Obsah (9)

§ 331§ 5§ 436§ 438§ 122§ 132§ 238§ 173§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anu Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 30.01.2024.a.Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-10150 Tsiviilasi M S hagi R Si (

) § 329 lg 1 kohaselt võib peale eelmenetluse lõppemist uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kohus selgitab, et eelmenetluse lõpp on sättest tulenevalt üldiseks piiriks kõikide avalduste, taotluste, väidete, tõendite ja vastuväidete esitamisele (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Kõve. V, Järvekülg. I, Ots. J, Torga. M. Tallinn 2017, lk 188). Hageja ei ole märkinud, mis põhjusel ta 12.01.2024 e-kirjas toodud uued asjaolud alles nüüd esitab. Lähtudes eeltoodust ja arvestades asjaolu, et kohus on pooltele teatanud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja ning enne seda andnud piisavalt aega oma kõigi seisukohtade, tõendite ja taotluste esitamiseks, ei menetle kohus

§ 331

lg-st 1 tulenevalt hageja 3 12.01.2024 saadetud e-kirjas esile toodud uusi asjaolusid ja jätab eeltoodud e-kirja tähelepanuta. 10. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. 11.

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 438

lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04).

1. Pooled abiellusid xxx (dtl 8; dtl 112) ja lahutasid xxx Tallinna Perekonnaseisuametis (dtl 9; dtl 113). Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Poolte varalistele suhetele kohaldatakse abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks saab olla perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 1, mille järgi jagatakse ühisvara varaühisuse lõppemisel. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11). Varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse (PKS § 35 p 3). Abielu lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel (PKS § 66 p 3). Perekonnaseadus eristab abikaasade ühisvara puhul õigusi ja kohustusi. Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 27 lg 2 määratleb abikaasade lahusvara. Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused. Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb aga hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest (PKS § 38). Kohus märgib, et kui nõue ühisvara jagamiseks on esitatud pärast 01.07.2010, kohaldatakse kehtivat perekonnaseadust, kusjuures kehtiva perekonnaseaduse alusel tuleb jagada nii enne 01.07.2010 kui ka pärast seda omandatud ühisvara (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Puri. T. Tallinn 2014, lk 352). Seega tuleb ühisvara koosseis PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga 07.07.2022), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust.
2. Hagi kohaselt kuulub poolte ühisvarasse sõiduk xxx (reg märk xxx; dtl 29-32; dtl 33-36; dtl 89-92; dtl 108-111), mille hageja palub jätta kostja ainuomandisse ja kohtul välja mõista hageja kasuks hüvitise sõiduki väärtusest 35 997 eurot. Lisaks eeltoodule palub hageja jagada ühisvara koosseisu kuuluva varana S OÜ osa (dtl 28), jätta selle kostja omandisse ning kostjalt välja mõista hüvitise S OÜ osa väärtusest summas 15 539 eurot (st 50 % S OÜ jaotamata kasumist
3. aasta majandusaasta aruande järgi seisuga 31.12.2022; dtl 26). Hageja ja kostja on üksmeelselt seisukohal, et kostja ja xxx AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx (dtl 174- 4 186) tulenev kohustus ei kuulu poolte ühisvara hulka. Eeltoodud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks on seatud hüpoteek kostja lahusvaraks olevale kinnisasjale asukohaga xxx (dtl 17-18). Poolte vahel on vaidlus sõiduauto xxx ja S OÜ osa ühisvara koosseisu kuulumise osas.
4. Hageja on ühisvara koosseisus toonud esile ettevõtte S OÜ osa. Hageja leiab, et kostja panustas hagejalt saadud laenud kogusummas 15 000 eurot (29.07.2020 9500 eurot, dtl 77; 01.08.2020 500 eurot, dtl 78 ja 16.10.2021 5000 eurot, dtl 79) ettevõtte arendamiseks. Hageja on seisukohal, et tal on hüvitise nõue kostja vastu PKS § 27 lg 3 alusel osaühingu osa väärtuse alusel, sest hagejalt saadud laenud moodustasid perioodil 2020-2021 olulise osa osaühingu käibevarast ja lapse (dtl 10) kasvatamine on hageja töine panus osaühingusse. Kostja vastuväite kohaselt ei ole ettevõtte puhul tegemist ühisvaraga. Tegemist on kostja lahusvaraga, mille ta soetas enne poolte abiellumist ning hageja laenudesse puutuvad nõuded on lahendatud tsiviilasjas nr 2-22-
5. Kohus selgitab, et S OÜ osa puhul ei ole tegemist poolte ühisvara koosseisu kuuluva varaga. S OÜ on kostja poolt 100 % osalusega asutatud 29.05.
6. Seega on osaühing asutatud enne poolte abielu sõlmimist (xxx). Nõustudes kostjaga asub kohus seisukohale, et ettevõte on kostja lahusvaraks PKS § 27 lg 2 p 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole vara võimalik ühisvarana jagada. Lahusvara ei muutu ühisvaraks pelgalt põhjusel, et hageja on andnud kostjale laenu või kasvatas poolte last (hageja viide PKS § 27 lg-le 3). Lisaks märgib kohus, et vastavate laenudega (29.07.2020 9500 eurot, 01.08.2020 500 eurot ja 16.10.2021 5000 eurot) seonduv nõue on lahendatud tsiviilasjas nr 2-22-7088 (dtl 11-13; dtl 14-16) 30.05.2023 määrusega, mis jõustus 30.05.
8. Hageja selgituste kohaselt kuulub ühisvara koosseisu sõiduauto xxx (reg märk xxx). Hageja on seisukohal, et sõiduki ostis kostja mitte oma emale, vaid faktiliselt poolte ühisvarasse. Kostja emal ei ole sõiduki juhtimisõigust ja sõiduki 27.05.2022 registreerimistunnistuses sõiduki kasutajaks S OÜ märkimine kinnitab, et sõiduki üle täielik võim tekkis 27.05.2022 kostjal, sest tema oli sel hetkel S OÜ ainuosanik. 23.10.2023 esitas Transpordiamet vastavalt 17.10.2023 kohtunõudele andmed isikute kohta, kes olid kantud sõiduki xxx (reg nr xxx) omanikuna sõiduki registreerimistunnistusele alates selle sõiduki esmasest registreerimisest Eestis kuni 07.07.
9. Vastuse kohaselt registreeriti sõiduauto esmaselt 27.05.
10. Alates registreerimisest kuni omaniku vahetuseni 31.08.2023 oli sõiduki omanik L S ja kasutaja S OÜ. Omanikuvahetuse aluseks oli 23.08.2023 sõlmitud müügileping (dtl 170). Seega ei ole ka sõiduauto xxx (reg nr xxx) mitte kunagi olnud PKS § 25 alusel poolte ühisvaraks. Tegemist on kolmandale isikule kuulunud varaga, mida ei saa käesoleva hagiavalduse alusel ühisvarana jagada. Tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, kes seda autot kasutas, kas sõidukit omanud isikul oli juhtimisõigus või mitte jms. Lapse sõidutamine logopeedi või arsti juurde ettevõtte juhatuse liikme kasutuses oleva sõidukiga ei muuda samuti sõidukit poolte ühisvaraks. Hageja selgituse kohaselt on sõiduk ostetud kostja poolt xxx AS-ist võetud laenuga. Eeltoodut on ka kinnitanud kostja hagejale 13.06.2023 saadetud kirjas (dtl 48). Poolte vahel puudub vaidlus, et nimetatud laen on kostja lahusvaraks olev kohustus. Sõiduk osteti kostja emale ning sõiduki kasutajaks märgiti registris S OÜ. Nimetatud tehingu tagajärjel on kostja S OÜ juhatuse liikmena õigustatud sõidukit kasutama. Eeltoodust ei nähtu kohtule tühise tehingu asjaolusid. 5
11. Kohus asub seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas puudub vara, mida kohus saaks ühisvarana jagada. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi rahuldamata.
12. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind.

§ 132

lg 4 punkti 5 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka ühisvara jagamise nõue.

§ 132lg-s 4 sätestatud mittevaralise nõude puhul loetakse, et hagihind on 3500 eurot.

Seega on hagihind 3500 eurot. Tõendid, mida kohus kohtuotsuse tegemisel ei arvesta 18. Juhindudes

§ 238

lg-st 5 jätab kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata: − hageja poolt 17.07.2023 esitatud xxx hinnakirjaga (dtl 37-42) ja 01.08.2023 esitatud sõiduki müügikuulutustega (dtl 70-76), kuna kohus on tuvastanud, et sõiduauto xxx (reg nr xxx) ei ole poolte ühisvaraks, mistõttu puudub vajadus kindlaks teha tema turuväärtust. Seega ei ole tegemist asjakohaste tõenditega. − Hageja poolt 01.08.2023 esitatud S OÜ bilanssidega 2019-2022 (dtl 80; dtl 81; dtl 82; dtl 83), kuna hageja ei ole konkreetselt viidanud, milliseid asjaolusid hageja eeltoodud bilanssidega tõendada soovib. Lisaks on kohus tuvastanud, et S OÜ osa puhul ei ole tegemist poolte ühisvara koosseisu kuuluva varaga. Seega ei ole tegemist asjakohaste tõenditega. − Hageja poolt 13.11.2023 esitatud rahvastikuregistri väljavõttega (dtl 196-197), kuivõrd tähtsust ei oma asjaolu, et hageja elas laenulepingu sõlmimise ajal aadressil xxx. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja xxx AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx tulenev kohustus ei kuulu poolte ühisvara hulka. Seega ei ole tegemist asjakohase tõendiga. Menetluskulude jaotus 19.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 20.

§ 164

on erinormiks, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas.

§ 164

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi.

§ 164lg 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga.

Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega- seega hagilise abieluasjaga, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt

§-st 164. Kuna asjas ei nähtu kohtu arvates mõistlikke põhjendusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt

§ 164

lg-s 1 sätestatust, tuleb hageja kantud menetluskulud jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Vismann Kohtunik 6