Obsah (6)

§ 134§ 140§ 174§ 175§ 176§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-23-5440 Tsiviilasi Ta

§ 134

lg 1 näeb ette, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas

§ 134

lg-s 3 ning

§-des 135 ja 136 loetletuid. Maakohus leidis, et asjas kogutud tõendite põhjal saab järeldada, et vanemad on oma käitumise ja suutmatusega ohtu seadnud laste heaolu, tervise ja turvalisuse. Avaldaja esitatu kohaselt on pere olnud lastekaitsetöötajate vaateväljas juba alates

1. aastast, kui nad Tartu valda elama asusid. Peamiseks probleemiks on olnud ema vaimse tervise häired, ravimisõltuvus, ravimi üledoosid ja korduvad suitsiidikatsed. Nii kiirabi kui ka ema raviarst pöördusid vallavalitsuse poole, et kontrollida laste turvalisust kodus, põhjusel, et ema ei ole oma seisundist tulenevalt võimeline laste eest hoolitsema. Järelevalve käigus ilmnes probleemina veel vanemate alkoholi tarvitamine ning omavahelised kaklused, mida lapsed on pidanud pealt nägema. Probleemid ema vaimse tervise ja sellest tuleneva vanemliku suutlikkusega on ilmnenud juba
2. aastal pärast esimese lapse A.A. sündi. Kohus tegi kohtute infosüsteemi andmete alusel 3 kindlaks, et
3. aastal pöördus Tartu Linnavalitsus kohtusse avaldusega emalt lapse A.A. hooldusõiguse äravõtmiseks põhjusel, et emal esines psüühikahäire, sh ennast kahjustav käitumine, ravimi üledoosid, suitsiidikatsed. Maakohus otsustas piirata
4. märtsi 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60704 ema hooldusõigust lapse A.A. suhtes. Avaldaja on esitanud kohtule tõendina XXXXX
5. mai 2023 kirja (dtl 71-73), millest nähtub, et lapsel B.B. tuvastati oluline eakohasest arengust mahajäämus. B. käidi Tartus Hariduse Tugiteenuste Keskuses, kus hinnati lapse vaimset võimekust 2,6-3 aastase lapse tasemele ning tema käeline tegevus vastas umbes 2 aastase lapse arengule (tavaarenguga lapse skaalal). Oli näha, et lapsega ei ole tegeletud eakohaste arendavate tegevustega ja lapse põhitegevus on olnud meedia tarbimine erinevate digivahendite kaudu. Selgus ka, et B. ei olnud harjutatud potil käima, laps oli harjunud olema mähkmetes ja tal puudus täielik kontroll oma urineerimise ja roe väljutamise üle. Lisaks ilmnes, et B. söömisharjumused olid väga kesised. Samuti olid mõlema lapse pesemisharjumused kehvad, A. sõnul käisid nad vahel korra nädalas saunas. Laste hammaste hügieen oli puudulik. Oli märgata, et A. võib olla antud peres oma venna eest hoolitseja (vanemlik) roll, kuna A. mõistis oma venna vajadusi väga hästi.
6. juunil 2023 kohtus kohus isiklikult lastega nende viibimiskohas hooldusperes. Kohtumisel noorem laps B.B. ei rääkinud, küsimuste peale ainult noogutas peaga ja ütles mõne üksiku sõna. Vanem laps A.A. avaldas kohtumisel, et ta ei soovi oma vanemate ja vanaisaga suhelda, sh rääkida nendega telefonitsi ega nendega kokku saada. Selle põhjust laps öelda ei tahtnud. Lastega kohtumisel oli tajutav, et nad tunnevad ennast hooldusperes hästi ja turvaliselt. Samuti nähtus, et vennad on omavahel väga lähedased. B. hoidis ennast vestluse ajal A. külje alla. Kohus kuulas ära ka laste hoolduspere vanema. Hoolduspere vanem rääkis, et lapsed on tema juures hästi kohanenud, aga lastel on avaldunud hulgaliselt probleeme, millega on vajalik edasi tegeleda. Avaldaja on esitanud tõendina logopeed Kairin Koobi
7. augusti 2023 vastuse päringule. Nimetatud tõendist nähtuvalt käis laps B.B. alates
8. aasta lõpust logopeedi teenusel. Logopeed kirjeldab, et esimestel kuudel käis ema B. teenusel regulaarselt.
9. aasta esimestel kuudel jättis aga ema teenusele sageli ilmumata. Logopeed pidi ise emale kohtumisi meelde tuletamata ja sageli oli ema ajast teadlik, kuid mitteilmumisest ei teavitanud. Samuti ei võtnud lapse ema kuulda lapse kõne arendamiseks antud koduseid soovitusi. B. oli logopeediga kohtumistel tavaliselt alati rõõmsameelne ja koostööaldis. Logopeedile jäi aga mulje, et laps sai lihtsalt üle pika aja täiskasvanuga mängida ja nautis seda väga. Viimasel kohtumisel märtsikuus märkas logopeed, et B. oli täiesti teistsugune laps. B. polnud tol korral mitte millestki huvitunud, ühegi tegevusega kaasa ei tulnud. Oli näha, et poisi sees oli palju viha, mida ta kuidagi teisiti väljendada ei osanud, kui käsi rusikasse surudes või asi loopides. Ema reaktsioon oli tol korral üsna ootamatu, tema sõnul „näevad nüüd kõik teised ka, milline laps B. tegelikult kodus on“. Avaldaja on esitanud tõendina veel AS-i Põlva Haigla
10. augusti 2023 vastuse, millest nähtub, et lapsele B.B. on seal koostatud rehabilitatsiooniteenuse saamiseks ajakava ja rehabilitatsiooniteenustega alustati
11. mail
12. Teenust osutanud spetsialistide teatel ei suutnud B. teenusele asudes ennast verbaalselt väljendada, tal puudusid eakohased eneseteenindusoskused, ta ei osanud mängida ega kasutada mänguasju sihtotstarbeliselt, lapse käeline tegevus oli nõrk ja ta ei mõistnud eale kohaseid korraldusi ja siduskõnet. Spetsialistid märgivad, et rehabilitatsiooniteenuse ajal on laps palju edasi arenenud, on suuteline tegema spetsialistidega koostööd ja tema eneseteeninduse oskused on oluliselt paranenud. 4 Eelnimetatud tõendid, sh lastega kohtumisel vahetult kogetu, annab kinnitust sellest, et vanemad olid lapsed hooletusse jätnud. Kohus tegi kohtute infosüsteemi andmete alusel kindlaks, et Tartu Maakohtu
13. märtsi 2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-57259 määrati emale eestkostja. Eestkostja määramise menetluses on teostatud kohtupsühhiaatria ekspertiis, mille tulemusena on eksperdid avaldanud arvamust, et emal esinevad psühhikahäired, mis piiravad tema võimet aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida ning see suutmatus on püsiv. Ekspertide arvamuse kohaselt esineb emal piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus, mis avaldub ebastabiilses emotsionaalses seisundis, suitsidiaalses käitumises ja kalduvuses sattuda endale kahjulikkesse suhetesse. Isal on olnud peamiseks probleemiks alkoholi liigtarvitamine. Kohtu ärakuulamisel tunnistas isa alkoholisõltuvuse esinemist. Mõlemad vanemad kinnitasid kohtuistungil, et pärast laste perest eraldamist sel kevadel ei ole nad enam alkoholi tarvitanud. Ema avaldas, et on asunud tegelema oma psüühilise tervise probleemidega ja ravimisõltuvusega, käib psühhiaatri vastuvõttudel ja ravimisõltuvuseks on planeeritud statsionaarne ravi. Isa avaldas, et tema on alustanud alkoholisõltuvuse ravi ja ta on saanud alkoholivastase süsti, mis on aidanud tal alkoholist hoiduda. Ema on esitanud SA Tartu Ülikooli Kliinikum Psühhiaatriakliiniku tõendi, mis kinnitab, et
14. juulil 2023 käis ta vaimse tervise õe vastuvõtul, kus talle manustati depoosüst. Ema on kinnitanud, et
15. oktoobril 2023 algab tema ravimisõltuvuse statsionaarne ravi. Lisaks on esitatud OÜ A-Kliiniku tõend, millest nähtub, et isa pöördus
16. juunil 2023 Tartu A-Kliinikusse vastuvõtule, kus tehti alkoholivastane ravi, mis ei luba ühe aasta vältel alkoholi tarvitada. Nimetatud tõendid kinnitavad vanemate avaldatut selle kohta, et nad on asunud tegelema oma terviseprobleemidega, mis on igati tervitatav. Kohtu hinnangul ei saa aga teha sellest veel järeldust, et vanemad on praegusel ajal suutelised laste hooldusõigust laste vajadustele vastavalt teostama. Kaaludes, millist abinõu laste huvide kaitseks rakendada, leidis maakohus, et kohane on vanemate hooldusõiguse peatamine

§ 140

lg 1 alusel, sest vanemate suutmatus hooldusõigust teostada on tingitud emal peamiselt vaimse tervise probleemidest ja isal alkoholisõltuvusest. Maakohus selgitas vanematele, et

§ 140

lg 2 kohaselt saab kohus ennistada vanema hooldusõiguse, kui hooldusõiguse peatamise alused langevad ära. Seega on vanematel võimalik tegeleda oma probleemidega ja näidata, et nad on kestvalt suutelised oma lapsi kasvatama ja hooldama. Kui hooldusõiguse peatamise alused on ära langenud on vanemal õigus pöörduda kohtu poole avaldusega hooldusõiguse taastamiseks.

§ 174

lg 1, 2 ja 4 kohaselt võib lapse eestkostjaks olla täisealine füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt selleks sobiv, võimeline eestkostja kohustusi täitma ja on andnud selleks nõusoleku.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui eestkostjaks ei leita sobivat füüsilist isikut, võib eestkostjaks määrata ka juriidilise isiku.

§ 176

lg 2 näeb ette, et kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, millega laps on kõige tugevamalt seotud. Laps on kõige tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht. 5 Maakohus leidis, et põhjendatud on määrata mõlema lapse eestkostjaks avaldaja. Laste vanaisa on küll avaldanud soovi hakata lapse A.A. eestkostjaks, kuid laste huvidest lähtuvalt ei pidanud kohus seda põhjendatuks. Laste ärakuulamisel oli tajutav, et lapsed on omavahel väga lähedased. Seda kinnitasid ka hoolduspere vanema ütlused. Arvestades laste üleelamisi kodus ja suuri elumuutusi, ei ole nende eraldamine põhjendatud, sest see võib põhjustada lastele veelgi psühholoogilisi probleeme ja turvatunde kaotust. Kuna ei ole teada ühtegi sobivat isikut, kes oleks nõus täitma mõlema lapse eestkostja ülesandeid, siis

§ 176

lg 2 kohaselt määras maakohus laste eestkostjaks nende elukohajärgse kohaliku omavalitsuse. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Ema ja isa esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2023 määruse täis ulatuses tühistamist või alternatiivselt määrata lapse A.A. eestkostjaks M.S.. Täiendavalt paluvad vanemad kohtul hinnata advokaat Tiia Tafenau sobivust olla laste esindaja ja määrata lastele psühholoog. Avaldaja on eestkostjana jätnud vanemad ilma lastega suhtlemise ja kohtumise õigusest. Sellega on tekitatud laste võõrandumine vanematest. Eestkostja ei ole lastega võimaldanud ka telefoni teel suhelda. Vanemate hinnangul on maakohus rikkunud seadusi, mis reguleerivad laste ja vanemate suhteid. Vanemad on näidanud reaalse tegevusega, et on enda puudused kõrvaldanud ja nad on võimelised lapsi kasvatama. Alused hooldusõiguse piiramiseks on langenud ära. Advokaat Tiia Tafenau on menetluses käitunud enda kliente (lapsi) kahjustades, sest ta õigustab laste ja vanemate vahelise suhtluse keelamist ilma mõjuva põhjuseta. Vanematega suhtlemise piiramine rikub laste inimõigusi.
3. Lapsed (riigi õigusabi korras määratud advokaadi kaudu) vaidlesid määruskaebusele vastu. Esindaja märkis, et vanemate tegevus seadis lapsed ohtu ja hooldusõiguse piiramine oli vajalik. Ravimi- ja alkoholisõltuvuse ravi on pikaaegne protsess ja praegu ei saa veel hinnata, kas see on olnud tulemuslik.
4. Avaldaja märkis vastusena määruskaebusele, et vallavalitsus ei ole keelanud vanematel lastega suhelda. Lapsed ei ole vanematega ise tahtnud suhelda vanemate varasema käitumise tõttu. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab laste menetluskulud riigi kanda ja teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, et hooldusõiguse peatamine

§ 140lg 1 alusel on praegusel juhul vajalik, järgib maakohtu põhjendusi ja ei korda neid Ts

MS § 654 lg 6 alusel. Maakohus tegi kaalutlusotsuse materiaal- ja menetlusõiguse norme 6 järgides, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning määrust on põhjendatud kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8. Ringkonnakohus selgitab, et hooldusõiguse peatamine ei ole lõplik ning kohus ennistab

§ 140

lõike 2 alusel vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine. Vanemad on astunud samme vanemlike õiguste teostamise parandamiseks, kuid maakohus on leidnud õigesti, et kasutusele võetud meetmete tõhusust saab hinnata teatava aja möödumisel. 12.

§ 143

lg 1 alusel on lapsel õigus vanematega suhelda isiklikult vaatamata hooldusõiguse peatamisele. See tähendab muu hulgas, et eestkostja ei tohi laste suhtlemist vanematega keelata. Seejuures tuleb arvestada ka laste soovidega vanematega suhtlemisel ning vajadusel saab kasutada meetmeid, mis aitavad taastada laste ja vanemate suhet, sh suhtlusõigust. Kindlasti ei ole lubatav keelata lastel vanematega telefonis suhelda, kui lapsed seda soovivad. Vanemate väide, et avaldaja on keelanud lastega suhtlemist, ei ole maakohtu määruse tühistamise alus, sest vanemate ja laste suhtlusõigust ei ole maakohus enda määrusega piiranud. 13.

§ 176

lg 3 alusel määratakse eestkostjaks valla- või linnavalitsus, kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita. Laste vanaisa on olnud valmis hakkama ühe lapse eestkostjaks. Kuna maakohus tuvastas, et lapsed on omavahel lähedased, ei ole seetõttu vanaisa sobivaks eestkostjaks. Praegusel juhul ei ole laste huvides nende lahutamine.

1. Määruskaebuses on palutud hinnata lapsi esindanud advokaadi sobivust. Esindaja esitatud seisukohad ei ole kohtule siduvad ning ei mõjuta iseenesest asja menetlemist. Vastab tõele, et laste esindaja on seisukoha esitanud vastamiseks määratud tähtaega rikkudes. Tartu Maakohus pikendas
2. novembri 2023 kirjaga vastamise tähtaega kuni
3. novembrini
4. Advokaat esitas seisukoha aga
5. detsembril
6. Samas ei ole tähtaja rikkumine põhjustanud menetluse venimist ning ringkonnakohus käsitleb esitatud seisukohta informatiivsena.
7. TsMS § 172 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus laste menetluskulud riigi kanda ja teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ 7