Obsah (9)

§ 132§ 30§ 74§ 29§ 87§ 123§ 133§ 72§ 150

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuaril 2024.a, Tallinn Väärteoasja number 4-23-3769 Kohtukoosseis Kohtunik Karin Olentšenko, sekretär Elena Jõg

§ 132

p 3 kohus otsustas: Tühistada PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2023 otsus väärteoasjas nr 2301,23,000840 määratud karistuse osas ja lõpetada E Mi suhtes väärteomenetlus

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Jätta menetluskulud – ekspertiisitasu ja kaitsjatasu E Mi enda kanda. PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2023 otsusega väärteoasjas nr 2301,23,000840 E Milt välja mõistetud menetluskulud summas 155 eurot tuleb E Mil tasuda 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arvelduskontole, kohustuslik on märkida viitenumber 10220235090781. Muus osas jätta PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2023 otsus väärteoasjas nr 2301,23,000840 muutmata. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (

) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on tervikuna kohtus tutvumiseks kättesaadav, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsuse lõpposa on kuulutatud 11.01.2024.a. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 12.02.2024.a. Asjaolud PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2023 otsusega väärteoasjas nr 2301,23,000840 karistati E Mi liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi põhikaristusena rahatrahviga 80 trahviühikut, s.o 320 eurot.

§ 74

lg 1 p 15 alusel mõisteti E Milt välja riigituludesse ekspertiisikulud summas 155 eurot. Vastavalt 04.10.2023 koostatud väärteoprotokollile nr AB1631736 juhtis E M 31.07.2023 kella 16:00 ajal Harju maakonnas Harku vallas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee

1. km mootorsõidukit xxx reg.märgiga xxx, manöövri alustamisel ei veendunud, et see on ohutu, mille tagajärjel toimus kokkupõrge sõidukiga XXX reg.märgiga xxx. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju T Tile ja xxx OÜ-le, tervisekahju T Mile (varaline kahju fikseeritud fotodel. Tervisekahju fikseeritud Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest). Sellega rikkus menetlusalune isik LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu
2. 12.11.2023 esitas E M enda kaitsja kaudu kohtule kaebuse, milles palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.10.2023.a otsus väärteoasjas nr 2301,23,000840 ja lõpetada väärteomenetlus

§ 29

lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt

§ 30alusel.

2. Kaebuse kohaselt puudub vaidlus selles, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit registreerimismärgiga xxx ning et menetlusalune isik oli enne liiklusõnnetust alustanud manöövrit. Selle väärteomenetluse keskne vaidlus puudutab küsimust, et kas väärteomenetluses realiseerunud tagajärg (s.o varaline- ja tervisekahju) on menetlusalusele isikule normatiivselt omistatav. Nimelt on Riigikohus enda 21.05.2013.a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-23-13 p-s 6 rõhutanud, et mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Riigikohus on toonitanud, et liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (3-1-1-2-05 p 8). Praegusel juhul on kohtuväline menetleja jätnud täielikult analüüsimata sõidukiga xxx sõitnud isiku käitumise. Väärteo raames kogutud tõendid näitavad seda, et sõiduki xxx juht T. M juhtis sõidukit selliselt, et tal puudus juhtimisõigus. Menetlusalune isik on andnud ütlusi, et T. M sõitis kiiremini kui oli teelõigul suurim lubatud sõidukiirus. Ka on menetlusalune isik andnud ütlusi selles osas, et T. Mi tähelepanu oli sõidu ajal teelt eemal tee ääres toimuval. Menetluse raames ei ole kogutud tõendeid, mis nimetatud väiteid kummutaks. Menetlusaluse isiku ütluseid kinnitab ka asjaolu, et T. Miga kaasas olnud teine mootorrattur (keda kohtuvälises menetluses pole üle kuulatud) ei sattunud menetlusaluse isiku käitumise tagajärjel isegi mitte liiklusohtlikku olukorda. Eelnev tähendab seda, et T. M rikkus enda tegevusega LS § 46 lg 1 nõuet hoida piisavat pikivahet, et vältida otsasõitu eesoleva sõidukiga. Samuti rikkus ta juhi üldnõuet olla liikluses tähelepanelik ning jälgida teel toimuvat. Ka rikkus ta LS § 50 nimetatud kohustus järgida liiklusseaduses sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Kõige olulisemalt aga rikkus ta LS § 90 lg 1 p 1 nimetatud kohustust, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kes ei oma vastava mootorsõiduki juhtimisõigust. Kaitsja hinnangul on eelneva valguses piisav alus arvata, et juhul kui T. M oleks sõites valinud kohase sõidukiiruse, jälginud teed, hoidnud sobivat pikivahet ning omanud juhtimispädevust, siis ei oleks liiklusõnnetus saanud ka juhtuda. Seetõttu on kaitsja esmane seisukoht see, et menetlusaluse isiku puhul pole täidetud süüteokoosseis. Nimelt veendus menetlusalune isik enne manöövri alustamist selles, et see on ohutu. Menetlusalusele isikule ei saa ette heita seda, et ta manöövrit alustades ei suutnud ette näha seda, et liiklusnõudeid täielikult eirav mootorrattur talle otsa sõidab. Taaskord väärib märkimist, et sündmuspaigal oli ka liiklusnõudeid järgiv mootorrattur ning viimasega ei tekkinud menetlusalusel isikul isegi mitte liiklusohtlikku olukorda. See tähendab, et tema manööver oli selline, et see ei põhjustanud hoolikale liiklejale mingit ohtu. 2 Ka juhul kui kohus leiab, et ka menetlusalune isik siiski rikkus hoolsusnõudeid ning oleks saanud veelgi enam veenduda, et tema manööver on ohutu, siis ei too ka selline järeldus kaasa menetlusaluse isiku vastutust. Riigikohus on eelpool viidatud lahendis 3-1-1-23-13 rõhutanud, et liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Praegusel juhul on seegi eeldus täidetud. Eelnevale tuginedes leiab kaitsja, et praegusel juhul tuleb väärteomenetlus lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel koosseisu puudumise tõttu.

Ka väärib märkimist, et kaitsja hinnangul ei sisalda ka väärteoprotokollis sisalduv faktiliste asjaolude kirjeldus piisavat infot, mis võimaldaks kontrollida väärteokoosseisu olemasolu. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et väärteoprotokoll peab sisaldama kõiki väärteo menetlemiseks olulisi asjaolusid. Viimast ei ole võimalik tuvastama hakata alles kohtumenetluses. Praegusel juhul on protokollis välja toodud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit ning ei veendunud manöövri alustamisel, et see on ohutu. Sellega menetlusaluse isiku teo kirjeldus ka piirdub. Edasine käsitleb juba tagajärgi. Sisuliselt on protokollis jäetud avamata see, et milles täpsemalt seisnes see oht, milles menetlusalune isik oleks pidanud veenduma. Selge on see, et ainuüksi ohu hindamine ei too kaasa liiklusõnnetust. Hinnangule peab järgnema ka menetlusaluse isiku poolt mingi tegu. Konkreetne tegu peab olema ka kahjuga põhjuslikus seoses. Viimase osas väärteoprotokollis selge info puudub. Protokolli pinnalt võib mõistagi oletada, et menetlusalune isik tegi mingisuguse ohtliku manöövri, kuid protokoll ei ava sugugi seda, et mil viisil oli manööver ohtlik või milles manööver üldse seisnes. Juhul kui kohus peab vajalikuks menetlusaluse isiku karistamist, palub kaitsja menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetluse lõpetada

§ 30alusel.

Nii väärteoasja tehioludest kui ka kohtuvälise menetleja karistusest nähtub, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur. Viidatud tegu on toime pandud ettevaatamatusest ning piirneb piisava hoolsuskohustuse rikkumisega. Ka ei saa tähelepanuta jätta seda, et ka T. M käitus viisil, mis tekitas unikaalse ohu, mis ei oleks realiseerunud liiklusnõudeid järgiva sõidukijuhi puhul. Praegusel juhul ei ole menetlusalune isik rikkunud selliseid liikluseeskirjasid, mis toovad enamasti kaasa ohtlikke tagajärgi (nt kiiruse ületamine, sõitmine joobes peaga). Tema rikkumine piirdub eelkõige sellega, et ta hindas ühes kitsas situatsioonis olukorda pisut valesti. Seetõttu on alust rääkida ka sellest, et avalik menetlushuvi ei nõua vältimatult menetlusaluse isiku karistamist. Kaitsja on ka seisukohal, et praeguses menetluses on asjakohatu nõuda

§ 74

lg 1 p 15 alusel menetlusaluselt isikult ekspertiisi tegemisega seotud kulude hüvitamist. Esmalt ei ole kohtuväline menetleja enda otsuses sõnagagi põhistanud seda, et miks ja millega seoses on nimetatud ekspertiis tehtud. Esmasel küsimisel on kohtuväline menetleja keeldunud nimetatud ekspertiisi kaitsjale edastamast (lisa 2). Ehkki pärast lühikest vaidlust võimaldati kaitsjal vähemalt jaoskonnas ekspertiisiga tutvuda. Sellest ekspertiisist nähtus, et õnnetuse tagajärjel vaid kriime saanud T. Mile tehti ekspertiis kontrollimaks ega tema vigastused ei kesta üle nelja kuu. Kaitsja hinnangul on tegemist tarbetu ekspertiisiga võttes arvesse, et T. Mi vigastuste leebe iseloom oli ilmne. Seetõttu ei ole põhjendatud selle sissenõudmine ka menetlusaluselt isikult. Kohtumenetlus

1. 11.12.2023 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja, samuti kuulas üle tunnistajad T Mi ja D Mi ning uuris väärteotoimikus asuvaid kirjalikke tõendeid.
2. Kaebuse esitaja kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde. Kaitsja hinnangul seisneb selle väärteoasja keskne küsimus selles, et kas kannatanu ennast kahjustav tegevus on käsitletav eneseohustamisena. Kohtupraktikas ja õigusteoorias on väljendatud seisukohta, et isiku eneseohustamine võib välistada tagajärje omistamise selle põhjustajale (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa.
3. trükk, VI/121; Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
4. Auflage, § 13/77–86) viimast ka juhul kui kahju põhjustaja on valesti käitunud. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-102-16 p 10 rõhutanud, et koosseisupärast tagajärge ei saa vaatamata põhjusliku seose olemasolule põhjustajale omistada kui tõendamist leiab 3 kannatanu teadlik enesekahjustamine. Riigikohtu sõnul on tegemist isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Riigikohus on samas lahendis rõhutanud, et kannatanu ennast ohustav tegevus peab olema teadlik. Ehk siis isik saab täiel määral aru, mis tagajärjed võivad tema käitumisega saabuda. Juba ainuüksi liiklusesse tulek ilma lubadeta on piisav väitmaks, et kannatanu võttis põhjusliku seose ahela üle kontrolli üle. Selge on see, et isik, kellel ei ole lube (load ei ole paber, vaid sümboliseerib sõidupraktikat ja teoreetilisi teadmisi, sh ohutusest), ei oska hinnata lähenevate objektide kiirust, ei oska kõigele vajalikule tähelepanu pöörata, ei oska sõidukit vajaliku efektiivsusega kontrollida. See rikkumine on veel eriti lubamatu arvestades, et avarii toimus tihedalt läbisõidetaval teel tööpäeva lõpus. See on aeg, kus kõik inimesed valguvad, kas Tallinnast Laulasmaa ja Klooga kanti või siis sealt tagasi Tallinna lähedal asuvate asulate poole. Küll aga ei piirdu n.ö kannatanu liiklusalased rikkumised ju ainult sellega, et ta sisenes liiklusesse lube omamata. Tõendid viitavad sellele, et ta ka ületas kiirust, ei jälginud enda ees toimuvat kuni sekundi murdosani enne kokkupõrget. Selles, et n.ö kannatanu ei jälginud teed, puudub vaidlus. Seda kinnitas ka kannatanu ise. Ta küll üritas enda rolli õnnetuses pisendada öeldes, et vaatas korraks üle õla taha, kuid ta ei sea kahtluse alla seda, et ta ikkagi teed ei jälginud. Kusjuures kogemustega juht teaks, et sõidu ajal taha vaatamiseks ei pea pead pöörama, vaid selleks on olemas peeglid. Kiiruse ületamise osas võib teoorias esineda vaidlus. Kannatanu seda ei kinnita (ega lükka ka ümber). Samas on menetlusalune isik algusest peale rõhutanud just nimelt kannatanu suurt kiirust. Seda on täna ka siin kohtus kinnitatud. Kuna menetlusalune isik on seda asjaolu rõhutanud juba vahetult pärast sündmust (kus ta kuulati tunnistajana üle) siis on põhjust arvata, et tema ütlused pole kantud soovist ennast vastutusest säästa. Toona ta ei teadnudki, et vastutab millegi eest. Kannatanu on juba liiklusesse ilma loata läinud, olnud liikluses tähelepanematu. Pole mingit põhjust arvata, et piirkiirus on midagi, mida ta ühtäkki äärmiselt austab. Menetluskulud palus jätta riigi kanda.
5. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata. Käesolevas asjas arutluse all õnnetus ei juhtunud mitte seetõttu, et mootorratturil ei olnud juhtimisõigust, vaid seetõttu, et autojuht enne manöövri sooritamist ei veendunud selle ohutusest ja keeras tagasipööret sooritades ette oma sõidurajal otse liikunud mootorratturile, mille tagajärjel mootorrattur sõitis tema autole otsa. Autojuhi kui kõrgema sõidukiomaniku valdaja kohustus on enne manöövri alustamist veenduda selles, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Vaadates neid liiklusõnnetuse asjaolusid, siis mootorratturi sõidukiiruse ületamist tema siin ei taju. Vaadates õnnetuse tehiolusid, siis mootorratta kiirus ei olnud kindlasti üle 90 km/h. Samas 90km/h liiklev sõiduk läbib umbes 25 m/s. Mootorratturi jaoks oli see auto takistuseks, mootorrattur liikus oma sõidurajal otse, vaatas korraks seljataha ja kui ta pilgu ette pööras, oli juba tema ees auto. Mootorrattur ei saanud selle õnnetuse vältimiseks sel hetkel teha midagi muud kui pidurdada. Autojuht oli see, kes enne manöövri alustamist pidi veenduma ohutuses ja ei oleks tohtinud üldse mootorratturile ette keerata. Siin nii kaebaja ja tema tunnistaja on väitnud, et mootorratturi kiirus oli meeletu suur. Näeb oma praktikas pidevalt, kus viimasel hetkel teist sõidukit nähes tundub, et see läheneb meeletul kiirusel, see on lihtsalt psühholoogiline efekt. Tegelikult see nii ei ole. Kaitsja on väga suure oma tööst pühendanud sellele, mida mootorrattur on kõik valesti teinud. Aga ta ei ole ühtegi hetke pühendanud sellele, et mis olid autojuhi kohustused. Auto oli enne manöövri alustamist pargitud nurga alla. See tähendab seda, et ainult peeglitesse vaatamisest ei piisa, sest kui auto on nurga all, siis need peeglid näitava teise kohta ja seetõttu võis mootorrattur jääda menetlusalusele isikule nähtamatuks. Ei näe, mida mootorrattur oleks saanud selles asja teha teistmoodi. Loomulikult kui välistada see, et ta juhtis ilma juhtimisõiguseta, aga see liiklusõnnetus oleks sellisel samal kujul juhtunud ka siis, kui tal oleks olnud juhtimisõigus. Mootorratturi suhtes on läbi viidud menetlus, tema suhtes on võetud seisukoht ja loodab, et isik on aru saanud sellest, et juhtimisõiguseta ta sõita ei või. Aga see liiklusõnnetus oleks täpselt samal kujul, 4 kui seal oleks osalenud pika staažikaga mootorrattur, kellel oleks juhtimisõigus. Korraks seljataha vaatamine on tegelikult täiesti normaalne tegevus mootorratturite liikluses, ka autojuhina vaatame seljataha. Mootorrattur liikus oma sõidurajas otse, lubatud sõidukiiruse piires ja autojuht oli see, kes pidi veenduma, et tema ei põhjusta kellelegi takistust. Ei näe võimalust lõpetada menetlust otstarbekuse kaalutlusel. Kaitsja küll pisendas õnnetust, aga tegelikult olid põrna kahjustused, murrud, kopsupõrutus, küünarluumurd, reiepõrutus, marrastused, need ei ole väiksed vigastused. Põrna vigastus kannab endas päris suurt ohtu ja kõiki neid kogumis vaadates pidas kohtuväline menetleja kindlasti mõistlikuks läbi viia ekspertiis. Kaitsjale anti teada, lubati ekspertiisiga tutvuma tulla, tutvumise aega ei piiranud. Karistus on määratud proportsionaalselt. Teine mootorrattur ei osalenud liiklusõnnetuses, kuna ta liikus tagapool. Kohtuliku arutamise järeldused 6.

§ 87

kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama

§ 133loetletud küsimused.

1. E Mit on karistatud LS § 223 lg 1 järgi ehk mootorsõidukijuhina liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ning ettevaatamatusest tervisekahjustus. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus E M LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid.
2. Vaidlust ei ole selles, et väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas toimus liiklusõnnetus, kus osapoolteks olid E Mi poolt juhitud sõiduk xxx reg. märgiga xxx ja T Mi poolt juhitud sõiduk XXX xxx reg. märgiga xxx (mootorratas) ning et varaline kahju on tekkinud T Tile ja xxx OÜ-le ning tervisekahju T Mile. Nimetatule ei ole vastuväiteid esitanud E M ja tema kaitsja. Samuti kinnitavad seda tunnistajad T.M ja D.M ning väärteotoimikus olevad tõendid. Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile olid liiklusõnnetuses osalejateks xxx reg. märgiga xxx (omanik xxx OÜ) ning XXX xxx reg. märgiga xxx (omanik T T), sõiduautol sai kahjustada vasakpoolne tagumine külg ja tagumine nurk, vasakpoolne tagumine velg ning mootorrattal juhtraud, mootorratta juht toimetati PERHi. Sõidukeid on 31.07.2023 ka vaadeldud. Vastavalt XXX xxx reg.märk xxx kohta koostatud vaatlusprotokollile tuvastati, et mootorratta juhtraud, esimene tuli, esimene porilaud ning vasakpoolne külg on kahjustatud, juhtrauda keerates vasakule ja paremale juhtratas ei pööra vastavas suunas, pidurihooba tõmmates pidurid rakenduvad, jalgpidurile vajutades pidurid rakenduvad, vasakpoolne tagumine suunatuli kahjustatud. xxx reg. märgiga xxx kohta koostatud vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati, et sõiduauto vasakpoolne tagumine uks, tiib ja velg on kahjustatud, vasakpoolne tagumine aken on purunenud, rooliratast keerates vasakule ja paremale esimesed rattad pööravad, piduripedaali vajutades avaldab vastusurvet. Sõidukite kahjustused kajastuvad ka asja materjalide juures olevatel fotodel. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 23E-AOI0244 esinesid T Mil nahamarrastused näol, parema kopsu põrutus, põrna vigastus, parema küünarluu murd, reie põrutus ning nahamarrastused alajäsemetel.
3. Vaidlus puudub ka selles, et E M oli enne liiklusõnnetust alustanud manöövrit.
4. Vaidlus on tõusetunud selles, kas väärteomenetluses realiseerunud tagajärg (s.o varaline- ja tervisekahju) on menetlusalusele isikule normatiivselt omistatav, kas E Mile saab ette heita liiklusõnnetuse põhjustamist. Antud asjas on E Mi kaitsja juhtinud tähelepanu liiklusõnnetuse teise osapoole käitumisele ning leidnud, et E Mi puhul ei ole süüteokoosseis täidetud. Nimelt veendus menetlusalune isik enne manöövri alustamist selle ohutuses. Küll on aga kaitsja hinnangul 5 liiklusõnnetuse teine osapool käitunud ennast kahjustavalt, kuna juhtis mootorratast ilma juhtimisõiguseta, ületas kiirust ning ei jälginud enda ees toimuvat.
5. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. /…/ On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju või inimese tervisekahjustuse. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teiste osapoolte käitumist hindamata. Vastav kohustus on nii kohtuvälisel menetlejal, kes peab selgitama välja, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik (vt

§ 72lg 2 ja § 108), kui ka maakohtul (RKL 3-1-1-79-06 p 6).

1. Seega on asja lahendamiseks oluline tuvastada, milline oli mõlema liiklusõnnetuses osaleja käitumine sündmuskohal ning kas kogutud tõendid on piisavad, jaatamaks E Mi süüd antud väärteoasjas.
2. E Mi kohtuistungil antud ütluste kohaselt sõitsid nad perega Laulasmaalt Tallinna suunas, soovides vaadata tuletõrje õppust, sõitis vaatamisplatsi juurde, kuid siis pani tähele, et seal seisavad koonused, mis takistavad platsile sissesõitu. Peatus hetkeks, kuna sai aru, et platsile sisse sõita ei saa, vaatas peeglisse, ei näinud kedagi, vaatas ettepoole ja hakkas siis tegema tagasipööret Tallinna suunas. Kui sõitis sõiduauto ninaga nii-öelda juba teele välja, siis märkas, et tema suunas liiguvad suurel kiirusel kaks mootorratast, Tallinnast Keila poole. Pani tähele, et üks must mootorratas pidurdab ehk jääb kaugel temast seisma, aga oranžikas lihtsalt sõidab tema suunas sama suure kiirusega. Tal kohe tekkis šokiseisund, ei saanud aru, mida ta peab tegema, aga ta sai aru, et kui ta ei peatu, siis mootorratas sõidab tema auto eespoolsesse otsa. Kuna pikivahe oli päris suur, sai aru, et jõuab veel ära sõita ja seda kokkupõrget vältida. Hakkas liikuma, mäletab, et see oranžikas mootorratas sõitis tema auto suunas kiirust maha võtmata. Jättis auto seisma kohta, kus ta peale kokkupõrget seisma jäi. Märkas mootorratast, kui sõitis teele välja. Vasak tagaratas seisis tee peal, sest tahtis sõita sellele platsile, aga see oli kinni. Alates hetkest, kui ta sõiduki ninaga sõitis Tallinna poole välja, nägi mootorrattureid ja sai aru, et kui jääb sinna seisma, sõidab mootorrattur talle esiotsa sisse. Nii et ainuke võimalus vältida seda kokkupõrget oli jätkata edasi sõitu võimalikult kiiresti, teha u-pööre. Veendus, et tema manööver on ohutu, kuna vaatas küljepeeglisse ja ette, kedagi ei näinud. Tema auto seisis natukene nurgaga, ta vaatas peeglisse ja peeglist ei näinud kedagi. Autol on ka andurid, mis räägivad, kui keegi tuleb juurde, aga andurid märku ei andnud. Auto seisis nurgaga vasakule. Kohtuvälise menetleja lausele, et siis ju peegel ei näita õigesti, vastas kaebuse esitaja jaatavalt, ta ei saanud märgata adekvaatselt pilti, kuna mõtles, et seal kedagi ei ole. Mootorrattur ei vaadanud teele, sõitis suurel kiirusel, tundis seda löögist. Mootorrattur ületas kiirust, sest lähenemiskiirus oli väga kiire, lihtsalt lendas. Märkas mootorratturit, kui vahemaa oli mitte vähem kui 25 meetrit. Oletab, et kui mootorrattur oleks teele vaadanud, siis oleks näinud, et auto hakkab teele välja sõitma. Teine mootorrattur jäi seisma seal vaatamisplatsil, mootorrattad sõitsid kõrvuti, oranž sõitis rohkem tee keskel. Musta mootorratta teekond lõppes praktiliselt umbes siis, kui märkas oranžikat, umbes 20-25 meetri kaugusel, nägi, et võtab hoogu maha, aga oranžikas sõidab edasi ja sellepärast saigi aru, et oranžikas ei näe. Oranžikas võis sõita rohkem kui 100 km/h, võibolla isegi kiiremini.
3. Tunnistaja T Mi (liiklusõnnetuses osalenud teise sõiduki – oranžika mootoratta juht) ütluste kohaselt Türisalu pangal paremat kätt teises parklas oli päästekomando eriüksus. Vaatas korra seda, siis ta vaatas selja taha, kuna mootorrattal on väike küljepeegel, millest ei näe väga hästi seljataha. Täpselt sellel momendil, kui ta seljataha vaatas, pööras ümber ja siis tal oli auto otse ees. Sõitis autole sisse, pidurdada ei jõudnud, sest see pidurdusvahemaa oli lihtsalt nii lühike. Sõitis kiiruspiiranguga 90 km/h, see on 90 ala, kiirust ei ületanud, juhtimisõigust ei ole. Vaatas tagasi, sest tahtis veenduda liikluses. Sõber sõitis tema selja taga suurema vahemaaga, kuskil 10-15 meetrit tagapool. 6 Kokkupõrke tagajärjel sai vigastada, tal oli küünarluu murd, põrna vigastus ja reie vigastus. Arstide sõnul küünarluu on paranenud, kuigi see siiamaani annab valu. Proovis pidurdada, aga pidurdusvahemaa oli praktiliselt olematu. Autol ei olnud suunatuld sees. Kui liikus, siis autot ei näinud, ta ei oleks praegu sellises olukorras, kui oleks autot näinud. Vahetult enne kokkupõrget ta suunda ei näinud, auto oli parklast väljas, auto hakkas just välja keerama. Vaatas taha, kuna on palju asju, milles veenduda. Kui autoga sõidad, siis vaatad ka küljepeeglisse vasakule või paremale või seljataha. Ei vaata pidevalt selja taha, aga kui on pikk tee ja tead, et autot ees ei ole, vaatad võimalusel üle õla. Arvas, et sirgel teel tasuks kindlasti mingil hetkel üle õla vaadata, et veenduda liikluses. Küljepeeglid olid sellised, et nendega oli suhteliselt väike ala vaadata. Kinnitas, et enne sõidu algust reguleerib peegleid. Lihtsalt vaatas seljataha ja see võttis aega 2 sekundit. Sõidukiirus võis olla 8090 km/h, aga üle 90 ei olnud, alla 90 võis natukene olla. Enne kui tagasi vaatas, ta teepervel autot ei näinud, tee kõrval ei näinud. Päästeametnikke nägi paremal pool parklas. Oli suur viga, et tal ei olnud õigeid rehve, et sõita metsas, seega sõitis sõiduteel, muidu oleks eelistanud metsateed, mitte maanteed.
4. Kuna tunnistaja T Mi ütlustest lähtuvalt leidis kaitsja, et tunnistaja ütlustes esineb vastuolu mootorratta sõidukiiruse osas (kohtuistungil avaldatu kohaselt oli kiirus kuskil 80-90 km/h, kohtuvälises menetluses antud ütluste kohaselt oli sõidukiirus umbes 70-90 km/h), hindab kohus esmalt tunnistaja ütluste usaldusväärsust. T Mi ütlustest nähtuvalt lähtus ta nii kohtuistungil kui ka kohtuvälises menetluses antud ütlustes ligikaudsest kiirusest, kuna tema jaoks oli oluline, et lubatud sõidukiirust 90 km/h ta kindlasti ei ületanud. Kuna T Mi ütlused sõidukiiruse kohta nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus on antud ligikaudsetena ning kattuvad piirkiiruse mitteületamise osas, leiab kohus, et diametraalsed vastuolud T Mi ütlustes puuduvad ning tema ütlused ka sõidukiiruse osas saab lugeda usaldusväärseks. Tegemist on erinevatel aegadel antud ütlustega, kus isik on oluliseks lugenud enda teadmist sõidukiiruse mitteületamise kohta, mitte seda, kui palju võis ta hinnanguliselt sõita alla piirkiiruse.
5. Järgmisena analüüsib kohus, mil määral mõjutavad kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud sündmust kui tervikut. Nii andsid kaebuse esitaja ja tunnistaja erinevaid ütlusi selles, kas kaks mootorratast (oranžikas kui T Mi poolt juhitud ning musta värvi kui T Mi sõbra poolt juhitud mootorratas) sõitsid kõrvuti või sõitis musta värvi mootorratas oranžika taga ning kas T M ületas sõidukiirust või mitte. On selge, et kaebuse esitaja poolt antud arvamus, et must mootorratas sõitis oranžika kõrval (erinevalt T. Mist suutis musta mootorratta juht pidurdada, kuigi sõitsid kõrvuti) ning et T M ületas kindlasti piirkiirust, toetavad kaebuse esitaja versiooni juhtunust ning vastupidi.
6. Kohtu hinnangul on kaebuse esitaja seisukoht T Mi poolt piirkiiruse ületamise kohta üksnes oletuslik. Esmalt arvestab kohus kaebuse esitaja ütlusi, et kaks mootorratast sõitsid kõrvuti, so tema suunas liiguvad suurel kiirusel kaks mootorratast. Järelikult pidid mõlemad mootorratturid ületama kaebuse hinnangul kiirust. Teisalt väitis kaebuse esitaja sedagi, et märkas T Mi juhitud mootorratast kuskil 20-25 meetrit enne kokkupõrget ning musta mootorratta teekond lõppes praktiliselt umbes siis, kui märkas oranžikat, s.o 20-25 meetri kaugusel. Kohtu hinnangul ei ole aga usutav, et olukorras, kus mõlemad mootorratturid ületavad kaebuse esitaja väitel tunduvalt piirkiirust, suudab üks neist siiski samal ajal, s.o 20-25 meetri kaugusel kokkupõrkest pidurdada, teine aga mitte. Järelikult oleks musta mootorratta juht pidanud tegema n-ö äkkpidurduse, kuid midagi sellist asjas kogutud tõendid ei toeta. Seega ei saa kaebuse esitaja väiteid liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta võtta kui tõeste faktidena, vaid tema kohapeal tekkinud subjektiivsest hinnangust sündmusele. Nimetatu on ka loogiline, kuna kaebuse esitaja ütluste kohaselt oli ta šokis ning ilmselgelt mõjutab selline seisund ja aset leidnud liiklusõnnetus isiku tunnetusi ja emotsioone. Sõidukiiruse ületamise fakti T Mi poolt ei toeta ka E Miga sõidukis koos olnud D M, kelle tunnistajana antud ütluste kohaselt märkas ta mootorratast esimest korda umbes 10 meetri kauguselt. Ei ole eluliselt usutav, et sellise väikese vahemaa põhjal suudab tunnistaja adekvaatselt hinnata sõiduki kiirust. Kohtu hinnangul ka kiirusega 7 90 km/h sõites on tegemist piisavalt suure kiirusega, et see oleks kokkupõrke hetkel tuntav. Kohus nõustub ka kohtuvälise menetleja selgitustega, et kiiruse ületamist T Mi poolt ei toeta ka liiklusõnnetuse asjaolud. Juhul, kui T M oleks tõesti ületanud tunduvalt piirkiirust (lausa lennanud nagu väitis kaebuse esitaja), siis kokkupõrke tagajärjed oleksid mõlemale liiklusõnnetuse osapoolele raskemad. Arvestades tõsiasja, et musta mootorrattaga sõitnud juht sai kokkupõrget vältida, on pigem usutav, et ta sõitis T Mist tagapool. Nimetatut toetavad ka tunnistaja D Mi ütlused, et pärast avariid oli musta mootorratta juht pikk maa õnnetusest tagapool. Samas isegi juhul, kui mõlemad mootorrattad sõitsid kõrvuti, on sündmust arvestades selge, et musta mootorrattaga juht suutis õigeaegselt erinevalt T Mist reageerida. T M ei eita, et võis sõidu ajal korraks tagasi vaadata ning just seetõttu ei suutnud ta sarnaselt teise mootorratturiga koheselt tema teele ootamatult saabunud takistuse ees peatuda. Ilmselgelt on sellise tegevuse eesmärgiks veenduda üldises liikluspildis, sh ohutuses, ning just selliselt on enda tegevust selgitanud ka T M. Arvestades, et T Mi selgituste kohaselt ta enne tagasi vaatamist enda ees sõidukeid ei näinud ning E Mi ütluste kohaselt ta ei seisnudki teel, vaid tee ääres (väärteotoimikus on ka tema poolt tehtud joonis), ei saa kuidagi väita, et liiklusõnnetuse põhjustas T Mi poolt korraks tagasi vaatamine.
7. Sarnaselt kohtuvälise menetlejaga on kohus seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas just E M, kes ei veendunud enda manöövri ohutuses. Kohus arvestab E Mi ütlusi, et enne manöövri sooritamist seisis tema sõiduk nö nurga all (nurgaga vasakule). Ka D M, kes E Miga koos sõitis, andis tunnistajana ütlusi, et nende sõiduk oli pigem suunaga natuke vaateplatsi pöörde suunas. On usutav, et selliselt seistes ja peeglitest taha vaadates ei olnud E Mile nähtav temast tahapoole jääv sõidurada tervikuna. Seda enam, et mootorratas on mõõtudelt tunduvalt väiksem teistest tavapäraselt teel liikuvatest sõidukitest (sõiduautod, veoautod jms) ning piiratud/ebaõige vaatevälja tõttu jäigi mootorratas E Mile märkamata. Ei ole kahtlust, et maanteel, kus lubatud sõidukiirus on 90 km/h, tuleb olla alati tähelepanelik ning iga manööver peab olema hoolikalt läbi mõeldud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et autojuht ei oleks tohtinud mootorratturile ette keerata ning mootorrattur ei saanud selle õnnetuse vältimiseks teha sel hetkel midagi muud kui pidurdada. Ei ole ka liiklusnõuetega kuidagi kooskõlas, et E M oleks võinud eeldada, justkui peaksid peateel sõitjad arvestama eelkõige tema liikumisega, mitte vastupidi. Ometi võis E Mi ütlustest just nii välja lugeda. Nimelt nõustus kaebuse esitaja, et sõitis teele välja, kuna ei näinud mootorratast, kuid tema hinnangul oleks mootorratas pidanud pidurdama ja lubama tal manöövri lõpetada. Kohtu hinnangul olukorras, kus E Mi poolt juhitud sõiduk ei oleks ootamatult T Mi poolt juhitud sõiduki ette ilmunud ning T Mil oleks olnud piisavalt aega reageerimiseks, oleks T M seda ka teinud, mitte sõitnud E Mi poolt juhitud sõidukile otsa.
8. Arvestades E Mi poolt sooritatud manöövri ohtlikkust ei mõjutanud liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid kuidagi ka T Mil juhtimisõiguse puudumine. E Mil kui manöövri sooritajal lasus kohustus järgida manöövri ohutust, kuid seda ta ei teinud. Seejuures on arusaamatu, miks kaebuse esitaja kaitsja hinnangul pidi justkui üksnes mootorrattur arvestama sündmuse tehioludega, s.o avarii toimumisega tihedalt läbisõidetaval teel tööpäeva lõpus. Selline liiklusalane teadmine pidi olema eelkõige E Mil kui manöövri sooritajal. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et kaebuse esitaja ja tema kaitsja on põhjalikult analüüsinud seda, mida mootorrattur tegi valesti, mitte aga pööranud tähelepanu sellele, mida kaebuse esitaja oleks saanud teha teisiti. Soovides teha tagasipööret kohas, kus kiiruspiirang on 90 km/h, pidi E M veenduma selles, et kedagi teel ei ole, mitte selles, kas teel liikujal (antud juhul mootorratturil) on võimalus temast mööda sõita. Praegusel juhul sõitis kaebuse esitaja mootorratturile täiesti ootamatus kohas teel ette ning heita mootorratturile kui enda sõidurajal sõitjale ette kas liiklusnõuete eiramist või ennast kahjustavat tegevust nagu väitis kaebuse esitaja kaitsja, puudub alus. Kohtuväline menetleja on T.Mi poolt juhtimisõiguseta mootorratta juhtimisele hinnangu andnud, käesolevas menetluses ei pea kohus seda täiendavalt hindama. Kohus ei saa antud juhul jätta märkimata, et juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatav. Kõnealuses liiklusõnnetuse tekkimises oli mootorratturil ka oma roll: ta küll ei liikunud vastassuunas või piirkiirust ületades vms, 8 kuid liikumine mootorrattaga krossirajal ei ole samastatav liikumisega sõiduteel, kus põhirõhk on liiklusohutusel ja see eeldab autokooli läbimist, eksamite sooritamist ja seejärel juhtimisõiguse saamist.
9. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul tuleb tekkinud tagajärg omistada vaid E Mile. Enne paigalt liikuma hakkamist ning tagasipöörde alustamist ei veendunud E M manöövri ohutuses ega arvestanud teiste liiklejatega, sõites ette maanteel otse liikunud mootorratturile, s.o rikkus LS § 33 lg 2 p 8 nõuet. E Mi sellekohane käitumine on põhjuslikus seoses ka tekitatud kahjuga.
10. Kohtul puuduvad andmed, et E M oleks liiklusõnnetuse põhjustanud tahtlikult. Küll aga pani E M väärteo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes, st ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Tagasipööret alustades E M mootorratast ei märganud. Vastasel juhul ei oleks ta manöövrit alustanud ning ennast ja enda perekonda ohtu seadnud. Arvestades aga tõsiasja, et tema sõiduki asetus enne tagasipööret ei võimaldanud tal veenduda manöövri ohutuses (sõiduk ei olnud maanteega paralleelne, mistõttu ei peeglitest ega lihtsalt üle õla taha vaadates ei olnud näha kogu sõidurada), oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, et maanteel võib liikuda ka väiksem mootorsõiduk, millele ta võib ette sõita. Seda enam, et liiklusõnnetuse toimumise koht on maantee, kus suurim sõidukiirus on 90 km/h ning ilmselgelt on nii suurel kiirusel liikumisel mistahes mootorsõiduki seisma jätmiseks vaja reageerimisaega. Vaatamata sellele ei hoidunud E M kõigest, mis võib kahjustada teise inimese vara ja tervist ning tema tähelepanematus ja kohusetundetus tõid kaasa nii varalise kahju kui ka ettevaatamatusest tervisekahjustuse.
11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et E Mi käitumine sisaldab LS § 223 lg 1 ettenähtud süüteokoosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei tuvastanud kohus

§ 150

loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis tooksid sellel alusel kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui ei sisaldaks väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus piisavat infot, mis võimaldaks kontrollida väärteokoosseisu olemasolu. Kohus arvestab, et väärteoprotokolli kohaselt heidetakse E Mile ette LS § 33 lg 2 p 8 rikkumist, mis kohustab juhti enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. LS § 2 p 37 kohaselt on manööver igasugune pööre või mis tahes sõiduraja vahetus või ümberpõige. Kuna E M sooritas ohtliku tagasipöörde ehk manöövri (ohtlikkust kinnitab väärteoprotokllis kajastatud kokkupõrge ning tekitatud kahju), sisaldab väärteoprotokoll piisavat teavet tuvastamaks E Mi käitumises väärteokoosseisu olemasolu. 23. LS § 223 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati E Mit LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot. 24. Riigikohus on lahendis 3-1-1-91-13 punktis 15 märkinud, et süülise väärteo toime pannud isikut ei ole aga tingimata tarvis karistada, vastavalt

§ 30lg 1 p 1 võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel.

Ka antud väärteoasjas taotles kaebuse esitaja kaitsja alternatiivselt väärteomenetluse lõpetamist

§ 30

lg 1 p 1 alusel, s.t, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohtu hinnangul esinevad alused väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutusel. Üksnes liiklusõnnetuse põhjustamine ei ole automaatselt piisav, et hinnata isiku süüd suureks. Siinjuures arvestab kohus, et E Mile mõisteti väärteootsusega karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra ning seda veel olukorras, kus ei esinenud ka karistust kergendavaid asjaolusid. Järelikult ei hinnanud ka kohtuväline menetleja väärteootsust koostades menetlusaluse isiku süüd suureks, vaid pigem väikeseks. Süüd ei saa hinnata suureks ka seetõttu, et väärtegu ei 9 pannud E M toime tahtlikult, vaid hooletusest. Asjaolu, et E M on püüdnud leida liiklusalaseid rikkumisi eelkõige mootorratturi käitumises, ei tähenda antud juhul kohtu hinnangul mitte seda, et isik õigustaks enda rikkumist, vaid seda, et isik tõepoolest ei saanud aru, kuidas talle etteheidetav rikkumine võimalikuks sai. Isiku tahe saada aru enda rikkumise asjaoludest tundus kohtuistungil siiras, mistõttu puudub kohtul alus kahelda, et E Mi edasine käitumine liikluses on veelgi hoolsam ning temast lähtuv oht liiklusele on pigem minimaalne. Siinjuures arvestab kohus sedagi, et vastavalt karistusregistri teatisele ei ole isik registrisse kantud ning E Mi ütluste kohaselt on tal juhistaaži rohkem kui 30 aastat. Järelikult on E Mi senine liiklusalane käitumine olnud seaduspärane ning tegemist ei ole isikuga, kes järjepidevalt rikuks liiklusnorme ning kelle hoiakute muutmiseks oleks vaja teda seetõttu kindlasti karistada. Arvestades süüdlase isikut ning teo toimepanemise asjaolusid ei ole isiku karistamata jätmine vastuolus ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Praegusel juhul puuduvad mistahes andmed ka avaliku menetlushuvi kohta. 25. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2023 otsuse väärteoasjas nr 2301,23,000840 määratud karistuse osas ja lõpetab E Mi suhtes väärteomenetluse

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Menetluskulud 26.

§ 30

lg 13 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel väärteomenetluse lõpetamisel hüvitab menetluskulud menetlusalune isik. Alaealise menetlusaluse isiku menetluskulud jäävad riigi kanda. Seega jäävad kaebuse esitajal tekkinud menetluskulud (valitud kaitsjale makstud tasu) tema enda kanda ning tal tuleb hüvitada ka PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2023 otsusega väärteoasjas nr 2301,23,000840 temalt välja mõistetud menetluskulud summas 155 eurot. Kohus annab tasumise tähtajaks 30 päeva arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Asjakohatuks peab kohus kaitsja väidet, justkui ei oleks praeguses menetluses õige nõuda menetlusaluselt isikult ekspertiisi tegemisega seotud kulude hüvitamist, kuna tegemist oli tarbetu ekspertiisiga võttes arvesse T. Mi vigastuste leebet iseloomu. T Mi kukkumine mootorrattalt andis piisava aluse isiku kohtuarstlikuks ekspertiisiks, tuvastamaks tal esinevad vigastused ning andmaks menetlejale informatsiooni otsustamaks edasine menetluse käik. Ilmselgelt ei ole üksnes isiku välise vaatluse põhjal võimalik kindlaks teha vigastuste ulatust, sealhulgas sisemisi vigastusi ning just sellised vigastused lisaks küünarluu murrule tuvastati T Mil just ekspertiisi käigus. Siinkohal peab kohus vajalikuks veel märkida, et just eksperdiarvamuse alusel oli võimalik otsustada, kas jätkatakse väärteomenetlust või oleks hoopis vajalik alustada kriminaalmenetlust. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 10