Obsah (11)

§ 433§ 445§ 657§ 651§ 376§ 428§ 430§ 173§ 163§ 179§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 29.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1582

) § 430 lg 4 sätestab, et kui kohus ei kinnita kompromissi, teeb ta selle kohta põhjendatud määruse, mis on

§ 433lg 2 järgi edasi kaevatav.

Hageja taotles 06.06.2022 kompromissi kinnitamist määrusega, mida kohus lubas ka teha. Maakohus ei ole hageja 06.06.2022 taotlust lahendanud enne kohtuotsuse tegemist ega ka kohtuotsuses. Maakohus jättis kohaldamata PärS § 152 lg 4, mille kohaselt jagavad kaaspärijad pärandvara kokkuleppel.

1. Hageja ei nõustu maakohtu määratud pärandvara jagamise viisiga müüa kõik pärandvarasse kuuluvad asjad avalikul enampakkumisel. Maakohus ei ole pärandvara jagamise viiside valikul poolte huvidega arvestanud.
2. Maakohtu seisukoht, et „pärijatel on võimalik pärandvara muul viisil, kui enampakkumisel müük, jagada üksnes poolte kokkuleppel ning kui pooled ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, piirdub vara jagamise viiside valik üksnes avaliku ja pärijatevahelise enampakkumisega“ ei tulene seadusest ega kohtupraktikast. Pärandavara jagamine selle müügi teel oleks põhjendatud üksnes juhul, kui keegi pärijatest ei oleks pärandavara esemete omandi säilitamisest huvitatud. Hageja oli korteriomandi omandist huvitatud, mistõttu on põhjendatud jätta korteriomandi omand hagejale. Hageja on välja toonud maakohtu menetluses, et temal puuduvad tema 4 2-21-1582 omandis olevad muud eluruumid ning hagejal puudub alternatiivne võimalus kasutada elukohana muud eluruumi. Korteriomandit kasutab ka hageja töövõimetu elukaaslane ning apellandil on emotsionaalne seos pärandavara esemeks oleva korteriomandiga (tegemist on tema surnud vanemate koduga). Hageja põhiseaduslik õigus omandile ja hageja põhiseaduslik õigus elukohale ning hageja emotsionaalne seos korteriomandiga kaaluvad üles kostja huvi saada korteriomandi müügist raha. Kostja huvi saada korteriomandi müügist raha on tagatud ka siis, kui jätta korteriomand hageja omandisse kohustusega välja maksta kostjale hüvitis omandi kaotamise eest. Pärandvara osade tasakaalustamiseks on põhjendatud jätta kinnisasi ja garaažiboks vastustaja omandisse, mis ei välista nende esemete müümist (sh enampakkumise teel) kostja poolt.
3. Alternatiivselt palub hageja müüa suvila ja garaažiboks enampakkumisel ning jätta korteriomand hageja omandisse koos kohustusega välja maksta vastustajale hüvitis kohtu antud mõistliku tähtaja jooksul. Arvestades hindamisaktis toodud korteriomandi hinda 104 000 eurot tuleb hagejal korteriomandi tema omandisse jätmise korral välja maksta kostjale 39 000 eurot (104 000 x 3/8). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

§ 445

lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust (RKTKo 21.04 2017, 3-2-114-17, p 26.1). Hageja esitas taotluse hüvitise maksmiseks tähtaja määramiseks 14.12.2022 kohtuistungil, leides, et mõistlik tähtaeg oleks 12 kuud. Hageja põhjendas taotlust sellega, et aasta jooksul võiks hageja korraldada laenu võtmist hüvitise maksmiseks vastustajale. Alternatiivselt võiks aasta jooksul olla korraldatud kinnisasja ja garaažiboksi müük enampakkumisel, mille tulemist kuulub 5/8 apellandile. Arvestades kinnisvara hinnatõusu, pole välistatud, et kinnisasja ja garaažiboksi õnnestub pooltel müüja 62 400 euro (millest hageja osa 5/8 on 39 000 eurot) eest. Seega saab põhjendatult eeldada, et hageja suudaks aasta jooksul vastustajale hüvitise välja maksta enampakkumise tulemist saadud rahast. Vastustaja seisukoht 21. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 23. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta hageja seda, et maakohus otsustas poolte ühisomandi korteriomandile, garaažiboksile ja kinnisasjale lõpetada, kuid ta vaidlustab ühisomandi jagamise viisi.

1. Pooled ei vaielnud selle üle, et 16.12.2007 suri hageja ema F, kelle vara pärisid ½ suuruses mõttelises osas üleelanud abikaasa Y ning ½ suuruses mõttelises osas hageja. Vaidlust ei ole, et F ja Y olid abielus ja nende varasuhtele kohaldus ühisvararežiim. Vaidlust ei olnud selle üle, et F ja Y ühisvara hulka kuulusid korteriomand, garaažiboks ja kinnisasi, mille jagamist käesolevas tsiviilasjas pooled paluvad. Pooled ei vaielnud selle üle, et 03.12.2009 suri Y, kelle 5 2-21-1582 vara pärijateks ½ mõttelises osas on hageja ja ½ mõttelises osas on kostja. Pooled ei vaielnud selle üle, et kui korteriomand, garaažiboks ja kinnisasi kuulusid F ja Y ühisvara hulka, siis surnud Y pärandvara moodustab see 6/8 mõttelist osa– 4/8 ühisvara kaudu ning 2/8 on osa abikaasa pärandist. Vaidlust ei olnud selle üle, et arvestades korteriomandi, garaažiboksi ja kinnisasjast 2/8 mõttelise osa kuulumist hagejale kui osale hageja ema F pärandvarast, on peale Y pärandvara jagamist võrdselt hageja ja kostja vahel hageja arvestuslik mõtteline osa 5/8 ning kostja mõtteline osa 3/
2. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja on Y pärandvara vastu võtnud ja kinnistusraamatus on korteriomandi ja kinnisasja ühisomanikena sisse kantud hageja ja kostja.
3. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile PärS § 147 esimese lause järgi ühiselt (pärandvara ühisus). Kaaspärija surma korral lähevad PärS § 4 ja § 130 lg 1 järgi üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Riigikohus on leidnud, et kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuuluvad pärandvara hulgas olevad asjad kaaspärijate ühisomandisse asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 tähenduses, kuid igale kaaspärijale kuulub mõtteline osa pärandvara ühisusest nagu kaasomanikule AÕS § 70 lg 3 tähenduses (RKTKm 08.06.2022, 2-22-1754, p-d 8–9).
4. Hageja ja kostja on esitanud hagis ja vastuhagis Y pärandvara jagamise nõude. Pooled ei vaielnud selle üle, et nende ühisomand Y pärandvaras olevatele asjadele tuleb lõpetada. Hageja palus hagiavalduses ühisomandis olevate asjade jagamist selliselt, et korteriomand ja garažiboks antakse hageja ainuomandisse ning kinnisasi antakse kostja ainuomandisse. Hiljem avaldas hageja, et ta ei soovi garaažiboksi jagamist tema ainuomandisse, ja nõustus sellega, et garaažiboks ning kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel. Kostja palus vastuhagis jagada ühisomand asjade müümisega avalikul enampakkumisel selliselt, et saadud rahast jagatakse 5/8 hagejale ja 3/8 kostjale. Eelnevast tulenevalt oli maakohtul sisuliselt võimalik valida järgmiste ühisomandis olevate asjade jagamise viiside vahel: kas anda korteriomand hageja ainuomandisse või müüa see enampakkumisel, kas jagada garaažiboks hageja ainuomandisse või müüa see enampakkumisel, kas jagada kinnisasi kostja ainuomandisse või müüa see enampakkumisel ja saadud raha jagada hageja ja kostja vahel.
5. Apellatsioonkaebuses on hageja palunud jagada hageja ja kostja ühisomandis olevad asjad järgmiselt: anda korteriomand hageja ainuomandisse ning anda garaažiboks ja kinnisasi kostja ainuomandisse; alternatiivselt on hageja palunud korteriomandi anda hageja ainuomandisse määrates kostjale omandi kaotamise eest hüvitis 39 000 eurot, ning garaažiboks ja kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel jagades saadud raha poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Riigikohus on varem leidnud, et haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaasomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes ei ole hagi muutmine

§ 376

lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks

§ 376

lg 4 p 2 mõttes ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil (RKTKo 10.04.2019, 2-1711516, p 27). Eelnevast tulenevalt on hagejal võimalik oma nõuet kitsendada selliselt, et ta ei soovi garaažiboksi jagamist enda ainuomandisse ja laiendada selliselt, et ta soovib garaažiboksi jagamist kostja ainuomandisse. Samuti on põhjendatud hageja nõude laiendamine alternatiivse variandiga, mille kohaselt on hageja nõus korteriomandi endale jätmisega kostjale hüvitise maksmise vastu, paludes selle otsuses kindlaks määrata. Hageja nõude laiendamiseks alternatiivse variandiga müüa garaažiboks ja kinnisasi avalikul enampakkumisel puudub aga vajadus, sest kostja on vastuhagis juba esitanud nõude garaažiboksi ja kinnisasja jagamiseks avalikul enampakkumisel. 6 2-21-1582 28. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks saanud asjas menetluse lõpetada poolte kompromissi kinnitamisega.

§ 428

lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et pooltevahelistest kompromissi läbirääkimistest menetluse kestel on võimalik järeldada kompromissi sõlmimist, kui kostja on otsesõnu avaldanud, et ta ei ole nõus hageja tingimustel kompromissi sõlmimisega. Kolleegium märgib, et kohtulik kompromiss ei ole sama, mis võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud kompromissileping. Viimane kujutab endast puhtalt materiaalõiguslikku tehingut, samas kui kohtulik kompromiss avaldab vahetut mõju menetlusõigustele ja selle esmane eesmärk on lõpetada kohtumenetlus. Tsiviilõiguse mõttes on tegemist mitmepoolse tehinguga ehk lepinguga, mille sõlmimisele on kohaldatavad tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ja võlaõigusseaduses sätestatud tehingu tegemise ja lepingu sõlmimise normid. Menetluslikult kujutab kohtulik kompromiss endast menetluse lõpetamisele suunatud menetlustoimingut poolte vahel ning poolte ja kohtu vahel. Kõigepealt peavad pooled omavahel menetluse lõpetamises kokkuleppele jõudma ning see kujutab endast nendevahelist vastastikust menetlustoimingut (

II komm

§ 430

lg-st 1 tulenev õigus taotleda menetluse lõpetamist kuni hagi koha tehtud lahendi jõustumiseni kompromissiga on pooltele ühiselt kuuluv õigus, mida ei saa käsutada üks pool ilma teise poole vastava menetlusliku taotluseta.

§ 430

lg-s 2 on sätestatud, missuguses vormis tuleb kohtule esitada kompromiss kinnitamiseks. Kuna pooled ei olnud esitanud maakohtule allkirjastatud kompromisslepingut ega avaldanud seda protokolli kandmiseks (

§ 430

lg 2), siis ei ole pooled teinud kohtule seaduses sätestatud korras menetluse lõpetamisele suunatud tahteavaldust, sh esitanud seaduses sätestatud vormis maakohtule allkirjastatud kompromisslepingut ega avaldanud seda protokolli kandmiseks, et menetlus lõpetada (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Kuna pooled ei ole omavahel teinud seaduses sätestatud korras menetluse lõpetamisele suunatud menetlustoiminguid, siis ei saanud ka maakohus vaid hageja taotlusel kinnitada või kinnitamata jätta hageja soovitud kompromissi, et menetlus lõpetada või jätta lõpetamata (

§ 430lg 4 ja § 433 lg 2). 29. Juhul kui ei esine Pär

S §-s 155 sätestatud pärandvara jagamise piiranguid, võib iga kaaspärija nõuda PärS § 152 lg 1 järgi pärandvara jagamist, mille käigus määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Pärandvara jagatakse pärijate vahel PärS § 152 lg 2 järgi vastavalt nende pärandiosale, lähtudes üldjuhul pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Seejuures võivad kaaspärijad jagada pärandvara PärS § 152 lg 4 järgi kokkuleppel (kohtuväliselt) või vaidluse korral pärija nõudel kohtus. PärS § 152 lg 3 kohaselt kohaldatakse pärandvara jagamisele kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kui asja jagamise viisi osas ei saavutata kokkulepet, otsustab AÕS § 77 lg 2 järgi kohus hageja nõudel, kas jagada asi omanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele omanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele omanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või omanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada omanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ühise omandi lõpetamise viiside vahel valiku tegemisel peab kohus kaaluma omanike huve ja tegema otsuse, arvestades muuhulgas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet (RKTKo 19.042019, 2-17-9749, p 11).

1. PärS § 159 näeb ette pärandvara hulka kuuluvate esemete jaotamise puhuks eripõhimõtted. Pärandvara jagamisel on üldiseks põhimõtteks PärS § 159 lg 1 järgi, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenvat testaatori viimset tahet. Seejuures ei või kogumisse kuuluvaid asju pärandvara jagamisel üldjuhul üksteisest PärS § 159 lg 5 järgi eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamisele vastu. Pärimisseaduses on täpsustatud, 7 2-21-1582 millal tuleks jätta pärandvara hulka kuuluv ese ühe kaaspärija ainuomandisse. PärS § 159 lg 2 näeb ette, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale. Juhul kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija PärS § 159 lg 4 järgi kohustatud maksma teistele pärijatele rahalist hüvitist. PärS § 159 lg 3 näeb ette, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.
2. Maakohus kohaldas ebaõigesti PärS § 159 lg-t 3, kui leidis, et säte välistab olukorras, kus ühisomanikud vaidlevad pärandvara jagamise viiside üle, vara jagamise muul viisil kui avalik või pärijate vaheline enampakkumine. PärS § 159 lg-t 3 grammatiliselt tõlgendades võib tõepoolest järeldada, et olukorras, kus pärijad ei saavuta pärandvara jagamisel mõne eseme osas kokkulepet, tuleks pärijate ühisomand lõpetada igal juhul enampakkumise teel, kuid selline tõlgendus ei vasta pärimisseaduse mõttele ja eesmärgile ega ka seadusandja tahtele. Kuigi PärS § 159 lg 3 sõnastuse kohaselt on pärandvara jagamisel eseme jätmiseks ühe pärija ainuomandisse vajalik kõigi pärijate kokkulepe, tuleneb PärS § 159 lg-test 1 ja 2 ning PärS § 152 lg-test 1 ja 4, et pärandvara kohtus jagamisel on võimalik kaaluda eseme üleandmist ühele pärijale ka olukorras, kus kokkulepe puudub. Pärimisseaduse eelnõu (56 SE) seletuskirja kohaselt peeti viimati nimetatud sättega vajalikuks laiendada pärijate omavaheliste vaidluste lahendamise võimalusi ilma kohtuprotsessita, sätestades, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Sellest järeldab kolleegium, et seadusandja tahteks oli nimetatud sätet muutes laiendada pärandvara jagamise kohtuvälise jagamise viise, mitte piirata pärandvara jagamisel kohtule AÕS § 77 lg-st 2 ja PärS § 159 lgst 1 tulenevat kaalutulusõigust pärandvara hulka kuuluvate esemete jagamise viiside vahel valikut tehes olukorras, kus kaaspärijad ei jõua kokkuleppele, kelle omandisse ese jätta. Selline kaalutlusõiguse piirang ei oleks ka kooskõlas AÕS § 77 lg-st 2 ja PärS § 159 lg-st 1 tuleneva huvide kaalumise põhimõttega ega võimaldaks jagada pärandvara sarnaselt kaasomandi lõpetamisele vastavalt asjaoludele kõige õiglasemal viisi. Kolleegiumi arvates tuleb PärS § 159 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et see ei sätesta kohtule erisusi võrreldes AÕS § 77 lg-st 2 tulenevaga, st kohus võib kaaspärijate ühisomandi lõpetada mh avaliku või pärijate vahelise enampakkumise teel, kui see on kõiki asjaolusid, sh PärS § 159 lg-st 1 sätesatu kohaselt ka kaaspärijate erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove arvestades õiglane.
3. Kuigi maakohus lahendas vaidluse, tõlgendades PärS § 159 lg-t 3 ebaõigesti, jättes arvestamata teised ülalmärgitud pärimisseaduse sätted ja asjaõigusseaduses sätestatud (kaas)omandi lõpetamise sätted ja nende alusel kujunenud Riigikohtu praktika, siis ei anna see siiski ringkonnakohtule alust maakohtu otsust ühisomandi lõpetamise viisi valiku lõppjärelduse osas tühistada.
4. Maakohus on jätnud kaalumata poolte huvid nii korteriomandi, garaažiboksi kui kinnisasja ühisomandi erinevatel viisidel lõpetamiseks. Pooltevaheline vaidlus ühisomandis olevate asjade jagamise viiside osas tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel. Ringkonnakohus saab maakohtu eeltoodud rikkumise kõrvaldada ja põhjendab korteriomandi, garaažiboksi ja kinnisasja ühisomandi lõpetamist nende müümisega avalikul enampakkumisel ja saadava raha jagamist poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega järgnevalt.
5. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled kahe ühisomandi jagamise viisi üle: kas anda korteriomand hageja ainuomandisse, kus samal ajal garaažiboks ning kinnisasi antakse kostja ainuomandisse või hüvitise väljamõistmise eest (hageja eelistus) või jagada korteriomand, 8 2-21-1582 garaažiboks ja kinnisasi müümisega avalikul enampakkumisel selliselt, et saadud rahast jagatakse 5/8 hagejale ja 3/8 kostjale (kostja eelistus).
6. Hageja palub jagada korteriomand tema ainuomandisse ja garaažiboks ning kinnisasi kostja ainuomandisse. Kostja ei ole soovinud garaažiboksi ja kinnisasja enda ainuomandisse jagamist, mistõttu ei saa jagada garaažiboksi ja kinnisasja kostja ainuomandisse. Seetõttu ei ole võimalik iseenesest poolte osasid ühisomandis arvestades jagada hageja soovil korteriomandit hagejale ja garaažiboksi ning kinnisasja kostjale, sest kostja pole andnud nõusolekut saada jagatavaid asju enda omandisse. Olukorras, kus ükski ühisomanik asju endale ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja jagamiseks selle müümisega enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 23). Lähtudes eeltoodust ei saa garaažiboksi ning kinnisasja jagada hageja soovitud viisil kostja omandisse, sest kostja pole soovinud saada nende omandiõigust endale ning garaažiboks ja kinnisasi tuleb jagada kostja soovitud viisil avalikul enampakkumisel. Saadav raha tuleb jagada poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega, s.o 5/8 osa hagejale ja 3/8 osa kostjale.
7. Hageja soovib korteriomandi jagamist enda ainuomandisse. Hageja on põhjendanud korteriomandi jagamist tema omandisse järgmiselt: hageja on asunud oma pereliikmega, kes on töövõimetu, korteriomandit peale vanemate surma kasutama, hageja ja tema pereliige vajavad korteromandit elamiseks ning korteriomandil on hageja jaoks eriline tähendus seetõttu, et see oli tema vanemate kodu. Hageja väljatoodud asjaolud, miks korteriomand hagejale jagada, on mõistetavad, kuid korteriomandit hagejale jagades peab kohus arvestama ka kostja huvidega. Ühisomanike huvid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad ning kui asja soovib ühisomanik endale, peab kohus arvestama ka hüvitise määraga, mida ühisomanik on valmis ja võimeline teisele ühisomanikule maksma. Seega, isegi kui pidada hageja huve kaalukamateks, et jagada korteriomand hageja soovitud viisil hageja omandisse, selle asemel, et seda müüa enampakkumisel, siis jääb hagejale igal juhul kohustus hüvitada kostjale tema osa rahas. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja osa korteriomandis oleks suurem. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et arvestades korteriomandi väärtust 104 000 eurot, tuleks hagejal kostja 3/8 osa arvestades hüvitada kostjale 39 000 eurot. Kuna hageja majanduslikust olukorrast tulenevalt on hagejale antud käesolevas menetluses menetlusabi ja riigi õigusabi, siis on kostja põhjendatult seadnud kahtluse alla hageja võimekuse selline summa kostjale hüvitada. Riigikohus on selgitanud, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Olukorras, kus hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest ja hagejale on antud riigi õigusabi ei ole veenev hageja väide, et tal õnnestuks 12 kuu jooksul taotleda pangast laenu, et tasuda kostjale hüvitist 39 000 eurot. Hageja on pakkunud ka välja, et ta saaks kostjale tema osa hüvitada 12 kuu jooksul selliselt, et kõige pealt müüakse enampakkumisel garaažiboks ja kinnisasi ning arvesse võttes kinnisasjade hinnatõusu prognoosi, siis peaks hagejal olema võimalus kostjale makstav raha saada teiste asjade müügist. Kolleegium nõustub kostjaga, et selliselt 12 kuu jooksul hüvitise tasumisega ei saaks olla kostjale tagatud õiglane hüvitis, sest eelduslikult suureneb selle aja jooksul ka korteriomandi väärtus. Seetõttu ei saa pidada 12 kuu jooksul laenu taotlemist või hüvitise tasumist mõistliku aja jooksul tasutuks, et arvata, et sellisel moel oleks tagatud kostjale õige ja õiglane hind omandi kaotuse eest. Kuna hageja majanduslikust olukorrast tulenevalt ei ole kohtule teada asjaolusid, mis võimaldaksid hüvitise tasumise korraldada väiksema aja jooksul, siis ei pea kohus vajalikuks hageja taotlusel määrata ka võimalikku lühemat tähtaega kui 12 kuud kostjale hüvitise tasumiseks. Kuna hageja ei ole võimeline tasuma kostjale kohest ja õiglast hüvitist tema omandiosa kaotuse eest, siis ei oleks kolleegiumi arvates sellisel ühisomandi jagamise viisil arvestatud piisavalt kostja huvidega. Ringkonnakohtu hinnangul ei kaalu hageja huvi saada korteriomandi omanikuks, st seal elada 9 2-21-1582 ja lubada seda kasutada oma elukaaslasel ning emotsionaalne side korteriga, üles kostja huvi saada korteriomandi jagamisel kohene õiglane hüvitis.
8. Kostja välja pakutud viisil ühisomandi lõpetamiseks korteriomandi müümisega avalikul enampakkumisel jääb hageja küll ilma võimalusest, et talle antaks üle korteriomand käesoleva vaidluse tulemusel, kuid samas jätab see hagejale soovi korral võimaluse osaleda enampakkumisel. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et korteriomandi müümisel avalikul enampakkumisel oleks saadav hind igal juhul turuhinnast madalam. Selline seisukoht on vastuolus hageja enda väidetega, mille kohaselt garaažiboksi ja kinnisasja müümisel enampakkumisel võib nende praegune hind suureneda. Põhjendamatu on hageja arvamus, et enampakkumisel müüakse korteromand eelduslikult turuhinnast madalama hinnaga, mistõttu peaks korteriomandi jagama hageja ainuomandisse kostjale omandi kaotuse eest hüvitise maksmise ajatamise võimalusega. Korteriomandi müümine enampakkumisel koormaks ühisomanikke kõige vähem ja selliselt oleks tagatud korteriomandi hinna kujunemisel õige turuhind ning mõlemale ühisomanikule saadud tulemist kohene õiglane hüvitis. Seega on põhjendatud järeldada, et korteriomandile ühisomandi lõpetamine selle müümisega avalikul enampakkumisel ja saadava raha jagamine poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega on mõlema poole huve arvestades kõige õiglasem viis ühisomandi jagamiseks. Menetluskulude jaotus 38.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 39. Kohtupraktikas on leitud, et ühisomand ja kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte kanda (RKTKo 27.09.2010, 3-2-1-70-10, p 14).

Ka praegusel juhul on käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades õiglane jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ühisomandi lõpetamine on mõlema poole huvides, sest mõlemad pooled soovisid ühisomandi lõpetamist ja vaidlesid vaid ühisomandi lõpetamise viiside üle. Kuna hagejale on Harju Maakohtu 05.01.2021 määrusega (tsiviilasi nr 2-20-17878) antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi õigusabi seaduse § 8 p 1 mõttes, siis märgib ringkonnakohus selguse mõttes, et hageja kanda jäävad need kulud, mille tasumise kohustusest ta vabastatud ei olnud. 40. Tallinna Ringkonnakohus vabastas 14.02.2023 määrusega hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest. Ka maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest, kuid ei ole otsuses mõistnud hagejalt riigilõivu riigi kasuks välja. Seetõttu otsustab asja lahendanud maakohus kummaski menetluses tasutud riigilõivu välja mõistmise eraldi määrusega peale asjas tehtud lahendi jõustumist (

§ 179lg-d 1 ja 2, § 190 lg 4).

41. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 10