TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-865 Otsuse kuupäev 15.08.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi VI´i kaebus Viru Vangla vastu seoses 24.11.2009.a sellise isiku kaebajaga ühte kambrisse panemisega, kellega ta ei saanud koos olla ning 28.12.2009.a käskkirja nr 6.-3/2906-D alusel kartseris viibimise tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 6391,16 eurot (100 000 krooni) Asja läbivaatamise kuupäev 16.05.2011.a, 02.08.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja VI. Resolutsioon Rahuldada kaebus osaliselt. Välja mõista Viru Vanglalt VIi kasuks 31,95 eurot ebaseaduslikult kartseris viibimise eest perioodil 01.01.2010.a kuni 06.01.2010.a. Välja mõista Viru Vanglalt riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks on 14.09.
- a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kinnipeetav VIile määrati 28.12.2009.a käskkirjaga nr 6.-3/2906-D vangistusseaduse § 67 p-des 1 ja 4 ning Viru Vangla kodukorra p-des 8.1.1 ja 8.1.6 sätestatud nõuete rikkumise eest karistuseks 5 ööpäeva kartserit. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast tulenes, et 26.11.2009.a Viru Vangla P-hoone esimesel korrusel paigutati kell 09.15 kinnipeetavad kambrist nr 1153 ootekambrisse nr 176 selleks, et vahetada välja kambri nr 1153 aknaklaas ja trellid. Kella 10.30 paiku kinnipeetava paigutamisel tagasi kambrisse nr 1153 läbiotsimisel leiti kinnipeetava püksikummi vahelt veekraani nupp koos toruga. Ootekambri ülevaatamisel avastati, et selle toru otsaga oli kraabitud kambri ukseluuki. 11.01.2010.a esitas VI käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide. 25.06.2010.a vaideotsusega (nr 612/21) tunnistati käskkiri nr 6.-3/2906-D kehtetuks. 07.11.2010.a esitas VI vanglale kahju hüvitamise taotluse alusetult kartseris viibitud päevade eest. 27.10.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse VIi kaebus, mis registreeriti haldusasjana 3-10-
- 04.04.2011.a kohtumäärusega eraldati kaebuses esitatud erinevad nõuded iseseisvatesse menetlustesse ning kaebaja nõue Viru Vangla vastu seoses 24.11.2009.a sellise isiku kaebajaga ühte kambrisse panemisega, kellega ta ei saanud koos olla ning 28.12.2009.a käskkirja nr 6.-3/2906-D alusel kartseris viibimise tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks summas 6391,16 eurot (100 000 krooni), registreeriti eraldi haldusasjana nr 3-11-
- 26.01.2011.a jättis vangla VIi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (nr 6-14/41921-3). 27.04.2011.a kohtumäärusega võeti VIi kaebus menetlusse. 05.05.2011.a rahuldati VIi kahju hüvitamise taotlus vangla poolt osaliselt ning VIi kasuks mõisteti välja iga alusetult kartseris viibitud päeva eest 6,39 eurot (s.o 100 krooni), kuid nimetatud summa ei ole kaebaja arveldusarvele laekunud. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt asus VI kambris nr 1153, kui 24.11.2009.a pandi tema juurde istuma inimene, kes sinna tulla ei tahtnud. See inimene ei maganud ja ei lasknud ka kaebuse esitajal magada ning VI pidi temaga koos ühes kambris olema 7 päeva (ajavahemikul 24.11.2009.a – 01.12.2009.a). Kaebaja kirjutab, et see inimene oli hullumeelne ja lõhkus kambri akna ning lõikus ennast, s.o lõikas klaasiga veene, nii et terve kamber oli verine. See lõikumine kestis kolm päeva. Kaebaja ei suutnud sellises olukorras olla, ta istus ebanormaalsetes tingimustes ja kartis oma elu pärast. See inimene oleks võinud teda tappa. Kambri aken lõhuti 25.11.2009.a, parandati 26.11.2009.a. Katkise aknaga kambris oli külm. Akna vahetamise ajaks viidi neid ootekambrisse pooleks tunniks. Kambrit keegi ei koristanud, ainult klaasikillud korjati kokku, verd ära ei koristatud. Peale akna vahetamist, jätkas see isik enda lõikumist ning oli agressiivne. Kaebaja ei saanud seal kambris rahulikult süüa, magada ega puhata. 28.12.2009.a käskkirjaga nr 6.-3/2906-D karistati kaebajat kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Karistati seetõttu, et kaebaja juurest leiti toru, mis oli talle sokutatud. Väidetavalt oli toru kaebaja vöö kummikanalis. Tegelikult vöös toru ei olnud. VI kandis karistuse ära ajavahemikul 01.01.2010.a – 06.01.2010.a. Hiljem see käskkiri annulleeriti. Vangla on osaliselt kahjunõude alusetult kartseris hoidmise eest rahuldanud, kuid ei ole summat 31,95 eurot kaebajale üle kandnud. VI oli vanglas kuni 22.06.2011.a, siis vabanes. Raha ei ole ta kätte saanud ja ei usu, et vangla seda ka nüüd üle kannab. Kaebaja ei ole nõus Riigikohtu praktikaga, et iga alusetult kartseris viibimise eest saab hüvitist 100 krooni päeva eest. VI soovib kartseris viibimise eest hüvitist 100 eurot. Kaebaja palub kohtul selle eest, et ta ajavahemikul 24.
- – 01.12.2009.a oli sunnitud viibima ebanormaalse inimesega ühes kambris, välja mõista mittevaraline kahju summas 6219,16 eurot ja selle eest, et ta kandis kehtetuks tunnistatud 28.12.2009.a käskkirja nr 6.-3/2906-D alusel kartserikaristust, 100 eurot. Kokku 6319,16 eurot. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Seoses VIi kaebusega märgib vastustaja alljärgnevat. Kaebaja on soovinud mittevaralise kahju hüvitist viie päeva eest, mil ta viibis alusetult karteris. Vastustaja on kinnipeetava kahju hüvitamise nõude alusetu kartserikaristuse kandmise eest 2 rahuldanud summas 31,95 eurot. Tegemist on hüvitise suurusega, mis on Riigikohtu poolt kujundatud ning millest kõrvale kaldumiseks ei ole hetkel alust. Kaebaja on soovinud ka mittevaralise kahju hüvitist viie päeva eest, mil ta viibis lukustatud kambris koos isikuga, kellega ta ei saanud koos olla, sest see isik vigastas ennast ja kaebaja pidi olema verises kambris. Samuti läks aken katki ja kaebaja pidi olema katkise aknaga kambris. Vastavalt Justiitsministeeriumi 18.11.2009.a korraldusele nr 3, mis sisaldas A(H1N1) viirustüvega gripi leviku tõkestamise instruktsioone vanglates, tuli isoleerida vähemalt seitsmeks päevaks üksikkambritesse kinnipeetavad, kellel tuvastati haigusnähud. Kinnipeetav VI paigutati 24.11.2009.a P1 osakonna kambrisse nr 1154 jälgimisele, kuna ta kaebas koolis olles halba enesetunnet ning tal kahtlustati H1N1 tüvega grippi. Täpselt samal põhjusel paigutati samasse kambrisse kinnipeetav A. Vassiljev. Julgeolekuosakonna ametnikud paigutasid kinnipeetavad A. Vassiljevi ja VIi ühte kambrisse lähtudes VangS § 11 lõikest 1, samuti puudusid muud objektiivsed põhjused, miks kinnipeetavaid ei oleks saanud paigutada ühte kambrisse. Julgeolekuosakonnale teadaolevalt ei olnud kinnipeetavate vahel varasemast vihavaenu ega muid ühte kambrisse paigutamist välistavaid objektiivseid tegureid. Vangla on seisukohal, et kaebaja pidi verises ja katkise aknaga kambris viibima osaliselt iseenda süü tõttu. On teada, et VI ei soovinud viibida A. Vassiljeviga ühes kambris seetõttu, et neil olid vangla subkultuuri mõistes erinevad staatused. Nimelt tänini on vanglas säilinud probleemid, kus madalama staatusega kinnipeetavatesse suhtutakse kui alamatesse — nendega ei suhelda, nad saavad viimases järjekorras helistada, pesevad endid viimastena jne. Vanglas levinud subkultuuri kohaselt kui kõrgema staatusega isik paigutatakse kokku madalama staatusega isikuga ja kõrgema staatusega isik midagi ette ei võta, et nad üksteisest eraldi paigutataks, siis omistatakse ka kõrgema staatusega isikule madalam staatus. Seega kui kokku paigutati kõrgema staatusega isik VI ja madalama staatusega isik A. Vassiljev, siis selleks, et säilitada oma staatus, pidi VI saavutama olukorra, kus nad lahku paigutataks. Seda väidet toetavad ka asetleidnud sündmused. Nimelt esiteks viitab sellele asjaolu, et kambris lõhuti aken. Varasemalt oli Viru Vangla praktika seesugune, et kui kambris lõhuti aken, siis paigutati kambris viibinud kinnipeetavad eraldi kambritesse. Käesoleval juhul seda ei tehtud. Teiseks tuleneb ettekandest nr 4770, et kui ametnikud kambri ukse lahti tegid, siis A. Vassiljev ütles: „Ma tahan siit kambrist ära minna [—]". A. Vassiljev oli endast väljas, väga agressiivne ning üritas mitu korda kambrist välja tungida. A. Vassiljev ei allunud isegi ametnike korraldustele maha rahuneda ja üritas uuesti kambrist välja tungida. Kolmandaks näitab seda A. Vassiljevi enesevigastamine. Kuna kinnipeetavaid pärast akna lõhkumist eraldi kambritesse ei paigutatud, siis järgmiseks üheks võimalikuks intsidendiks, millele võinuks järgneda eraldi paigutamine (meditsiiniosakonda viimine) ongi enesevigastamine, mille A. Vassiljev ka toime pani. Vangla poolt ei ole tagantjärgi tuvastatud mingisuguseid muid asjaolusid, miks A. Vassiljev pidanuks ennast ise vigastama, kui ainult põhjus, et siis neid paigutatakse eraldi kambritesse. Eelpooltoodu näitab, et VI viis A. Vassiljevi nii kaugele, et too oli sunnitud ennast vigastama ning seetõttu oli verine kamber põhjuslikus seoses VIi enda tegevusega. Kui VI ei oleks A. Vassiljevi survestanud, siis ei oleks VI ka ise pidanud viibima verises kambris. Samuti oleks verises kambris viibimist saanud ära hoida kambri koristamisega. Nimelt VangS § 45 lg 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning 3 puhastama. Seega kui VIi kambrikaaslane A. Vassiljev ennast vigastas, siis tulnuks A. Vassiljevil ja VIil pärast intsidenti kamber endil ära koristada. Selle tarbeks saanuks nad küsida valvurilt abivahendeid (kummikindaid, moppi vms). Seega asjaolu, et VI viibis verises kambris, oli tingitud tema enda tegemata jätmisest ehk asjaolust, et ta ei koristanud kambrit. Katkise akna kohta selgitab vastustaja, et 25.11.2009.a kella 12.30 paiku tõepoolest lõhuti kõnealuses kambris aken ja 26.11.2009.a kella 9.15 paiku hakati akent parandama (kinnipeetav viidi selleks ajaks ootekambrisse). Seega kinnipeetav VI viibis kambris, kus oli purunenud aken kõigest ca ühe ööpäeva. Samuti võib arvata, et akna purustamine oli seotud sooviga, et kinnipeetavad A. Vassiljev ja VI paigutataks erinevatesse kambritesse ja kuna VI oli no A. Vassiljevist kõrgema staatusega kinnipeetav, siis tõenäoliselt oli ka tema vastutav akna lõhkumise eest (kas siis lõhkus ise või mõjutas A. Vassiljevi seda tegema). Vanglal ei õnnestunud kindlaks teha, kumb kinnipeetavatest täpselt akna lõhkus. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuvastada, kas nõude esitajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu ning kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos. Vastustaja leiab, et arvestades aset leidnud sündmuse asjaolusid ja seda, et kaebaja oli ise otseselt või kaudselt tema õigusi riivanud sündmused esile kutsunud, siis ei saa käesoleval juhul mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Lisaks ei ole kaebaja ise kuidagi tõendanud endale tekkinud mittevaralist kahju, ega selgitanud, milles tekkinud kahju väljendub. Kaebaja ise ei ole tähelepanu juhtinud sellele, et tal oleks olnud katkise aknaga kambris külm, ta oleks seal viibides haigestunud või talle oleks tekkinud muu objektiivne kahju. Pelgalt ebameeldivustunne ei anna alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Lähtudes eeltoodud argumentatsioonist ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 6 palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja VIi kasuks tuleb välja mõista kahjuhüvitis summas 31,95 eurot. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et Viru Vangla 25.06.2010.a vaideotsusega nr 6-12/21-1 on rahuldatud VIi 11.01.2010.a vaie ja tunnistatud 28.12.2009.a käskkiri nr 6.-3/2906-D, millega VIi karistati 5 ööpäeva kartseriga, kehtetuks. Enne käskkirja tühistamist oli ülalnimetatud käskkiri pööratud täitmisele ja VI viibis kartseris perioodil 01.01.2010.a kuni 06.01.2010.a. 26.01.2011.a jättis vastustaja rahuldamata kaebaja taotluse kahju hüvitamiseks ebaseaduslikult kartseris viibimise eest. 27.04.2011.a pöördus kaebaja kohtusse kahju hüvitamise nõudega. 4 05.05.2011.a rahuldas vastustaja kahju hüvitamise nõude osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja 6,39 eurot iga päeva eest, seega kokku 31,95 eurot, kuid seda otsust ei pööratud täitmisele. Kaebaja isikuarvele vanglas seda summat üle ei kantud. 22.06.2011.a vabanes kaebaja vanglast ja vaideotsuse täitmist ei ole ette nähtud, kui vastustaja ei ole seda teinud vabatahtlikult. Seega leiab kohus, et lähtudes Riigikohtu praktikast (haldusasi 3-3-1-93-09) tuleb kaebaja kasuks välja mõista 31,95 eurot, s.o 6 eurot ja 40 senti päevas iga ebaseaduslikult kartseris viibitud ööpäeva eest. Kaebaja nõuab tunduvalt suuremat summat. Kohus ei nõustu kaebaja taotlusega, milles ta palub välja mõista 100 eurot. Käesolevas asjas ei esine mingeid erakorralisi asjaolusid, mis tingiksid kaebajale iga kartseris viibitud päeva eest suurema summa kui 6,40 eurot, väljamõistmist. Riigikohus leidis analoogses asjas, et ühe ööpäeva eest saab 100 krooni (6,40 eurot). Kaebaja ei ole millegagi motiveerinud seda, et tal oleks õigus suuremale summale kui 6,40 eurot päevas. RVastS § 9 lõikes 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Kaebaja kannab karistust vanglas ja seega on tema vabadus piiratud kriminaalkaristuse kandmise näol. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud ja need on ilmsed ja vaieldamatud, sest lähtuvad seadusest. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Riigikohus leidis oma 15.03.2010.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Riigikohus leidis, et kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks ja kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Kolleegium leidis ülalnimetatud otsuse punktis 15, et kohtupraktika kohaselt on määratud rahaliseks hüvitiseks 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Samuti on rõhutatud, et hüvitise suuruse määramisel on vaja arvestada kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebajale oleks kartseris viibimisega kaasnenud veel täiendavaid piiranguid peale selle, mis on kartseris distsiplinaarkaristuse kandmisel ette nähtud. Kaebaja ei ole tõendanud, et kartseris viibimisega 5 päeva jooksul oleksid talle kaasnenud või saabunud mingid ebameeldivad või negatiivsed tagajärjed (näiteks tervisega seoses). Kaebaja esitas veel ühe motiveeritud nõude kahju hüvitamiseks summas 6291,16 eurot. Nimetatud summa hüvitamist soovib kaebaja selle eest, et pidi 24.11.2009.a – 01.12.2009.a viibima ühes kambris isikuga, kes oli agressiivne, lõikas mitu korda veene ja samuti selle eest, et kambris oli lõhutud aken ja ühe ööpäeva vältel oli külm. See nõue ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. 5 On tuvastatud, et 24.11.2009.a oli kaebaja paigutatud P1 osakonda kambrisse nr 1154 jälgimisele, sest tal kahtlustati H1N1 tüvega grippi. Samasse kambrisse sama tüvega gripi sümptomitega oli lähtudes VangS § 11 lõikest 1 paigutatud A. Vassiljev. Vastustaja kinnitas, et puudusid objektiivsed põhjused, miks kinnipeetavaid ei oleks saanud paigutada ühte kambrisse. Kinnipeetavate vahel ei olnud varasemast vihavaenu ega muid ühte kambrisse paigutamist välistavaid objektiivseid tegureid. Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja süü tõttu tekkis olukord, kus A. Vassiljev muutus agressiivseks, kambris oli lõhutud aken ning A. Vassiljev vigastas end. VI ja A. Vassiljev olid vangla subkultuuri mõistes erineva staatusega. A. Vassiljev oli madalama staatusega ja kõrgema staatusega isik pidi midagi ette võtma, et neid üksteisest eraldi paigutataks, selleks, et talle ei omistataks madalamat staatust. Madalama staatuse omistamise vältimiseks pidi VI saavutama olukorra, kus nad lahku paigutataks ja selleks oli kambris lõhutud aken (lootuses, et nad paigutatakse eraldi kambritesse, nagu see toimus varasema praktika järgi). Ettekandest nr 4770 on näha, et A. Vassiljev tahtis kambrist ära minna ja isegi üritas kambrist välja tungida. Kui see ei aidanud, vigastas A. Vassiljev end ise. See näitab, et VIi surve all olev A. Vassiljev oli agressiivne, rahutu, vigastas ennast ja kamber oli verine. Kohus leiab, et vastustajal puudub süü selles, et kaebaja viibis verises ja lõhutud aknaga kambris ning et A. Vassiljev oli agressiivne ja rahutu. Vanglal ei ole kohustust järgida kinnipeetavate soove ja motiive vangla subkultuuri toetamiseks. VangS § 45 lg 2 kohaselt on kinnipeetavad kohustatud kambri sisu korras hoidma ja puhastama kambrit. Tuvastatud on, et kambri aken oli lõhutud 25.11.2009.a kell 12.30 ja 26.11.2009.a kell 9.15 hakati seda parandama ning kaebaja viidi selleks ajaks ootekambrisse. Seega, umbes ühe ööpäeva vältel lõhutud aknaga kambris viibimine, ei saanud kaebajale kaasa tuua tagajärgi, mis annaksid õiguse nõuda mittevaralist kahju. Vangla tegutses üsna operatiivselt lõhutud akna parandamiseks. Kohus ei ole tuvastanud, et vastustajal oleks olnud kohustus tegutseda ülalkirjeldatud situatsioonis teistmoodi. Kaebaja ei ole tõestanud, et RVastS § 9 lg 1 kohaselt oleks süüliselt alandatud tema väärikust või kahjustatud tervist. Ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks tekkinud mittevaraline kahju vastustaja süülise tegevuse tõttu. Kaebaja ei ole selgitanud, milles tekkinud kahju väljendub. Katkise aknaga ja agressiivse kambrikaaslasega ühes kambris olemine on ebameeldiv ja ebamugav, kuid ei anna alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks, eriti siis, kui kaebaja ise provotseeris oma käitumisega situatsiooni, mille peale kaebab. Kohtul ei ole alust mitte usaldada vastustaja kirjalikku seletust. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, jätab kohus kaebuse selles osas rahuldamata ning lähtudes sama paragrahvi lõikest 1 punktist 4, rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt välja summa 31,95 eurot. HKMS § 95 lg 1 kohaselt kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. RLS § 57 lg 14 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15,97 euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. 6 Antud kaebuselt kuulus tasumisele riigilõiv summas 319,56 eurot. 27.04.2011.a kohtumäärusega on VI riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega kuulub vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Tamara Hristoforova kohtunik 7