KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev 3. aprill 2024, Tallinn Väärteoasja number 4-24-456 (231621001560) Kohtukoosseis Markus Kärner Vaidlustatud kohtumäärus Harju Maakohtu 7. märt

) § 72 lg-te 1,2 alusel Arno Lepale PPA

1. aprilli 2021 otsusega määratud rahatrahvi tasumata osa, s.o 185,03 eurot, 4 päeva arestiga. Kohus määras, et arest tuleb kanda ära koheselt pärast A. Lepa poolt kriminaalasjas vangistuse ärakandmist.
2. Avalduse kohaselt on sissenõudja
3. veebruaril 2024 kontrollinud, et puuduvad karistuse asendamist välistavad asjaolud täitemenetluse seadustiku § 201 lg 1 tähenduses. Maakohtu istungil põhjendas A. Lepp trahvi tasumata jätmist vanglas viibimise, tervisliku seisundi, sissetulekute puudumisega. A. Lepp kannab vangistust kuni
4. detsembrini
5. A. Lepp väljendas nõusolekut kanda aresti, samuti seda, et kui ta saab auto müüdud, oleks tal võimalik trahvid tasuda. Võlgnevusi sugulastele on ligi 10 000 eurot. VTMS § 211 lg 1 võimaldab asendada rahatrahvi aresti või üldkasuliku tööga vastavalt

§-le 72, kui trahvi pole tervikuna tasutud, trahvi täitmise tähtaega pole pikendatud ja süüdlasel pole muud vara, millele sissenõuet pöörata. A. Lepp ei ole trahvi terves ulatuses ära tasunud ja kohtutäituril ei ole olnud võimalik kogu summat sisse nõuda. Rahatrahvi täitmise nõue ei ole

§ 82lg 4 kohaselt aegunud.

Esitatud dokumentidest ja A. Lepa selgitustest tuleneb, et tal puudub vara, mille arvelt tasuda rahatrahvi jääki. Arvestades A. Lepa majanduslikku olukorda, erinevaid võlgnevusi, samuti vabaduses kindla elukoha puudumist, on põhjendatud asendada rahatrahvi jääk arestiga. Kohus tuvastas, et rahatrahvi jääk summas 185,03 eurot vastab ligi 46 trahviühikule. Kuna

§ 72

lg 2 kohaselt vastab 10 trahviühikule 1 päev aresti, on asenduskaristuseks 4 päeva aresti. Määruskaebus

1. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Arno Lepp, kes taotleb selle tühistamist ja rahatrahvi jäägi asendamist üldkasuliku tööga, põhjendades seda järgmiselt. Maakohtu väide, et A. Lepal puudub kindel elukoht, ei vasta tõele. Vabanemisel on A. Lepal võimalik asuda elama sõbra X juurde aadressil XXX.
2. Tallinna Ringkonnakohus võttis
3. märtsi 2024 määrusega A. Lepa määruskaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes kohtumenetluse pooltele kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
4. aprillini 2024 (k.a). Nimetatud tähtajaks kirjalikke seisukohti ega taotlusi ei laekunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse VTMS § 194 lg 3 ja § 147 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu määruse tühistamine tuleks kõne alla juhul, kui oleks tuvastatav mõne rahatrahvi asendamist välistava asjaolu esinemine TMS § 201 lg-s 1 ja VTMS § 211 lg-s 1 toodud alustel; kui otsuse täitmine oleks

§ 82järgi aegunud või kui maakohus oleks teinud olulise kaalutlusvea. Niisuguseid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neid ei nähtu ka määruskaebusest. 2

§ 72

lg 1 näeb kohtule ette kaalutlusõiguse: kas asendada rahatrahvi tasumata osa arestiga või üldkasuliku tööga (süüdlase nõusolekul). Vaidlustatud määruses leidis kohus, et arvestades A. Lepa majanduslikku olukorda, sh võlgnevusi, samuti vabaduses kindla elukoha puudumist, on põhjendatud asendada tema rahatrahvi tasumata osa arestiga.

1. Määruskaebuses väidab A. Lepp, et kohus eksis üldkasuliku töö kohaldamata jätmisel: erinevalt maakohtu poolt tuvastatust, on A. Lepal üldkasuliku töö sooritamiseks nõutav kindel elukoht sõbra juures tagatud.
2. Ringkonnakohus selgitab, et Harju Maakohtu
3. märtsi 2024 istungiprotokolli järgi ütles A. Lepp maakohtus, et ta ei tea, kus ta vanglast vabanemisel elama asub. A. Lepp pidas istungil võimalikuks, et võib-olla asub ta elama aadressile XXX, aga kui maja maha müüakse, lahkub ta Inglismaale (istungiprotokoll, lk 2). Määruskaebuses märgitud aadressi A. Lepp maakohtu istungil ei avaldanud. Maakohtu järeldus, et A. Lepal puudub vabanedes kindel elukoht põhineb seega A. Lepa enda poolt
4. märtsi 2024 istungil avaldatul, mistõttu ei ole kohus selle asjaolu tuvastamisel eksinud.
5. Maakohus tugines elukoha puudumisele kui ühele asjaolule, mistõttu pidas kohus otstarbekaks rahatrahv arestiga asendada. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et elukoha puudumise õiguslik tähendus aresti üldkasuliku tööga asendamisel ei ole üheselt selge.

§ 69

lg 4 viitab sellele, et kindla elukoha puudumine lausa välistab aresti üldkasuliku tööga asendamise. Nimelt peab süüdlane

§ 69

lg 4 järgi üldkasuliku töö tegemisel järgima ka

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Nende kontrollnõuete kohaldamise eelduseks on aga alalise elukoha olemasolu (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus asjas nr 1-15-2671, p 7). Selles, kas

§ 69

lg 4 (ja seeläbi ka

§ 75

lg 1) kohaldub ka väärtegude puhul, ei ole ringkonnakohtu arvates siiski senises kohtupraktikas selget üksmeelt. 13. Mõnes lahendis märgitakse selgelt, et isik, kelle rahatrahv arestiga asendati, allub

§ 69

lg 4 järgi ka

§ 75lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele (nt Harju Maakohtu 23.

oktoobri

1. a otsus asjas nr 4-18-4348 ja
2. septembri
3. a otsus asjas nr 4-156622). Selliste käitumiskontrolli nõuete rikkumine on olnud ka (kaas)põhjuseks üldkasuliku töö arestiga asendamisel (vt nt Harju Maakohtu
4. septembri
5. a määrus asjas nr 4-23-1418). Mitmetes lahendites määratakse isik

§ 69lg 4 alusel kriminaalhooldaja järelevalve alla (nt Harju Maakohtu 11.

märtsi

1. a otsus asjas nr 424-759 ja
2. juuni
3. a otsus asjas nr 4-23-1858). Sageli aga ei mainita aresti üldkasuliku tööga asendamisel sõnagi

§ 69

lg-st 4 või

§ 75lg-s 1 sätestatud käitumiskontrollist (nt Tartu Maakohtu 12.

märtsi

1. a otsus asjas nr 4-24-939, Pärnu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 4-24-688). Tallinna Ringkonnakohtu praktikast leiab ka näiteid, kus kindla elukoha puudumist on peetud aresti üldkasuliku tööga asendamist välistavaks asjaoluks just

§ 69

lg 4 ja

§ 75lg 1 koosmõju tõttu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.

oktoobri

1. a määrus asjas nr 4-23-2901, p 8; Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määrus asjas nr 4-16-7790, p 7).
4. Karistusseadustiku algses redaktsioonis, mis jõustus
5. septembril 2002 (RT I 2001, 61, 364), võimaldati üldkasuliku tööga asendada vaid vangistust. Seega kohaldus

§ 69lg 4 üksnes süüdimõistetutele.

1. jaanuaril 2012 jõustunud muudatustega (RT I 2010, 44, 258) võimaldati üldkasuliku tööga asendada ka väärteo eest kohaldatud aresti.

§ 69

muudeti ja sõnastati tervikuna uues sõnastuses, kasutades nüüd juba süüdimõistetu ja süüdlase mõisteid.

§ 69lg 4 sõnastuses jäädi aga üksnes süüdimõistetu mõiste juurde. Tegemist oli teadliku valikuga. Nii nähtub eelnõu seletuskirjast selgelt, et [k]una 3

§-le 75, mis on süüdimõistetule ettenähtud

§ 69

lõike 4 kohaselt (Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 562 SE, seletuskiri eelnõu I lugemise juurde, lk 4). Seega, vähemasti algselt, oli seadusandja soov ja arusaam, et väärteokaristuste korral üldkasuliku töö tegijat käitumiskontrollile ei allutata. 1. jaanuaril 2015 jõustunud muudatustega (RT I, 12.07.2014, 1) muudeti taas

§ 69sõnastust.

Nende muudatustega asendati

§ 69lg-s 4 sõna süüdimõistetu sõnaga süüdlane.

Kuigi see võiks viidata, et

§ 69

lg-s 4 sätestatu kohaldub võrdväärselt nii kuriteo- kui väärteokaristuse korral, ei paistnud see olevat eelnõu eesmärgiks. Seletuskirja kohaselt tingis muudatuse see, et [k]ehtiv seadus kasutab kuriteo toime pannud ja karistatud isiku puhul sõna süüdimõistetu ja väärteo puhul süüdlane, kuid selline vahetegu ei ole vajalik, kuna need sõnad on oma sisult sünonüümid. Seetõttu kasutatakse edaspidi läbivalt asenduskaristuste puhul sõna süüdlane ning seepärast kehtestatakse uuesti kogu § 69 (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE, seletuskiri eelnõu I lugemise juurde, lk 29). Võimalusele, et seaduseelnõu 562 SE vastuvõtmisel toodud põhjendused ei ole tänaseks täies mahus asjakohased, võiks viidata

1. jaanuaril 2017 jõustunud KrHS § 2 p 6 (RT I, 31.12.2016, 2), mille järgi loetakse kriminaalhooldusaluseks ka süüdlane, kelle arest on allutatud üldkasuliku tööga. Selle muudatuse eesmärgiks oli aga ühtlustada üldkasuliku töö korraldus, sest enne seda korraldasid üldkasuliku töö läbiviimist samadel alustel nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka kriminaalhooldus. Viiteid sellele, et sooviks oli laiendada ka käitumiskontrolli kohaldamisala, seletuskirjast ei leia (Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 308 SE, seletuskiri eelnõu II lugemise juurde, lk 2).
2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi

§ 69

lg-t 4 on võimalik grammatiliselt tõlgendada nii, et see kohaldub ka siis, kui üldkasuliku tööga asendatakse väärteo eest kohaldatud aresti, räägib selle tõlgenduse kahjuks seaduse kujunemislugu, millest järeldub, et seadusandja tahe seesugune ei olnud. Arvestada tuleb ka seda, et

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli kohustused on algselt loodud just kuriteo-, mitte väärteokaristuste tarbeks. Kuigi

§ 69

lg 3 võimaldab väärtegude korral täita üldkasuliku töö kohustuse 12 kuu jooksul (kuritegudel 24 kuud), on väärteo puhul üldkasuliku töö tunnid üldjuhul oluliselt väiksemad võrreldes kuritegudega. Lühem periood räägib süüdlase kriminaalhooldusele allutamise otstarbekuse kahjuks. Vaevalt oleks ka kõigi väärteo eest üldkasuliku tööd tegevate süüdlaste käitumiskontrollile allutamine kriminaalhooldusele jõukohane (vt Justiitsministeeriumi „Kuritegevus Eestis 2022“ statistikat kriminaalhoolduse alajaotises). Küllap oli sellest kaalutlusest teadlik ka seadusandja. Eeltoodut arvestades võimaldavad seaduse ajalooline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendusargument järeldada, et väärtegude puhul ei pea süüdlane üldkasuliku töö tegemisel järgima

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

1. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et põhjendades aresti üldkasuliku tööga asendamata jätmist muuhulgas sellega, et süüdlasel puudub kindel elukoht, ei teinud maakohus kaalutlusviga. Kindla elukoha puudumine on vaieldamatult üks riskitegur, mis annab aluse kahelda selles, kas süüdlane asub üldkasuliku tööd tegema või mitte.
2. Arvestades seda, et maakohtu menetluse ajal ei avaldanud A. Lepp, et tal oleks vabaduses kindel elukoht, on A. Lepp esitanud määruskaebuses uue asjaolu, mis ei olnud maakohtu määruse tegemise ajal teada: kaebajal on võimalik sõbra juurde elama asuda. Ringkonnakohus ei välista, et käsilolevas määruskaebemenetluses võib põhimõtteliselt olla võimalik arvesse võtta ka selliseid uusi asjaolusid, mis ilmnevad alles pärast maakohtu määruse tegemist. Samas ei ole ringkonnakohus oma õiguslikes põhjendustes seotud 4

§-s 69 sätestatud formaalsetele eeldustele ka materiaalsete eelduste täidetust. Kohtul tuleb veenduda selles, et üldkasuliku töö kohustust ka reaalselt täidetaks, mis tähendab, et arvestada tuleb ka süüdlase isikut ja tema sobivust üldkasuliku töö tegemiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Arvestamata ei tohiks jätta ka süüdlase suhtumist. Ringkonnakohus nõustub õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et töötundide edukas sooritamine on palju tõenäolisem süüdlase puhul, kes on selle kohaldamisega sisemiselt nõus, mitte aga isikute puhul, kes annavad nõusoleku sunnitult (J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 69 komm 2.3.
3. (P. Pikamäe)).
4. Harju Maakohtu
5. märtsi istungiprotokollist nähtub, et kohus küsitles A. Leppa tema plaanide kohta vabaduses. Maakohtus antud selgitustest nähtub A. Lepa selge soov lahkuda Eestist esimesel võimalusel Inglismaale tööle. Nii avaldas A. Lepp maakohtus, et Londonis on tal võimalik teenida 15 päevaga 3000 eurot (istungiprotokoll, lk 3). Seepeale selgitas maakohus, et üldkasuliku töö kohaldamise korral ei ole A. Lepal lubatud koheselt Londonisse lahkuda. Eelmärgitud summa teenimise võimalus jäi A. Lepa jaoks siiski määravaks. Nimelt, eeltoodud maakohtu selgituse peale pidas A. Lepp siiski võimalikuks, et mõne päeva võib ta üldkasuliku töö tegemise ajal välismaal käia. Arvestades A. Lepa maakohtus antud selgitustest kumavat suhtumist, s.o töötamine Londonis on prioriteet, on ringkonnakohtul põhjust karta, et vanglast vabanemisel võib kaebaja Eestist lahkuda. Selliselt satuks üldkasuliku töö täideviimine ohtu. Lisaks selgitas A. Lepp maakohtus, et ta on pikaaegne alkohoolik, ka viimati tekitas alkoholi tarbimine talle vabaduses probleeme, ning ta ei saa lubada, et ta on võimeline alkoholist hoiduma (istungiprotokoll, lk 5). Seejuures selgitas A. Lepp, et tema vangistus pöörati viimati täitmisele samuti seetõttu, et ta rikkus käitumiskontrolli ajal lisakohustust mitte tarvitada alkoholi (lk 1). Ka Riigikohus on leidnud, et isiku probleem alkoholiga võib takistada üldkasuliku töö reaalset täideviimist (eespool viidatud otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Need A. Lepa avaldused ja tema viimast kriminaalhooldust iseloomustavad andmed süvendavad ringkonnakohtu kahtlust, et A. Lepa puhul ei ole aresti üldkasuliku tööga asendamine põhjendatud.
6. Eeltoodud kaalutlustel peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga põhjendatuks asendada rahatrahvi tasumata osa arestiga. (allkirjastatud digitaalselt) 5