KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Tartu Ringkonnakohus 21. märts 2024 1-21-6602 Maarika Kuusk, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus Krim

§ 121

lg 2 p 2, 3,

§ 120

lg 1 ja

§ 418

lg 1 järgi järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)

1. detsembri
2. a otsus Andre Arro lepinguline kaitsja vandeadvokaat Simona Vissak Süüdistatav Andre Arro isikukood: 36504220326; elukoht: XXX; varasemalt kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud; Tartu Maakohtu Valga kohtumaja 15.09.2020.a. määrusega kriminaalasjas nr 1-20-6201 tunnistatud lubatavaks Andre Arrole kohaldatud lähenemiskeeld kannatanu R.K. i suhtes kriminaalmenetluse ajaks; kahtlustatavana kinni peetud 23.08.2020-25.08.
3. Kaitsja Vandeadvokaat Simona Vissak Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja Ainar Koik Apellant Apellatsioonimenetluse pooled RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
7. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus tunnistada relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 põhiseadusvastaseks.
8. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta Andre Arro kanda. EDASIKAEBAMISE KORD: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
9. Andre Arrot süüdistatakse selles, et tema: 1)
10. a septembri lõpus kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal LääneViru maakonnas Tapa vallas Jäneda külas Põuaaugu 39 lõi oma elukaaslast R.K. i lahtise käega vastu kukalt ja näkku, korduvalt rusikatega ristluupiirkonda ja korduvalt jalaga vastu jalgu. Selle käitumisega põhjustas ta R.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustused: hematoomid jalgadel ja vasaku silma nurgas, marrastuse vasakul põsel ja paistetuse huulel; 2) olles varasemalt kehaliselt väärkohelnud R.K. i,
11. a. juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Valga maakonnas Valga vallas XXX talus, lükkas õues istunud elukaaslase R.K. i koos tooliga pikali maha ja lõi teda käega näkku. Selle käitumisega põhjustas ta R.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse: hematoomi vasaku silma all. 3)
12. augustil
13. a ajavahemikul alates umbes keskööst kuni hommikul umbes kella 11 XXX talus, kui R.K. keeldus seksuaalvahekorrast, tõmbas A. Arro R.K. i voodist välja, lõi teda jalaga kõhtu, pigistas häbemeluu piirkonnast ning lõi mitmel korral rusikatega pähe ja näkku. R.K. il algas ninast verejooks. Ta kukkus saadud löökidest maha ja lõi ära pea. Oma käitumisega tekitas A. Arro R.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustused: lahtise peahaava, hematoomi parema silma alla ja häbeme piirkonda ning hematoomid mõlemale jalale ja tuharale. 4)
14. a juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Valga vallas XXX talus võttis A. Arro välja revolvritaolise eseme. Ta ütles R.K. ile, et laadis toas revolvri, silitas sellega R.K. i kaela ja hoides toru vastu tema kukalt, ütles: „kas sa kardad ka? Ma võin teid kõiki maha lasta ja tagahoovi maha matta, keegi teid üles ei leia“. R.K. il oli alus karta tapmisega ähvardamise täideviimist, kuna A. Arro oli tarvitanud alkoholi, oli teda varasemalt kehaliselt väärkohelnud ning talle korduvalt rääkinud, et nõukogude armee merejalaväes õpetati teda inimesi paljaste kätega tapma ja et ta võib seda teha. Lisaks oli A. Arrol käes relv. Vastu R.K. i pead surutud revolver osutus hilisemalt laskekõlblikuks tulirelvaks. 5) A. Arro ei ole taotlenud ja talle ei ole väljastatud relvaseaduse (RS) §-s 32 ettenähtud piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks vajalikku relvasoetamisluba ja RS §-s 34 sätestatud relvaluba ning RS §-s 45 sätestatud tegevusluba relvade valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. Ometi omandas ta kohtueelses menetluses tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult ja seejärel hoidis kuni
15. augustini 2020.a enda kontrolli all oma elukohas XXX talus laskekõlblikku
16. a valmistatud revolvrit Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr U
17. Relv kuulub tulirelvade hulka ja sellel on kasutuskõlblikud tulirelva osad, samuti 27 metallist kasutuskõlblikku kuuli, milliseid saab kasutada sellest revolvrist laskmisel. Maakohtu otsus
18. Maakohtu otsusega mõisteti A. Arro süüdi

§ 121lg 2 p-de 2, 3 järgi ja karistati teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

Ta tunnistati süüdi

§ 120lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

Süüdistusest loobumise tõttu mõisteti A. Arro õigeks

§ 418lg 1 järgi osaliselt, s.o 27 metallist kuuli ebaseaduslikus käitlemises.

A. Arro tunnistati süüdi

§ 418

lg 1 järgi ebaseaduslikus relva käitlemises ja karistati 2 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Arrole liitkaristus – 1 aasta 8 kuud vangistust. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg (23.-25. august 2020), s.o 3 päeva. Lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta 7 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 73

lg-te 1, 3 alusel jäeti vangistus 2 tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvatakse alates

1. detsembrist
2. Rahuldamata jäeti taotlus tunnistada relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 põhiseadusvastaseks. Lahendati ka menetluskuludega seotud küsimused: kaitsjatasudest 344,25 eurot tuleb riigil A. Arrole hüvitada, ülejäänud osas jäeti kaitsjatasu süüdistatava enda kanda. Lisaks tuleb A. Arrol riigile tasuda sundraha, ekspertiisikulu ja kannatanu kulud (kokku 1635,72 eurot).

§ 421

ning § 83 lg 2 ja 4 alusel konfiskeeriti asitõendid: revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr U89311, karp sütikutega ja pudel püssirohuga. Plastikust karp kuulidega tagastatakse süüdistatavale. APELLATSIOON

1. Kaitsja S. Vissak palub tühistada Tartu Maakohtu otsus ja mõista A. Arro talle esitatud süüdistuses õigeks. Tühistada otsus osas, millega 1) jäeti rahuldamata taotlus tunnistada RelvS § 2 lg 1 p 2 põhiseadusvastaseks ning uue otsusega taotlus rahuldada, 2) jäeti kaitsjatasu A. Arro kanda, mõisteti temalt välja sundraha, ekspertiisi ja kannatanu kulud ning jätta kõik menetluskulud riigi kanda, 3) millega konfiskeeriti asitõendid: revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr U89311, karp sütikutega ja pudel püssirohuga. Alternatiivselt kergendada A. Arrole mõistetud karistust.
2. Maakohus uuris tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti, jättis piisavalt täitmata põhjendamiskohustuse ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Kõiki tõendeid ja kaitseargumente ei kaalutud – ebaõigesti on kõrvale jäetud süüdistatava ütlused ja hinnatud tunnistaja E.G. i ütlusi. Rikkumised on piisava kaaluga maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega ka

§ 418lg 1 järgi A.

Arro süüditunnistamisel. Kui seadus ei võimalda A. Arrot õigeks mõista, tulnuks maakohtul kaaluda relvaseaduse § 2 p 2 kohaldamata jätmist põhiseadusega vastuolu tõttu. Alternatiivselt on A. Arro süü välistatud keelueksimusega. Maakohus jättis tähelepanuta, et kõnealune relv vastab tegelikult enne

1. a originaalrelvale (sh 1862 a relvale) ning erineb vaid dekoratsioonide poolest.
2. Materiaalõigust on kohus ebaõigesti kohaldanud ka A. Arrolt sütikute ja püssirohu konfiskeerimisel. Maakohus ei ole põhjendanud, millest järeldub, et püssirohi ja sütikud kuulusid just A. Arrolt äravõetud relva juurde. PROKURATUURI KIRJALIK ARVAMUS
3. Prokuratuuri esindaja A. Koik palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsioon kui põhjendamatu rahuldamata. Apellatsioonis ei sisaldu maakohtu järeldusi kummutavat tõendite analüüsi. Maakohus on tõendeid käsitlenud väga põhjalikult ja uuritud tõendite kogum kõrvaldamata kahtlusteks A. Arro süüs ruumi ei jäta. Prokurör nõustub maakohtuga A. Arro ütluste ebausaldusväärsuse osas. Samuti fotode käsitlemises tõendina
4. a episoodis. Kriitika maakohtu otsusele tunnistaja E.G. i ütluste usaldusväärsuse hindamisel on põhjendamatu.
5. a tegu tõendavad lisaks kannatanu ütlustele kiirabikaart, hädaabikõne ja läbivaatusprotokoll koos lisadega, st etteheited vaid kannatanu ütlustest lähtumisest on põhjendamatud.
6. Tulirelva süüdistuses süüdimõistmisel on kohus lähtunud terviklikust tõendikäsitlusest. 3
7. Karistusmäära valikut on põhjendatud – põhjalik ja individualiseeritud karistusmäärani jõudmine on kohtupraktika kohaselt kohtukoosseisu kaalutlemisotsus. Kohus nägi vahetult kohtualust ja tema reaktsioone. Kaitsetaktikast tulenevalt puudus A. Arrol täielikult süü ja kahetsus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Apellant leiab, et maakohtu rikkumised: kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus (ebaõige tõendite hindamine ja piisava põhjendamiskohustuse täitmata jätmine) ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine annab aluse otsus tühistada. Viidatakse ka KrMS § 7 lgs 3 nimetatud põhimõtte rikkumisele. Lõpptaotlus on A. Arro talle inkrimineeritud tegude toimepanemises õigeks mõista.
9. Esmalt heidab apellant ette A. Arro ütluste põhjendamatut tõendikogumist kõrvalejätmist. Kaitsja arvates ei arvestata otsuses paratamatu tegelikkusega, et kohtueelsed menetlejad jõupositsiooni ära kasutades vahendeid valimata sunnivad isikuid ennast süüstavaid ütlusi andma. Kaitsjat kaasamata pole õigusteadmiseta isikul võimalik oma väiteid hiljem tõendada. Äärmiselt ebatõenäoline oleks, kui uurija ülekuulamise taotluse esitamisel tunnistaks hiljem niivõrd suurt rikkumist. 10.1 Kohtupraktika (vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13) toetab tõendi tõendikogumist kõrvaldamist juhul, kui ülekuulatavale isikule jäetakse õigused ning kohustused tutvustamata. Ringkonnakohus leiab aga sarnaselt maakohtuga, et võimalike menetlusõiguse rikkumiste tuvastamiseks peab esinema tõsiseltvõetav põhjendatud kahtlus. Kaitsja väide, et tegelikkuses kasutavadki kohtueelsed menetlejad jõupositsiooni isiku survestamiseks ütluste andmisesel ning üks toodud näide (määrus kriminaalasjas nr 1-21-4033), kus kohus sellise arvamusega soostus – on liiga üldsõnaline. Apellatsioonikohus on oma pikaaegse praktika pinnalt täheldanud üksikjuhtumeid, kus ütluste muutmist hilisemas menetluses on põhjendatatud survestamisega. Paljud kahtlustatavad ei kasuta õigust kaitsja abile. Seega ei saa kaitseväidet kohtueelses menetluses toimuva väidetava survestamise küsimuses lahendada üldteadmiste või mõne teise kaasuse asjaolude pinnalt. Kaitsja puudumine menetlustoimingult ei anna alust aprioorselt kaitseõiguse rikkumist jaatada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb igale taolisele etteheitele läheneda juhtumipõhiselt. 10.2 Alusetu on etteheide, justkui poleks kohus kaitsja argumente isegi kaalunud. KrMS § 312 järgi peab kohtuotsuse põhiosa kajastama kohtuliku arutamise tulemust, kohtu järeldusi, millele nõupidamistoas jõuti. Põhistamiskohustuse rikkumine võib seisneda otsuse kui terviku või mingi konkreetse küsimuse põhistamata jätmises. Põhjenduste puudumisega ei ole tegemist juhul, kui kohtumenetluse pool põhjendustega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult põhistanud küsimust tõendi kogumisel (A. Arro ülekuulamisel) kaitseõiguse võimalikust rikkumisest. Maakohus tuvastas, et A. Arro on kahel korral ülekuulamisprotokolli allkirjastanud: esmalt kinnitades arusaamist oma õigustest, teiseks märkuste puudumise all. Kohtus tekitas kahtlusi asjaolu, et üle kolme aasta väldanud menetluses pole enne kohtus ülekuulamist kordagi survestamisele osutatud. Kaitsjadki pole seoses võimaliku rikkumisega kohtueelses menetluses ega kohtus taotlusi (sh menetleja ülekuulamiseks) ja kaebusi esitanud. Apellatsioonikohtu hinnangul on maakohus õigesti möönnud, et sellises olukorras jäävad isiku väited tema survestamisest ning õiguste ja kohustuste mittetutvustamisest paljasõnalisteks. Asjakohased on ka maakohtu viited A. Arro enda selgitustele, millest nähtub tema ükskõikne suhtumine õiguste ja kohustuste sisusse. 4 Väidet kaitseõiguste rikkumisest on analüüsitud ka läbi usutavuse prisma – enda ulatuslikus osas süüstamine kiire kojusaamise lootuses süvenemata protseduuri, enda õigustesse ja kohustustesse ning ütluste protokolli allkirjastamine nende sisuga tutvumata, polnud kohtu jaoks veenev. Viimast seisukohta põhistas kohus ka A. Arro käitumisega vabanemise järel – isik, kes enda sõnul end süüstavaid ütlusi andis kiire kojusaamise lootuses, naases sinna alles järgmisel päeval. 10.3 Kohtuotsuse etteheitena tuuakse välja see, et kohus ei ole analüüsinud, miks oleks A. Arro pidanud kohtueelses menetluses ütlusi andma, kui selleks mistahes surve ja teisalt ka soov süüd tunnistada puudus. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile. Küll aga võib kohtukolleegium kriminaalmenetluslikele kogemustele tuginedes öelda, et süü tunnistamine võib näiteks lähtuda inimese kõlbelisest olemusest tingitud vajadusest oma süüd lunastada. Põhjus võib aga olla pragmaatiline – näiteks soov saada kiiremini asjaga ühele poole ja naasta argielu toimetuste juurde või lootus hilisemas menetluses kergemale karistusele. 10.4 Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda ka asjaolu, et A. Arro jäi kohtueelses menetluses ebalevaks („võis olla“, „võisin“, „ma ei tea“), et kohus poleks saanud tema ütluste vastuolule viidata. Alusetud on kaitsja süüdistused, justkui oleks maakohus asunud kohtueelses menetluses antud ütlusi tõlgendama ühekülgselt, sobitades neid süüdistusega vastavaks. Otsuse põhiosa eesmärgiks on muuta kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvad otsustused kontrollitavaks. Kohtuotsuse jälgitavus omakorda tähendab, et otsuse lugejale (kelleks on ka kõrgema astme kohus), peaks olema arusaadav, kuidas kohus mingile veendumusele jõudis. Allakirjutanute hinnangul vastab maakohtu otsus põhistatuse nõuetele – I astme kohus on lahendis ära näidanud, miks jäetakse mingi konkreetne tõend kõrvale. Tõendid on asetatud omavahelisse konteksti ning otsusest nähtub, miks kohus konkreetsete tõendite pinnalt tegi otsuses kajastatud järelduse. Olukorras, kus tõendid olid omavahel vastuolus, põhjendas kohus ühe tõendi eelistamist teisele. Maakohus on sidunud kohtuistungil ja dokumentaalsetes tõendites avaldatud detailid terviklikuks tõendikogumiks.
10. Süüdistuses

§ 121lg 2 p-de 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi heidab kaitsja ette põhjendamiskohustuse rikkumist (Kr

MS § 339 lg 2), kuivõrd kohus jättis ammendavalt vastamata kaitseargumentidele ning esitas põhjendused valikuselt. Lisaks heidetakse ette tõendite ebaõiget hindamist (sh süüdistatava ütluste kõrvalejätmist ning tunnistaja ütluste valikulist hindamist).

2. ja
3. a tegude ühisnimetajaks on teo toimepanemine olles suvilas kahekesi ning seal toimunud sündmusi said vahetult tajuda vaid süüdistatav ja kannatanu. Nende versioon sündmustest erineb.
4. Kohtukolleegiumil puuduvad maakohtule kannatanu ütluste hindamisel etteheited. Isiku süüditunnistamine sõna-sõna-vastu olukorras ei ole keelatud kannatanu ütlusele tuginedes. Sellises tõendamissituatsioonis peab aga kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav.
6. a teo osas oli tõepoolest määrav just kannatanu tunnistus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult selgitanud, miks ta luges R.K. i ütlused usaldusväärseks tõendiks: need on ühetaolised, sisemiste vastuoludeta ja järjepidevad. Kannatanu oskas välja tuua kaasuvaid detaile konflikti alguse ja teo toimepanemise täpsete asjaolude kohta. Lisaargumendi tõepäraste ütluste andmiseks annab kannatanu hoiatamine teadvalt vale ütluse andmise eest 5 kaasneva kriminaalvastutusega – süüdistataval teadupoolest sellist taaka ei lasu. Lisaks sellele toetavad kannatanu versiooni
7. a toimunust fotod, millel fikseeritud vigastused langevad kokku kannatanu kirjeldustega nende saamise kohta. Kohus põhistas, miks ta usub R.K. i versiooni fotode tegemise asjaolude kohta ning nende seost süüdistuses kirjeldatuga. Süüdistatava narratiiv seevastu oli kohati segane, ebakindel, segu mäletamisest ja mittemäletamisest ning tema ütlused vastuolus kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Sellises olukorras peab ringkonnakohus ainuõigeks süüdistatava ütluste kõrvalejätmist tõendikogumist.
8. Kaitsja palub arvestada E.G. i ütlusi kannatanu ja süüdistatava suhtest, tülide põhjustest ning kannatanu isikuomaduste eripäradest, sest see seab kannatanu versiooni kahtluse alla. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust pidada R.K. i ebausaldusväärseks tõendiallikaks E.G. i arvamuse tõttu temast. Esiteks ei saa mööda vaadata tõigast, et tunnistaja on süüdistatava hea sõber. See võib oluliselt mõjutada tema objektiivsust R.K. i hindajana. Teiseks selgitas E.G. , et tegelikult suhtles ta A. Arroga perioodil, mil viimane R.K. ga suhtles, siiski vähe (tl 103 pöördel). Seda kinnitab ka A. Arro, kelle väitel käis E.G. tal Mustamäel külas „reeglina siis, kui R.K. t minu juures ei olnud“ (tl 108 pöördel). Tunnistaja ütlustest võib aru saada, et ta on kuulnud konfliktidest Andre käest (tl 101). Samuti ei jää E.G. i ütlustest muljet, nagu oles ta A. Arro ja R.K. i eluga väga kursisolev inimene.
9. Kaitsja on pidanud eluliselt mitteusutavaks kannatanu selgitusi fotode tegemise kohta nii palju hiljem ning erinevatel päevadel. 16.1 Elulise usutavuse kriteeriumi hindamise printsiibi osas on kohtupraktikas leitud, et ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed (RKKKo 3-1-1-109-15, p 111). 16.2 R.K. selgitas fotode tegemist erinevatel päevadel sellega, et siis oli tal esimene võimalus segamatult telefoni kasutada ja pilte teha. Põhimõtteliselt kogu ülejäänud ca nädala jooksul oli ta A. Arro mingisuguse kontrolli või mõju all (tl 79 pöördel ja 80). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus elulise usutavuse kriteeriumi arvestades põhjendatult lugenud õigeks kannatanu ütlused. Kannatanu väited ei ole ilmselgelt absurdsed, samuti pole nendes kajastuvate asjaolude esinemise tõenäosus väga väike. Kannatanu kirjeldust suhtest arvestades oli ringkonnakohtu hinnangul tegemist manipulatiivse suhtega, kus nõrgem ja usaldavam osapool allus tugevama diktaadile. Kannatanu kirjeldas, kuidas pärast tema kehalist väärkohtlemist hakkas suur armastuse jutt vaheldumisi abiellumise sooviga ning ta jäi seda taas uskuma (tl 80). Kannatanu ütlustest nähtub seegi, et kiirabisse ja arsti juurde pöörduda tal plaanis polnud ning selleks ajaks kui ta oma telefoni kasutamise peale mõelda sai, oli A. Arro maha rahunenud. Seega nähtub ütlustest, et fotod tegi kannatanu enese jaoks. R.K. on A. Arrot kirjeldanud manipuleeriva ja kättemaksuhimulise inimesena (tl 84 pöördel), kellel oli ka oskus ise ennast üles kütta täiesti olematutest asjadest (tl 81), mistõttu ei pea ringkonnakohus võimatuks, et tõenäoliselt võinuks enda vigastuste pildistamine A. Arro nähes mõjuda viimasele provotseerivalt ning tuua R.K. ile kaasa uusi ebameeldivusi. Igati usutav on, et kodurahu huvides tegi R.K. fotod ajal, mil ta sai olla segamatult. Seda seisukohta ei väära kaitsja seisukoht, et R.K. sai majast sisse ja välja 6 käia, sest ta ei viibinud A. Arro juures pidevalt. R.K. i ütlusi arvestades tegigi ta fotod siis, kui oli süüdistatava mõju alt väljas.
10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust fotosid tõendikogumist välja jätta – maakohus tugines üldteada asjaolule, et hematoom hakkab kollakaks muutuma paranemisfaasis ning pidas usutavaks, et kui kehaline väärkohtlemine leidis aset 2018 aasta septembri lõpus, siis 1-
11. oktoobrini võivad olla nähtavad erineva suuruse ning paranemisfaasist tulenevalt värvusega hematoomid. Ringkonnakohus leiab, et fotod on ajaliselt seostatavad A. Arrole etteheidetud käitumisaktidega. A. Arro kinnitusel ei olnud tal „õrna aimugi“ (tl 112 pöördel), kes võis R.K. ile fotodel fikseeritud vigastused tekitada. Kuivõrd süüdistuses nimetatud ajal viibisid Põuaaugu 39 vaid R.K. ja A. Arro, ei saanud vigastusi tekitada keegi kolmas. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et R.K. oleks vigastused saanud muul viisil.
13. augusti
14. a teo osas puudub samuti vaidlus, et süüdistuses nimetatud ajal ja kohas viibisid A. Arro ja R.K. kahekesi. Sellegi teo puhul heidab kaitsja ette A. Arro „kähmluse“ versiooni arvestamata jätmist, kus soov R.K. ile valu tekitada puudus. 18.1 Ringkonnakohus peab maakohtu argumentatsiooni tõendite hindamisel veatuks. Taas avaldati A. Arro ütluste usaldusväärsuse kontrolliks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, milles esinevaid vastuolusid ta usaldusväärselt selgitada ei suutnud. Kannatanu ütlusi pidas kohus järjepidevateks, vastuoludevabaks ning kooskõlas olevateks teiste uuritud tõenditega. Kohus analüüsis muuhulgas versiooni „kähmlusest“. Süüdistatav mõistet ei selgitanud, ent eitas löömist. Ringkonnakohtu hinnangul ei jää kannatanu vigastusi (parema silma all hematoom, parema küünarvarre siseküljel hematoom 3x4 cm, häbeme piirkonnas hematoom, vasakul tuharal hematoom, vasakul reiel hematoom, vasakul sääre tagaküljel hematoom, paremal säärel marrastused, parema sääre välisküljel hematoom) arvestades mõistlikku kahtlust rakendatud vägivalla intensiivsusest. Ilmselgelt soovib A. Arro rääkides kähmlusest („tõstsin ta majast välja“ tl 107 pöördel) oma süüd pisendada. 18.2 Lisaks kinnitab olukorra tõsidust kannatanu jaoks hädaabinumbrile 112 helistamine, kus ta väga ärevil ja endast väljas häälega selgitas toimunu asjaolusid nii, nagu hiljem kohtuski. Eluliselt ebausutav on olukord, kus kannatanu üksnes süüdistatava-poolsele majast lahkuda palumise palve ning selle käigus toimunud füüsilise kähmluse („tõstmise“) peale ummisjalu ja ninaverejooksu trotsides poolpaljalt naabrite juurde pageb, haarates kaasa vaid mõne eseme ning vahetult pärast intsidenti õõva tõttu lähenemiskeelu rakendamist taotleb. Arvestades kannatanu seisundit intsidendi ajal, selle järel ja veel mitu aastat hiljem kohtus ütlusi andes („täna, kui ma nägin teda siin maja ees [..]võttis mul tükk aega, et rahuneda“ tl 94), ei jää ringkonnakohtule taaskord kahtlust, et tunnistaja E.G. i poolt „väga konfliktseks“ (tl 100) peetud R.K. , oli suhtes tegelikult nõrgem pool. Süüdistatav A. Arro aga (keda tunnistaja E.G. nimetab ausaks, otsekoheseks, kindlameelseks ja mittevägivaldseks inimeseks (tl 100)) põhjustas korduvalt R.K. ile oma tegevusega füüsilist valu ja tervisekahjustused. 18.3 Subjektiivse koosseisu hindamisel puuduvad kohtukolleegiumil samuti maakohtule etteheited. Pole mõistlikku põhjust kahelda, et lüües kannatanut käega vastu kukalt ja nägu, rusikatega ristluu piirkonda ja jalgadega; tõugates teda tooliga ning seejärel käega lüües; pigistades kannatanut häbemeluu piirkonnast, tõmmates teda voodist põrandale, lüües jalaga kõhtu ning vähemalt kahel korral rusikaga kannatanu peapiirkonda, pidas A. Arro vähemalt võimalikuks ja möönis, et tekitab kannatanule füüsilist valu ja võib tekitada tervisekahjustusi. 7
16. a tegu on tõenduslikus mõttes erinev selle poolest, et A. Arrole etteheidetava teo ajal viibis juuli keskpaigas XXX talus tunnistaja E.G. . Kaitsja arvates lükkavad just tunnistaja ütlused ümber R.K. i versiooni A. Arro poolsest kehalisest väärkohtlemisest ja ähvardamisest. Viimase ütlused omakorda tuleks lugeda tõesteks, kuivõrd need riimuvad tunnistaja ütlustega. 19.1 Kaitsja hinnangul jõudis kohus ebaõigesti tõendeid hinnates järeldusele, nagu poleks E.G. asjaolusid mäletanud või terve sündmuse vältel kõrval viibinud. Selline hinnang on vastuolus tõenditega (sh kannatanu ütlustega). 19.1.1 Õiguskirjanduses on leitud, et tõendite hindamine siseveendumuse kohaselt tähendab seda, et järeldused faktiliste asjaolude kohta, milleni kohus tõendite uurimise tulemusel jõuab, peavad olema loogiliselt võimalikud, mitte aga ainuvõimalikud. Kui mingist asjaolust või asjaolude kogumist on võimalik teha mitmeid erinevaid järeldusi, ei või siiski kohtunik otsustada neist ühe kasuks, ilma teisi eluliselt võimalikke võimalusi arvesse võtmata. Kohus peab kõrvaldama kahtlused enda valitud versiooni osas, kõrvaldamata kahtlused aga tõlgendama süüdistatava kasuks. Tõendite hindamine on toimunud nõuetekohaselt vaid siis, kui hinnang vastab loogikareeglitele, selles ei esine vastuolusid ega lünki (Kriminaalmenetluse seadustik. § 312 Komm). 19.1.2 Maakohus tuvastas, et kõik sündmuse juures viibinud isikud kinnitavad, et sel päeval oli süüdistatava ja kannatanu vahel tüli. Ehkki E.G. i tajutu pinnalt oli tegemist verbaalse tüliga, on tunnistaja kinnitanud, et tavaliselt ta eemaldub tülidest. Kuna kannatanu ütluste kohaselt viibis E.G. sündmuse juures, kohus leidis, et tunnistaja võis A. Arro ja R.K. i omavahelisse konflikti mitte süveneda. Seda kinnitab ka E.G. i poolt istungil lausutu: „ma parem ei trügi ennast sinna vahele“ (tl 102). Tunnistaja selgitusi arvestades ta tüli tõusmisel mingi hetk üldse eemaldus seltskonnast („Üldiselt ma ei jäänud tüli pealt vaatama või kuna me olime nagu majas sees, siis ma lihtsalt läksin välja“ (tl 101 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on see eluliselt usutav – ühiskonnas üldiselt kohtab palju suhtumist, kus osapoolte tüli peetakse nende omavaheliseks asjaks, millesse kõrvaline isik ei pruugi sekkuda. Hiljem aga takistab piinlikkustunne seda aktsepteerimast, mistõttu võidakse ühe osapoole tegu pisendada või end sündmustest distantseerida. Tõsiasi on seegi, et koosviibimisel tarvitati alkoholi – kohus luges üldteadaolevaks asjaoluks, et see võis isikute mälu mõjutada. 19.2 Kohtupraktikas hinnatakse tunnistaja ütlusi selle järgi, kas ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. veebruari
18. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). E.G. i ütlused nendele tunnustele ei vasta. Kohus tõi välja, et E.G. ei mäletanud sündmust detailselt, nt relva nägemist, mille väljavõtmisest rääkisid nii kannatanu kui ka süüdistatav ise. Tunnistaja ei mäletanud sedagi, mis toimus siis, kui ta seltskonnast eemaldumise järel tuppa naases. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, justkui oleks kohtu põhjendused E.G. i relva nägemist väärad (ta kinnitas, et võis relva näha). Nimelt ei saa E.G. i kõhklevate („Ma ei oska öelda, kas ma mingit relva nägin. Võis olla muidugi, aga ei pruukinud olla“ tl 101 pöördel) ütluste pinnalt tõsikindlat järeldust teha. Samas kui kannatanu ja süüdistatav on relvast sündmuse keskse esemena rääkinud. E.G. i selgitus, et relv on nende seltskonnas tavaline asi, ei ole veenev. 19.3 Kohtukolleegium leiab, et isegi kui ükski tõend ei kinnita kui purjus keegi oli, on kannatanu ütlused taaskord ühetaolised, vastuoludeta ning detailirohked. Asjaolu, et tunnistaja E.G. kannatanu versiooni ähvardamisest ei kinnitanud, ei muuda R.K. i ütlusi 8 ebausaldusväärseks. Kannatanu andis erinevatel menetlusetappidel samasisulisi ütlusi, ehkki sündmustest oli istungi ajaks möödunud mitu aastat – järelikult pidi sündmus R.K. ile sügava jälje jätma. Kannatanu kirjeldas teda vallanud tundeid, kui A. Arro revolvriga tema kaela silitas ja toru vastu tema kukalt hoides ähvardusi lausus. Kohtulikul uurimisel ei selgunud midagi sellist, mis oleks ajendanud kannatanu R.K. i alusetult A. Arrot süüstama. Samuti riimub
19. augusti
20. a vaatlusprotokolli foto nr 5 vigastus (punane verevalumi laik vasaku silma sisenurgas) kannatanu ütlustega, s.o sellega, et vigastus tekkis A. Arro käelöögist näkku. Foto vigastusest oli tehtud
21. juulil 2019, mis guugeldades kattub Valga militaarfestivali päevaga. Süüdistatav on ütlusi andes seostanud XXX talus koosviibimist selle päevaga (tl 106 pöördel). Kuigi tunnistaja võis hematoomi mitte märgata („Ma küll ei mäleta, et oleks mingeid sinikaid“ tl 102), kinnitab vigastus kannatanu väidet tema ründamisest. 19.4 Väide, nagu oleks maakohus E.G. i ja kannatanu ütluste vastuolud tähelepanuta jätnud, ehkki pidanuks kõrvaldamata kahtlustused süüdistatava kasuks tõlgendama, on väär. Maakohus on põhjendanud, miks ta loeb kannatanu ütlused usaldusväärsemateks. Ringkonnakohus märgib, et praktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust maakohtul praeguses asjas ei tekkinud ja seda ei tekkinud ka ringkonnakohtul.
22. Edasi tuvastas kohus, et A. Arro, omamata relvaluba, omas, valdas ja hoidis kuni
23. augustini 2020 politseile üleandmiseni oma elukohas XXX talus laskekõlbulikku tsiviilkäibes keelatud revolvrit Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr U89311, st täitis

§ 418lg 1 objektiivse koosseisu.

1. Kaitsja ei nõustu sellega, et süüteo objektiivne koosseis on täidetud - tegu ei ole
2. a relva koopiaga. Relv vastab oma tööpõhimõtetelt enne
3. a pärit relva tööpõhimõttele. Relva ebaseaduslikku käitlemist on ette heidetud vaid põhjusel, et relva koopia kestal on konkreetne aastaarv – samas tööpõhimõtetelt vastab see
4. a relva ehitusele ja tööpõhimõttele. Samade tööpõhimõtetega relv oleks eksperdi kinnitusel lubatud, kui seal peal oleks olnud natuke teine aastaarv.
5. Kaitsja arvates on peamiseks küsimuseks see, millise relva koopiaga oli tegemist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda 25 aastat tulirelvade eksperdina töötanud ekspert P. Korneitšuki ütlustes, et revolver Uberti 1873 Cattleman .44 number U 89311, on koopia
6. a Colt revolvrist. Eksperdi ütlustega on ümber lükatud A. Arro ja E.G. seisukoht, et relvale märgitud aastaarv ei ole õige (kuivõrd sellist originaalrelva, mis välimuselt ja tööpõhimõtetelt vastaks A. Arro relva koopiale, ei ole kunagi olnud). Ekspert vastas kohtus A. Arro küsimusele, et tegemist on Colt 1873 mudeliga, millel on eest laetavad padrunipesad. Need padrunipesad kasutavad ainult musta püssirohtu. Colt 1873 mudelit valmistati, see on olemas ning oksjonitel müügis (tl 98 pöördel). Tegemist on üks ühele koopiaga. Eksperdi kinnitusel ei erine Uberti toodetud
7. aasta revolvri koopia oma omadustest ja konstruktsioonist originaalist, neid osi saab omavahel isegi vahetada ja relvad töötavad mõlemad (tl 96 pöördel).
8. Isegi kui tööpõhimõttelt vastab kõnealune revolver enne
9. a pärit relvale, ei ole ikkagi tegemist relvaga, millele relvaseadus ei kohalduks. Kohtukolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kõnealune revolver on ekspertiisiaktist nähtuvalt laskekõlbulik ning kuulub RelvS § 11 p 1 tähenduses tulirelvade hulka, mis on RelvS § 19 lg 1 p 5 mõistes piiratud 9 tsiviilkäibega. Ringkonnakohus soostub maakohtuga selles, et relvaseadust ei kohaldata enne
10. aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale vaid lisatingimusel, et sellest ei saa tulistada piiratud tsiviilkäibes või tsiviilkäibes keelatud relvadele mõeldud laskemoona. Pärast
11. aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale kohaldub relvaseadus olenemata sellest, kas relv kasutab laskemoona või toimib eraldilaadimise põhimõttel.
12. Apellandi arvates on seadusandja eesmärgiks jätta relvaseaduse kohaldamisalast välja musta püssirohu relvad, millest tingituna on ka seaduses aastaarvuks märgitud
13. Ehkki tegemist on ühe võimaliku selgitusega, ei riimu selline mõttekäik eksperdi märkusega, et ka hiljem valmistati eestlaetavaid relvi (tl 97 pöördel). Samuti ei anna seadus ruumi tõlgendamisele, kuivõrd konkteetne daatum seob seaduse kohaldamisala aastaga 1870 ning tuleb relvaseadusesse Schengeni konventsiooni art alapunktidest a ja b. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus materiaalõigust vääralt kohaldanud ega läinud seadusandja tahtega vastuollu.
14. Ringkonnakohus soostub maakohtuga täielikult selleski, et antud juhul ei ole tegemist keelueksimusega. Kohus tuvastas A. Arro selgituste pinnalt, et ta oli keelueksimuses – süüdistatav ei teadnud, et ei tohi kõnealust revolvrit käidelda ilma vastava loata. Samas märkis kohus sedagi, et antud eksimus oli A. Arrole välditav – tegemist on relvaentusiastiga, kes pidi olema kursis relvaseadusest tuleneva regulatsiooniga ning suuteline seda mõistma. Laskekõlbuliku tulirelva omanikuna pidi ta erilise hoolega kontrollima selle lubatavust ilma relvaloata. Kohtu hinnangul ei kontrollinud A. Arro piisava hoolega asjakohast informatsiooni. Kergekäeliselt järelduse tegemine kehtivat regulatsiooni piisavalt kontrollimata, ei võimalda järeldada, et eksimus oli A. Arrole vältimatu. Kaitsja hinnangul jättis kohus keelueksimust käsitledes tähelepanuta, et kõnealune relv vastab tegelikult enne
15. a originaalrelvale (sh
16. a relvale) ning erineb vaid dekoratsioonide poolest. Kohtukolleegiumi hinnangul lükkavad eeltoodud argumendid sellise kaitseväite ümber.
17. Kui seadus ei võimalda A. Arrot õigeks mõista, tulnuks kaitsja arvates maakohtul kaaluda relvaseaduse § 2 p 2 kohaldamata jätmist põhiseadusega vastuolu tõttu. Põhiõiguste riivet lubavad seadused peavad olema isikule mõistetavad. Kui isikule kingiti vabalt soetatav relv, mis tööpõhimõtetelt vastab
18. a relva omadustele, ei ole põhjendatud vaid templi

§ 83

ja § 421 lg 1 alusel) asitõendina ära võetud revolvri Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr U89311, karbi sütikutega ja pudeli püssirohuga. Kaitsja taotleb nende tagastamist A. Arrole. Ta leiab, et püssirohu ja sütikute jaoks peab olema soetamisluba või relvaluba üksnes siis, kui see on mõeldud piiratud tsiviilkäibega relvadele, mida aga A. Arrolt ära võetud relvakoopia ei ole. Maakohus ei ole põhjendanud, millest järeldub, et need kuulusid A. Arro relva juurde. 29.1 Eelnevalt nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et A. Arro süüditunnistamine

§ 418lg 1 järgi oli õige.

Seetõttu ei saa soostuda kaitsja väitega, et A. Arrolt ära võetud relvakoopia ei ole piiratud tsiviilkäibega relv. Kohtukolleegium soostub maakohtuga revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber .44 nr U89311 konfiskeerimise osas

§ 421ja § 83 lg 2 alusel.

29.2 Karp sütikute ja pudel püssirohuga konfiskeerimise aluseks ei saa olla

§ 421ja § 83 lg 2.

Kuivõrd A. Arrot sütikute ja püssirohu käitlemises ei süüdistata, ei saa neid konfiskeerida kui kuriteo toimepanemise vahetut objekti (

§ 421ja § 83 lg 2).

See tähendaks üldjuhul, et nimetatud esemed tuleks A. Arrole tagastada seisukorras, milles need äravõtmise hetkel olid. Riigikohus on aga leidnud, et nimetatud reeglit ei saa tõlgendada viisil, mis kohustaks menetlejat panema toime õigusrikkumist (vt RKK

1. oktoobri 2023 määrus asjas nr 1-221608). 29.3 Riigikohus leidis
2. oktoobri
3. a otsuse p-s nr 1-21-4529, et RelvS § 17 lg 1 kohaselt on laskemoon terviklik padrun, mis koosneb püssirohust või muust paiskelaengust (p 1), sütikust (p 2), kuulist, haavlist või muust lendkehast (p 3) ning padrunikestast (p 4). Kuigi RelvS § 17 lg 1 padruni osakomponente, sh püssirohtu, eraldiseisvalt laskemoonaks ei loe, teeb seda otsesõnu sama seaduse § 46 lg
4. Osutatud säte kehtestab selle laskemoona kogused, mida füüsiline isik tohib loa olemasolu korral hoida. Muu hulgas lubab RelvS § 46 lg 5 p 6 füüsilisel isikul laskemoonana hoida kuni 1 kg püssirohtu iga tulirelva kohta, kuid kokku mitte üle 5 kg. Järelikult on seadusandja käsitanud püssirohtu kõnesolevas kontekstis laskemoonana (vt põhjendused nimetatud otsuse p-des 8-10). 29.4 Sütikute ja püssirohu konfiskeerimist võimaldab

§ 83

lg 4, mille kohaselt konfiskeeritakse ese siis, kui selle omamiseks puudub vajalik luba. Maakohus viitas õigesti, et piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud püssirohtu, nagu ka (muud) laskemoona on RelvS §19 lg 3 kohaselt lubatud soetada relvasoetamisloa (RelvS § 32) või relvaloa (RelvS § 34) alusel. Antud juhul puudus süüdistuse kohaselt A. Arrol relvasoetamise luba ja relvaluba ning seda fakti ei ole ümber lükatud. Mingitki põhjust pole arvata, et püssirohi ja sütikud ei kuulunud 11 relva juurde. Eksperdiarvamuses kinnitatakse, et esitatud püssirohtu saab kasutada ekspertiisiks esitatud revolvrist laskmiseks. Kasutuskõlblikud tongluku sütikud aga on ette nähtud suitsuga püssirohu süütamiseks tonglukkudega relvadel (tl 67). Kokkuvõtvalt on maakohus õigesti nimetatud konfiskeeritud esemetega edasise toimimise otsustuse jätnud PPA-le, kelle valduses need asuvad.

1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse Tartu Maakohtu
2. detsembri 2023 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
3. Kaitsja esitas määratud tähtajal taotluse apellatsioonimenetluses tehtud kulude hüvitamiseks A. Arrol on tekkinud õigusabikulud kokku summas 1830 eurot (koos km-ga). Kaitsja kulutas otsusega tutvumisele, analüüsimisele, suhtlusele kliendiga, apellatsiooni koostamisele, nõupidamisele, apellatsiooni redigeerimisele ja esitamisele 10 tundi. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotletud õigusteenuse tasumäär 150 eurot tunnis (millele lisandub käibemaks) on mõistliku suurusega ja vastab kohtupraktikas aktsepteeritud määrale. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud (KrMS § 185 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 12