Obsah (8)

§ 113§ 30§ 29§ 35§ 42§ 421§ 4034§ 403

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja number 2-23-135174 Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2023. a, Jõhvi Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi Aktiva Finants OÜ hagi R

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Viru Maakohtu 20.11.
2. a kohtunõudes kohus kohustas hagejat esitama asjaolud/tõendid, mis puudutavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, kuna kostja ja OÜ xxx vahel sõlmitud võlatunnistustest tulenevad nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingutest. Samuti tuli hagejal esitada krediidilepingud ning lepingutega seotud asjaolud.
3. 27.11.
4. a menetlusdokumendis ei nõustunud hageja asjaoluga, et võlatunnistused on sõlmitud tüüptingimustel ja võlatunnistus ei ole vastuolus imperatiivsete sätetega (

§ 113lg 6).

Hagejal ei ole vaja esitada muid tõendeid peale võlatunnistuste ja hageja ei pea esitama tõendeid konstitutiivsete võlatunnistuste aluseks olevate asjaolude kohta, sest kostja kaotab õiguse esitada võla olemasolu suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida oleks võinud esitada algse võlgnevuse osas. Võlatunnistustega tunnistatud aluskohustuse olemasolu puudumine või kehtetus ei oma võlatunnistuste kehtivusele mõju. Võlatunnistustega seonduvat ei reguleeri tarbijakrediidisätted ning hagejale ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustused ja hageja ei pea vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmisega seonduvaid tõendeid esitama, sest hageja ei ole krediidiandja ja ei ole võlatunnistuste alusel andnud kostjale laenu/krediiti. Käesoleval juhul on võlatunnistus sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja enda vahel, mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija vahel. Ei tarbijakrediidi sätted ega ka

§ 30

ei välista võlatunnistuste sõlmimist.

2 tarbijakrediidilepingu regulatsioonis ei ole sätestatud, et tarbijakrediidilepinguga seonduva kohustuse osas ei tohi sõlmida konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimine on/oli kostja vaba tahe, st kostja oli teadlik sõlmitava võlatunnistuse sisust ja ta võttis vastu teadliku otsuse uude võlasuhtesse astuda. Kui esialgse nõude aluseks on/oli tarbijakrediidileping, on/oli kostjal enne võlatunnistuse sõlmimist olemas kõik õigused esitada tarbijakrediidi sätete alusel vastuväiteid ka hagejale ehk nö kolmandale isikule/nõude omandajale. Hageja on seisukohal, et tal ei ole isegi kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis. Kohus on asunud eeldama, et võlatunnistuse aluseks olev nõue tulenes tarbijakrediidilepingust. Hageja märgib, et kohus ei saa asja lahendada eeldustele tuginedes. Tõendite ja vastuväidete esitamine lasub kostjal.

1. Menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid on kostjale 27.10.
2. a kätte toimetatud e-toimiku kaudu (KÄPO-s). Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks hagile vastust esitanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud hagiavalduse, menetluse käigus esitatud tõenditega ja hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4. Kostja ja hageja on 01.06.
5. a sõlminud võlatunnistused nr xxx ja xxx. Kohus ei nõustu hageja poolt 27.11.
6. a esitatud selgitustega.
7. Kohus on seisukohal, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.
8. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (

) § 402-

1. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk antud juhul hagejal.
2. Kohus ei nõustu hageja poolt 27.11.
3. a menetlusdokumendis esitatud seisukohtadega, mille kohaselt hageja väidab, et tegemist on konstitutiivsete võlatunnistustega nr xxx ja xxx, milliste puhul on välistatud tarbijakrediidi sätete kohaldamine võlasuhtele.
4. Riigikohus on 03.06.
5. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

§ 29

). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, 3 millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Riigikohus on
7. juuni
8. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
9. detsembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
11. Võlatunnistustes nr xxx ja xxx on märgitud: „Käesolev võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes käesoleva võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest“.
12. Kohus on seisukohal, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.
13. Võlatunnistuse tõlgendamisel tuleb arvestada

§ 29

lg 5 p-s 1 sätestatut ning arvestades, et kõik asjas esitatud võlatunnistused on koostatud hageja poolt ja puuduvad tõendid, et võlatunnistuste tingimused oleksid poolte vahel läbi räägitud. Kohtul puudub alus kahelda, et võlatunnistused on tüüptingimustega

§ 35tähenduses.

Kohus leiab, et kostja on võlatunnistuste allkirjastamisel olnud olukorras, kus tal oli juba eelnevalt tähtaegselt tasumata võlgnevused ja kohtu hinnangul põhinevad võlatunnistustes näidatud võlanõuded krediidilepingutel (nt võlatunnistustes kajastuvad intressi-, lepingutasude nõuded). Kohus osundab, et võlatunnistused on sõlmitud täielikult hageja tingimustel ja kostja (isik, kes ei oma õigusteadmisi) pidas võlatunnistuste sõlmimist soodsamaks ning mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata hageja eesmärke. 14.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. 15. Võlatunnistustega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhetele, mis algselt tulenevad tarbijakrediidilepingutest. Eelnevale viitas ka hageja oma 27.11.2023 seisukohas, kus hageja märkis, et võlatunnituste sõlmimisest tulenevalt ei ole hagi aluseks tarbijakrediidilepingud, vaid

§ 30mõttes konstitutiivsed võlatunnistused.

Kohus leiab, et hageja on tüüptingimuste kasutajana soovinud ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (

§ 421

). Kohus selgitab siinjuures, et konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete 4 sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt

§ 421

teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega. 16. Kohus on seisukohal, et tüüptingimustega lepinguna sõlmitud konstitutiivsed võlatunnistused, mille eesmärgiks oli välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumine, on käsitletav

§ 421teises lauses nimetatud kokkuleppena.

Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale

§ 421alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust.

Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on,

§ 421alusel nii või teisiti tühine.

Kohus leiab, et võlatunnistused nr 292809 ja 292811 on tühised. 17.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. 10.07.2023. a puuduste määruses andis kohus hagejale võimaluse esile tuua ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole asjaolusid hagis esile toonud ning krediidilepinguid, sh kostja krediidivõimelisust kinnitavad tõendeid ei ole esitatud, mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja (hageja) on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. 18.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 19. Kohus andis 10.07.2023. a puuduste määruses hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt

4034 lg-s 7 sätestatust ja täpsustada viivisenõudeid, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud ja viivisenõudeid ei ole täpsustatud.

1. Kohus on seisukohal, et hagiavalduses toodud nõuded on ebaselged. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
2. Tallinna Ringkonnakohus on
3. juuli
4. a määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. 22. Kuna hageja 20.11.2023. a kohtunõudest tulenevalt ei ole esitanud

§ 4034

lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. 5 Menetluskulude jaotus 23. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal asjas menetluskulusid ei esine, mistõttu kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. / allkirjastatud digitaalselt / Viljo Junolainen Kohtunik 6