 korda, märtsis 2 3-21-1707 14 korda, aprillis 7 korda, mais 11 korda, juunis 10 korda, juulis 13 korda, augustis 10 korda). Õigusaktidega tutvumise ajaks oli planeeritud kaks tundi. Kaebajal on olnud võimalus kasutada seadusest tulenevat õigust kokkusaamiseks. Vangiregistri andmete kohaselt on kaebajal toimunud
10. oktoobril 2020 lühiajaline kokkusaamine tuttavaga. Kuivõrd kaebajal ei ole teadaolevalt lähedasi, kes külastaksid teda pikaajalistel kokkusaamistel, siis ei ole kaebaja kokkusaamisi ka ise taotlenud. Kaplaniga on toimunud vestlused nt
11. augustil 2021,
12. septembril 2021,
13. oktoobril
14. Lisaks on kaebaja saanud vestelda inspektorkontaktisikuga. Kaebaja on saanud vangistuse ajal osaleda Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse täiendkoolitusel (aianduskursus) vahemikus
15. mai 2021 –
16. august
17. Iga kord kaebaja kursusele kohale ei läinud, põhjendades puudumist sellega, et ta on ravimite mõju all ega saa ennelõunal midagi teha. Kursuse kestus oli kolm korda nädalas kell 10.30 kuni 12.
18. Kaebaja on olnud järjepidevalt vangla meditsiiniosakonna jälgimisel, mida kinnitavad ka kaebaja tervisekaardi väljavõtted. Psühhiaatri vastuvõtul on kaebaja käinud nt
19. mail 2021 ja
20. juulil
21. Kinnipeeturegistri andmetest nähtub, et kaebajale on lubatud igal nädalal üks lisakõne, kui ta selleks ise soovi avaldab, et säilitada vanglaväliseid positiivseid kontakte. Kaebaja ei ole paiknenud kambris üksi, ajavahemikul
22. oktoober 2020 kuni
23. september 2021 on kaebajal olnud 10 erinevat kambrikaaslast, kellega on olnud võimalus kambris viibimise vältel suhelda. Seega on kaebajal olnud võimalik suhelda erinevate vanglaametnike, töötajate, tervishoiutöötajatega, samuti erinevate kaaskinnipeetavatega. Sellega on kaebajale piisaval määral suhtlust tagatud. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõttu kehtestati
24. a sügisel vanglates, sh Viru Vanglas, viiruse leviku tõkestamiseks liikumispiirangud (lukustatud eluosakonnad, piirangud päevakava järgsetes tegevustes). Seega oli kõikide isikute, sh vahistatute ja süüdimõistetute liikumisi ja kontakte nakkusohu vähendamiseks piiratud, kuid vangla kohaldas ka piirangutest tulenevalt leevendusmeetmeid (pusled, mandalad, lauamängud, erinevad kehaliste harjutuste tegevuslehed, hingamisharjutused jms). Kaebaja ei ole põhjendanud, milline tervisekahju talle tekkis, st milles seisnes väidetav terviseseisundi halvenemine. Kaebaja ei ole seega tõendanud, et talle on tekkinud kahju. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
25. Kohus vastab esmalt kaebaja
26. veebruari
27. a avaldusele, milles kaebaja teatas, et loobub siinses asjas esitatud kaebusest siis, kui praeguse kaebuse asjaolud kajastuvad asjas nr 3-21-
28. Kohus selgitab, et praeguses kaebuses kirjeldatud asjaolude eest saaks kaebaja asjas nr 3-21-2219 kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui kohus liidaks asjad nr 3-21-1707 ja 3-21-
29. Seda, miks kohus neid asju liita ei saa, on kohus kaebajale selgitanud juba
30. jaanuari
31. a määruses ja
32. veebruari
33. a vastuses. Seega järeldab kohus, et kaebaja ei soovi praegusest kaebusest loobuda, ja lahendab asja sisuliselt.
34. Kaebaja taotleb talle õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Sätetena, millega on kahju tekitatud, nimetab kaebaja VangS § 90 lõike 3 esimest lauset ja lõiget
36. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lõige 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt 3 3-21-1707 kannatanud isikute rühma. RVastS § 14 lõike 2 kohaselt ei välista RVastS § 14 lõige 1 vastutust õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud kahju eest. VangS § 90 lõike 3 esimene lause näeb ette, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. RVastS § 14 lõike 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma (vt Riigikohtu
37. oktoobri
38. a otsuse nr 3-3-1-84-12 punkt 13). RVastS § 14 lõike 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-64-04, punkt 24; 3-3-1-48-08, punkt 15; 3-3-1-44-08, punkt 16; 3-3-1-84-12; 3-3-1-53-13; 3-16-1191, punkt 9; 3-16-2267, punkt 18; 3-16-1903, punkt 21). Kui isiku suhtes on antud haldusakt või sooritatud toiming, siis saab kahju hüvitamist nõuda RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Andresen, E. Riigivastutus. Tartu, 2009, lk 88; Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1903, punktid 22−23).
39. Kohus märgib, et kaebajale kui vahistatule sai seoses vanglas liikumis- ja suhtlemisvõimaluste väidetava vähesusega otseselt mittevaralist kahju põhjustada ainult Viru Vangla oma tegevusega (sõltumata sellest, et ta järgib seadust). Järelikult on kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahetus põhjuslikus seoses Viru Vangla kui haldusorgani toimingutega (vrd Tallinna Ringkonnakohtu
40. veebruari
41. a määrus asjas nr 3-14-53307, punkt 15; Tallinna Halduskohtu
42. mai
43. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
44. juuni
45. a määrus asjas nr 3-17-882). Kuigi Viru Vangla on kaebaja õiguste piiramisel juhindunud VangS-ist, ei ole kahju põhjustatud otseselt õigustloova aktiga ega selle andmata jätmisega. Kuna on täitmata juba üks RVastS § 14 lõike 1 alusel esitatava kahjunõude rahuldamise eeldus, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
46. Kaebajal on võimalik esitada kohtule Viru Vangla toimingutega kaebaja kui vahistatu liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja seda haldusasjas nr 3-21-2219 ka teinud ning asja menetlus on Tartu Ringkonnakohtus pooleli. Selle asja raames saab kaebaja taotleda, et kohus kontrolliks vaidlusalustes normides sisalduvate piirangute vastavust põhiseadusele. 8.

§ 108

lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista. 9. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 4