lg.2 vähendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Eeltoodu alusel tuleb süüdistatavale mõista lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.31-1-99-06 ja 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik karistusest vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra valikut. Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatavate isikute eripära. Need 12 asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd süüdistatav on Eesti Vabariigis varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata ning maakohtul puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks pärast 01.02.2022 kuriteo toimepanemisest uusi seaduserikkumisi toime pannud, saab tema käitumist hinnata üldjoontes eeskujulikuks ja õiguskuulekaks. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades ka teisi käesolevas kohtuotsuses viidatud karistuse mõistmise põhjendusi leiab maakohus, et reaalse vangistuse kandmine süüdistatava puhul ei ole käesoleval juhul otstarbekas ja teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimisi, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu. Niisiis leiab maakohus, et käesoleval juhul on võimalik kohaldada KarS §73 sätteid, kuna süüdistatava käitumises ja isikus ei ole täheldada selliseid asjaolusid, mida oleks vaja katseaja vältel vajalik toetada kriminaalhoolduse läbi või vajaks ta pidevat kontrolli. Lisaks sellele ei ole käesoleval ajal Eesti Vabariigis tõenäoline kriminaalhoolduse teostamine isiku suhtes, kes elab alaliselt Venemaa Föderatsioonis. Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatavale käesoleva kohtuotsusega mõistetud vangistus 1 aasta tuleb KarS §73 sätteid kohaldades jätta täielikult täitmisele pööramata. Riigikohus on oma 20.02.2007 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 viidanud ka sellele, et karistusest tingimuslikult vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Maakohus leiab, et eeltoodud Riigikohtu lahendist johtuvalt tuleb süüdistatava katseaja pikkuseks tuleb määrata 2 aastat. Maakohus leiab, et abiprokurör Anu Toluki pakutud katseaja pikkus 3 aastat ei ole põhjendatud.
lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Käesolevas kriminaalasjas on esitatud järgnev tsiviilhagi: - varalise kahju hüvitamise nõudes 3331 € – matusekulude eest - varalise kahju hüvitamise nõudes 45 153 € – Y alaealise poja A ülalpidamiskulude hüvitise eest (elatis) - varalise kahju hüvitamise nõudes 42 786,80 € – Y alaealise poja B elatise eest - mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50 000 € – Y alaealise poja A kasuks - mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50 000 € – Y alaealise poja B kasuks - mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50 000 € – Y elukaaslase ja alaealiste laste isa X kasuks. Sealjuures on märgitud tsiviilhagis, et kõikidelt nõuetelt tuleb arvestada viivist VÕS (edaspidi tekstis VÕS) §113 lg.1 sätestatud määras alates tsiviilhagi esitamisest kuni kahju hüvitamiseni. 13 VÕS §113 lg.1 alusel võib rahalise kohustuse võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. täitmisega viivitamise korral (viivis), arvates kohustuse Abiprokurör Anu Toluk märkis oma kohtukõnes pelgalt, et ta toetab esitatud tsiviilhagi, sest see on põhjendatud ning ta palub selle täielikult rahuldada. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suubani ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme üksikasjalikke seisukohti analüüsib maakohus täpsemalt iga konkreetse nõude juures. Esmalt analüüsib maakohus kannatanu varalise kahju nõuet. Vastavalt Võlaõigusseaduse §127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastavalt VÕS §129 lg.1 tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju, vastavalt sama sätte lg.2 tuleb matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p1 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS §1056 lg.1 sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus analüüsis juba eespool ja jõudis järeldusele, et süüdistatava tegevuse tagajärjel saabus Y surm. Seega tuleb süüdistataval hüvitada surma põhjustamisest tekkinud matusekulud. Maakohus peab vajalikuks märkida, et ei nõustu kaitsja väitega selles, et kannatanule kantud 500 € suurune väljamakse surnu venna poolt tuleks matusekulude hulka arvata ning sellest maha arvata. Pealegi on erialakirjanduses (Võlaõigusseadus I, 2016, Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein) leitud, et VÕS §127 lg.5 tähenduses ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid (nt. annetavad inimesed süütamise läbi maja kaotanud perele raha) või muid sooritusi (nt. parandab kannatanu vend tasuta kahju tekitaja poolt lõhutud jalgratta) üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kuna nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. 14 Maakohtu istungil võttis süüdistatav matusekulud õigeks ja vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi tekstis TsMS) §440 lg.1 rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab hageja nõude õigeks. Vastavalt TsMS §444 lg.3 võib õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Eeltoodust tulenevalt summas 3331 €. kuuluvad Olga Danilovalt väljamõistmisele matusekulud Riigikohus märkis 07.10.2022 lahendis nr.1-21-3082, et viivist tuleb arvestada pärast kahjunõude teada saamist. Seega mõistab maakohus Olga Danilovalt välja VÕS §113 lg.1 alusel ka viivise alates hagi esitamisest 20.06.2023 kuni selle täieliku tasumiseni. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme leidis, et süüdistatavalt tuleb välja mõista ka tsiviilhagi laste ülalpidamiseks kuni nende 18-aastaseks saamiseni. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban oli veendumusel, et kuigi VÕS §129 lg.5 võimaldab sellist hagi rahuldada, tuleb sellest ikkagi VÕS §127 lg.5 alusel toitjakaotuspension maha arvestada. Kuivõrd toitjakaotuspensioni suurus pole teada, ei saa määrata ka hüvitise suurust ega rahuldada nõuet nõutud ulatuses. Maakohus nõustub kaitsjaga selles, et VÕS §129 sätted võimaldavad nõuda varalise kahju, s.h. ülalpidamise kulude hüvitamist. Samas ei nõustu maakohus sellega, et laste elatisest tuleb maha arvestada nendele määratud toitjakaotuspension. Nimelt on erialakirjanduses (Võlaõigusseadus I, 2016, Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein) leitud, et VÕS §129 lg.3 – 6 annavad surnud isiku olemasolevatele ülalpeetavatele surma põhjustaja vastu ülalpidamiskohustuse suurusega kahjuhüvitusnõude. Eelviidatud seaduse kommentaarid ei näe ette hüvitise suuruse vähendamist juhul, kui nõutakse seadusega kehtestatud elatist. Seda enam, et elatise puhul on tegemist kindla summaga, ent toitjakaotuspension sõltub konkreetselt surnu töötasu suurusest. Seega pole elatise väljamõistmisel miinimummääras hageja eelisseisundis võrreldes hagi esitamisele eelnenud ajaga ning nõude vähendamine ei ole võimalik. Küll aga näeb VÕS §136 lg.2 ette, et surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Vastavalt tsiviilhagi juurde lisatud elatiskalkulaatori arvutusele nõutakse A kasuks 260,33 € ühes kuus ja B kasuks 221,28 € ühes kuus alates Y surmast 01.02.2022 kuni laste täisealiseks saamiseni. Maakohus leiab, et need summad on põhjendatud, sest tegemist on elatisega miinimummääras ja mõistab seega need kannatanu kasuks süüdistatavalt välja. Maakohtu hinnangul pole elatise väljamõistmine ühekordse summana (vastavalt A elatise nõudes 45 153 € ja B elatise nõudes 42 786,80 €) mõistlik, sest sel juhul jääksid need suure tõenäosusega tasumata, kuna on süüdistatava suhtes ilmselgelt liialt koormavad. Pealegi teatas süüdistatav maakohtu istungil, et ta on nõus igakuiselt osalema laste ülalpidamises. Maakohus otsustab, et elatise nõue tuleb süüdistataval tasuda igakuiselt esimeseks kuupäevaks. 15 Kuivõrd tsiviilhagis nõutakse ka viivise väljamõistmist, mõistab maakohus Olga Danilovalt elatiste nõudes välja VÕS §113 lg.1 alusel ka viivise alates hagi esitamisest 20.06.2023 kuni selle täieliku tasumiseni. Järgnevalt analüüsib maakohus kannatanu mittevaralise kahju nõuet. VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaralise kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.3 alusel võivad isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme leidis, et käesolevas asjas on mittevaraline hagi põhjendatud, sest surm saabus erandlikel asjaoludel ning lapsed on pärinud ema mittevaralise kahju nõude. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban oli veendunud, et käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiksid mittevaralise kahju hüvitamise ning kannatanu esindaja järeldus hukkunu suurte kannatuste ja valude üle on oletuslik. Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Riigikohus on oma 07.10.2022 lahendis nr.1-21-3082 leidnud, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue võib kõne alla tulla olukorras, kus surm saabus ebatavaliselt rängal viisil ning selle mõju hukkunu lähedastele oli tavapärasest raskem. Maakohus leiab, et käesolevas asjas ei esines selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise. Kannatanu seletas maakohtu istungil, et ta ei suutnud 2022 üldse tööd teha, ent see pole maakohtu silmis käesoleval juhul piisav rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Niisamuti ei päde maakohtu silmis kannatanu esindaja poolt tsiviilhagis esitatud oletus selle kohta, et kuivõrd ekspert ei tuvastanud ekspertiisiaktis, et Y surm oleks saabunud 16 viivitamatult, saab eeldada äärmiselt raskeid kannatusi. Maakohus nõustub kaitsjaga selles osas, et seesuguseid kannatusi ei saa pelgalt eeldada/oletada. Maakohus küll möönab, et pereliikme kaotus on ilmselt alati kindlasti ränk ja traagiline üleelamine, ent vastavalt kohtupraktikas omaks võetud põhimõtetele ei ole tegemist siiski iseenesest erandliku asjaoluga, sest selle all tuleb mõista eelkõige surma saabumise ebatavalisi asjaolusid, mida käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Seega jääb kannatanu mittevaralise kahju nõue täielikult rahuldamata.
lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Käesolevas kriminaalasjas on vastavalt süüdistusaktile asitõenditeks tunnistatud DVDR plaat ning sõiduk Chevrolet Cruze. Maakohtu istungil leidis abiprokurör Anu Toluk, et DVD-R plaat tuleb jätta toimiku juurde ning sõiduk Chevrolet hävitada. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ei soovinud asitõendite osas midagi öelda. Süüdistatav teatas, et sõiduk on tema abikaasa oma ning neil pole seda enam vaja. Maakohus nõustub küll abiprokuröriga DVD-R plaadi suhtes tarvitusele võetava meetme osas, ent märgib, et tulenevalt Riigikohtu 11.06.2021 lahendist kohtuasjas nr.1-18-5732 on plaatidel asuvad salvestised niikuinii kohtutoimiku osa ning tegemist ei ole KrMS §126 lg.3 p.1 nimetatud esemetega, mille kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Eeltoodust tulenevalt jääb DVD-R plaat salvestistega kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. Kuivõrd süüdistatav ei soovinud sõidukit tagasi, tuleb sõiduk Chevrolet Cruze (registreerimismärk XXXXXXXX), mis asub sõiduki üleandmise-vastuvõtmise 28.04.2022 akti nr.22ATH17359 alusel Ida Prefektuuris, KrMS §126 lg.3 p.4 alusel kohtuotsuse jõustumisel määrata hävitamisele.
lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
Maakohtu istungil leidis abiprokurör Anu Toluk, et kõik menetluskulud tuleb süüdistatavalt välja mõista. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban palus kaaluda osa menetluskulude riigi kanda jätmist ning ajatada ülejäänu tasumine. Kaitsja viitas ka Riigikohtu 07.10.2022 lahendile kohtuasjas nr.1-21-3082, mille kohaselt tuleb hagi osalise rahuldamise korral menetluskulusid jagada proportsionaalselt. 17 Vastavalt KarS §4 lg.3 on KarS §423 lg.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu.
lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.12.2023 määrusele nr.113 on töötasu alammäär 2024 summas 820 €. Eeltoodu alusel kuulub Olga Danilovalt väljamõistmisele riigituludesse sundraha 1230 €.
lg.1 p.1 kuuluvad menetluskulude hulka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Käesolevas kriminaalasjas oli kannatanu X valitud esindajaks vandeadvokaat Rainer Kuulme. Vandeadvokaat esitas maakohtule taotluse tasu hüvitamiseks summas 1978,86 €. Vandeadvokaadi taotlusele on lisatud järgnevad arved: - 26.06.2023 arve nr.461-2023 summas 930 € – s.h. 19.06.2023, 20.06.2023 kriminaalasja toimikuga tutvumine ja tsiviilhagi esitamine 7 h 45 min 775 € ja käibemaks 155 € - 20.12.2023 arve nr.899-2023 summas 459,60 € – s.h. 19.12.2023 ettevalmistus istungiks, sõit istungile ja tagasi (50%), istungil viibimine 3 h 30 min 350 €, kütusekulu 33 € ja käibemaks 76,60 € - 14.01.2024 arve nr.012-2024 summas 589,26 € – 19.12.2023 ettevalmistus istungiks, sõit istungile ja tagasi (50%), istungil viibimine 4 h 30 min 450 €, kütusekulu 33 € ja käibemaks 106,26 €. Maakohus leiab, et kannatanu esindaja ühe töötunni hind 100 € (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Kannatanu esindaja tasud 26.06.2023 arve alusel seoses kriminaalasja toimikuga tutvumise ja tsiviilhagi esitamise eest summas 930 € (775 € + 155 € käibemaks) on põhjendatud. Kannatanu esindaja tasud 20.12.2023 arve alusel summas 420 € (350 € + 70 € käibemaks) on põhjendatud, võttes arvesse, et esindajal kulus ettevalmistuseks 1 h, sõitmiseks kohtuistungile ja tagasi 50% ulatuses 2 h (on üldteada, et Tallinnast Jõhvi sõitmiseks kulub umbes 2 h) ning istungil viibimiseks 0,5 h. Kuigi 14.01.2024 arve sisus on märgitud, et tegemist on 19.12.2023 ettevalmistuse ja kohtuistungiga, on ilmne, et tegemist on kirjaveaga ning esindaja pidas silmas ilmselgelt 22.01.2024 kohtuistungit. Kannatanu esindaja tasud 4 h 30 min eest summas 549 € (450 € + 99 € käibemaks) on põhjendatud, võttes arvesse, et kohtuistung kestis 3 h (vastavalt kohtuistungi protokollile) ja sõiduajaks kohtuistungile – tagasi jääb siis 1 h 30 min. 18 Maakohus leiab, et kuivõrd esindajale makstud tasud summas 1899 € olid vajalikud ja põhjendatud, siis tuleb need süüdistatavalt välja mõista. Olenemata asjaolust, et maakohus jättis kannatanu mittevaralise hagi täielikult rahuldamata, ei näe maakohus võimalust kannatanu esindaja tasude riigi kanda jätmiseks. Küll aga jätab maakohus kannatanu esindaja kütusekulud kokku summas 79,86 € riigi kanda, sest nende väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud.
lg.1 p.3 kuuluvad menetluskulude ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. hulka riiklikul Käesolevas kriminaalasjas teostati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis 17.02.2022 surnu kohtuarstlik ekspertiis nr.22E-IDS0005/20, mille maksumus oli 173 €. Maakohus leiab, et kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulud summas 173 € tuleb süüdistatavalt välja mõista, sest tema süü Y surma põhjustamises on kinnitamist leidnud.
lg.1 p.4 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses oli Olga Danilova kaitsjaks vandeadvokaat Arvo Suuban, kes esitas järgnevad taotlused: - 27.06.2023 taotlus summas 232,80 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristiina Erte 27.06.2023 Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrusega summas 232,80 € - 28.07.2023 taotlus summas 102 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Anu Toluki 28.07.2023 Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrusega summas 102 €. Süüdistatava kaitsja kohtulikus menetluses oli samuti vandeadvokaat Arvo Suuban määratud korras, kelle taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kohtulikus menetluses 498,99 € (s.h. kohtuistungiks ettevalmistamine 144 €, 19.12.2023 kohtuistungil osalemine 36 €, 18.01.2024 kohtuistungil osalemine 212 €, telefonikõne maksumus Venemaale 17,01 €, käibemaks 89,98 €). Maakohus peab kaitsja taotlust kaitsekulu hüvitamiseks kohtulikus menetluses põhjendatuks, rahuldab selle täielikult ja mõistab kaitsja kasuks riigituludest välja. Maakohus leiab, et kuivõrd Olga Danilova süü KarS §423 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on kinnitust leidnud, tuleb temalt ka kõik kaitsjatasud, v.a. kaitsja muud kulud, milleks on käesolevas asjas tasu kõne eest Vene Föderatsiooni (17,01 € + 3,74 € käibemaks) välja mõista. Eeltoodust tulenevalt kuulub Olga Danilovalt väljamõistmisele kaitsjatasu kohtueelses menetluses summas 334,80 € ja kohtulikus menetluses summas 478,24 €. Kaitsja muu kulu summas 20,75 € jääb riigi kanda.
lg.1 p.6 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka asitõendite hoiutasu, saate- ja hävitamiskulud. 19 Vastavalt AIPROS OÜ 07.03.2022 arve nr.A002717 lisale olid 01.02.2022 sõiduki Chevrolet teisaldamise kulud 104,40 € ja sõiduki Renault Mascot teisaldamise kulud 104,40 €, kokku seega 208,80 €. Maakohus leiab, et sõidukite teisaldamise kulud summas 208,80 € tuleb süüdistatavalt välja mõista, sest tema süü liiklusõnnetuse põhjustamises on kinnitamist leidnud. Maakohus nõustub kaitsja seisukohaga menetluskulude tasumise ajatamise osas ning leiab, et välja mõistetud sundraha ja menetluskulud tuleb süüdistataval tasuda ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 20
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.