← Eesti

1-20-1599/78

Obsah (8)§ 142§ 306§ 1414§ 361§ 337§ 185§ 182§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-20-1599 26. aprill 2024 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sep

) § 352 lg 1 ja § 310 lg 3 alusel jätkata kassatsioonimenetlust ja lahendada kriminaalasi hiljem eraldi otsusega mh osas, millega kohtud mõistsid Mercanterile alusetult makstud toetuse katteks riigi kasuks välja 87 340 eurot R. Merelaiult ning 56 397 eurot 38 senti R. Merelaiult ja E. Merelaiult solidaarselt. Kolleegium leidis, et vastamaks küsimusele, kas Mercanterile alusetult makstud toetuse tagasimaksmist saab nõuda R. Merelaiult ja E. Merelaiult, tuleb taotleda eelotsust Euroopa Kohtult (edaspidi EK). 9. Riigikohtu 1. juuli 2022. a määrusega nr 1-20-1599/59 peatati asja menetlus ja esitati EK-le eelotsusetaotlus. Euroopa Kohtu otsus 3

(7)1-20-1599
  1. EK tegi otsuse (asi C-437/22)
  2. veebruaril 2024, leides muu hulgas, et määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist võib lisaks toetusesaajale nõuda ka isikutelt, kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid.
  3. EK selgitas, et üksnes määruste nr 1306/2013 ja 640/2014 asjakohaste sätete sõnastus ei võimalda kindlaks teha, kas kohustus alusetult saadud toetus tagasi maksta on lisaks toetusesaajale ka isikul, kes on toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid esitanud. Samas tuleneb määruse nr 1306/2013 põhjenduste punktis 39 tehtud viitest määrusele nr 2988/95, et selle sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas määruse nr 2988/95 üldeeskirjadega. Määruse nr 2988/95 artikkel 7 lubab toetuse tagasimaksmist nõuda ka isikutelt, kes eeskirjade eiramises osalesid.
  4. Määruse nr 1306/2013 artiklite 54 ja 56 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 eesmärk on kaitsta liidu finantshuve. Võimalus nõuda alusetult saadud toetust tagasi mitte ainult toetusesaajalt, vaid vastavalt määruse nr 2988/95 artiklile 7 ka eiramises osalenud isikutelt, aitab tõhustada pettustevastast võitlust.
  5. Kokkuvõttes järeldas EK, et isikud, kes on esitanud EAFRD-st rahastatava toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid, peavad arvestama sellega, et neilt võidakse nõuda toetuse tagasimaksmist. Kaitsja täiendavad seisukohad ja taotlused
  6. Täiendavas kirjalikus seisukohas jäi R. Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene taotluse juurde tühistada kohtuotsused avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas. Kaitsja hinnangul järeldub EK seisukohtadest, et R. Merelaiult saab toetust tagasi nõuda ainult siis, kui toetusesaaja või tema õigusjärglane pole suuteline seda tagasi maksma. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et Mercanteri õigusjärglane Mereel Invest OÜ pole võimeline toetust tagasi maksma. Seega on R. Merelaiu vastu esitatud nõude rahuldamine põhjendamatu.
  7. Lisaks taotleb R. Merelaiu kaitsja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega R ja N kinnisasjale seatud kohtulikud hüpoteegid jäeti tagama avalik-õigusliku nõudeavalduse täitmist.

§ 142

lg 1 ja § 1414 kohaselt on võimalik avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestida või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud abinõusid ainult süüdistatava vara suhtes. Kõnealused kinnistud kuulusid hüpoteekide seadmise ajal Mercanterile ning maakohtu otsuse tegemise ajal Mercanter Agro OÜ-le ja A. B-le. Järelikult ei saanud kohus määrata, et hüpoteegid jäävad tagama R. Merelaiu ja E. Merelaiu kohustuste täitmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT (I) Avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisest 16. EK asus Riigikohtu eelotsusetaotlusele vastates seisukohale, et määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele. (Vt eelotsuse p-d 59 ja 63.) 4

(7)1-20-1599
  1. EK seisukoht, et tahtlikult valeandmeid esitanud isikul, kes ise pole toetusesaaja, on eraldiseisev toetuse tagasimaksmise kohustus, lükkab ümber kassaatorite väite, et toetuse tagasimaksmise nõude saab valeandmeid esitanud isiku vastu esitada üksnes siis, kui toetusesaaja või tema õigusjärglane pole suuteline toetust tagasi maksma, ja et nõue tuleb igal juhul esitada ka toetusesaaja vastu. Eelotsuse kohaselt on asjakohased õigusnormid piisavalt selged selles, et valeandmete esitajal on tagasimaksmise kohustus ning seda eelkõige juhul, kui asjaomase toetuse saaja või tema võimalik õigusjärglane ei suuda vaidlusalust summat tagasi maksta (vt otsuse p 60). Seega ei seadnud EK toetusesaaja maksejõuetust vältimatuks eeltingimuseks sellele, et toetuse tagastamise nõude saaks esitada toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid esitanud isiku vastu. Vastupidi, eelotsuses rõhutati, et määruse nr 2988/95 artikkel 7 annab aluse eeskirjade eiramises osalenud isikutelt toetust tagasi nõuda ja nad peavad selle võimalusega arvestama (otsuse p-d 61-62).
  2. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul täidetud kõik eeldused Mercanterile alusetult makstud toetuse tagasinõudmiseks R. Merelaiult ja E. Merelaiult. Riigikohtu
  3. mai
  4. a osaotsusega on lõplikult kindlaks tehtud, et R. Merelaid ja E. Merelaid kui Mercanteri esindajad esitasid PRIA-le maakohtu otsuses kirjeldatud asjaoludel tahtlikult valeandmeid ning Mercanter sai sellise pettuse tulemusel aastatel 2013–2017 alusetult 143 737 eurot 38 senti Euroopa Liidu rahastatavaid põllumajandustoetusi. Seejuures maksti Mercanterile 87 340 eurot R. Merelaiu ning 56 397 eurot 38 senti R. Merelaiu ja E. Merelaiu ühise ning kooskõlastatud tegevuse tulemusena. Eeskirjade eiramise mõiste (määruse nr 2988/95 art 1 lg 2) hõlmab ka toetuse saamiseks valeandmete esitamist. Seega on R. Merelaiu ja E. Merelaiu puhul tegemist määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikutega, kes osalesid Mercanteri toime pandud eiramises ja kellelt riik saab seega nõuda ka Mercanteri alusetult saadud toetuse tagasimaksmist.
  5. Järelikult toimisid kohtud õigesti, kui nad mõistsid kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel riigi kasuks välja 87 340 eurot R. Merelaiult ning 56 397 eurot 38 senti R. Merelaiult ja E. Merelaiult solidaarselt.
  6. Lisaks märgib kolleegium, et riigi nõue ei ole praeguseks aegunud. Kõnesoleva toetuse tagasinõude aegumist reguleerib määruse nr 2988/95 artikkel
  7. Selle artikli esimese lõike järgi on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates eeskirjade eiramise toimepanekust. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust.
  8. EK praktika kohaselt on eeskirjade eiramine jätkuv või korduv määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 tähenduses siis, kui selle paneb toime ettevõtja, kes saab majanduslikku kasu selliste sarnaste tehingute kogumilt, mis rikuvad liidu õiguse sama sätet (EK 02.03.2017, C-584/15, p 35). Kolleegiumi hinnangul vastavad Mercanteri poolt investeeringutoetuste taotlemise käigus toime pandud eeskirjade eiramised nendele tingimustele. Nii sai kõigil kordadel majanduslikku kasu sama ettevõtja. Samuti rikuti liidu õiguse sama sätet, kuivõrd eiramine seisnes alati võltsitud dokumentide ja valeandmete esitamises, mis on määruse nr 640/2014 art 35 lg-st 6 tulenevalt keelatud (vt ka RKHK 26.05.2023, 3-21-54/26, p 19). Järelikult oli tegemist eeskirjade korduvate eiramistega ja toetuse tagasinõude aegumistähtaega tuleb arvestada päevast, mil eiramine lõppes. See päev saabus kõige varem
  9. novembril 2016, mil PRIA tegi viimase otsuse toetuse makse tegemise kohta (vt aegumistähtaja alguse kohta lähemalt EK 03.10.2019, C-378/18, p-d 32-33). Kahekordne aegumistähtaeg ehk kaheksa aastat täituks seega käesoleva aasta novembris. (II) Avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamisest 5
(7)1-20-1599
  1. Rahuldades
  2. märtsi
  3. a otsusega osaliselt kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse R. Merelaiu ja E. Merelaiu vastu, jättis maakohus

§ 306lg 1 p-le 12 tuginedes seda tagama enda 17.

mai

  1. a määrusega nr 1-18-3624/2 Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid. Viidatud määrusega seati kohtulikud hüpoteegid tol hetkel kahtlustatavaks olnud Mercanterile kuulunud R ja N kinnisasjadele, tagamaks soodustuskelmusega saadud Mercanteri vara konfiskeerimise asendamist (KarS § 84 ja § 831 lg 1). Maakohus põhjendas enda otsuses kohtulike hüpoteekide kehtima jätmist sellega, et kriminaalasjas tuvastatu kohaselt pole süüdistatavatel vara. Kindlustamaks, et kannatanu nõue süüdistatavate vastu saaks täidetud, pidas kohus vajalikuks kinnisasjad kohtuliku hüpoteegiga koormatuks jätta. Ringkonnakohus maakohtu otsustust ei muutnud.
  2. Kolleegium märgib, et R kinnisasjale seatud kohtuliku hüpoteegi jõusse jätmine oli välistatud juba põhjusel, et see oli maakohtu otsuse tegemise ajaks kustutatud. Kinnistusraamatu andmetel müüdi kõnealune kinnistu täitemenetluses LHV Pank AS-i hüpoteegiga tagatud nõude katteks. Realiseeritud hüpoteegi järjekoht oli eespool arutatavas kriminaalasjas riigi kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist ja seetõttu on riigi kasuks seatud hüpoteek kooskõlas täitemenetluse seadustiku § 158 lg-ga 3 kohtutäituri avalduse alusel
  3. septembril 2020 kinnistusraamatust kustutatud.
  4. Samuti polnud kohtutel alust määrata N kinnisasjale Mercanteri kohustuse täitmise tagamiseks seatud kohtulikku hüpoteeki tagama hoopis riigi nõuet R. Merelaiu ja E. Merelaiu vastu.

§ 1414

lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see

§ 1414lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse.

Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTK 10.01.2011, 3-2-1-133-10, p 22; 10.12.2015, 3-2-1-140-15, p 10). Küll on

§ 1414lg 1 ja Ts

MS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka viidatud määrus asjas nr 3-2-1-133-10, p-d 23–24).

  1. R. Merelaid ja E. Merelaid, kelle kohustuste täitmise tagamiseks kohtud kohtuliku hüpoteegi N kinnisasja koormama jätsid, ei olnud hüpoteegi seadmise ajal N kinnisasja omanikud, samuti ei olnud nad seda maakohtu otsuse tegemise ajal. Lisaks ei ole N kinnisasja omanik andnud kunagi nõusolekut seada enda kinnisasjale hüpoteek, mis tagaks riigi nõuet R. Merelaiu ja E. Merelaiu vastu.
  2. Neil põhjustel tuleb kohtuotsused tühistada osas, milles kohtud jätsid R ja N kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid tagama kannatanu nõuet R. Merelaiu ja E. Merelaiu vastu. N kinnisasjale seatud kohtuliku hüpoteegi omandab TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik (RKKK 28.11.2022, 1-21-697/63, p 78). R kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek on, nagu märgitud, juba kustutatud.
  3. Kolleegium märgib, et praeguse juhtumi asjaoludel saanuks N kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek tagada eeskätt Mercanterilt tema õigusjärglasele üle läinud kriminaaltulu konfiskeerimise asendamist KarS § 84 ja § 832 lg 2 p-de 1 või 2 alusel (vt ka RKKK 23.12.2020, 1-20-3926/24, p 16). Mercanteri õigusjärglast pole aga kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud. (III) Kokkuvõte ja menetluskulu hüvitamine 6

(7)1-20-1599 28. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 15.

septembri

  1. a ja Viru Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse täiendavalt
  4. mai
  5. a otsuses märgitule ka osas, millega kohtud jätsid avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks kehtima R ja N kinnisasjale seatud kohtulikud hüpoteegid. Riigikohus teeb selles osas ise uue otsuse ja tühistab Viru Maakohtu
  6. mai
  7. a määruse nr 1-18-3624/2 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldatud abinõud. Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus ei saanud ka E. Merelaidu puudutavas osas teha

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahendit.

Järelikult tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka selles osas ja jätta E. Merelaiu valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud 420 eurot sarnaselt R. Merelaiu apellatsioonimenetluse kuluga

§ 185lg 1 alusel riigi kanda (vrd osaotsus nr 1-20-1599/54, p 64).

Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioonid tuleb osaliselt rahuldada. 29. Kuna kolleegium ei muuda kohtuotsuseid avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise kohta, on nõudeavalduse lahendamisega seotud osa kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasust jäetud õigesti süüdistatavate endi kanda (

§ 182lg 2; vt osaotsus nr 1-20-1599/54, p 66).

30.

§ 186lg 1 alusel mõistab kolleegium riigilt nii E.

Merelaiu kui ka R. Merelaiu kasuks välja 300 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

  1. R. Merelaiu määratud kaitsja K. Hänilene esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 350 eurot 14 senti. Lihtmenetluse korral sätestab justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (tasude ja kulude kord) § 6 lg 4 piirmäära, mida kaitsja üldmenetluse määradest lähtuv taotlus ületab. Kaitsja ei ole piirmäära suurendamist taotlenud. Järelikult tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Riigi õigusabi eest makstava tasu suurust määrates võtab kolleegium arvesse, et K. Hänilene määrati riigi õigusabi osutama kassatsioonimenetluse käigus ning tasude ja kulude korra § 6 lg 41 järgi on tal õigus saada kriminaaltoimikuga tutvumise eest tasu § 6 lg-s 1 sätestatud määras. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja § 21 lg-st 3 ning tasude ja kulude korra § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-test 1, 4 ja 41 juhindudes määrab kolleegium Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 307 eurot 44 senti (sisaldab käibemaksu).

§ 186lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.