← Eesti

1-22-5835/33

Obsah (4)§ 113§ 134§ 127§ 521

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest. Maakohtu otsus

  1. Tartu Maakohus tegi
  2. mail 2023 otsuse, millega ta mh: 1) tunnistas J. Sirkeli süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja karistas teda ühe aasta ning viie kuu pikkuse vangistusega, jättes selle KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata; 2) rahuldas tsiviilhagi, mõistes süüdistatavalt ning tsiviilkostjalt solidaarselt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 16 500 eurot, samuti viivise

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni; 3) mõistis süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt kannatanu kasuks välja 3654 eurot tsiviilhagiga seotud menetluskulu katteks.

  1. Kohus tuvastas, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas kaldus süüdistatava juhitud sõiduki tagaosa libisemise tõttu vastassuunda ja põrkas selle tagajärjel kokku kannatanu juhitud sõidukiga. Kannatanu sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse, mis vältab vähemalt neli kuud.
  2. Kohus märkis, et ilmastiku- ja teeolud olid süüdistuses märgitud ajal ja kohas tavapärasest palju raskemad – tuiskas, sadas lund, puhus hooti külgtuul ja maantee oli väga libe, teel oli kiilasjää. Tegemist oli pimeda ajaga, nähtavus oli piiratud ja ilmastikuolud muutusid kogu aeg – vahepeal lumesadu tihenes ja siis jälle hõrenes. Vahetult enne õnnetust sõitis maanteel palju sõidukeid ja need liikusid mõlemas sõidureas autotulede valguses kolonnis. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi süüdistatava juhitud kaubik mõned minutid enne liiklusõnnetusse sattumist autokolonnist möödasõitu. Mõni sekund enne õnnetuspaika kaotas süüdistatav sõiduki üle kontrolli ja koormamata kaubiku kerge tagaosa hakkas vastassuunda kalduma. Süüdistatav küll üritas roolides kaubikut tagasi sirgeks saada, kuid see ei õnnestunud. Kuna kaubik sattus vastassuunavööndisse, põrkas see kokku seal liikunud kannatanu sõidukiga. Liikudes piiratud nähtavuses, rasketes ilmastikuoludes ja väga libedal teel kiirusega 60–80 km/h, ei valinud süüdistatav ohutut kiirust ja ta pidi sellest aru saama. Tehnoülevaatuse tegemata jätmine ei olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses. Kannatanu ei suurendanud liiklusõnnetuse toimumise tõenäosust. Ta sõitis kolonnis, hoides vajalikku pikivahet ja sõidukiirust, ning arvestas ilmastiku- ja teeoludega. Tal polnud võimalik kokkupõrget ära hoida. Maakohus kvalifitseeris süüdistatava teo KarS § 423 lg 1 järgi, sest süüdistatav rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest.
  3. Rahuldades kannatanu haginõude, märkis maakohus, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg 3 p-des 1–6 sätestatud summad on üksnes suuniseks kindlustusandjale.

§ 134lg 2 kohaselt peab väljamõistetav hüvitis olema mõistlik.

Tsiviilkostja on pakkunud kannatanule mittevaralise kahju hüvitiseks erinevaid summasid: algul 2600, siis 15 000, lõpuks 13 500 eurot. Kohtul tuleb võtta arvesse juhtumi asjaolusid ja kannatanu üleelamised peavad saama objektiivse kõrvalseisja hinnangul mõistlikul määral hüvitatud, pidades silmas üldist heaolutaset. Samas ei tohi hüvitise sissenõudmine kaasa tuua kahju tekitaja ja tema perekonna heaolu olulist langust.

  1. Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna
  2. a analüüsist Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
  3. aastal nähtub, et sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ettevaatamatusest rikkumise korral oli suurim hüvitis 15 000 eurot ja väikseim 500 eurot. Olukorras, 3

(10)1-22-5835 kus kannatanule tekitati raske, sh eluohtlik tervisekahjustus, oli keskmine hüvitis 5933 eurot ja mediaan 5500 eurot. Osutatud analüüs ei kajasta aga elukalliduse kasvu ega ootusi mittevaralise kahju hüvitiste suurenemisele. Ei saa pidada õigeks, et mittevaralise kahju hüvitise suurust põhjendatakse alati sellega, et see peab vastama sarnastes asjades väljamõistetud hüvitistele. Niisugusel juhul ei saagi hüvitised ajas suureneda. Eestis on mittevaralise kahju hüvitised pigem väikesed. Liiga väikesed hüvitised põhjustavad kannatanule täiendava trauma, tekitades tunde, et tema kannatusi peetakse ebaoluliseks. See, et mittevaralise kahju hüvitised peavad olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda, et kohtupraktika ei saa üldise heaolu tasemest ja kannatanu üleelamistest lähtudes muutuda.
  1. Praegusel juhul tuleb hüvitise määramisel arvestada, et kannatanu sattus liiklusõnnetusse hooletu juhi süül. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkisid kannatanul rasked tervisekahjustused, mis omakorda on põhjustanud tema elukvaliteedi olulise ja püsiva halvenemise. Kannatanu on pärast statsionaarset haiglaravi vajanud jätkuvalt taastusravi. Pärast õnnetust kaotas ta töövõime ja sotsiaalse elu. Olulisel määral on takistatud iseseisev toimetulek ja kannatanu vajab järjepidevalt kõrvalist abi. Tema vaimne tervis on samuti saanud kahjustada. Kuigi kannatanu puuduv töövõime on asendunud osalise töövõimega, ta liigub osaliselt iseseisvalt, saab mingil määral hakkama igapäevaste koduste toimetustega ja käib ka osalise koormusega tööl, ei saa öelda, et tema kannatused on möödanik. Kannatanu igapäevane elu erineb oluliselt sellest, milline see oli enne liiklusõnnetust. Hüvitise suuruse puhul ei tule arvestada mitte üksnes kannatanu praegust füüsilist ja vaimset vormi, vaid ka seda, mida ta on pidanud liiklusõnnetuse tõttu mitme aasta jooksul läbi elama. Pidades silmas eelkõige kannatanu tervisekahjustuste iseloomu ja nendest tingitud eeldatava valu suurust (sh korduvaid operatsioone, taastusravi, abivajadust) ning asjaolu, et kannatanu täielik tervenemine pole võimalik, leidis kohus, et 30 000 eurot on mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik summa.
  2. Maakohus rahuldas kannatanu viivisenõude osaliselt, leides, et viivist tuleb arvestada kohtuotsuse jõustumisest, mitte tsiviilhagi kohtule esitamise ajast. Esiteks pole teada, millal kohtuotsus jõustub, ja teiseks sõltub nõude esitamise aeg kannatanust. Apellatsioonid
  3. Maakohtu otsuse vaidlustasid kaitsja, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist, ning tsiviilkostja, kes palus jätta tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulu kannatanu kanda. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  5. novembril 2023 maakohtu otsuse tsiviilhagi rahuldamise osas ja jättis hagi täielikult rahuldamata. Muus osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Apellatsioonimenetluse kulu katteks mõisteti riigilt välja 840 eurot süüdistatava ja 1029 eurot kannatanu kasuks. Tsiviilkostja apellatsioon rahuldati täielikult, kaitsja apellatsioon osaliselt.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas esimese astme kohus asjakohaselt kannatanu terviseseisundist tulenevad ja tänini kestvad vaevused. Kannatanu pole valudest vabanenud – ehkki põlv ja puus talle enam valu ei tee, põhjustavad hüppeliigeses toimunud negatiivsed muutused kannatanule jätkuvalt igapäevast valu. Vigastuse tõttu ei ole kannatanul võimalik ilma lonkamata ja käimiskepita liikuda. Maakohus arvestas lisaks tervisekahjustusele õigustatult ka sellest tingitud heaolu vähenemist.
  7. Samas asus teise astme kohus seisukohale, et tsiviilkostja poolt kannatanule vabatahtlikult makstud 13 500 eurot vastab kannatanu mittevaralise kahju suurusele ja on kooskõlas kohtupraktikas sarnastel asjaoludel välja mõistetud kahjuhüvitistega. Seejuures on see varasematest hüvitistest 4
(10)1-22-5835 mõnevõrra suurem, arvestades seega ka ühiskonna üldise heaolu taseme tõusuga. Mõistes süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kannatanu kasuks välja veel 16 500 eurot, eiras maakohus õigusreeglit, mille kohaselt peaksid mittevaralise kahju hüvitised olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohus küll viitas Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna analüüsile, kuid ei arvestanud seal toodud võrdlusjuhtumitega. Nimetatud analüüsist nähtub, et ajavahemikul
  1. juunist 2018 kuni
  2. maini 2020 oli KarS § 423 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul kohtute poolt välja mõistetud keskmine hüvitis 6443 eurot, mediaan 5500 eurot. Suurim hüvitis oli 15 000 eurot, väikseim
  3. Raske tervisekahjustuse puhul oli keskmine hüvitis 5933 eurot, mediaan 5500 eurot. 30 000 eurot on oluliselt suurem ka praegusest raskemate tagajärgedega liiklusõnnetuste põhjustamise eest välja mõistetud hüvitistest.
  4. Ehkki kohtupraktika muutub, peab mittevaralise kahju eest väljamõistetavate kahjuhüvitiste suurenemine toimuma koos üldise elatustaseme tõusuga. Paslik on lähtuda tarbijahinnaindeksi muutumisest. Praeguse juhtumi asjaolud sarnanevad sellega, mida Tartu Ringkonnakohus käsitles
  5. augusti
  6. a otsuses asjas nr 1-19-
  7. Viidatud lahendis loeti mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 10 000 eurot. Võttes arvesse tarbijahinnaindeksi ca 35% kasvu, vastab sellele summale tänases vääringus 13 500 eurot, mille tsiviilkostja on kannatanule juba tasunud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  8. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kaitsja ja kannatanu. Kaitsja kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud. Kannatanu kassatsioon
  9. Kannatanu taotleb tsiviilhagi osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
  10. Kassaatori arvates ei arvestanud ringkonnakohus kohtupraktikale tuginedes, et see pärineb varasemast ajast ega kajasta elukalliduse muutumist ega ootust mittevaralise kahju hüvitiste suurenemisele. Asjas nr 1-20-278 ei pidanud ka Tartu Ringkonnakohus ise õigeks, et mittevaralise kahju hüvitise suurust põhjendatakse üksnes sellega, et see peab vastama sarnastes asjades välja mõistetud hüvitistele. Menetletavas asjas ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas 13 500 euro suurune hüvitis on vastavuses kannatanu üleelamistega.
  11. Kannatanu nõue vastab tema kannatuste raskusele ega ole tänastes oludes midagi erakordset. Menetluses ei ole väidetud, et süüdistatav või tsiviilkostja ei suuda kannatanu nõutud hüvitist tasuda või et see oleks neile majanduslikult ülemäära koormav. Kuivõrd maakohus ei teinud mittevaralise kahju hüvitist määrates kaalutlusviga ega rikkunud menetlusõigust, puudus ringkonnakohtul alus maakohtu otsust muuta. Kaitsja kassatsioonivastus
  12. Kaitsja palub jätta ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas muutmata ja kannatanu kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja arvates lähtus ringkonnakohus mittevaralise kahju suuruse hindamisel õigesti senisest kohtupraktikast. Kannatanu ei ole esitanud põhjendusi, mis võimaldaksid hüvitist võrreldes varasemate kohtuasjadega oluliselt suurendada. Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna uus analüüs, mis käsitleb mittevaralise kahju hüvitisi aastatel 2020–2022, näitab, et hüvitised on maakohtu määratud hüvitisest oluliselt väiksemad. Teised kassatsioonimenetluse pooled 5
(10)1-22-5835
  1. Tsiviilkostja esitas kassatsioonivastuse advokaadist esindaja vahenduseta, prokuratuur kassatsioonile ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassaator leiab õigesti, et ringkonnakohus on maakohtu otsust osaliselt tühistades ja tsiviilhagi rahuldamata jättes eksinud. Mittevaralise kahju hüvitise põhjendatust hinnates omistas apellatsioonikohus ebaõige tähenduse varasemas kohtupraktikas määratud hüvitiste suurusele ega arvestanud ka maakohtu kaalutlusruumiga.
  3. Kohtud tegid nõuetekohaselt kindlaks, et süüdistatav põhjustas mootorsõidukit juhtides ettevaatamatusest liiklusõnnetuse, milles kannatanu sai süüdistuses märgitud tervisekahjustuse (vt käesoleva otsuse punktid 3 ja 9). Samuti lugesid kohtud tõendatuks tsiviilhagis kirjeldatud kannatanu vaevused ja iseseisva toimetuleku ning üldise heaolu vähenemise, mis on tingitud süüdistatava tekitatud tervisekahjustusest (vt käesoleva otsuse punktid 5–6, 13 ja 17).
  4. Pole vaidlust, et tuvastatud asjaoludel on kannatanul materiaalõiguslik alus nõuda süüdistatavalt ja viimase vastutuskindlustusandjast tsiviilkostjalt liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamist (vt lähemalt RKKK 23.09.2021, 1-20-2438/33, p 28). Erimeelsus puudutab vaid kahjuhüvitise suurust. Kui maakohus pidas mõistlikuks tsiviilhagis taotletud 30 000-eurost hüvitist – mis hõlmab ka tsiviilkostja poolt juba tasutud 13 500 eurot –, siis ringkonnakohus luges selle summa liiga suureks, kuna see ületavat lubamatult varasemas kohtupraktikas sarnastel asjaoludel määratud kahjuhüvitisi. 29.

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kuna mittevaralist kahju ei saa rahas mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse

§ 127lg 6 ja § 134 lg 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega (RKTK 20.06.2013, 3-2-1-73-13, p 13; 23.03.2023, 2-21-5449/19, p 15 ja RKKK 11.11.2021, 1-20-3535/66, p 18). 30.

§ 134

lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Lisaks peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTK 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 27). Kriminaalmenetluses võib kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugineda ka asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlma ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust (RKKK 12.11.2019, 1-18-7833/63, p 17). 31. Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTK 15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 19). Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (viidatud otsus asjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus (RKTK 25.05.2005, 3-2-1-51-05, p 22). 6

(10)1-22-5835
  1. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt viidatud otsused asjades nr 3-2-1-18-13, p 26 ja nr 3-1-1-116-12, p 18). Seda seisukohta ei tule aga mõista nii, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Nagu maakohus menetletavas asjas põhjendatult leidis, ei saakski kohtupraktika sellisel juhul edasi areneda (vt ka TrtRngK 17.06.2021, 1-20-278/22, p-d 74–75). Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees.
  2. Lisaks nähtub eespool osutatud Riigikohtu praktikast, et mittevaralise kahju hüvitis saab olla võrreldav üksnes selliste varasemate hüvitistega, mis on välja mõistetud sarnastel asjaoludel. Seega tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest (vt eeskätt käesoleva otsuse punktid 30–31) lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Rääkimaks kõnealuses kontekstis juhtumite võrreldavusest, ei piisa üksnes sellest, et kannatanu on saanud liikluskuriteo (KarS § 422 või § 423) tagajärjel raske tervisekahjustuse. Tervisekahjustused, mis kvalifitseeruvad karistusõiguslikult raskeks (KarS § 118), võivad olla kestuse ja intensiivsuse poolest väga erinevad. Samuti võib olla erinev see, mil määral mõjutab teatud tervisekahjustus kannatanu heaolu, näiteks tulenevalt kannatanu elukutsest, hobidest ja harjumustest (nt on sõrme kaotus pianistile eelduslikult olulisem kui juristile).
  3. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Kui varasem praktika põhineb üksnes väikesel arvul juhtumitel, võib selle põhjal välja arvutatud kahjuhüvitise keskmine või mediaan oleneda liiga palju mõnest eripärasest üksikjuhtumist ega pruugi peegeldada adekvaatselt kohtute kujundatud üldist suundumust. Tuginedes mittevaralise kahju suuruse määramisel varasematele kohtulahenditele, tuleb arvestada sedagi, kui palju aega on nende lahendite tegemisest möödunud.
  4. Samas leiab kolleegium, et isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused.
  5. Menetletavas kriminaalasjas ei sedastanud ringkonnakohus, et maakohus oleks eksinud mõne mittevaralise kahju hüvitise suuruse seisukohalt olulise fakti tuvastamisel. Kolleegiumi arvates ei teinud esimese astme kohus

§ 134

lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates ka ühtegi kaalutlusviga, mis võinuks anda ringkonnakohtule aluse maakohtu otsust muuta.

  1. Maakohus võttis mittevaralise kahju hüvitist määrates asjakohaselt arvesse kannatanu tervisekahjustuse raskust ja tõenäosust, et ta täielikult ei paranegi, samuti ravi koormavust, kannatanut juba aastaid vaevanud valusid, tervisekahjustusest tulenevaid piiranguid kannatanu iseseisvale toimetulekule, töövõimele ning sotsiaalsele elule, aga ka asjaolu, et süüdistatav põhjustas tervisekahjustuse süüliselt ning kannatanu liikles lubatud riski piires ega soodustanud liiklusõnnetuse toimumist. Samas ei jätnud kohus tähelepanuta ka varasemas kohtupraktikas määratud hüvitisi ja põhjendas, miks on praegusel juhul õigustatud suurema summa väljamõistmine.
  2. Ühtlasi pole alust väita, nagu ei vastaks maakohtu määratud – kokku 30 000 euro suurune – kahjuhüvitis ühiskonna üldise heaolu tasemele. Statistikaameti andmetel oli
  3. aastal, mil maa- ja 7

(10)1-22-5835 ringkonnakohus selles asjas otsuse tegid, Eesti keskmine brutokuupalk 1832 eurot. Seega vastas kannatanu nõutud hüvitis 16,4 kuu keskmisele palgale. Hiljem on see suhtarv veelgi langenud (viimastel,
  1. a detsembrikuu andmetel 14,5 keskmise brutokuupalgani). Sellist hüvitist ei saa menetletava asja asjaoludel pidada liiga suureks.
  2. Erinevalt maakohtust ei pööranud ringkonnakohus mittevaralise kahju hüvitise suurust hinnates tähelepanu menetletava juhtumi asjaoludele, vaid keskendus varasemas kohtupraktikas määratud hüvitiste suurusele. Lisaks sellise käsitluse ühekülgsusele on puudulikud ka apellatsioonikohtu kasutatud võrdlusandmed. Nimelt rajanevad ringkonnakohtu järeldused varasemas kohtupraktikas määratud mittevaralise kahju hüvitiste kohta kahel allikal. Nendeks on Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna
  3. a analüüs Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
  4. aastal ja Tartu Ringkonnakohtu
  5. augusti
  6. a otsus 1-19-6138/
  8. Osutatud analüüsist nähtub, et vaadeldud perioodil esitasid kannatanud KarS § 422 järgi kvalifitseeritud tegude menetlemisel mittevaralise kahju hüvitamise nõude seitsmel korral. Välja mõistetud hüvitise keskmine oli 7000 ja mediaan 5000 eurot. Kriminaalmenetlustes, kus süüdistatava tegu kvalifitseeriti KarS § 423 järgi, oli mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid 16, keskmine hüvitis oli 6443 ja mediaan 5500 eurot.
  9. Kolleegium märgib esmalt, et kõnesolevas analüüsis käsitletud juhtumite koguarv on võrdlemisi väikene ja vähemalt osa neist on sellised, mille puhul ei saa rääkida praeguse juhtumiga sarnastest asjaoludest. Näiteks hõlmas analüüs ka kaasusi, kus kannatanu ei nõudnud mitte enda tervisekahjustuse, vaid lähedase surmaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seejuures jätsid kohtud sellised nõuded

§ 134lg-le 3 tuginedes mitmes asjas rahuldamata.

Osal juhtudest olid kannatanu tervisekahjustused kergemad või nende mõju kannatanu heaolule piiratum kui praeguses asjas. Sedastades, et suurim KarS § 423 lg 1 tunnustel menetletud kriminaalasjas välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ulatus vaid 15 000 euroni, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et selles asjas nõudiski kannatanu nimetatud summat ja seega oli kohus seotud hagi piiridega (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 21). Analüüsi käsitletavas osas vaadeldud kohtulahendid tehti oktoobrist 2018 kuni augustini 2020, ringkonnakohus langetas käesolevas kriminaalasjas otsuse novembris

  1. Statistikaameti andmetel suurenes tarbijahinnaindeks
  2. a oktoobrist kuni
  3. a novembrini 37,6% ja
  4. a augustist
  5. a novembrini 36,4%. Keskmine brutokuupalk kasvas 39,8% aastatel 2018–2023 ja 26,5% aastatel 2020–
  7. Riigikohtu õigusteabe osakonna varasem ehk
  8. a analüüs Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
  9. aastal näitas, et hüvitise suurus liiklussüütegudega tekitatud tervisekahjustustest tingitud mittevaralise kahju eest oli vaadeldud aastal keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200 eurot. Suurim hüvitis oli 50 000 eurot. Seega ehkki aastatel 2016–2018/2020 tõusis Eestis nii elatus- kui ka hinnatase, kohtute määratud mittevaralise kahju hüvitised liikluses saadud tervisekahjustuste eest hoopis vähenesid – ja seda lausa mitu korda. Kolleegiumi hinnangul osutab eelmärgitu asjaolule, et ringkonnakohtu kasutatud analüüsis kajastatud kohtupraktika võib olla suuresti mõjutatud üksikjuhtumitest ja selle põhjal arvestatud keskmise hüvitise (ega mediaanhüvitise) suurus pole kuigivõrd esinduslik näitaja.
  10. Lisaks tugines ringkonnakohus kahjuhüvitise põhjendatust hinnates ka enda
  11. augusti
  12. a otsusele 1-19-6138/30, millega määrati kannatanule liiklusõnnetuses saadud raske tervisekahjustuse eest mittevaralise kahju hüvitiseks 10 000 eurot. Kuna märgitud hüvitist vahepealse tarbijahinnaindeksi võrra suurendades on tulemuseks ligikaudu sama summa, mille tsiviilkostja on praeguses asjas kannatanule vabatahtlikult tasunud, leidis apellatsioonikohus, et tsiviilhagi täiendava hüvitise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium tõdeb, et ringkonnakohtu viidatud kohtuotsus kajastab üksikjuhtumi lahendust, millest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi mittevaralise kahju 8

(10)1-22-5835 hüvitiste suurust puudutava kohtupraktika kohta. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. 44. Neil põhjustel asub kolleegium seisukohale, et varasem mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika ei andnud ringkonnakohtule alust sekkuda maakohtu kaalutlusruumi ega muuta esimese astme kohtu määratud kahjuhüvitist. Nii toimides kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust (

§ 127lg 6 esimene lause ja § 134 lg-d 2 ja 5) ning rikkus Kr

MS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1).

  1. Tsiviilkostja on nii maakohtus kui ka apellatsioonis väitnud, et liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuse eest mittevaralise kahju hüvitist määrates on kohtu kaalutlusõigus piiratud. Kohus peab lähtuma eeldusest, et hüvitiseks on LKindlS § 32 lg-s 3 nimetatud summa. Osutatud säte näeb ette, et isikule tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju nõude korral eeldatakse, et mittevaralise kahju suurus on olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusest 100–3200 eurot. Tsiviilkostja arvates võib kahjuhüvitis olla kõnesolevas sättes märgitust küll mõnevõrra, kuid mitte väga palju suurem. Kolleegium, nagu ka maakohus, tsiviilkostja sellise seisukohaga ei nõustu.
  2. LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (vt ka RKTK 31.05.2007, 3-2-1-54-07, p 13). Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm

§ 127

lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja

§ 521lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindl

S § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt.

  1. Tervisekahjustusega kaasnev mittevaraline kahju ei saa olla olemuslikult väiksem põhjusel, et tervisekahjustus tekkis liiklusõnnetuses. Liikluskindlustussüsteemi oluline eesmärk on mootorsõidukite liiklusega seotud riskide õiglasem jaotamine liiklusest kasusaajate vahel. Tsiviilkostja poolt LKindlS § 32 lg-le 3 antud tõlgendus töötaks osutatud eesmärgile vastu, kuna jätaks ebaproportsionaalselt suure koormuse liiklusõnnetustes tervisekahjustuse saanud inimeste kanda. Lisaks kerkiks juhul, kui sisustada LKindlS § 32 lg-t 3 tsiviilkostja soovitud viisil, küsimus osutatud sätte kooskõlast põhiseaduse §-ga 25, samuti Euroopa Liidu õigusega (vt ka EK 24.10.2013, C-277/12 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. septembri
  3. a direktiivi 2009/103/EÜ artikkel 9). Siinkohal tuleb mh silmas pidada, et LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summad, mis jäid juba nende kehtestamise ajal
  4. a oktoobris tunduvalt alla kohtupraktikas määratavatele mittevaralise kahju hüvitistele, on püsinud muutumatuna ligikaudu kümme aastat.
  5. Niisiis ei anna ka LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatu alust kahelda maakohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise seaduslikkuses.
  6. Kuna käesoleva otsuse kohaselt pidanuks ringkonnakohus jätma maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, s.o tegema KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kolleegiumil KrMS § 191 lg-st 3 juhindudes muuta ka apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustust (vt ka RKKK 27.07.2020, 1-16-9323/410, p 30). Nimelt langeb käesoleva otsusega ära alus jätta apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt peavad kõnesoleva kulu kandma isikud, kelle huvides apellatsioonid esitati, ehk süüdistatav ja tsiviilkostja. See tähendab, et valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud 840 eurot jääb 9

(10)1-22-5835 menetluskuluna süüdistatava kanda, kannatanu valitud esindajale makstud 1029 euro katteks tuleb aga välja mõista hüvitis solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt.
  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 5 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas osaliselt Tartu Maakohtu
  4. mai
  5. a otsuse, jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ja mõistis riigilt välja apellatsioonimenetluse kulu hüvitise. Kolleegium jõustab maakohtu otsuse ka osas, milles ringkonnakohus selle tühistas. See tähendab kannatanu tsiviilhagi rahuldamist maakohtu otsuses märgitud ulatuses. Lisaks teeb kolleegium uue apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Ülejäänus jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kannatanu kassatsioon tuleb rahuldada.
  6. KrMS § 186 lg 1 alusel mõistab kolleegium kassatsioonimenetluse kuluna riigilt välja 1660 eurot kannatanule tema lepingulisele esindajale makstud tasu katteks ja 344 eurot süüdistatavale tema lepingulisele kaitsjale makstud tasu katteks.
  7. Väljaspool kohtuasja lahendamise piire osutab kolleegium järgnevale. Väär on maakohtu seisukoht, et kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt saab

§ 113

lg 1 järgset viivist arvestada alles kohtuotsuse jõustumise hetkest (vt käesoleva otsuse punkt 14).

§ 113

lg 2 esimene lause sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus süüdistatav ja tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja (RKKK 07.10.2022, 1-21-3082/28, p 32, vt ka RKTK 13.11.2017, 2-14-62732/124, p 23). Kuna maakohtu määratud viivise arvestamise algusaega ei vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus seda muuta. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.