1-24-1788/5

(23250150034)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X seadusliku esindaja Y lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. veebruari
4. a määrus muutmata ja X seadusliku esindaja Y lepingulise esindaja Heldur Otti esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 10.10.
6. a alustati Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsegrupi poolt kriminaalasja nr 23250150034 menetlust KarS § 179 lg 1 seoses sellega, et alates
7. a maikuust on Q väidetavalt ahvatlenud seksuaalselt oma 4-aastast poega X.
8. 02.01.
9. a koostati kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus, millele andis samal päeval nõusoleku Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olgerd Petersell. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 11.01.
10. a koostas menetleja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde põhistused.
11. 23.01.
12. a registreeriti Riigiprokuratuuris X seadusliku esindaja Y lepingulise esindaja kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. Kaebuse esitaja ei nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, taotles selle tühistamist ja kriminaalasjas menetluse jätkamist. Riigiprokuratuuri määrus
13. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes on menetleja igakülgselt käsitlenud kriminaalmenetluses objektiivselt tuvastatud asjaolusid ning jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta kõnealusel juhul.
14. Riigiprokurör selgitas, et käsitletava juhtumi kontekstis saab rääkida üksnes muul viisil seksuaalsest ahvatlemisest KarS § 179 lg 1 mõttes, mis kujutab endast sugulist laadi ehk kiimalist tegu, millega tekitatakse kannatanus huvi seksuaalelu vastu, kusjuures nimetatud tegu võib seisneda 1

(8)1-24-1788 eneserahuldamises või mingisuguses sugulise iseloomuga teos lapseealise nähes. Subjektiivsest küljest eeldab lapseealise seksuaalse ahvatlemise koosseis isiku teadmist, et lapseealine näeb pealt sugulist laadi ehk kiimalist tegu või et temas tekib huvi suguelu vastu. Seega eeldab kõnealune kuriteokoosseis selles osas vähemalt otsest tahtlust.

1. Kõnealuses kriminaalasjas on üle kuulatud lapse isa Q, kelle sõnul ei ole ta mitte kunagi oma suguelundeid poja ees paljastanud (välja arvatud need mõned korrad kui isa ja poeg on käinud koos n-ö häda tegemas, kusjuures siis võis poeg näha isa suguelundit, kuid see üheskoos pissil käimine ei olnud isa sõnul kindlasti mitte kantud isa eesmärgist pojale suguelundit näidata) ega poega musitanud või n-ö keelega suudelnud. Lapse isa arvates on lapse ema Y seesugusele lapse seksuaalsele ahvatlemisele osundavad sõnad lapsele n-ö suhu pannud (õpetanud last seesuguseid asju isa kohta rääkima). Q selgituse kohaselt on tema ja lapse ema Y suhted halvad, kusjuures lapsevanemate vahel on käimas tsiviilvaidlus poja hooldusõiguse küsimuses ning just tollest asjaolust on tingitud ka käesolev kriminaalasi (lapse isa väitel on ta tsiviilkohtumenetluse raames teada saanud, et lapse ema pöördus Pärnu Lastemaja poole avaldusega selle kohta, nagu oleks lapse isa oma peenist lapsele näidanud, kusjuures olevat korduvalt käinud ringi peenis püksist väljas, sealjuures ka avalikus ruumis teiste inimeste nähes; lapse isa Q väitel ei ole ta midagi sellist teinud).
2. Kriminaalasjas on korduvalt üle kuulatud ka 4-aastane laps X, kelle ütlused on olnud vastuolulised ja ebajärjekindlad (muutuvad ajas ning sõltuvad olukorrast, milles last küsitletakse). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kuulati laps X üle 10.10.
3. a. Kõnealuse ülekuulamise käigus ei edastanud X küll vähimalgi määral seesugust teavet, mis annaks alust kahtlustada Q oma lapse mingisuguseski seksuaalses mõjutamises/ahvatlemises. Riigiprokurör osundas, et last suunati menetleja poolt esitatud küsimuste abil küll konkreetsele teemale, kuid selles valdkonnas olid lapse selgitused täiesti üheseltmõistetavad ning laps eitas selgelt igasugust isapoolset seksuaalse alatooniga käitumist (lapse ütlustest: „/…/ Issit ei ole ma riieteta näinud /…/ Ma ei ole issi nokut näinud /…/ Issi ei ole nokut näidanud /…/ Issi ei võta nokut püksist välja /…/“; samuti ei ole lapse väitel tema ise kellelegi suu peale musi teinud ja keegi pole ka temale suu peale musi teinud, ei laps isale ega isa lapsele).
4. Kriminaalasja materjalidest nähtub ka asjaolu, et 13.10.
5. a (s.o 3 päeva pärast lapse esimest ülekuulamist) tuli lapse ema oma lapse Xga uuesti Pärnu Lastemajja ja teatas, et laps on nüüd rääkinud rohkem detaile isa käitumise kohta ning sel päeval kuulati 4-aastane X veelkordselt üle (lapse käest üritati saada taas teavet isa võimaliku seksuaalse alatooniga käitumise küsimuses). Täiendava ülekuulamise käigus teatas laps, et ta on näinud isa nokut püksist välja võtmas, kusjuures isa ei tee nokuga midagi ning ka laps ei pea isa nokuga midagi tegema. Samas on laps välja öelnud, et ta on isa nokut küll näinud, kusjuures isa pole arugi saanud, et laps on isa nokut näinud.
6. Riigiprokuröri hinnangul pole välistatud, et laps X on oma isa suguelundit näinud n-ö juhuslikult ning et neil põgusatel nägemistel (näiteks ühise pissilkäimise käigus) pole tegemist mitte isa suguelundi nägemisega KarS § 179 mõttes, vaid lihtsalt isa urineerimiselundi nägemisega lapse poolt. Riigiprokuröri hinnangul on lapse poolt täiendaval ülekuulamisel antud ütlused ebajärjekindlad ka n-ö musiandmise küsimuses. Täiendava ülekuulamise käigus on laps esialgu märkinud, et suu peale musitamist pole keegi talle teinud. Pisut hiljem on laps aga rääkinud, kuidas isa on tahtnud pojale suule musitamise ajal keelt suhu ajada, aga see pole õnnestunud. Riigiprokuröri arvates pole välistatud, et lapse esmase põhjaliku ülekuulamise ja lapse täiendava ülekuulamise vahele jäänud kolme päeva jooksul on last mõjutatud andma esialgsetest ütlustest erinevaid teistsuguseid ütlusi, kusjuures lapsega on selles osas tõenäoliselt manipuleeritud (seesugune manipuleerimine pole kriminaalasja ja seonduva tsiviilvaidluse asjaoludest nähtuvalt välistatud).
7. Kaebuses osundatakse lapse ema Y ja isa Q vahel toimuvale hooldusvaidlusele nende ühise lapse osas. Sealjuures rõhutab kaebuse esitaja vajadust menetlejal viia end kurssi tsiviilasja 2

(8)1-24-1788 materjalidega. Riigiprokurör märkis, et lapse vanemate vahel valitsevad halvad suhted (väljavõte Y ülekuulamise protokollist: „/…/ Q on minu 4-aastase poja X isa /…/ Esialgu oli minu ja Q vahel kõik hästi. Võib öelda, et minu ja Q suhted hakkasid muutuma siis, kui mina ja Q hakkasime last planeerima. Võib öelda, et umbes sel ajal tuli välja ka Q dominantne pool. Oligi nii, et oli ainult Q arvamus jne, teiste arvamused (sh minu arvamus) temale korda ei läinud /…/ Q arvas, et ainult tema teab, kuidas asjad käivad. Samuti võib öelda, et Q on kontrollifriik, peab alati kõiki asju teadma. Q on hästi enesekindel /…/ Kuna raseduse ajal hakkasid minu ja Q vahel probleemid tekkima, käisime psühholoogi vastuvõtul /…/ Kohtuotsuse alusel on välja mõistetud elatis, mida Q peab igakuiselt Xle maksma /…/“; väljavõte Q ülekuulamise protokollist: „/…/ X ema on Y. Antud hetkel on minu ja Y suhted halvad /…/ Käesoleval hetkel on meil Yga käimas tsiviilasi X hooldusõiguse küsimuses /…/ Mina ei ole mitte kordagi enda suguelundeid Xle paljastanud (välja arvatud wc-s häda tegemine). Samuti ei ole mina X mitte kordagi musitanud ja keelega suudelnud. Mina arvan, et see kriminaalasi on tingitud X hooldusõiguse küsimusest /…/ Mina isiklikult arvan, et X ei ole sellist asja välja mõelnud, tõenäoliselt on Y need sõnad temale suhu pannud /…/“; tunnistaja W ütlused: „/…/ Igatahes mingil ajal pärast X sündi lõppes Y ja Q suhe. Mina arvan, et suhte lõpetajaks oli Y. Mina arvan, et Y soovis last ainult endale hoida /…/ Minu teada ei ole Y ja Q suhted ajas paremaks läinud /…/“).

1. Kaebuse esitaja on viidanud ka tsiviilkohtumenetluse raames toimunud lapse ärakuulamise protokollile justkui tõendile, mis peaks kinnitama väikelapse seksuaalset ahvatlemist tema isa poolt. Riigiprokuröri hinnangul kinnitab kõnealune ärakuulamise protokoll aga pigem seda, et hooldusvaidluses püüavad lapsevanemad 4-aastase lapsega manipuleerida ning last selles vaidluses teineteise vastu ära kasutada (ärakuulamise protokollist nähtub kohtuniku küsimus: „Kas emme ütles, mida rääkima pead?“, millele laps vastas: „Emme ütles, et pean rääkima, et Q võtab noku välja, kui minuga on“; kohtuniku küsimus: „Mis emme veel ütles, mis sa rääkima pead?“, lapse vastus: „Et Q tahab mulle musi tehes keelt suhu toppida, aga ma hammustan talle keelde“; kohtuniku lõpuküsimus: „On veel midagi? See on nüüd see, mis emme käskis öelda?“, lapse vastus: „Jah“).
2. Kaebuse esitaja arvates pidanuks menetleja teostama läbiotsimise Q sõidukis (sh otsima bioloogilise materjali s.o spermavedeliku jälgi); läbi vaatama Q sõidukis oleva pardasalvesti, mis väidetavalt salvestas Q enda sõnul tema ja lapse kohtumisi; teostama läbiotsimise Q kodus, lisaks telefonis või teistes andmekandjates (sh nii külastatud veebisaidid kui arvutis leiduva meedia) tuvastamaks, kas Ql on hälbelised huvid või on ta koguni salvestanud iseenda hälbelist käitumist. Samuti tulnuks kaebuse esitaja meelest teostada erinevaid jälitustoiminguid. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitajaga ning leidis, et kriminaalasja materjalidest ei tulene alust Q sõiduki, kodu või andmekandjate läbiotsimiseks. Kusjuures riigiprokurör märkis, et isegi juhul kui Q sõidukist leitaks bioloogilise materjali võtmise käigus spermavedeliku jälgi, ei tähendaks see veel vähimalgi määral, et oleks mingisugunegi alus süüdistada Qd oma lapse seksuaalses ahvatlemises või mõnes muus seksuaalse alatooniga kuriteos. Samuti osundas riigiprokurör sellele, et isegi juhul kui Q kodu ja isikule kuuluvate andmekandjate läbiotsimine ning leitud materjali uurimine viitaks materjali omaniku võimalikele hälbelistele huvidele, ei annaks see mitte mingit tõendit lapse võimaliku/väidetava/oletatava seksuaalse ahvatlemise osas isa poolt.
3. Riigiprokurör märkis ka, et Q on avaldanud valmisolekut anda tema poolt tehtud salvestised uurimisorgani käsutusse. Riigiprokuröri arvates pole kasvõi seda asjaolu silmas pidades küllaldast alust eeldada, et kõnealused salvestised sisaldaksid uurimisel mingit sellist teavet, mida Q püüaks politsei eest varjata ja mille abil saaks tõendada väidetavat lapse seksuaalset ahvatlemist tema isa poolt. Riigiprokurör märkis, et kui Q ise pakkus uurimisorganitele tõe väljaselgitamiseks kõnealuseid salvestusi, siis seda vähem on alust eeldada, et mingeid seksuaalse alatooniga salvestisi leitakse käesoleval ajal, mil väidetavatest sündmustest on möödunud pool aastat. 3

(8)1-24-1788

1. Paraku ei ole kaebuse esitaja märkinud, milliste konkreetsete jälitustoimingute teostamine oleks tema meelest vajalik ja otstarbekas olnud, kuid vähemalt käesoleval ajal ei pea riigiprokurör tulemuslikuks mitte ühegi jälitustoimingu teostamist seonduvalt kõnealuse juhtumiga. Riigiprokurör märkis, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu tõsikindlalt ega vaieldamatult, et Q oleks kõnealusel juhul pannud toime oma lapseealise poja X seksuaalse ahvatlemise KarS § 179 mõttes või mõne muu seksuaalse alatooniga kuriteo. Riigiprokuröri meelest ei ole alust eeldada, et mingid menetlustoimingud annaksid käesoleval ajal tõsiseltvõetava võimaluse koguda kõnealuse väidetava kuriteo lahendamiseks täiendavalt mingisugustki olulist ja seega vajalikku teavet. Riigiprokurör ei pea õigeks täiendavate menetlustoimingute teostamist, kui pole tõsiseltvõetavat alust eeldada ega isegi mitte loota, et nende menetlustoimingute abil oleks võimalik koguda kõnealuse väidetava kuriteo lahendamiseks vajalikke usaldusväärseid lisatõendeid.
2. Kaebuse esitaja hinnangul tuleks kriminaalmenetlusega jätkata vähemalt seni, kuni on tõsikindlalt saavutatud täielik kindlus, et midagi hälbelist ei ole kannatanu suhtes toimunud ega toimu. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetlust toimetatakse ikkagi kuriteo tunnuste esinemisel ning kuriteo (ja selle sooritanud isiku süü) tõendamiseks, mitte aga väidetava kuriteo toimumise välistamiseks. Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluses tuleb kellegi süü tõsikindlalt tõendada, kusjuures selles küsimuses ei tohi jääda mõistlikke kahtlusi. Kõikvõimalikele oletustele kriminaalmenetluses kohta pole. Kahtlemata on lubamatu teostada kriminaalmenetlust lihtsalt n-ö igaks juhuks, näiteks saamaks täit kindlust selles, et keegi ei ole kuritegu toime pannud. Seega tuleb kriminaalmenetlusega tõsikindlalt tuvastada, et kuritegu on toime pandud. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole saavutada tõsikindel tõdemus, et mingit kuritegu polegi toime pandud.
3. Kaebuses leitakse, et vajalikuks võib osutuda lapse veelkordne ülekuulamine. Riigiprokurör peab lapse veelkordset ülekuulamist kõnealusel juhul lubamatuks. Seniste ülekuulamistega on väikelast juba piisavalt traumeeritud (kaks ülekuulamist kriminaalasjas, ärakuulamine tsiviilasjas) ja lapse veelkordne ülekuulamine oleks juba täiesti ilmselgelt lapse järjekordne traumeerimine. Pealegi tuleb kõnealuses kriminaalmenetluses arvestada sellega, et eeldatavalt ei oleks lapse järjekordsel ülekuulamisel antavate ütluste näol tegemist usaldusväärse tõendiga, millele kellegi kahtlustust/süüdistust rajada.
4. Kaebuse esitaja hinnangul on rikutud in dubio pro duriore põhimõtet. Riigiprokurör märkis, et in dubio pro duriore printsiibist lähtudes tuleb tõlgendada kõik kahtlused kriminaalmenetluse alustamise kasuks, kusjuures käesoleval juhul on sellest ju lähtutudki, kui kriminaalmenetlust nimetatud väite kontrollimiseks 10.10.
5. a alustati. Seevastu läbiviidava kriminaalmenetluse puhul kehtib põhimõte in dubio pro reo. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Q käitumises tõsikindlalt tuvastatud KarS § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis, mistõttu on välistatud Q kriminaalvastutus kõnealuse sätte järgi. Riigiprokuröri hinnangul pole Q käitumises tõsikindlalt tuvastatud ka ühegi teise karistusseadustikus ette nähtud kuriteo tunnused. Riigiprokuröri hinnangul on kaebus tõenäoliselt ajendatud lapsevanemate märkimisväärselt halbadest omavahelistest suhetest ja isikute vahel toimuvast vaidlusest nende ühise lapse hooldusõiguse küsimuses. Riigiprokuröri arvates pole sugugi välistatud see, et kuriteoteate ja käesoleva kaebuse abil püüab lapse ema lapse isale ebameeldivusi tekitada ja tsiviilõiguslikku lapsehooldusvaidlust enese kasuks kallutada. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
6. 22.03.
7. a esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele X seadusliku esindaja Y lepinguline esindaja Heldur Otti, kes palub tühistada kriminaalasjas tehtud Politsei- ja Piirivalveameti 02.01.2024 ning 11.01.2024 Lääne prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsegrupi koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrused, samuti Riigiprokuratuuri 4

(8)1-24-1788 kaebuse rahuldamata jätmise kohta 22.02.2024 tehtud määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri jätkama asjakohast menetlust kriminaalasjas.

1. Kaebaja toob välja, et KrMS § 2001 lg 1 sätestab, et kui kohtueelses menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Prokuratuuriseaduse § 1 lg 1 mõtte kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset kriminaalmenetlust ja tagab selle seaduslikkuse ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid. Ülal viidatud sätete koosmõjust järeldub üheselt, et menetleja põhistatud menetlusotsustuse kehtivuse tingimuseks on, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest peab nähtuma ka pädeva prokuröri luba (nõusolek) lõpetada kriminaalmenetlus uurija poolt formuleeritud põhjendustel. Käesoleval juhul ei nähtu uurija poolt koostatud 11.01.2024 „põhistustest“ kui kriminaalmenetlust lõpetavast määruslahendist, et selles esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistused on valitud ja esitatud prokuratuuri loal (puudub prokuratuuri nõustumust väljendav prokuröri allkiri), millest tulenevalt ei ole võimalik sedastada, et kõnesolev menetlusdokument on seaduslik. Kaebaja leiab, et „11.01.2024 põhistuste“ näol on tegemist menetlusõiguslikult kehtetu dokumendiga.
2. Kaebaja hinnangul ei ole menetleja ja prokuratuur ilmselt täitnud uurimiskohustust vajalikus ja ammendavas ulatuses, st ei ole teostanud kõiki KrMS-ga vajalikke, lubatavaid ja võimalikke menetlustoiminguid, mis avaldub kõige otsesemalt selles, et: 1) menetleja ja prokuratuur ei ole võtnud sisuliselt arvesse lapse poolt uurijale ja kohtunikule Q kohta antud ütlusi, mille andmist ei saanud kuidagi mõjutada kumbki lapsevanem, sest neid ei viibinud lapse küsitlemise juures; 2) menetleja ja prokuratuur ei ole rakendanud mingeid täiendavaid menetlustoiminguid selgitamaks välja, kas lapsega on kellegi poolt enne menetlejate poolt lapse küsitlemist manipuleeritud või mitte; pole kahtlust, et lapse professionaalsem, s.o lastepsühholoogi poolt läbiviidav tähelepanelikum küsitlemine annab sellele kahtlusest kantud riigiprokuröri tõstatud küsimusele selge ja ühese vastuse; 3) menetleja ja prokuratuur on jätnud kergekäeliselt ja põhjendamatult tähelepanuta lapse ema volitatud lapse lepingulise esindaja 22.01.2024 kaebuses esile toodud kaevatavate „põhistuste“ põhjendamatuse väite olukorras, kus menetleja leidis, et Q ei võinud aru saada oma tegude hälbelisest kiimalisusest ja nende kuritegelikust mõjust lapsele (s.o lapse juuresolekul autos, auto kõrval, rannas ilma püksata külmal veebruari- ja märtsikuul oma suguelundi ilma ainevahetusliku vajaduseta retsidiivne paljastamine ja lapsele paljastatud elundi “iluduseks” kiitmine ning lapse õhutamine, et “noku näitamisest võib teistele rääkida”) ning ei võinud teada, et poeg näeb teda suguelundit paljastamas vaatamata sellele, et laps oli sellisest isa enesepaljastamisest psüühiliselt sedavõrd häiritud, et ütles isale, et “sellist lollust ei tee”; 4) menetleja ja prokuratuur peaksid ka teadma ja menetlusõiguslikult fikseerima teadmise sellest, et X poolt ema Yle öeldu kohaselt on vandeadvokaat Mirjam Frei kustutanud 25.02.2024 paiku lapse esindajana Q kodu külastades Q telefonist alasti Qst X poolt tehtud foto. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 22.02.
4. a määruse muutmiseks.
5. Esmalt selgitab ringkonnakohus vastuseks kaebuse taotlusele Lääne prefektuuri menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks, et kuivõrd tulenevalt KrMS §-st 208 saab ringkonnakohtule esitada kaebuse Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, saab ringkonnakohus anda hinnangu Riigiprokuratuuri määrusele, kuid ei saa tühistada Lääne prefektuuri määrust, nagu seda taotleb kaebaja. 5

(8)1-24-1788

1. Samuti selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.
2. Kannatanu esindaja toob välja, et uurija poolt koostatud 11.01.2024 põhistustel kui kriminaalmenetlust lõpetaval lahendil, puudub prokuratuuri nõustumust väljendav prokuröri allkiri, millest tulenevalt ei ole võimalik sedastada, et kõnesolev menetlusdokument on seaduslik, mistõttu leiab kaebaja, et tegemist on menetlusõiguslikult kehtetu dokumendiga. Esmalt tuleb märkida, et kaebaja viide KrMS § 200¹ lg-le 1 on asjakohatu, kuivõrd kriminaalmenetlus käesolevas asjas on lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1, § 200 alusel. Nähtuvalt asja materjalidest koostati vastavalt KrMS § 206 lg-le 1¹ kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus, millele on andnud nõusoleku 02.01.
3. a Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olgerd Petersell. Nagu viidatud säte ette näeb, koostatakse määrusele põhjendused vastava taotluse saamisel. Seda on ka käesolevalt tehtud. Kaebaja seisukoht justkui peaks põhistustel olema samuti prokuröri allkiri, ei põhine ühelgi seaduslikul alusel. Otsustus kriminaalmenetluse lõpetamiseks on sisuliselt tehtud ning sellega on prokurör nõustunud. Samuti pole asjakohane kaebaja väide sellest, et põhistused ei ole seaduslik menetlusdokument. Tegemist ei olegi eraldiseisva menetlusdokumendiga, vaid juba vastuvõetud otsustuse põhistustega. Neid ei saa käsitleda justkui kahte erinevat menetlusotsustust või dokumenti. Vastavat seisukohta ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber ka kaebaja poolt viidatud sätetes märgitu, kuivõrd kummastki sättest ei tulene, et prokurör võiks loa anda üksnes põhistustega määrusele, vaid et menetlus lõpetatakse määrusega prokuratuuri loal. Seejuures KrMS § 206 lg 1¹ näebki ette määruse vormistamise reeglid, sh võimaluse koostada menetluse lõpetamise määrus ilma põhistusteta ning need lisada vastava taotluse saamisel. Seega on asjakohatud väited justkui oleks koostatud põhjenduste puhul tegemist menetlusõiguslikult kehtetu dokumendiga.
4. Sisuliselt korratakse ringkonnakohtule esitatud kaebuses juba Riigiprokuratuurile esitatut, st taotletakse samade menetlustoimingute tegemist ning riigiprokuröri poolt väljendatud seisukohtadele sisulisi vastuväiteid ei esitata. Ringkonnakohus märgib kokkuvõtvalt, et nõustub riigiprokuröri poolt avaldatuga sellest, miks väljatoodud menetlustoimingute tegemiseks puudub alus ja miks need tõenäoliselt ei anna asjas sellist objektiivset teavet, mille pinnalt oleks menetluses võimalik teha menetlejast erinevaid järeldusi. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et menetleja ja prokuratuur ei ole võtnud arvesse lapse poolt uurijale ja kohtunikule antud ütlusi. Nähtuvalt Riigiprokuratuuri määrusest, on käsitletud kõiki lapse poolt antud ütlusi, kuid nende pinnalt asutud seisukohale, et Q käitumises pole võimalik tuvastada tõsikindlalt ühegi kuriteo tunnuseid. Lisaks on riigiprokurör põhjendanud ka oma seisukohta sellest, miks leiab, et lapse ütlused võivad olla mõjutatud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu riigiprokuröri tehtud järeldustega, ei anna alust arvamuseks, et lapse antud ütlused on jäetud tähelepanuta või neid pole arvesse võetud. Samas ei viita kaebaja ka sellele, millises osas peaksid lapse ütlused kinnitama kaebaja seisukohti või mida konkreetselt avaldatust arvestatud pole.
5. Kaebaja leiab ka, et menetleja ja prokuratuur ei ole rakendanud mingeid täiendavaid menetlustoiminguid selgitamaks välja, kas lapsega on enne menetlejate poolt lapse küsitlemist manipuleeritud või mitte. Riigiprokuröri poolt tõstatatud kahtlust lapsega manipuleerimisest peaks kaebaja hinnangul kinnitama või ümber lükkama lastepsühholoogi poolt läbiviidav professionaalsem küsitlemine. Ringkonnakohus rõhutab, et kriminaalasjas on last üle kuulanud 6

(8)1-24-1788 lastekaitsegrupi uurija, kes on läbinud alaealiste ülekuulamise täiendava koolitusprogrammi. Kaebaja ei ole toonud välja mingisuguseid asjaolusid ega teinud etteheiteid uurija tööle, mis annaksid alust arvata, et tegemist ei olnud professionaalse küsitlusega. Praegusel hetkel puudub kohtul alus arvata, et lastepsühholoogi poolt läbiviidav küsitlemine annaks kriminaalasja seisukohalt täiendavalt olulist informatsiooni. Lisaks tuleb arvestada riigiprokuröri poolt märgitut, et lapse veelkordne ülekuulamine üksnes traumeeriks last ning eeldatavasti ei annaks see sellise kvaliteediga tõendit, mille pinnalt oleks alust kellelegi süüdistust esitada. Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et väidetavatest sündmustest on möödas pea aasta, mistõttu kerkib täiendavalt ka kahtlus sellest, kas 4-aastane laps mäletab olukordi, mille kohta teda üle kuulata soovitakse, vahetult või läbi vanemate poolt temale räägitu.

1. Menetleja ja prokuratuur on kaebaja hinnangul jätnud tähelepanuta 22.01.2024 kaebuses esile toodud kaevatavate põhistuste põhjendamatuse väite olukorras, kus menetleja leidis, et Q ei võinud aru saada oma tegude hälbelisest kiimalisusest ja nende kuritegelikust mõjust lapsele ning ei võinud teada, et poeg näeb teda suguelundit paljastamas vaatamata sellele, et laps oli sellisest isa enesepaljastamisest psüühiliselt häiritud. Kaebaja on küll ette heitnud, et prokuratuur on jätnud Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgitu tähelepanuta, kuid pole toonud välja mingisugust arutluskäiku sellest, mis tema vastavat väidet kinnitab ning miks oleks riigiprokurör pidanud sellele väitele teiste tõendite valguses just erilist tähelepanu pöörama. Tegemist on üksnes ühe kaebajapoolse väitega teiste hulgas, milles on kaebaja sisuliselt avaldanud oma mittenõustumist menetlejaga ning leidnud, et menetleja seisukoht on põhjendamatu, kuid toomata seejuures välja mistahes andmeid, mille pinnalt oleks riigiprokurör saanud või saaks kohus praegusel juhul hinnata seda, kas tegemist oli põhjendamatu seisukohaga või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, eelkõige lapse ülekuulamistel lapse käitumise pinnalt, et X oleks üldse kuidagi psüühiliselt häiritud. Kaebaja ei too välja, mille pinnalt ta sellise järelduse teeb või millistest asjas kogutud tõenditest sellist asjaolu kinnitavat informatsiooni võiks leida. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei nõustu menetlejaga ja on teisel arvamusel, ei anna alust pidada just menetleja poolt avaldatut põhjendamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on menetleja järeldused kooskõlas asjas kogutud tõenditest nähtuvaga.
2. Kaebuses märgitakse, et menetleja ja prokuratuur peaksid ka teadma ja menetlusõiguslikult fikseerima teadmise sellest, et X poolt ema Yle öeldu kohaselt on vandeadvokaat Mirjam Frei kustutanud 25.02.2024 paiku lapse esindajana Q kodu külastades Q telefonist alasti Qst X poolt tehtud foto. Ringkonnakohus märgib, et see on täiesti uus väide, mida varasemalt kuskil avaldatud pole. Seega ei saanud ei menetleja ega riigiprokurör vastava väitega arvestada. Arusaamatuks jääb kaebaja poolt avaldatu, et vastav asjaolu tuleks teadmiseks võtta ja menetlusõiguslikult fikseerida teadmine sellest. Kaebaja ei selgita, millise menetlustoiminguga peaks tegemist olema. Samuti pole kaebaja toonud välja mitte mingisugust konteksti, mis annaks praegusel juhul aluse vastavast väitest mingeid järeldusi teha.
3. Ringkonnakohus märgib eelnevale täiendavalt, et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Riigiprokurör on ringkonnakohtu hinnangul asjakohaselt ja ammendavalt põhjendanud, miks ei anna kaebaja poolt taotletavad toimingud praegusel hetkel sellist täiendavat objektiivset informatsiooni, mis lükkaks ümber riigiprokuröri määruses toodud asjaolud, miks on kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud. Kohus märgib siinkohal üksnes, et kuivõrd nõustub täielikult riigiprokuröri seisukohtadega taotletavate toimingute tegemise põhjendamatusest, puudub vajadus neid siinkohal üle korrata, kuivõrd esitatud kaebuses midagi täiendavat võrreldes Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, nende osas ei märgita. Seega leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et pole alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. 7

(8)1-24-1788

1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.02.
2. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 8