Obsah (7)

§ 654§ 651§ 652§ 232§ 436§ 164§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1816

) § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas kostja sünnikandes isa kohta tehtud kande ebaõigeks. Tühistatud osas jätab ringkonnakohus otsuse tegemata vastavasisulise haginõude puudumise tõttu. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

§ 654

lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 15. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1).

16. Maakohus tunnistas kostja sünnikandes isa kohta tehtud kande ebaõigeks. Kostja on õigesti apellatsioonkaebuses märkinud, et hageja ei ole esitanud kostja sünnikandes isa kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõuet.

§-s 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohtul ei olnud alust teha otsustust nõude kohta, mida hagis ei olnud esitatud. Lähtudes eeltoodust ei ole ka ringkonnakohtul alust teha otsustust nõude osas, mida pole esitatud. 17. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles maakohus tegi otsustuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud, siis ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui ka õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud.

Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. 4 2-22-18163

1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on esitanud hagi isaduse vaidlustamiseks PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. PKS § 93 lg 1 tähenduses hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (RKTKo 16.02.2011, 3-2-1-164-10, p 14). Hageja pidi esile tooma asjaolud, mille alusel on tal tekkinud kahtlus, et ta ei ole kostja isa. Hagiavalduse kohaselt hakkas hageja kahtlema oma isaduses, kui kostja ema avaldas hagejale
2. aasta lõpus telefoni teel, et hageja ei ole kostja bioloogiline isa. Seega tekkis hageja põhjendatud kahtlus oma isaduses
3. aasta lõpus. Kuna kostja väitis, et hageja on kogu aeg teadnud, et ta pole kostja isa, siis pidi kostja oma väiteid tõendama. Maakohus ei ole jaganud tõendamiskoormist ebaõigesti. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et hageja teadis kostja ema raseduse ajal, et kostja ei ole eostatud hageja poolt. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ema 13.08.2012 ultraheli piltidest ja 11.04.2023 telefonivestlusest hageja ja kostja ema vahel ei ole võimalik iseenesest järeldada, et hageja pidi teadma, et tema ei ole kostja isa. Asjaolust, et hageja väitis, et tema vanglast vabanemise ajal oli kostja ema kolmandat kuud rase, kui tegelikult oli kostja ema rase seitsmendat kuud, ei saa järeldada hageja tõsikindlat teadmist, et hageja pole kostjat eostanud. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja pidi juba vanglast vabanemisel või kostja sünni registreerimisel teadma või enne
4. aasta lõppu teadma, et hageja ei ole kostja isa. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et PKS § 93 lg-st 1 tulenev üheaastane tähtaeg, mis hakkas kulgema
5. aasta lõpus tehtud telefonikõnest, ei olnud lõppenud, sest hageja esitas hagi isaduse vaidlustamiseks 02.12.
6. Menetluskulude jaotus
7. Kuigi ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab, ei näe kolleegium põhjust muuta maakohtu kantud menetluskulude jaotust. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb

§ 164

lg 1 kohaselt jätta poolte endi kanda, sest asjaoludest ei tulene, et selline menetluskulude jaotus ei oleks

§ 164lg 2 mõttes õiglane või kahjustaks ülemäära poole olulisi vajadusi.

Kuna hagejale on Harju Maakohtu 02.01.2023 määrusega antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi õigusabi seaduse § 8 p 1 mõttes, siis jäävad need kulud Eesti Vabariigi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole kulusid vaja rahaliselt kindlaks määrata. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 5