Obsah (5)

§ 165§ 47§ 108§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-22-21 Otsuse kuupäev 31. märts 2023 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi X kaebus Tartu Vanglalt 2 320 euro mittevaralise k

) § 59 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt, menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited.

1. Kaebaja on kaebuse põhistamiseks kaebusega (tl 1-5) tõenditena esitanud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse (tl 6-7), 24.03.
2. a menetlusdokumendiga Tartu Vangla 21.03.
3. a vastuse pöördumistest koopiate saamiseks (tl 46), 03.03.
4. a menetlusdokumendiga (tl 59-60) vanglale 02.11.
5. a esitatud taotluse vaide esitamise tähtaja ennistamiseks (tl 61).
6. Vastustaja on kaebusele esitatud vastuväidete tõendamiseks tõenditena esitanud Tartu Vangla 28.05.
7. a käskkirja nr 6-2159, vangla 02.07.2021 käskkirja nr 6-2/240, vangla 03.09.
8. a käskkirja nr 356 vangla 27.10.
9. a käskkirja nr 6-2/450, X kahju hüvitamise taotluse ja vaide nr 1-11/350-1 ning taotluse vaide esitamise tähtaja ennistamiseks nr 1-11/3502, Tartu Vangla 09.11.
10. a otsuse nr 1-11/350-3, X telefonikõnede väljavõte 15.– 17.07.
11. a ja inspektor-kontaktisik H. Looritsa 04.11.
12. a e-kirja (tl 17-37).
13. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. 2
14. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu rahuldamisele.

§ 165

lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Käesolevas asjas leiab kohus, et vastustaja jättis õiguspäraselt kohtueelselt kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kohus nõustub üldjoontes Tartu Vangla seisukohtadega ega pea

§ 165lõikele 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata.

12. Kohus lähtub kaebaja menetlusdokumentides (tl 1-5, 41-43, 45, 53-54, 59—60) esitatud väidete alusel vaidlust lahendades

§ 47lõikes 1 ja vangistusseaduse (Vang

S) § 11 lõikes 8 sätestatud piirangust, mille kohaselt võib kinnipeetav hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduda üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. See tähendab, esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.

1. Seega saab kohus lähtuda üksnes nendest kaebuse ja teistes menetlusdokumentide asjaoludest, millele kaebaja on tuginenud kohustuslikus kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses.
2. Kohus põhjendab kaebaja menetlusdokumentides (tl 1-5, 41-43, 45, 53-54, 59—60) esitatud väidetele tuginevat mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamata jätmist järgnevate õiguslike ja faktiliste asjaoludega.
3. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist.
4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
5. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.
6. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lõike 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Seega vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine õigustatud kaebuses toodud asjaoludel, kui isikult võeti alusetult vabadus ja isikule põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve õigusvastase riivega.
7. Vangistuses viibivat kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41 lg 1). 3
8. Õiguslikku vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on vaidlusalustes käskkirjades ette heidetud VangS § 37 lõike 1 (kohustus töötada) rikkumist. Vastavalt VangS § 63 lõikele 1 võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi.
9. Kohtule esitatud tõendikogumi kohaselt taotleb kaebaja hüvitist, sest vangla kokku viis haldusakti rikuvad kaebaja väidetel tema õigusi ja vangla on kaebaja õigusi rikkunud ka väidetaval alusetul vabaduse võtmisel kaebaja õigusi rikkuvate ja alusetult piiravate toimingutega.
10. Kohus selgitab esimese vahemärkusena vastuseks kaebajale, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt käsitletakse haldusakti õiguspärasena, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
11. Kohus märgib teise vahemärkusena vastuseks kaebusele, et halduskohtule poolte esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks murdnud Tartu Vangla 26.02.
12. a käskkirja nr 6-3/58 õigusjõu, millega vangla määras kaebajast kinnipeetava osalise koormusega vangla majandustööle, abitöölise ametikohale
13. märtsist
14. a
15. veebruarini
16. a. Seega oli kaebaja kohustatud käskkirjas toodud tingimustel tööhõives osalema koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega.
17. HMS § 60 lõike 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Seega lähtub kohus vaidlust lahendades kehtivast haldusaktist tulenevast tõsiasjast, et kaebaja oli viidatud haldusaktist tuleneva kohustuse tõttu kohustatud vaidlusalusel perioodil kinnipeetavana osalise koormusega vangla majandustööl abitöölisena töötama.
18. HMS § 60 lõike 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
19. Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadega tõendatut, et kaebaja keeldus õigusvastaselt käskkirjades toodud ajal töötamisest.
20. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (nt otsused asjades nr 3-3-2-1-15, nr 3-3-2-2-15, nr 3-15-3133 ja 3-18-1895).
21. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on kolm distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidemenetluses õiguspäraselt vaidlustanud ja saavutanud vastavates vaidemenetlustes nende käskkirjade õigusjõu murdmise. Seega on tegemist õiguspäraste haldusaktidega. Kaebajale on distsiplinaarkaristused määratud 28.05.
22. a, 02.07.
23. a, 03.09.
24. a ja 27.10.
25. a (tl 17-27). Vangla esitatud 02.11.
26. a taotlus vaide esitamise tähtaja ennistamiseks, mille ärakirja valguskoopia 02.02.
27. a esitas ka kaebaja (tl 32, 61) ei tõenda kaebaja poolt 28.05.
28. a, 02.07.
29. a, 03.09.
30. a käskkirjade osas vaidemenetluse seaduses sätestatud korras läbimist. Samuti ei tõenda ainuüksi vaide esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamine vangla toimetatud vaidemenetluse õigusvastasust.
31. Seega oli Tartu Vangla 26.02.
32. a käskkiri nr 6-3/58 ja sellega pandud kohustus täitmiseks kaebaja kõrval kohustuslik ka vanglale riigiasutusena ja kohtule riigiasutusena, 4 mistõttu ei ole tõendatud 28.05.
33. a, 02.07.
34. a, 03.09.
35. a haldusaktide õigusvastasus ja nendega kaebaja õiguste rikkumine, mis saaksid anda aluse kaebaja soovitud hüvitise vanglalt välja mõistmiseks.
36. Vastustaja on viidanud haldusasjale nr 3-21-2601, mille raames on kaebaja halduskohtus vaidlustanud Tartu Vangla 27.10.
37. a käskkirja nr 6-2/450 tühistamiskaebusega.
38. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole ka pooltele teadaolevalt kaebaja tühistamiskaebust käesoleva kohtulahendi tegemise seisuga rahuldatud. Vastupidi, Tartu Ringkonnakohtu 16.03.
39. a kohtuotsusega on kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata jäetud, sest ka halduskohus oli varasemalt kaebaja kaebuse rahuldamata jätnud.
40. Kaebaja menetlusdokumentides nimetatud Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised on soovituslikud ning ei muuda kehtiva siseriikliku õiguse norme. Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega ei ole vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud, mistõttu on vangistuse täideviimise tingimuste reguleerimine siseriiklik küsimus. Seega tuleb nimetatud küsimuses lähtuda eelkõige vangistusseadusest ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest ning haldusaktidest. Kinnipeetava töökohustust aktsepteerib ka Euroopa Inimõiguste Konventsioon, mille artikkel 4 punkti 3a kohaselt ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Kaebajat ei ole vangla sundinud ebaharilikule tööle, vastupidi majandustööle.
41. Kaebajale distsipliinirikkumise eest aresti määramisega piirati kaebaja liikumisvabadust. Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lõike 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (RKHK 28.02.
42. a otsus asjas nr 3-17-1503, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna tõendikogumiga tõendatult oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
43. Neil asjaoludel nõustub kohus vastustajaga, et käesolevas asjas ei ole kahju hüvitamise eeldused kaebaja nõude rahuldamiseks täidetud. Tõendikogum ei tõenda vangla kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastast tegu avalik-õiguslikus suhtes, kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, kaebajale kahju tekitamist, põhjuslikku seost õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning esmaste õiguskaitsevahendite ammendatust.
44. Kohtule esitatud tõenditega ei ole tõendatud ka kaebaja õiguste rikkumine distsiplinaarkaristuste täitmisel.
45. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
46. Kaebaja puhul ei tõenda tõendikogum selliste asjaolude esinemist. Kaebajalt võeti vabadus seaduslikul alusel. Kaebaja soovitud hüvitis on ülepaisutatud kaebaja soovitud päevamääras. Kohus ei jaga kaebaja arusaama hüvitise summade duubeldamise võimalusest menetlusdokumentides toodult. Kaebajat ei ole ühe teo eest kaks korda karistatud ega topeltkaristatud. Vangla ei ole taoline majutusasutus, kus soovi korral saaks tellida ja peaks 5 võimaldama üksikkambri. Kaebaja ei ole tõendanud vanglasisesel paigutamisel subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebajale võimaldati suhtlemine, hügieenitarvete probleem ei kvalifitseeru rahalisele hüvitisele väärikuse alandamisena.
47. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
48. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja (

§ 108lg 1).

Kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, mistõttu tuleb riigilõiv jätta riigi kanda (

§ 118lg 3).

Kuna vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta dokumente esitanud, siis jäävad menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1).

40. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb eraelu puutumatuse tagamiseks füüsiliste isikute nimed asendada tähemärkidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6