Obsah (8)

§ 406§ 94§ 403§ 4034§ 416§ 108§ 415§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-101927 Tsiviilasi Holm Bank

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 406

² lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. 10. Riigikohus selgitas samas lahendis, et teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 403⁴ lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

1. Perioodil 01.07.2022 - 31.12.2022 oli keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse kolmekordne määr 48,90%. Antud juhul seetõttu lepingute tühisuse alus puudub.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õiguses üle võetud võlaõigusseaduse (

) § 402-

1. Euroopa Kohtu praktika (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) kohaselt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. 4
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
3. Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest lähtuvalt hindab kohus omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu
4. märtsi 2020.a otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
5. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 403⁴ lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 403⁴ lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403⁴ lg 13).

1. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis 2-22-147995 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Ringkonnakohus on lahendis 2-20-106661 selgitatud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.
2. Kostjal on küll

§ 403

⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 403

⁴lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

1. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 17.
2. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 17.
3. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto 5 väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 17.
4. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 17.

1. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
2. Hageja selgitas, et tegi kostja osas päringud AS-ile Creditinfo Eesti ja OÜ-le Krediidiregister (dtl 102) ja kostjal maksehäired puudusid. Lisaks kontrolliti kostja poolt märgitud sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliameti päringuga (dtl 103). Samuti hindas hageja kostja esitatud kulusid vastavalt pangas kehtestatud reeglitele suuremaks, kui kostja ise näitas laenutaotlusel.
3. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esitatud andmete põhjal võimalik tuvastada, kui suured olid kostja igakuised tegelikud kohustused, kas tal oli varasemaid finantskohustusi ning milline oli kostja tegelik maksekäitumine enne laenulepingute sõlmimist. Kostja poolt laenutaotluses esitatud sissetulek (2500 eurot kuus) erines suurel määral EMTA-lt saadud infost (keskmiselt 1085,85 eurot kuus). Samuti on kostja oma igakuiste kulutuse suuruse märkinud ebausutava summa (80-100 eurot). Seega kostja esitatud andmete põhjal pidanuks hagejal laenuandjana tekkima kahtlus esitatud andmete tegelikkusele vastavuses ning antud juhul olnuks põhjendatud kostja igakuiste sissetulekute ja kulude kontrollimine nt kostja pangaväljavõtte põhjal. Põhjendamatu oli määrata eelduslikuks kohustuste suuruseks arvestuslik elatusmiinimum 234 eurot. Krediidiandjal oleks tulnud asjakohaseid andmeid küsida esmalt tarbija käest ja siis neid andmeid kontrollida ning analüüsida. Asjaolu, et tegelikult ei suutnud kostja oma sissetuleku arvelt püsivalt katta oma väljaminekuid ning tagastama saadud laenu, kinnitab fakt, et kostja jäi mõlema lepingu puhul võlgnevusse juba esimese tagasimaksega. Ainuüksi maksehäirete kontrollimisega ei ole võimalik tuvastada kostja krediidivõimelisust. 20.

§ 403

⁴ lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kohtule esitatud selgituste alusel ei saanud kohtu hinnangul laenuandjal tekkida

§ 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

6

1. Mõlema kostjaga sõlmitud laenulepingute järgi (p-d 7) laenuandja võib lepingu üles öelda ja nõuda laenusaajalt kõigi lepingust tulenevate kohustuste kohest täitmist, kui: (a) laenusaaja on lepingust või muust laenuandjaga sõlmitud lepingust tuleneva maksega viivituses kolmel järjestikusel korral ega ole võlgnevust tasunud ka laenuandja poolt antud vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja jooksul.
2. Hageja on lepingute ülesütlemise põhjusena toonud välja, et kostja jättis kõik lepingujärgsed osamaksed tasumata, st lepingute järgi tekkis võlg alates esimesest osamaksest. Laenuandja andis 22.12.2022 kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ja võla tasumata jätmise tõttu ütles 05.01.2023 lepingud üles. 23.

§ 416

lg 1 lause 1 kohaselt, krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 24. Seega on käesoleval juhul ülesütlemisavalduse tegemise ajal täidetud mõlema lepingu puhul

§ 416

lg 1 esimese lause tingimus, et kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist, ja kostjalt saab

§ 108lg 1 alusel nõuda põhivõla tasumist summas 3204,28 eurot.

25. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada

§ 403

⁴ lg-st 7 tulenevalt

§-s 94 sätestatud intressimäära kuni 31.12.2022 0% aastas. Võlasummalt 1472,99 eurolt on perioodi 01.01.2023 kuni 04.01.2023 intress 2,5% aastas ja kostjalt tuleb seega välja mõista intressina 0,4 eurot. Võlasummalt 1731,29 eurolt on perioodi 01.01.2023 kuni 04.01.2023 intress 2,5% aastas ja kostjalt tuleb seega välja mõista intressina 0,47 eurot. Kokku peab kostja hüvitama intressina 0,87 eurot.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu nr xxxx järgse viivise suurusega 15,9% aastas, perioodi 12.10.2022 kuni 14.03.2023 eest summas 45,61 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu nr xxxx järgse viivise, suurusega 15,9% aastas perioodi 21.10.2022 kuni 14.03.2023 eest summas 53,23 eurot.
2. Pooled on 26.09.2022 lepingutes (p 2) kokku leppinud, et lepingujärgsete maksetega hilinemisel võib laenuandja nõuda viivist lepingujärgses intressimääras või seadusjärgses viivisemääras, kui see on kõrgem. Lepingu sõlmimise päeval on viivisemäär 15,90% aastas (0,04% päevas).
3. Riigikohus on lahendis 2-21-20479 (p 12) asunud seisukohale, et kui pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu, siis hageja võib

§ 415

lg 1 järgi nõuda kostjalt viivist üksnes

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

29. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 jäänud oma seisukoha juurde, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud 7 tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Kolleegium ei toeta laenulepingu puhul tõlgendust, mille kohaselt kehtiva lepingu korral võib krediidiandja nõuda võlgnikult kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat intressi, kuid lepingu rikkumise ja selle ülesütlemise korral on sama suur viivisekokkulepe tühine. Sellisel juhul oleksid lepingut rikkuvad võlgnikud paremas seisus (s.o peaksid kokkuvõttes tasuma vähem raha) võrreldes nende võlgnikega, kes lepingut korrektselt täidavad. Selline lepingu rikkumist julgustav tõlgendus ei oleks seaduse mõttega kooskõlas.

1. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt välja hagejale viivise summas 98,84 eurot.
2. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. See tähendab, et hagejal ei ole kostjalt õigus nõuda lepingu p-s 2 fikseeritud lepingutasusid ja ka sissenõudekulu (tasu meeldetuletuste saatmise eest).
3. Kokku tuleb kostjalt välja mõista 3303,99 eurot (1472,99 + 1731,29 + 0,4 + 0,47 + 98,84). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 163 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus rahuldab hagi osaliselt (90% ulatuses), jäävad menetluskulud kostja kanda 90% ulatuses ja hageja kanda 10% ulatuses. Kohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
5. Hageja on tasunud menetluses riigilõivu 455 eurot, mis on põhjendatud menetluskuluks TsMS § 138 lg 2 kohaselt. Kostjal tuleb sellest hüvitada 90% ehk summa 409,50 eurot.
6. TsMS § 484² järgi on hageja põhjendatud kuluks maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot, millest kostjal tuleb hüvitada 90% ehk summa 18 eurot.
7. Kuivõrd asjas ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
8. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt, menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik