← Eesti

2-22-142418/10

Obsah (12)§ 415§ 416§ 632§ 187§ 317§ 407§ 444§ 163§ 4842§ 175§ 174§ 177

Tsiviilasi nr 2-22-142418 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-22-1424

§ 415) Kaja esitatakse tagaseljaotsuse teinud kohtule.

Kajas peab sisalduma: 1) viide otsusele, mille peale kaja esitatakse; 2) avaldus, et selle otsuse peale esitatakse kaja; 3) asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast ning selle põhistus, välja arvatud juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. (

§ 416

, RLS § 59 lg 19) Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi 1, 51010 Tartu; e-post tarturk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. (

§ 632

lg 1, § 633 lg 7, RLS § 59 lg 15) Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. (

§ 187lg 6) ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED 1. Aktsiaselts Plus

Plus Capital (hageja) esitas

  1. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja
  2. märtsil 2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse K. K. (kostja) võla väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 2314,62 eurot, intressi 336,64 eurot, lepingu haldustasu 23,20 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 218,84 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja edasiulatuva viivise põhivõlalt alates
  3. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni 11,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hagiavalduse kohaselt nõue tuleneb kostja ja ESTO AS
  4. septembril 2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr
  6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. 2 Kuna kostjale ei õnnestunud muul viisil menetlusdokumente kätte toimetada, toimetas kohus hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult, dokumendi väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus loeb

§ 317

lg 1 p 1 ja lg 5 alusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte toimetatuks

  1. oktoobril
  2. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole kohtule vastanud. Vastamise tähtpäev saabus
  3. oktoobril
  4. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt

§ 407

lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

  1. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu
  2. märtsi
  3. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
  4. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu
  7. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-2113098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 3
  8. Kohus selgitas
  9. veebruari ja
  10. märtsi 2023 määrustes hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt krediidiandja hindas krediidivõimelisust kostja poolt esitatud palgaandmete ja laenutaotluses esitatud andmete, samuti EMTA ja pensionikeskuse päringu alusel. Samuti kasutas krediidiandja kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit). Krediidiandja kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i maksehäireregistri päringu, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid varasemad ja kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja igakuine netotöötasu oli 910 eurot ja tööandja Valio Eesti AS. Krediidiandja tuvastas nimetatud andmete õiguse EMTA päringu tulemusel. Samuti tuvastas krediidiandja, et kostja igakuised finantskohustused olid 45 eurot ja minimaalsed majapidamisekulud 260 eurot. Kogutud andmeid analüüsides jõudis krediidiandja järelduseni, et kostja koondreiting on 0,40 punkti, kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 74,20 eurot. Kohus osundab, et laenu andmine on risk ja raha teenimine pole ettevõtlust soosivas keskkonnas veel keelatud. Jälgida tuleb seda, et tarbijal on ajalooliselt neli põhiõigust: „õigus turvalisusele, õigus saada teavet, õigus valida ja õigus olla ära kuulatud.“ Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja esitatust nähtuvalt on krediidiandja kontrollinud, et kostja omas töökohta ja kostja igakuise töötasu suurust. Kohustustest on kostjalt saadud info üksnes igakuiste finantskohustuste kohta. Igakuiste majapidamiskulude osas on krediidiandja lähtunud minimaalsest majapidamiskulude määrast

(260)eurot. Kostja kohustusi ei ole krediidiandja nõuetekohaselt kontrollinud. Hageja nimetatud andmekogude kontrolli ei saa pidada piisavaks. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks nõudnud kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnata.
  1. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja ostis järelmaksuga toote, mille hind oli 2314,62 eurot (krediidisumma). Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole kostja teinud lepingu katteks ühtegi makset. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2314,62 eurot. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Seega kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid. Hageja nõude intressi ja lepingu haldustasu väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata.
  2. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 11,90% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 järgi krediidiandja võib nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 on lepingu intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär, ei ole kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast kõrgemat viivist. 4 Seadusjärgne viivisemäär on hetkel 12% aastas, mis on kõrgem tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäärast. Arvestades hageja nõuet, piirab kohus viivisemäära 11,90%-ga aastas. Arvestades hageja nõuet, piirab kohus välja mõistetava viivise ka põhinõude ulatusega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2314,62 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
  4. Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla sissenõudmiskulusid. Lisaks on sissenõudekulude väljamõistmine põhjendamatu ka selle tõttu, et vastavalt eelmises lõigus väljatoodule, ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  5. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus

§ 163

lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda 20% ulatuses ja kostja kanda 80% ulatuses. 9. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja palub menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulu seoses hagiavalduse koostamise ja kohtusse esitamisega 420 eurot (ajakulu 3,5 tundi, tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks). Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses. Seega on riigilõiv 420 eurot põhjendatud menetluskulu.

§ 4842alusel on põhjendatud menetluskulu ka maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

Kohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 240 eurot (

§ 175lg 1).

Kohus arvestab, et asi ei olnud õiguslikult keerukas ega asjaolude poolest mahukas. Tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks. Arvestades ka hagi täiendamist, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on põhjendatud. Hageja on kinnitanud, et on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Seega kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

  1. Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 680 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 544 eurot (680 x 0,80).
  2. Vastavalt

§ 177

lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.