Obsah (11)

§ 4§ 90§ 14§ 69§ 41§ 55§ 65§ 50§ 46§ 93§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 26.01.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-18-80 K

§ 4

¹ lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. 5.4.

1. Hageja leidis kaebuses, et Tallinna Vanglas viibides oli talle tagatud ebapiisavas suuruses põrandapind. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpind ca 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta. Vaba pind, kus on maha arvatud mööbli ja inventari all jääv pind, on aga vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Hageja viibis sellistes kambrites. Tallinna Vanglas võimaldatakse vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites puudub soe vesi; pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, mis tekitas niiskust ja hallitust; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; kaetud õhuakende tõttu on raskendatud õhuvahetus; kambrist väljas saab viibida vaid 8 2-18-80 jalutuskäigul üks tund päevas, sedagi väikestes jalutusboksides suuruses 2,7 × 4,7 m. Vangla vanas osas, kus on erineva suurustega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 ja WC-d kambris ei ole. Tualetti saamiseks tuleb ajal, mil uksed on lukustatud, oodata üks tund või enamgi. Tavakinnipeetavale on kambriuksed avatud reeglina neli tundi ööpäevas. 5.4.
2. Hageja viibis Tallinna Vangla inimväärikust alandavates tingimustes 699 päeva ajavahemikul 13.06.2011–09.06.2015 ning palus mõista Tallinna Vanglalt välja 6990 eurot avalikus-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest 10 eurot päeva eest, kokku 6990 eurot. Hageja esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude 08.06.2015 (I kd tl 83–84), Tallinna Vangla jättis 10.08.2015 otsusega hüvitisnõude läbi vaatamata perioodi 13.06.2011–08.06.2012 osas aegumise tõttu ja rahuldamata perioodi 09.06.2012–09.06.2015 osas (I kd, tl 85–90). 5.4.
3. Hageja esitas haldusasjas taotluse Tallinna Vanglalt andmete väljanõudmiseks iga kambri, kus kaebuse esitaja viibis, perioodi 13.06.2011–09.06.2015 põrandapinna kohta, kambris viibinud isikute arvu kohta, põrandapinna suuruse isiku kohta, nii WC-alust pinda arvesse võttes kui ka seda arvesse võtmata ning valgustuse võimsuse kohta. Kuna halduskohus keeldus hageja kaebuse menetlusse võtmisest, siis ei lahendanud halduskohus hageja 11.09.2015 halduskohtule esitatud andmete kogumise taotlust ning ei nõudnud Tallinna Vanglalt välja andmed hageja kinnipidamistingimuste kohta. Halduskohtumenetluses jäi kostja I kohustuste rikkumise tõttu tuvastamata, kas ja kui kaua hageja viibis inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas. Seetõttu on siinses menetluses ainsaks tõendiks Tallinna Vangla 10.08.2015 vastus, millest kohus lähtub hageja kinnipidamistingimuste tuvastamisel ajavahemikus 13.06.2011–09.06.2015 Tallinna Vanglas (I kd tl 85–90). Kostjad ei tohi vabaneda vastutusest hagejale tekkinud kahju eest seetõttu, et kostja I rikkus enda lepingulisi kohustusi. 5.4.
4. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest ei nähtu kambri pinna suurust ja hageja elutingimusi ajavahemikus 13.06.2011–07.06.2012 (361 päeva), millest tulenevalt tuleb järeldada, et põrandapinda oli alla 3 m2 isiku kohta ja elutingimused olid sellised, nagu väidab hageja, st Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites oli üldpinda umbes 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Päevas oli ette nähtud ühe tunni pikkune jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kambrikaaslasega. Kuna vaidlusalusest ajaperioodist, mille vältel hageja viibis väidetavates inimväärikust alandavates tingimustes, on tänaseks möödunud niivõrd palju aega, siis ei ole hageja kinnipidamistingimusi võimalik enam siinse kohtumenetluse raames välja selgitada. Sellest tulenevalt lähtub kohus hageja väidetest ning asub seisukohale, et ajavahemikus 13.06.2011–07.06.2012 (361 päeva) viibis hageja kambris, milles põrandapinda oli alla 3 m2 isiku kohta, päevas oli ette nähtud ühe tunni pikkune jalutuskäik boksis, mille suurus jääb all 15 m2 ja mida jagatakse kambrikaaslasega. Seega viibis hageja eelnevalt osundatud perioodil Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. 5.4.
5. Maakohus tuvastas, et hageja viibis: - 08.06.2012–18.06.2012 kambris nr 417 – suletud (

§ 90

lg 3); 19.06.2012–04.07.2012 kartserikambris nr 82 – suletud; 05.07.2012–21.08.2012 kambris nr 453 – suletud; 22.08.2012–06.09.2012; 12.09.2012–14.09.2012; 19.09.2012–20.09.2012 kambris nr 425 – suletud (

§ 90

lg 3); 07.09.2012–11.09.2012 kartserikambris nr 88 – suletud; 15.09.2012–18.09.2012; 22.03.2015-26.03.2015 kartserikambris nr 81 – suletud; 21.09.2012–11.10.2012 kambris nr 138 – suletud (

§ 14lg 3; VSk

E § 8 lg 4) – 21 päeva; 9 2-18-80 - - 12.10.2012–27.05.2013 kambris nr 27 – avatud (uksed suletud öörahu ajal); 28.05.2013–12.07.2013; 17.07.2013–10.11.2013; 17.11.2013–28.12.2013; 17.01.2014–13.05.2014; 25.07.2014–21.03.2015; 27.03.2015–11.05.2015;18.05.2015– 20.05.2015; 22.05.2015–09.06.2015 kambris nr 39 – avatud (uksed suletud öörahu ajal); 13.07.2013–16.07.2013 kartserikambris nr 71 – suletud; 11.11.2013–16.11.2013 kartserikambris nr 80 – suletud; 29.12.2013–10.01.2014 (13 p); 12.05.2015–17.05.2015 kartserikambris nr 78 – suletud; 12.01.2014–16.01.2014 kambris nr 34 – avatud (uksed suletud öörahu ajal); 14.05.2014–15.05.2014 kambris nr 144 – suletud (

§ 69

kohaldamine); 16.05.2014–22.07.2014 kambris nr 208 – suletud (

§ 69

kohaldamine); 23.07.2014–24.07.2014 kambris nr 210 – suletud (

§ 69

kohaldamine); 21.05.2015 kambris nr 129 – suletud (

§ 69kohaldamine).

5.4.

1. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuse kohaselt lähtus Tallinna Vangla justiitsministri määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-st 6 ja tagas hagejale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Tallinna Vangla kambrites nr 129, 138, 144, 208, 210, 417, 425, 453 asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kartserikambrites nr 71, 78, 80, 81, 82, 88 on WC kambris, kuid tegemist ei ole seintega eraldatud eraldiseisva ruumiga. Kambrites nr 27, 33, 34 ja 39 ei ole WC kambris. Kambrid asuvad avatud osakonnas, kus kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks ning kinnipeetavad saavad kasutada koridoris paiknevat ühistualettruumi. 5.4.
2. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuses ei ole kajastatud konkreetsete kambrite põrandapinnad ja elutingimused. Vastuses on märgitud, et perioodil 09.06.2012–09.06.2015 oli kaebuse esitajale 1095 päevast 327 päeval tagatud vaba põrandapinda kambris alla 3 m2 , kuid vähemalt 2,66 m2 (neist 251 päeval kambrites, kus olid kambriuksed suletud üksnes öörahu ajaks) ja 768 päeval oli tagatud üle 3 m2, millest ei ole maha arvatud kambri tualettruumi pinda. 5.4.
3. Maakohus tuvastas Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuse alusel, et ajaperioodil 08.06.2012–20.09.2012 oli hageja vahistatu staatuses ja ajaperioodil 21.09.2012–11.10.2012 vastuvõturežiimil (kokku 126 päeva). Sellel perioodil oli hageja 19.06.2012–04.07.2012, 07.09.2012–11.09.2012 ja 15.09.2012–18.09.2012 (kokku 25 päeva) kartseris. Vaidlust pole selle üle, et vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna oli hageja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu vahistatu režiimil hoidmise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Hageja ei eita, et sai jalutusvõimalust kasutada, kuid jalutusboks oli väike ja hageja pidi seda jagama oma kambrikaaslastega. 5.4.
4. Eelnevast tulenevalt viibis hageja ajavahemikus 08.06.2012–11.10.2012 126 päeva lukustatud kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Sellest 105 päeva päeva oli hageja vahistatu staatuses (viibis kambrites nr 417, 425 ja 463) ja 21 päeva vastuvõturežiimil (viibis kambris nr 132). Hageja liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus 126 päeval enamasti tunnise jalutuskäigu võimaldamisega jalutusboksis. Seejuures esines mitu pikemat ajavahemikku (78, 21 päeva), millal hageja viibis järjest kambris, kus ühe kinnipeetava kohta ei olnud tagatud 3 m2 põrandapinda. Kuna hageja pidi kogu jalutuskäigust üle jääva aja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida. 5.4.
5. Hageja kinnipidamistingimused ajal, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil (kokku 126 päeva) kambrites, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m 2 põrandapinda, oli vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 10 2-18-80 3 ja alandas hageja inimväärikust ning oli seetõttu õigusvastane. Tallinna Vangla tegevus hageja kinnipidamisel ajavahemikus 09.06.2012–09.06.2015 oli õigusvastane osas, kus hageja viibis luksutatud kambris ja tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 (kokku 126 päeva). Tallinna Vangla ei saanud tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja

§ 41lg-ga 1.

5.

1. Hageja kaebus seoses põrandapinna suurusega oleks jäänud rahuldamata perioodi 19.06.2012–04.07.2012, 07.09.2012–11.09.2012 ja 15.09.2012–18.09.2012 (kokku 25 päeva) osas, sest hageja viibis sel ajal viibis kartseris. Hageja liikumisvabaduse piiramine nendel perioodidel oli tingitud hageja enda käitumisest. 5.
2. Hageja kaebus oleks jäänud rahuldamata ka osas, mis seondus hageja viibimisega süüdimõistetuna avatud sektsiooni kambris ning tal oli selles kambris viibimise ajal isiklikku ruumi üle 2,5 m
3. Ajavahemikul 12.10.2012–16.01.2014 viibis hageja Tallinna Vanglas avatud osakonna kambrites nr 27, 39 ja 34, kus tal oli võimalus soovi korral päeva vältel võimalus viibida väljaspool kambrit (kokku 870 päeva). Sel ajavahemikul võis hagejale olla küll isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, kuid hagejale oli avatud eluosakonnas viibimise ajal iga päev tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (

§ 55lg 2) ning viibida kogu päeva kuni öörahuni eluosakonnas (VSk

E § 8 lg 1). Avatud osakonnas viibides oli hageja 13.07.2013–16.07.2013 (4 päeva), 11.11.2013–16.11.2013 (6 päeva), 29.12.2013–10.01.2014 (13 päeva); 12.05.2015–17.05.2015 (6 päeva) kartserikambris. Seega hageja liikumisvabaduse piiramine kokku 29 päeval tulenes vangistust reguleerivatest õigusaktidest (

§ 65lg 1 p 4 ning VSk

E § 8 lg 4) ning oli tingitud hageja enda käitumisest. 5.7. Samuti oleks hageja kaebus seoses põrandapinna suurusega jäänud rahuldamata teiste perioodide osas, mil hageja viibis kartseris või hageja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Hageja liikumisvabaduse piiramine nendel perioodidel oli tingitud hageja enda käitumisest. Ajaperioodil 14.05.2014–24.07.2014 ja 25.07.2015 kohaldati hageja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja hageja oli paigaldatud eraldi lukustatud kambritesse (144, 208, 201 ja 129 kokku 73 päeva). Hageja liikumisvabaduse piiramine osundatud aegadel kokku 107 päeval tulenes vangistust reguleerivatest õigusaktidest (

§ 65lg 3 ning VSk

E § 8 lg 4) ning oli tingitud hageja enda käitumisest. 5.

1. Kokkuvõttes oli Tallinna Vanglal kohustus hagejale hüvitada Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 487 päeval isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 selle aja eest, mil hageja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2, s.o ajavahemikus 13.06.2011– 07.06.2012 kokku 361 päeva ja ajavahemikus 08.06.2012–21.05.2015 kokku 126 päeva. 5.
2. Hageja ei ole tõendanud, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis oleksid suurendanud ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju hagejale. 5.9.
3. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Suletud kambrites, kus hageja viibis, oli kraanikauss koos voolava veega. Seega sai hageja ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles.

-st ega ka VSkEst ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Seega ei saa hageja pidada oma õiguste riiveks asjaolu, et tal puudus iga päev ligipääs voolavale soojale veele. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti.

§ 50

lg-st 2 ei tulene 11 2-18-80 kinnipeetavate tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. 5.9.

1. Tallinna Vangla kambrites, kus on akna avataval osal perforeeritud metallist plaadid, on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Selliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Avatud osakonnas (kambrid 27, 33, 34 ja 39) akendele perforeeritud metallist plaate paigaldatud ei ole. 5.9.
2. Hagejal ei olnud vajadust kuivatada pesu kambris. Kui hageja tundis, et kambris tekib pesu pesemisest niiskus, siis oli hagejal võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla.

§ 46

lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vanglas vangla riietust, mille pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla. Vangla väljastab kinnipeetavale piisavas koguses vormielemente, tagamaks regulaarne pesemisvõimalus.

§ 93

lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui isikul kandmiskõlblikud riided puuduvad või ta ei soovi isiklikke riideid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta riietuse. VSkE § 100 lg-st 1 tulenevalt kannab kartserikaristust kandev isik kartseririietust. Vangla poolt väljastatud voodipesu, rätikute ja vormiriietuse (sh kartseririietuse) pesemise eest hoolitseb ning kulud kannab vangla. Pesuvahetus toimub üldjuhul kaks korda kuus. Lubatud isiklikke riideid tuleb vahistatutel ja kinnipeetavatel endil pesta ja kambris kuivatada või kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Pesumaja teenuse näol on Tallinna Vanglas loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. 5.9.4. Kambrites, kuhu hageja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid. Seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse.

§ 45

lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes. Lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. 5.9.

1. Tallinna Vangla kambrites nr 129, 138, 144, 208, 210, 417, 425, 453 asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kartserikambrites nr 71, 78, 80, 81, 82, 88 on WC kambris, kuid tegemist ei ole seintega eraldatud eraldiseisva ruumiga. Kambrites nr 27, 33, 34 ja 39 ei ole WC kambris. Avatud osakonnas suletakse kambrite uksed üksnes öörahu ajaks ning kinnipeetavad saavad kasutada koridoris paiknevat ühistualettruumi. Öörahu ajal saab WC kasutamise vajadusest kinnipeetav märku anda vajutades kambris nuppu ja süüdates sellega koridoris kambri ukse kohal asetseva lambi. Väide, et WC saamise ooteaeg on tund või rohkemgi, ei ole tõene. Täiskasvanud meesterahvas, kes enne öörahu algust WC-s ära käib ja kellel ei ole tervislikke probleeme, ei vaja üldjuhul öösel WC kasutamist. 5.
2. Hageja viibis kuni 11.10.2012 lukustatud kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Seega lõppes Tallinna Vangla kahju tekitav toiming 12.10.2012 ja seda kuupäeva saab lugeda hageja poolt kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 järgi. Hageja esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 08.06.
3. Seega ei ole hageja rikkunud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega ja hageja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli lubatav. Tallinna Vangla jättis hageja kahju hüvitamise nõude perioodi 13.06.2011–08.06.2012 kohta ebaõigesti läbi vaatamata. Tallinna Halduskohus oleks saanud ka osundatud perioodi kohta hageja kaebuse rahuldada. 5.
4. Halduskohtusse kaebuse esitamisel palus hageja Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista kahju hüvitise 10 eurot päevas seoses Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimuste viimise eest. Hageja viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes 87 päeva. Kohtupraktika kohaselt tule ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral 12 2-18-80 mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. 5.
5. Lähtudes Eesti kohtute praktikast oleks halduskohus Tallinna Vanglalt mõistnud välja hageja kasuks kahju hüvitise. Lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu 06.02.2020 lahendist nr 51278/17, oleks väga tõenäoline, et kostja I poolt hageja esindajana Euroopa Inimõiguste kohtusse kaebuse esitamisel oleks Eesti Vabariik sõlminud hagejaga kokkuleppe, mille kohaselt oleks Eesti Vabariik tasunud hagejale kahju hüvitise sarnases summas nagu on tasunud GBle ja NIle. Seega oleks hageja kasuks Eesti Vabariigilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis hageja poolt taotletud 10 eurot päevas seoses Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, so kokku 4870 eurot (= 10 × 487). 5.
6. Kostja I kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hagejale tekkinud kahju on kostja I poolsete rikkumiste tagajärg VÕS § 127 lg 4 mõttes. Kui kostja I ei oleks oma kohustust rikkunud, siis hagejale poleks kahju tekkinud ja hageja kasuks oleks Tallinna Vanglalt välja mõistetud kahju hüvitis. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ning hagejale tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kostja I, jättes hageja riigilõivu tasumise kohustusest teavitamata ja Tallinna Halduskohtule hageja menetlusabi taotluse esitamata, nägi ette, et Tallinna Halduskohus keeldub hageja kaebuse menetlusse võtmisest ja sellega võetakse hagejalt võimalus saada kahju hüvitis. 5.
7. Hageja on välja toonud, et vastavalt MTÜ-ga Auxilio sõlmitud käsunduslepingule oli kokku lepitud, et kostja I saab 50% hagejale Tallinna Vanglalt välja mõistetud hüvitiselt teenustasuna. Hageja on sellest käsitusest lähtunud ka kohtule esitatud kahju hüvitise suuruse määratlemisel. Hageja on leidnud, et tema nõue Tallinna Vangla vastu oleks kuulunud rahuldamisele 6900 euro ulatuses, oleks hageja saanud 3000 eurot. Kostjad ei ole hageja käsitusele vastu vaielnud. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele pidi kostja I saama teenustasuna 50% hagejale Tallinna Vanglalt välja mõistetavast summast. Seega on hagejale tekkinud kahju suuruseks 2435 eurot. 5.
8. AdvS § 47 esimene lause kohaselt vastutavad advokaadibüroo pidaja ja advokaat õigusteenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt. Seega tuleb kahju hüvitis 2435 eurot mõista välja kostjatelt solidaarselt. 5.
9. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus
10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. 6.
11. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus küll õigesti, et Tallinna Vangla jättis ebaõigesti hageja nõude läbi vaatamata, kuid jättis kahju väljamõistmisel arvestamata, et hagejat hoiti perioodil 13.06.2011–08.06.2012 inimväärikust alandavates tingimustes. Kambrid olid mõeldud neljale inimesele, kuid perioodil 13.06.2011–11.10.2012 oli kambris kuus inimest. Kambris oli ühele inimesele ruumi vähem kui 2,5–3 m
12. 6.
13. Maakohus lähtus kahju summa määramisel GBle ja NIle kokkuleppe alusel makstud hüvitise suurusest, mitte lõplikust EIK-i otsusest. EIK-i praktika kohaselt on hüvitise summad 13 2-18-80 suuremad – nt asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti mõisteti välja hüvitis 10 000 eurot, asjas nr 58729/17 GB vs Eesti 5500 eurot ja asjas nr 41059/18 NI vs Eesti 5500 eurot. Hageja viibis nendega Tallinna Vanglas samal ajal ja samades tingimustes, mida kinnitas ka tunnistaja NI. 6.
14. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas maakohus arvestas kahju summa 2435 eurot. Hageja ei ole nõudnud Tallinna Vanglalt 6990 eurot – seda nõudis kostja I hageja teadmata ja nõusolekuta. Isegi, kui eeldada, et hagejal oleks tulnud tasuda 50% kahjuhüvitisest 6990 eurot kostjale I, oleks maakohus pidanud kostjatelt välja mõistma 2750 eurot. Kuna kostja I rikkus oma kohustusi, ei pea hageja kostjale I midagi tasuma. Hageja oleks pidanud saama kahjuhüvitise täies ulatuses endale. Seega oleks maakohus pidanud hagi rahuldama täies ulatuses. 6.
15. Hageja tingimused Tallinna Vanglas perioodil 13.06.2011–12.12.2016 ei muutunud. Perioodil 11.10.2012–12.02.2016 oli vangla hoones nr 3 ettenähtud 50 inimese asemel
16. 76 inimesele peale oli kolm tualetti ja kolm kraanikaussi ilma kuuma veeta. Kambrites oli 6, 10 ja 11 inimest. Kambrites ei olnud tualetti. 6.
17. See, et hagejal oli soovi korral võimalik viibida väljaspool kambrit ja hageja viibis mitmel korral kartseris, ei vabasta Tallinna Vanglat vastutusest tingimuste eest, milles hagejat hoiti. Avakamber oli vangla hoones, kus oli 50 inimese asemel 76 inimest. Koridorides oli palju rahvast, istuda ei olnud kuhugi ning kambrites ei olnud tualetti, öökappe ega toole, sest kambrid olid inimesi täis. Tallinna Vangla andis ebaõiget infot kambrite pindala kohta.
18. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate apellatsioonkaebus
19. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus osas, millega hageja hagi rahuldati osaliselt ning teha tühistatud osas uus otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. 8.
20. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt täitsid kostjad käsunduslepingu nõuetekohaselt, kui teavitasid MTÜ-d halduskohtumenetluse käigust. MTÜ oli hageja esindaja suhetes kostjatega ning hageja kontaktisik. Kokkuleppe hagejaga saavutas MTÜ ja andis kostjatele käsundi hagejat halduskohtus esindada. Kui asuda seisukohale, et MTÜ ei olnud hageja kontaktisikuks, siis ei ole kostjaga kehtivat käsunduslepingut sõlmitud. 8.
21. Maakohus leidis ebaõigesti, et kuna kinnipidamistingimusi tõendavad andmed jäid kogumata kostjate tõttu, siis on ebaõiglane, et hageja peab tõendeid koguma. Maakohus on alusetult tõendamiskoormise ümber pööranud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagejal oli võimalik maakohtult taotleda andmete ja tõendite kogumist. 8.
22. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tema tingimused Tallinna Vanglas olid inimväärikust alandavad. 8.
23. Maakohtu seisukohad kahjuhüvitise summa kujunemisest on ebaselged. Puudub info perioodi 13.06.2011–07.06.2012 kohta (361 päeva), sest Tallinna Vangla ei ole oma 10.08.2015 vastuses kambri pindade suuruseid ja tingimusi välja toonud. Maakohus leidis põhjendamatult, et seetõttu tuleb lähtuda hageja väidetest. Osundatud perioodi osas oli hageja kaebus ka aegunud. Hageja hüvitise nõude esitamise tähtaeg hakkas kaebaja jaoks kulgema hetkest, kui ta tundis, et kambris on vähe ruumi, mitte ajast, mil hageja sai info kambripindade kohta või 14 2-18-80 vanglast vabanes. Hageja ei ole järginud RVastS § 17 lg-s 3 toodud tähtaega. Hageja nõue on aegunud perioodi 13.06.2011–07.06.2012 osas. Tallinna Vangla jättis õigesti hageja nõude perioodi 13.06.2011–08.06.2012 osas läbi vaatamata. Kuna hageja ei esitanud selle perioodi kohta ka nõuet, menetles maakohus omavoliliselt nõuet, mida ei esitatud. 8.
24. Perioodil 08.06.2012–11.10.2012 (126 päeva) oli hageja kartseris 19.06.2012–04.07.2012, 07.09.2012–11.09.2012 ja 15.09.2012–18.09.2012 (kokku 25 päeva). Seetõttu ei ole põhjendatud kaebuse rahuldamine 126 päeva osas, vaid 101 päeva osas. 8.
25. Maakohtu väljamõistetud hüvitise suurus 10 eurot päeva kohta ei ole põhjendatud. Riigikohus on mõistnud välja hüvitisi suurusega 1,15–2,53 eurot iga inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest. Maakohtu väide, et hageja oleks saanud EIK-i menetluses kompromissi läbi kahjuhüvitise, on oletus. Kahjuhüvitise suuruse hindamisel tuleb lähtuda sellest, milline on kohalik elustandard. Hüvitist ei saa arvutada lähtudes hüpoteetilisest võimalusest, et EIK oleks kaebust menetlenud.
26. Hageja vaidlesid kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses osas, milles hagi jäi rahuldamata. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamise ulatuses osas ja rahuldab hagi väiksemas ulatuses, kui seda tegi maakohus.
28. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt hageja ja kostja I vahel sõlmitud halduskohtumenetluses esindamiseks sõlmitud käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäi osaliselt rahuldamata, kostjad aga osas, milles hageja hagi osaliselt rahuldati. Seega tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsust tervikuna hinnata.
29. Esmalt märgib ringkonnakohus vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele, et maakohus ei eksinud, kui leidis, et hageja volitas 30.03.2015 volikirjaga kostjaid hagejat esindama Tallinna Vangla vastu kahjunõude esitamisel ning nimetatud volikirjast saab ühtlasi järeldada, et hageja ja kostjad sõlmisid hagejale kui kliendile õigusteenuse osutamise lepingu AdvS § 55 tähenduses, mida saab pidada käsunduslepinguks VÕS § 619 mõttes. AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Olukorras, kus hageja ja kostjad olid sõlminud õigusteenuse osutamiseks käsunduslepingu, oli kostjatel kohustus teavitada halduskohtumenetluse käigust hagejat kui lepingupoolt. Kuna kostja I teavitas halduskohtumenetluse käigust MTÜ-d, mitte hagejat, rikkus kostja I hagejaga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingut. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja esindajaks ja kontaktisikuks oli MTÜ. Ringkonnakohus nõustub eelneva osas maakohtu otsusega, otsuse põhjendusi kordamata (TsMS § 654 lg 6).
30. Ringkonnakohus selgitas siinses asjas 11.02.2021 tehtud otsuses, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hageja kahju hüvitamise nõuet lahendades mh hindama, kas juhul, kui kostja ei oleks teavitamiskohustust rikkunud, oleks halduskohtumenetlus olnud hagejale edukas ja hageja nõue oleks vähemalt osaliselt rahuldatud (III kd, tl 72, p 10.1, teine lõik). Lähtudes ringkonnakohtu juhisest selgitada asja uuel läbivaatamisel mh välja kahju tekkimise asjaolud 15 2-18-80 ning anda pooltele vajadusel tähtaeg täpsustavate asjaolude ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks (samas, p 10.2), määras maakohus hagejale 26.10.2021 määrusega tähtaja põhistada täiendavalt oma nõuet, arvestades maakohtu selgitusi (III kd, tl 166–167). Seega andis maakohus hagejale võimaluse hagi aluseks olevaid asjaolusid täpsustada ning vajadusel esitada tõendeid või taotleda tõendite kogumist. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2).
31. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hüvitise seoses perioodil 13.06.2011–07.06.2012 Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega. Selles osas jääb hagi rahuldamata. 14.
32. Maakohus andis asja uuel läbivaatamisel hagejale võimaluse tuua esile nõude aluseks olevad asjaolud ja neid tõendada, kuid hageja ei toonud perioodi 13.06.2011–07.06.2012 osas esile asjaolusid ega esitanud tõendeid (vt ka IV kd, tl 81–84 pöördel). Maakohus märkis otsuses ka ise, et menetluses on ainsaks tõendiks Tallinna Vangla 10.08.2015 vastus (VI kd, tl 40 pöördel, p 31) ning et Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest ei nähtu kambri pinna suurust ja hageja elutingimusi ajavahemikus 13.06.2011–07.06.2012 (361 päeva) (VI kd, tl 41, p 32). Maakohus ei saanud hageja halduskohtule esitatud kaebuse edukuse hindamisel lähtuda üksnes hageja väidetest ja eeldusest, et hageja viibis inimväärikust alandavates tingimustes. TsMS § 230 lg 1 järgi tuli hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada hagejal, mitte kostjatel. Hagejal oli võimalik asja uuel läbivaatamisel maakohtus taotleda nt Tallinna Vanglalt asjaomaste andmete väljanõudmist, kuid hageja ei teinud seda. See, et halduskohtumenetluses keelduti hageja kaebuse menetlusse võtmisest, ei tingi siinses asjas tõendamiskoormise ümberpööramist. 14.
33. Kuna perioodi 13.06.2011–07.06.2012 kohta ei ole hageja asjaolusid esile toonud ega neid tõendanud, jääb hagi selles osas rahuldamata. Kuna hagi jääb selles osas rahuldamata, ei oma tähtsust, kas hageja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglale perioodi 13.06.2011– 08.06.2012 osas oli tähtaegne.
34. Hageja ei ole menetluses tõendanud ka seda, et Tallinna Vangla osundatud vastuses toodud andmed kambrite pindalade kohta oleks olnud ebaõiged. Samuti ei ole hageja tõendanud, et perioodil 11.10.2012–12.02.2016 oli vangla hoones nr 3 ettenähtud 50 inimese asemel
35. Seega ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu otsust osas, milles hageja hagi jäi rahuldamata.
36. Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu põhjendatuks peetud hüvitise suuruse (s.o 10 eurot päevas). Hageja hinnangul peab hüvitis olema suurem, kostjate hinnangul aga väiksem. Vastuseks kaebuste asjaomastele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 16.
37. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus on hüvitise suuruse määramisel ekslikult lähtunud Eesti Vabariigi ja teiste isikute vahel EIK-i menetluses kokku lepitud summadest. Hagejale hüvitise määramisel ei ole alust lähtuda kokkuleppelistest summadest ega eeldusest, et hagejaga oleks sõlmitud sarnastel tingimustel kokkulepe hüvitise maksmiseks. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda Riigikohtu ja EIK-i asjaomasest praktikast, arvestades seejuures, et riigisisese õiguskaitse kättesaadavus õigustab EIK-i praktikas põhjendatuks peetud hüvitisest mõnevõrra madalamat hüvitist. Hüvitis ei tohi siiski olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK praktikaga (vt ka RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 26). 16 2-18-80 16.
38. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHKo 16.03.2017, 3-3-1-83-16, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii vanglas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 23). 16.
39. Arvestades, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse perioodi 13.06.2011–07.06.2012 osas ning et perioodil 08.06.2012–11.10.2012 (126 päeva) oli hageja kartseris 19.06.2012– 04.07.2012, 07.09.2012–11.09.2012 ja 15.09.2012–18.09.2012 (kokku 25 päeva), saab kostjatelt hüvitise välja mõista arvestusega, et hagejat hoiti vanglas inimväärikust alandavates tingimustes kokku 101 päeva (= 126 – 25). Arvestades, et sellise hageja kohtlemise kogukestus oli ca 3,5 kuud ning maakohtu tuvastatu kohaselt järgis Tallinna Vangla kambrite muid olmetingimustele esitatavaid nõudeid, peab ringkonnakohus põhjendatud hüvitise suuruseks 500 eurot. Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel ka sellega, et hageja viibis vaidlusalusel ajal märkimisväärse osa vangistusest avatud osakonnas, kus oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (

§ 55lg 2) ning viibida kogu päeva kuni öörahuni (VSk

E § 8 lg 1) eluosakonnas. Need tingimused olid võrreldes ajaga, kui hageja viibis kambri(te)s, kus oli nõutust väiksem põranda pindala, märgatavalt soodsamad, mistõttu oli hageja õiguste rikkumise intensiivsus avatud osakonnas viibides tuntavalt väiksem. Kuna hageja tõi esile ja kostjad nõustusid, et nendevahelise kokkuleppe kohaselt pidi kostja I saama tasuna õigusteenuse eest 50% hagejale Tallinna Vanglalt välja mõistetavast summast, on hagejale tekkinud kahju suuruseks 250 eurot (= 500 – 250). Ringkonnakohus muudab seega maakohtu otsust kostjatelt väljamõistetava hüvitise suuruse osas. 16.

1. Hüvitise suurusega seonduvalt osundab ringkonnakohus ka sellele, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
2. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt ja hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31). Arvestades, et TsMS § 163 lg 1 eesmärgiks on tagada õiglane menetluskulude jaotus, ei muuda ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtus, mida kumbki pooltest ei ole ka eraldi vaidlustanud.
4. Arvestades menetluse asjaolusid jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Sellest tulenevalt ei määra ringkonnakohus kindlaks poolte menetluskulusid. 17 2-18-80 (allkirjastatud digitaalselt) 18