Obsah (12)

§ 48911§ 50834§ 4896§ 50835§ 50838§ 50836§ 50839§ 50845§ 50844§ 180§ 48910§ 145

1-24-1394 HARJU MAAKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 03.04.2024. a Tallinn Kriminaalasja number 1-24-1394 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi sekretär Ave Mõistl

§ 48911

lg 1 p 1 alusel tunnistada I Gi suhtes tehtud Soome Vabariigi Vaasa apellatsioonikohtu 11.04.

1. a otsuse nr 22/115326 (R 21/326) täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks.
2. Määrata I Gi poolt Eesti Vabariigis täidetavaks karistuseks vangistus 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud, millest tuleb maha arvestada tema poolt eelvangistuses viibitud aeg 24.10.2020 – 18.01.
3. a, s.o 2 (kaks) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust ning lõplikuks ärakantavaks karistuseks tuleb lugeda 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 3 (kolm) päeva vangistust.
4. I Gil tuleb karistust kandma asuda pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. Karistuse kandmisele ilmumise täpne aeg ja koht teatakse süüdimõistetule täiendavalt. 1 1-24-1394
5. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le I Gile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 187,88 eurot (sh käibemaks 33,88 eurot) ning jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
6. Määrus edastada I Gile, tema kaitsjale, Riigiprokuratuurile ning määruse jõustumisel Justiitsministeeriumile ja Tallinna Vanglale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik kohtumäärusest teada sai või pidi teada saama. Asjaolud 04.03.
7. a saabus Harju Maakohtule Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi kaudu Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ametist Eesti Vabariigi kodaniku I Gi suhtes koostatud vabadusekaotusliku karistuse tunnistus koos lisadokumentidega. Soome Vabariik taotleb I Gile Vaasa apellatsioonikohtu 11.04.
8. a otsusega nr 22/115326 (R 21/326) mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmise ületoomist Eesti Vabariiki. Kõnealuse otsusega tunnistati I G süüdi Soome Vabariigi karistusseadustiku (Rikoslaki) ptk 21 § 5, ptk 24 § 1 ja § 2, ptk 28 § 1 lg 1, ptk 25 § 1, ptk 31 § 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises, s.o kaastäideviijana (ptk 5 § 3) toime pandud kehalises väärkohtlemises, kodurahu rikkumises ja kodurahu raskes rikkumises, varguses, vabaduse võtmises ja väljapressimises. Karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. Soome Vabariigi Migratsiooniameti 26.11.
9. a otsusega nr 3528/440/2020 määrati, et I G saadetakse Soome Vabariigist välja tema kodumaale Eestisse. Samuti kohaldati I Gi suhtes sissesõidukeeldu Soome Vabariiki 7 aastaks. Sissesõidukeeld algab sellel päeval, mil I G lahkub Soomest. Migratsiooniameti otsus on jõustunud. 25.03.
10. a toimunud kohtuistungil leidis prokurör, et ühtegi kohtuotsuse tunnistamist või karistuse Eestis täideviimist välistavat ega piiravat asjaolu tunnistusest ei nähtu. Tunnistuse ja kohtuotsuse aluseks olevad kuriteod on kõik karistatavad ka Eesti karistusseadustiku kohaselt. Karistus jääb alla karistusmäära, mis Eestis vastavate kuritegude eest on võimalik mõista. I. G on Eesti Vabariigi kodanik ning ta on Soome Vabariigist välja saadetud. Ka on olemas tema nõusolek Eestis karistuse kandmiseks. Soome Vabariigi kohtuotsus on tunnistuse kohaselt jõustunud 03.03.
11. a. Karistuse täideviimine ei ole aegunud. Soomes mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, millest kantud on 87 päeva ehk 2 kuud 27 päeva. Prokurör märkis, et kinnipidamise perioodi osas on tunnistuses aastaarv vale, aga kohtuotsusest nähtub, et see oli 24.10.2020 – 18.01.
12. a. Kandmata karistuseks on 1 aasta 3 kuud 3 päeva vangistust. Kaitsja avaldas kohtuistungil, et süüdimõistetu on xxx arvel, tal on xxx. Talle on määratud xxx, pärast vabanemist asus ta tööle. Kaitsja leidis, et seaduse mõttes peaks ta kaitsealune saama karistust Eestis kanda. Ta on ise selleks nõusoleku andnud. Kohtuotsus on jõustunud. Ta on xxx kodanik, tema elukoht on Eestis ja ka kõik perekondlikud sidemed on Eestis. Karistuse 2 1-24-1394 täideviimine Eesti karistusseadustiku järgi ei ole aegunud. Kaitsja märkis, et kaitsealuse jaoks pea 3 kuud vangistust osutus ääretult raskeks terviseseisundi tõttu. Kaitsja arvab, et ka Eesti kinnipidamisasutuses võivad samad probleemid tekkida just tema terviseseisundi tõttu. Tuleb arvestada ka, et isikul on kohustus täita kohtumäärust oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Vangistuse ajal kasvaks see summa väga suureks. Karistuse täitmisele pööramine oleks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne ja ta palub seda mitte täitmisele pöörata. Süüdimõistetu märkis, et ajal, mil ta kandis vanglakaristust Soomes, tasus tema eest elatist ema. Pärast Eestisse tulles tagastas ta võla. Igakuiselt on see summa 400 eurot. Elatise maksmine toimub vanema lapse puhul kuni
13. aastani ja noorema lapse puhul kuni
14. aastani. Vanemad ei teeni enam, isa on invaliid. Laste ema sünnitas kolmanda lapse, hetkel ilmselt ta ei tööta. Seoses haigusega on tal elektroonsed andurid, mis annavad signaali, kui tal halb hakkab. Soomes vanglas istus ta 23 tundi luku taga kambris, tal oli halb olla ja hakkasid krambid, lõi pea vastu põrandat ära. Kogu karistuse aja oli ta üksikkambris. 19.03.
15. a palus xxx koolitust, et kodust tööd teha. Pärast vabanemist peab ise tööd otsima, sest siis ta ei ole enam xxx arvel. Soome poolt seisukoha küsimist ei ole ta kätte saanud, xxx aadressil ei ela ta juba 4 aastat. Soomes kirjutas ta avalduse, et teda saadetaks Eestisse. Kohtumenetlusest Soomes võttis ta isiklikult osa, tal oli ka kaitsja. Ta tunnistab, et pani toime õigusrikkumise. See oli tema esimene õigusrikkumine. Soome vanglas veedetud kuud olid tema jaoks väga rasked. Kohtumääruse põhjendus Kohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et I Gi suhtes tehtud Soome Vabariigi Vaasa apellatsioonikohtu 11.04.
16. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis tuleb tunnistada lubatavaks. Käesolevas asjas on Eesti Vabariigile

§ 50834

nõutava vabadusekaotusliku karistuse tunnistuse esitanud Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Amet (Rikosseuraamuslaitos) ning tunnistuse pinnalt tuleb kohtul hinnata, kas on täidetud

§-s 50835 sätestatud välisriigi otsuse täitmise lubatavaks tunnistamise üldtingimused ja

§-s 50836 nimetatud kriteeriumid.

50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud vaid juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi seaduste kohaselt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kahepoolne teo karistatavus nõutav, kui tegemist on

§ 4896lg-s 1 nimetatud süüteoga.

I G on Soome Vabariigi kohtuotsusega süüdi mõistetud mh Soome karistusseadustiku ptk 31 § 3 järgi, s.o grupiviisiliselt toimepandud väljapressimises (süütegu nr 6 tunnistuse punktis „h“). Väljapressimise puhul on tegemist kuriteoga, mis sisaldub

§ 4896

lg-s 1 toodud loetelus, mistõttu on otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud sõltumata teo karistatavusest Eesti seaduste järgi. Seega ei pea kohus põhjalikumalt kontrollima, kas see I Gi poolt toimepandud süütegu (väljapressimine) on karistatav ka Eesti Vabariigis. Lisaks mõisteti I G Soome Vabariigi kohtuotsusega süüdi Soome karistusseadustiku ptk 21 § 5, ptk 24 § 1 ja § 2, ptk 28 § 1 lg 1, ptk 25 § 1 järgi ehk järgnevates grupiviisiliselt toimepandud süütegudes: kehalises väärkohtlemises, kodurahu rikkumises ja kodurahu raskes rikkumises, varguses ning vabaduse võtmises. Need teod ei sisaldu

§ 4896

lg 1 loetelus.

§ 4896

lg 2 kohaselt, muude kui

§ 4896

lg-s 1 nimetatud kuritegude puhul, on Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö sätete alusel kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud üksnes juhul, kui vastav tegu on Eestis kuriteona karistatav. 3 1-24-1394 Kehaline väärkohtlemine, kodurahu rikkumine, kodurahu raske rikkumine, vargus ja vabaduse võtmine seisneb tunnistuse kohaselt kokkuvõtvalt järgnevates tegudes:

1. I G, E P ja P tarvitasid ühiselt füüsilist vägivalda T suhtes, lüües teda rusikaga korduvalt pea piirkonda ja põhjustades kannatanule vähemalt valu;
2. I G, E P, T P ja P tungisid ühiselt ebaseaduslikult S H ja L N kodu puutumatuse põhimõttega kaitstud korterisse korrusmajas. Kui H korteri välisukse avas, tungisid süüdistatavad sisse ja hakkasid H suhtes füüsilist vägivalda tarvitama;
3. I G, P E, P T ja P tarvitasid ühiselt füüsilist vägivalda H suhtes, olles tunginud kannatanu kodu puutumatuse põhimõttega kaitstud kohta. Kui süüdistatavad korterisse tulid, tõugati Ht nii, et ta paiskus vastu rõdu ust. Hle pihustati gaasi näkku, löödi korduvalt kehasse ja anti hoop terariistaga. H tõrjus noahoobi nii, et terariist tabas H vasaku käe väikest sõrme. Pärast vägivalla tarvitamist haarasid süüdistatavad Hst kinni ja tirisid ta korterist välja. Trepikojas tirisid ja tõukasid süüdistatavad kannatanut nii, et ta kukkus trepi alumisele mademele. Süüdistatavad põhjustasid teoga kannatanule vähemalt valu ja haava vasaku käe väikesel sõrmel;
4. I G, E P, T P ja P varastasid Hlt ühiselt sularaha 270 eurot;
5. I G, E P, T P ja P võtsid ühiselt pärast vägivalla tarvitamist Ht autoga vedades ja muul viisil temalt seadusliku aluseta vabaduse. Süüdistatavad tirisid H jõuga korterist välja, mille järel T P ja G viisid H taksoga tema ema juurde. Kohus leiab, et punktides
6. ja
7. kirjeldatud teod on Eesti Vabariigis kuriteona karistatavad kogumis karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi. Tegemist on teiste inimeste tervise kahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud korduvalt. Selliste tegude eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Punktis
8. kirjeldatud tegu on Eesti Vabariigis kuriteona karistatav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Kuna teokirjeldusest nähtub kodu puutumatuse rikkumine, on tegemist valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi ebaseadusliku tungimisega. Sellise teo eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Punktis
9. kirjeldatud tegu on Eesti Vabariigis kuriteona karistatav vähemalt vargusena, s.o KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi. Tegemist on grupi poolt sissetungimisega võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Sellise teo eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kuivõrd tunnistuses märgitud teokirjeldustes viidatakse, et vara võeti ära kannatanute suhtes kodu puutumatust rikkudes ja füüsilise vägivalla tarvitamise käigus, ei oleks võimatu ka see, et punktides 2.,
10. ja
11. kirjeldatud teod oleks Eesti Vabariigis kogumis kvalifitseeritavad KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi. Tegemist võib olla grupi poolt sissetungimisega võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui selleks on kasutatud vägivalda ehk röövimisega. Sellise teo eest karistatakse kolme- kuni viiteistaastase vangistusega. Punktis
12. kirjeldatud tegu on Eesti Vabariigis kuriteona karistatav KarS § 136 lg 1 järgi. Tegemist on teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisega. Sellise teo eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

§ 50835

lg 3 näeb ühe tingimusena ette ka seda, et süüdimõistetud isiku üleandmine karistuse kandmiseks teisele Euroopa Liidu liikmesriigile on vajalik isiku sotsiaalse rehabiliteerimise hõlbustamiseks. Olgu siinkohal veelkord rõhutatud, et I. G on Soome Vabariigist välja saadetud ja sellekohane otsus on jõustunud. Kaitsja on välja toonud, et I. G on Eesti Vabariigi kodanik, tema elukoht on Eestis ja ka kõik perekondlikud sidemed on Eestis. Süüdimõistetu ise on palunud karistuse ületoomist Eestisse. Tal on Eestis ülalpeetavad, kellele 4 1-24-1394 peab ta elatist maksma. Seega saab asuda järeldusele, et I. Gil on tugevad sidemed Eestiga ning ka sotsiaalse rehabiliteerimise eesmärgil tema karistuse Eestisse ületoomine on põhjendatud. Kuivõrd I. G on Soomest välja saadetud

1. a otsustuse alusel, tunnistus on Eestile edastatud 28.02.
2. a ehk pärast I. Gi Soomes eelvangistuses viibitud aega (lõppes 18.01.
3. a), siis on ilmne, et Soome Vabariigis ei peeta tema karistuse kandmist ka võimalikuks. Kõigi loetletud tegude toimepanemine on kinnitust leidnud Vaasa apellatsioonikohtu otsusega, millega mõisteti liitkaristuseks vangistus 1 aasta 6 kuud ning see otsus on jõustunud 03.03.
4. a. Seega saab vahekokkuvõttena tõdeda, et asjas on täidetud välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise üldtingimused. Kohtule esitatud tunnistusest ja selle lisadest nähtuvalt ei avaldanud I G seisukohta kohtuotsuse täitmise Eesti Vabariiki ületoomise osas. Vastav teatis ja palve saadeti I. Gi kodusele aadressile. Kuivõrd tunnistusest ei nähtunud, kas ja kuidas I. G selle teatise kätte sai, pidas kohus vajalikuks ka I. Gi kohtuistungile kutsumist. I. G on istungil avaldanud, et ta on nõus karistuse täitmise Eestisse ületoomisega. Samas ei ole

§ 50838

lg 1 ja

§ 50836

lg 1 p 1 kohaselt süüdimõistetu nõusolek kohtuotsuse tunnustamiseks ja mõistetud karistuse täideviimiseks nõutav, kuivõrd I. Gi puhul on tegemist xxx kodanikuga, kelle alaline elukoht asub Eesti Vabariigis.

§ 4896

lg 3 kohaselt on Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö sätete alusel kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui puuduvad

§-s 436 sätestatud keeldumise alused ning on täidetud

§-s 477 sätestatud tingimused. Kohtule esitatud materjalidele tuginedes ei esine kohtu hinnangul

§-s 436 sätestatud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö lubamatuse aluseid. Ühtlasi nähtub kohtule esitatud tunnistusest, et I Gi suhtes tehtud otsus on jõustunud 03.03.2023. a. Samuti ei ole kohtul käesoleval juhul alust arvata, et Soome Vabariigi otsust ei ole teinud sõltumatu ja erapooletu kohus või sellelaadne muu organ/ametiasutus. Tunnistuse kohaselt oli I. G andnud volituse enda kohtulikul arutelul kaitsmiseks. Ta ei osalenud isiklikult apellatsioonikohtu põhiistungil, aga teda esindas kohtumenetluses kaitsja. I. G kuulati põhiistungil tunnistuse andmiseks isiklikult üle Harju Maakohtust videosilla vahendusel. Seega on I. G saanud kohtumenetluses osaleda nii isiklikult kui ka esindaja kaudu. Ka muid

§-s 477 nimetatud välisriigi otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid käesoleval juhul ei esine. Samuti ei tuvastanud kohus

§ 50839sätestatud lubamatuse aluseid.

Süüdimõistetu I. G tõi välja, et terviseprobleemide tõttu oli tal Soomes eelvangistuses viibimine väga raske. Kaitsja märkis samuti, et I. Gil võivad kinnipidamisasutuses tekkida rasked terviseprobleemid ja arvestada tuleb, et I. G peab kohtumääruse alusel täitma ülalpidamiskohustust oma alaealiste laste ees. Kaitsja leidis, et karistuse täitmisele pööramine oleks nimetatud asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et nimetatud asjaolud ei oma tähendust välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja Eesti Vabariigis täitmise lubatavuse otsustamisel. Kohus käsitas eespool kõiki neid tingimusi, mis on eelduseks sellele, et saaks lugeda Soome Vabariigi kohtuotsuse Eesti Vabariigis täidetavaks. Kirjeldatud asjaolud (kinnipidamistingimused Soome vanglas, krooniline haigus, terviseprobleemide võimalik süvenemine Eesti vanglas ja laste ülalpidamiskohustus) ei ole sellised, mis langeks välisriigi kohtuotsuse tunnustamist ja selle täitmise (üleüldist) lubatavust välistavate kriteeriumite alla. Kohus viitab, et

§ 50845lg 1 järgi kohaldatakse karistuse täideviimisele Eesti õigust.

Seega puuduvad ka neil põhjustel takistused välisriigi otsuse täitmise lubatavaks tunnistamiseks. Konkreetseid vangistuse täideviimist puudutavaid küsimusi ei ole kohtul võimalik praeguses menetluses hinnata ja need lahendatakse vajadusel kohtulahendi täitmisele pööramise raames. Valitseva kohtupraktika pinnalt saab siiski üldistatult märkida, et nt krooniliste haigustega ja/või lapsi ülalpidavate süüdimõistetute poolt vangistuse kandmine ei ole aprioorselt välistatud. Ka kaitsja poolt märgitud 15.04.2020. a Riigikohtu 5 1-24-1394 kriminaalkolleegiumi määrus (kohtuasjas nr 1-06-9135) ei ole mainitud põhjustel praegu asjakohane, sest see puudutas konkreetselt karistuse täitmisele pööramist, mitte välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavust.

§ 50844

lg 2 sätestab, et kui isikule välisriigis mõistetud karistus ületab Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra, muudetakse karistus ning viiakse see vastavusse Eesti karistusseadustikus sätestatud karistusmääradega. Muudetud karistus ei tohi olla väiksem Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalsest määrast. I. Gile mõisteti tunnistuse kohaselt Vaasa apellatsioonikohtu otsusega karistuseks 1 aastat 6 kuud vangistust. Arvestades, et Eesti Vabariigis on sellised teod karistatavad KarS § 121 lg 2 p 3, § § 136 lg 1 § 214 lg 2 p 4, 5, § 266 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 7, 8 või § 200 lg 2 p 7, 9 järgi, siis ei ületa Soome Vabariigis I Gile mõistetud karistus samade kuritegude eest Eesti Vabariigis ettenähtud karistuse ülemmäära, mistõttu ei kuulu mõistetud karistus muutmisele.

§ 50845

lg 2 näeb ette, et karistuse täideviimisel arvatakse kantava vangistuse kogukestusest maha juba kantud vabadusekaotus, mis on seotud kohtuotsuse sisuks oleva kuriteoga. Kohtule esitatud tunnistuse kohaselt viibis I G eelvangistuses 24.10.2020 – 18.01.2021. a, s.o 87 päeva, mis tuleb karistusajast maha arvata. Seejuures kohus tõdeb, et tunnistuse punktis „l)“ esineb ilmne eksimus eelvangistuse kandmise alguse aastaarvus, kuid tervikuna on kinnipidamise periood mõistetav. Seda perioodi kinnitas üldjoontes kohtuistungil ka I. G ning eelvangistuse perioodi lõppkuupäevast 87-päevase eelvangistuse lahutamisel on samuti võimalik jõuda kinnipidamise korrektse alguspäevani (24.10.2020). Eeltoodust lähtudes tunnistab kohus

§ 48911lg 1 p 1 kohaselt Soome Vabariigi Vaasa apellatsioonikohtu 11.04.2022.

a otsuse nr 22/115326 (R 21/326) täitmise Eesti Vabariigis I Gile mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmise osas lubatavaks ning määrab, et I Gil kuulub ärakandmisele 1 aasta 3 kuud 3 päeva vangistust. Praeguses asjas on menetluskuluks riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstav tasu. Kaitsja on taotlenud kokku riigi õigusabi tasu summas 231,80 eurot (sh käibemaks) kohtuistungiks ettevalmistamise (90 minutit), nõustamise (28 minutit) ning kohtuistungil osalemise (40 minutit) eest. Kohus leiab, et tateluses märgitud kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu ei ole sellises ulatuses põhjendatud. Tegemist ei ole keeruka ega mahuka välisriigi vabadusekaotusliku karistuse tunnustamise otsustamise juhtumiga. Seejuures on vajalikud andmed leitavad tunnistusest ning selles kirjeldatud tegude kahepoolne karistatavus on ilmne. Kohtuistungil esitas kaitsja kohtule mitmeid süüdimõistetut iseloomustavaid tõendeid. Samas tuleb tõdeda, et need viitavad I. Gi töö- ja töövõimealasele ning perekondlikule olukorrale ehk ei oma sisulist tähendust nende küsimuste juures, mis määravad ära selle, kas välisriigi kohtuotsust saab tunnustada ja kas selle täitmine Eestis on lubatav. Seega loeb kohus kohtuistungiks ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks 60 minutit. See tähendab, et riigi õigusabi tasu põhjendatud suuruseks tuleb lugeda 187,88 eurot (sh käibemaks). Kriminaalmenetluse seadustikus ei sisaldu regulatsiooni selle kohta, kelle kanda jäävad menetluskulud, mis on tekkinud välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses. Samas,

§ 180

lg 11 kohaselt peab kohus arvestama määratud kaitsja kulude osas hüvitamise otsustuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohus arvestab, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluse algatas Soome Vabariik ning I Gil puudus menetluse algatamise ja selle läbiviimise osas otsustusõigus. Kuivõrd

§ 48910

lg 1 p 3 kohaselt on kaitsja osavõtt liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetlusest kohustuslik, kui otsustatakse isikule mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tunnustamist ning puudub kriminaalmenetluse seadustikust tulenev alus I Gilt menetluskulude väljamõistmiseks, siis tuleb Eesti Vabariigil tekkinud riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. 6 1-24-1394 Kohus juhindub

§ 145

, § 180 lg 11, 3, § 436, § 477, § 4896 lg 1, 2, 3, § 48911 lg 1 p 1, § 50835 lg 1-3; §, § 50836 lg 1 p 1, 50839, § 50845. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 7