← Eesti

3-23-2310/7

Obsah (7)§ 37§ 5§ 121§ 151§ 45§ 158§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 25.03.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2310 Haldusasi TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali k

) § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p1 alusel. Alternatiivselt palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. 9.2. Sunnivahendi rakendamiseks olid kõik eeldused täidetud. Ettekirjutus oli määratud tähtajaks 04.10.2023 osaliselt täitmata. Seega oli sunnivahendi rakendamine õiguspärane. Kaebajale tehtud ettekirjutus on kehtiv ning ettekirjutuses sisalduv kohustus oli sõnastatud selgelt ja täpselt. 3

(8)3-23-2310 Niisamuti on kaebaja kinnitanud, et tal puudub soov ettekirjutust vaidlustada, millest võib järeldada kaebajale etteheidetud nõuete rikkumise omaksvõtmist. Kuigi ettekirjutus ei ole iseseisvalt käesoleva vaidluse esemeks, on kaebus püstitatud eeldusele, et ettekirjutuses ei sisaldunud keeld avaldada selliseid reklaame, milliste suhtes 11.10.2023 TTJA sunniraha tasumise nõude esitas. Ettekirjutuse täitmiseks loeb kaebaja ettekirjutuse lisades toodud üheksa reklaami avaldamise lõpetamist. Vastustaja selgitab, et ettekirjutuse resolutsioon, mis koosnes kuuest punktist, oli suunatud kõikidele kaebaja avalikustatud reklaamidele. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et ettekirjutuses on selgelt ja arusaadavalt esitletud reklaamides esinenud rikkumised. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas ettekirjutuse resolutsiooni ja põhjenduste koostoimes jõudis kaebaja järeldusele, et kaebajat kohustati lõpetama rikkumised üksnes üheksa reklaami suhtes. Võttes ka arvesse reklaamide eripära ning nende rohkust, on ebamõistlik järeldada, et haldusorgan saab ettevõtjat kohustada lõpetama rikkumine üksnes konkreetselt ettekirjutuses esitatud näidete suhtes. Ettekirjutuses väljatoodud reklaamid eemaldati 03.10.2023, 04.10.2023 ja 12.10.
  1. 9.
  2. Ettekirjutusega anti kaebajale võimalus rikkumine vabatahtlikult kõrvaldada ja hoiatati, et kui rikkumist vabatahtlikult ei kõrvaldata, on TTJA-l õigus kohaldada sunniraha. Tänasel päeval on võimalik reklaame avaldada erinevates reklaamkanalites (nt väli, raadio-, trüki- ja telereklaam, sotsiaalmeedia) ning kaebaja avalikustatud, tellitud ja/või teostatud reklaamidest on kõige paremini teadlik kaebaja ise. Ettevõtjal lasub kohustus oma majandus- ja kutsetegevuses olla teadlik reklaamidele sätestatud piirangutest, eriti niivõrd reglementeeritud valdkonnas nagu seda on finantsteenuste osutamine. Ühe töötaja ajutine puudumine ei vabasta ettevõtjat seaduse täitmisest ega õigusta õigusvastaste reklaamide jätkuvat avalikustamist. 9.
  3. Sunniraha summas 3200 eurot rakendamine oli põhjendatud ja proportsionaalne. Sunniraha eesmärgiks on motiveerida isikut määratud kohustust täitma, mitte karistada isikut minevikus toime pandud või toiminud rikkumise eest. Sunniraha suurus määratakse kindlaks üksikjuhtumi põhjal, võttes arvesse kohustuse täitmise pakilisust ja olulisust. Sunniraha määramise kaalutluses tuleb arvestada ka sellega, et see ei koormaks üleliigselt adressaati. Sotsiaalmeedias avalikustatud reklaamide eemaldamine ei ole ajakulukas protsess, vaid üksnes paari nupuvajutuse küsimus. Reeglina on reklaamide ja kampaaniate avalikustamise aeg lühike, mistõttu tõhusa järelevalve läbiviimiseks on oluline reklaamide puhul reageerida võimalikult kiiresti ja valida ettevõtjat kõige tõhusamalt motiveeriv meede, hoidmaks ära võimalik kaasnev kahju tarbijatele. TTJA on nii ettekirjutuse kui ka sunniraha tasumise nõude koostamisel ja sunniraha summa määramisel kaalunud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, hinnates nii avalikku huvi, kui ka kaebaja subjektiivseid õiguseid. Väiksema kui 3200 euro suuruse sunniraha määramine ei oleks olnud ettevõtte majanduslikku seisu arvesse võttes ettevõtte jaoks kohustuse täitmisele motiveeriv. Sunniraha määr ei ole kaebajale liigselt koormav, arvestades, et tegemist on krediidiasutusega. Ühtlasi kinnitab sunniraha meetme tõhusust ka fakt, et kaebaja eemaldas sunniraha tasumise nõude objektis oleva reklaami pärast nõude saamist. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  5. Käesolevas haldusasjas soovib kaebaja keelata vastustajal 11.10.2023 sunniraha tasumise nõudega ja täiendava sunniraha hoiatusega nr 19-4/23-08592-010 kaebajale määratud sunniraha rakendamist, sh sissenõudmise toimingute tegemise, või teha vastustajale ettekirjutus toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks.
  6. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 37 lg 2 p 3 kohaselt võib kaebuse esitamisega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist ning p 5 kohaselt võib nõuda haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 16 lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus. Kui haldusorgan rakendab sunniraha, aga ei ole sunniraha nõuet veel 4

(8)3-23-2310 kohtutäiturile täitmiseks andnud ega täitmisavaldust esitanud, saab isik esitada keelamiskaebuse, mille esemeks on täitmisavalduse esitamise keelamise nõue (

§ 37lg 2 p 3).

Keelamiskaebuse rahuldamise korral saab kohus keelata sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise (

§ 5lg 1 p 3).

Kaebaja on sisuliselt esitanud nii keelamiskaebuse kui ka heastamiskaebuse. 13. Vastustaja esitas 16.11.2023 kaebusele vastuse, milles palub mh jätta kaebus läbi vaatamata, kuna nõude rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki (

§ 121

lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1).

§ 151

lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel on kohtul võimalik jätta kaebus läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus märgib, et

§ 151lg 2 p 1 kohaldamine toimub kohtu diskretsiooni alusel.

Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebuse eesmärki peetakse saavutamatuks siis, kui esitatud on ebaõige nõue või kaebus on ennatlikult esitatud. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 14. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt on kaebaja kohtule kaebuse esitamise järgselt, s.o 19.10.2023 tasunud vastustajale nõutud sunniraha 3200 eurot. Kaebaja eesmärk on vabaneda õigusvastaselt rakendatud sunniraha kohustusest. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebaja suhtes ei ole avaldust täitemenetluse algatamiseks esitatud ega tehtud muid toiminguid seoses sunniraha tähtaegselt tasumata jätmisega. Üksnes asjaolu, et kaebaja on sunniraha vabatahtlikult tasunud, ei muuda aga kaebuse eesmärgi saavutamist võimatuks, kuivõrd kaebus on esitatud alternatiivse heastamisnõudega. Käesoleva heastamiskaebuse lahendamisel hindabki kohus sunniraha rakendamise õiguspärasust. See tähendab, et juhul, kui kohus leiab heastamiskaebuse sisulisel läbivaatamisel, et sunniraha on rakendatud õigusvastaselt, on kaebaja õigusvastase sunniraha rakendamise nõude korral tasunud sunniraha alusetult ning vastustajal tuleks sunniraha rakendamise õigusvastane tagajärg kõrvaldada kaebajale juba tasutud sunniraha tagastamise teel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. 15.

§ 45

lg 1 järgi võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Keelamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (

§ 158lg 2).

Kaebaja on kohtule 31.01.2024 esitatud seisukohas kinnitanud, et tasus sunniraha vabatahtlikult, vältimaks sunniraha sissenõudmiseks täitemenetluse alustamist ja seeläbi suurema kahju ärahoidmiseks, ent see ei tähenda kaebaja hinnangul siiski sunniraha määramisega sisulist nõustumist. Arvestades, et sunniraha vabatahtlikul tasumisel ei ähvarda kaebajat oht, et vastustaja asuks läbi viima sunniraha sissenõudmise toiminguid, siis on üks keelamiskaebuse esitamise eeldustest ära langenud ja kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata.

  1. Kaebaja on esitanud heastamiskaebuse mõista vastustajalt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks kaebaja kasuks välja 3200 eurot. Heastamiskaebuse lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, kas vastustaja poolt sunnivahendi rakendamine on olnud õiguspärane. Kohus kontrollib asja sisulisel läbivaatamisel, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (vt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16; Riigikohtu 12.04.2022 otsus nr 3-19-2051, p 10).
  2. ATSS § 10 lg 1 sätestab, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. ATSS-i kohaselt on sunnivahendi rakendamise eeldusteks kehtiv ettekirjutus, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (ATSS § 4 lg 1). Siinkohal tuleb arvestada sellega, et eelduseks on ettekirjutuse kehtivus, mitte võimalik õigusvastasus. Kui ettekirjutust pole õigeaegselt vaidlustatud ei saa sunnivahendi rakendamise menetluses esitada vastuväiteid ettekirjutuse suhtes; haldusorgan on ettekirjutuse adressaati hoiatanud sunnivahendi 5

(8)3-23-2310 rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata (ATSS § 7); adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (ATSS § 8 lg 1); ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3). Kui ettekirjutust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täideta, nõutakse sunniraha sisse, s.o rakendatakse sunniraha (ATSS § 2 lg 1). Sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud on ATSS § 8 lg 3 kohaselt järgnevad: 1) ATSS § 8 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse (

) seadustikus ettenähtud korras.

  1. Praeguses haldusasjas puudub vaidlus selles, et vastustaja tegi kaebajale 29.09.2023 ettekirjutuse nr 19-4/23-08592-005 (ettekirjutus, dtl 10-18), mis kehtib. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebaja ettekirjutust ei vaidlustanud ning et vastustaja hoiatas kaebajat sunniraha rakendamise eest. Ettekirjutuses on hoiatatud iga ettekirjutuse resolutsiooni punkti täitmata jätmise eest 3200 euro suuruse sunniraha rakendamisest ja sunniraha rakendamisel selle vabatahtlikuks tasumiseks tähtaja määramisest (ettekirjutuse IV peatükk, punktid 34-40). Seega on täidetud sunnivahendi rakendamise kaks esmast eeldust.
  2. Kaebaja heidab vastustajale ette, et ettekirjutus oli koostatud puudulikult faktiliste asjaolude poolest ega olnud kaebaja jaoks üheselt mõistetav. Kaebaja hinnangul oli ettekirjutus koostatud ettekirjutusele lisatud üheksa reklaami episoodi rikkumises osas ning kaebaja eemaldas need reklaamid ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul. Kaebaja arvates on sunniraha nõudmine õigusvastane eelkõige seetõttu, et tal ei olnud objektiivselt võimalik ebaselget ettekirjutust täita. Kohus märgib, et kaebaja etteheited on seotud eelkõige ettekirjutuse õiguspärasuse küsimusega, mis ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks. Asjaolu, et kaebaja arvates on ettekirjutus õigusvastane, ei saa muuta järeldust sunniraha rakendamise lubatavuse kohta.
  3. Kohtu hinnangul on täidetud sunnivahendi rakendamise eeldus, et ettekirjutusega pandud kohustus on hoiatuses märgitud tähtaja jooksul jäetud täitmata.
  4. Sunniraha tasumise nõude ja täiendava sunniraha hoiatuse aluseks oleva ettekirjutusega tehti kaebajale kohustuseks lõpetada kõikide selliste reklaamide avaldamine, mis ei sisalda üleskutset tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga (ettekirjutuse resolutsiooni p 1.1); mis ei sisalda üldse või ei sisalda reklaamiseadusele vastavat tarbijakrediidi tüüpilist näidet (p 1.2); mis sisaldavad teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta, mis ei ole kohustusliku tüüpilise näite osaks (p 1.3); mis sisaldavad reklaamlauseid, mis ei ole RekS § 29 lg-s 3 välja toodud lubatud teabe osaks (p 1.4); mis ei ole vastutustundlikud ega tasakaalustatud ning esitletud teave ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks ega kallutada tarbijat kergekäeliselt laenu võtma (p 1.5); milles on eksponeeritud kaubamärke, mis ei ole vastutustundlikud ega tasakaalustatud, st tarbijakrediidi reklaamis eksponeeritud kaubamärk ei tohi sisaldada teavet, mis domineerib teabe üle, mis käib laenamisega kaasnevate kohustuste kohta. Tarbijakrediidi reklaamis kuvatud kaubamärk võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet krediidiandja või krediidivahendaja ning osutatava teenuse kohta (p 1.6). Ettekirjutus tuli kaebajal täita 04.10.
  6. Kohus nõustub vastustajaga, et ettekirjutuse resolutsioon, mis koosnes kuuest punktist, oli suunatud kõikidele kaebaja avalikustatud reklaamidele, mis sisaldasid RekS § 29 lg-tes 2, 3, 31, 6 ja 7 sätestatud nõuete rikkumist. Sealjuures nähtub kohtule ettekirjutuses selle menetluskäiku kirjeldavas osas, et ettekirjutusele on lisatud üksnes need reklaamid, mille reklaamiseadusele nõuete mittevastavus tuvastati 29.09.2023 sotsiaalmeediaplatvormil Facebook (Facebook Ad Library) ja Google otsingumootoris teostatud paikvaatluse käigus (29.09.2023 järelevalvemenetluse menetlustoimingu protokoll nr 19-4/23-08592-004, dtl 71), kuid ettekirjutus ise oli suunatud kõikidele nõuetele mittevastavate reklaamide eemaldamisele. Kohtu hinnangul on ettekirjutuses selgelt ja arusaadavalt selgitatud, millistele nõuetele peavad kaebaja poolt avalikustatud, tellitud ja/või teostatud reklaamid vastama ning sellest tulenevalt pidi olema kaebajale ka üheselt mõistetav, et ettekirjutus on nii selle resolutsiooni sõnastusest kui ka põhjendustest tulenevalt kohaldatav 6

(8)3-23-2310 kõikide kaebaja poolt avaldatud reklaamidele. Ka juhul, kui möönda ettekirjutuses teatud ebaselguste esinemist, nt ettekirjutuse lisades toodud reklaamide väljavõtete tähendus ettekirjutuse täitmise kontekstis, ei muuda see kohtu hinnangul ettekirjutuse täitmist objektiivselt võimatuks ega sunniraha rakendamist ebaproportsionaalseks.
  1. Kaebuse kohaselt taotles kaebaja 03.10.2023 ettekirjutuse tähtaja pikendamist põhjusel, et vastutav töötaja viibib 29.09.2023-09.10.2023 korralisel puhkusel. Samuti leidis kaebaja, et reklaami avaldamisesse kaastatud väliste teenusepakkujatega vastava kommunikatsiooni tõttu on reklaamide muutmine ajakulukas. Vastustaja jättis ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata põhjusel, et veebireklaamide muutmine või nende avaldamise lõpetamine ei ole ajakulukas tegevus ning ajal, mil kaebaja reklaam on avalikustamisel, saadakse ebaaus konkurentsieelis ja mõjutatakse tarbijaid tegema vastutustundetuid finantsotsuseid. Kohus on seisukohal, et vastustaja leidis õigesti, et kaebaja ühe töötaja eemalviibimine ei saanud olla selliseks takistuseks, mis muudaks ettekirjutuse täitmise määratud tähtaja jooksul objektiivselt võimatuks. Kaebaja ise kinnitas vastustajale 03.10.2023, et sai tema hinnangul temalt ettekirjutusega nõutud reklaamid eemaldatud, mistõttu võib järeldada, et nende eemaldamine ei olnud kaebaja jaoks üleliia ajakulukas ega keerukas tegevus. Asjaolu, et ettekirjutuse täitmisega tegelesid töötajad, kes ei teadnud ega osanud tähele panna kõiki käimasolevaid reklaame ja kampaaniaid, mille õige töötaja osanuks õigeks hetkeks lõpetada, ei vabasta kaebajat kui krediidiasutust seaduse täitmisest ega õigusta nõuetele mittevastavate reklaamide jätkuvat avalikustamist. Kaebaja peab oma tegevuses tagama, et õigusaktidest tulenevad nõuded oleksid täidetud ka olukorras, kus konkreetset ülesannet täitev töötaja on puhkusel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja avalikustatud, tellitud ja/või teostatud reklaamidest on kõige paremini teadlik kaebaja ise, st reklaamide avalikustamine, tellimine ja nende sisu teostamine on kaebaja mõjusfääris ka siis, kui nendega tegelev konkreetne töötaja viibib eemal. Krediidiasutusel lasub kohustus oma majandus- ja kutsetegevuses olla teadlik reklaamidele sätestatud piirangutest, eriti niivõrd reglementeeritud valdkonnas nagu seda on finantsteenuste osutamine ning olukorras, kus oluliselt ebaõige või eksitav reklaam on aluseks ka krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks (vt nt krediidiasutuse seaduse § 17 lg 1 p 8).
  2. Vastustaja tuvastas 11.10.2023 ettekirjutuse täitmise järelkontrolli käigus paikvaatlusprotokolliga (dtl 34-36), et jätkuvalt on Facebook’is avalikustatud reklaam, mis ei sisalda RekS § 29 lg 31 kohast korrektset tarbijakrediidi kohustuslikku tüüpilist näidet ning mis sisaldab reklaamlauseid, mis ei ole RekS § 29 lg-s 3 välja toodud. Kohtu hinnangul on seeläbi vastustaja kontrollinud sunniraha rakendamise eelduste täidetust ning tuvastanud, et ettekirjutus ei olnud tähtaegselt täidetud. Vastustaja on kohtule selgitanud, et kaebaja eemaldas ettekirjutuses väljatoodud reklaamid 03.10.2023, 04.10.2023 ja 12.10.2023, kusjuures 12.10.2023 eemaldas kaebaja reklaami, mis oli välja toodud nii ettekirjutuses kui ka sunniraha tasumise nõudes. Kaebajagi on kaebuses kinnitanud, et täitis ettekirjutuses määratud tähtajaks kohustuse vaid ettekirjutuses kajastatud üheksa reklaami osas, kusjuures needki olid ettekirjutuse lisades kajastatud ilmestamaks avalikustatud reklaamile kohaldatavate nõuete rikkumist. Seetõttu ei saa olla praeguses asjas vaidlust selles, et kaebaja täitis ettekirjutuses märgitud tähtajaks ettekirjutuse vaid osaliselt. Seega asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul on täidetud sunnivahendi rakendamise eeldus, et kaebaja on jätnud ettekirjutuse märgitud tähtaja jooksul täitmata, kuivõrd ettekirjutuse osalist täitmist ei saa pidada selle täielikuks täitmiseks.
  3. Kohus leiab, et sunniraha rakendamine summas 3200 eurot oli põhjendatud ja proportsionaalne. Sunnivahendi eesmärk on suunata isikut täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata ning kohustuse täitmine muudab alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel ja sissenõudmisel (Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). Seega saab sunniraha rakendada üksnes hetkeni, millal kohustus täideti, kuivõrd pärast ettekirjutuse täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 27). Karistusena oleks sunniraha rakendamine tõlgendatav olukorras, kus sunniraha rakendatakse pärast ettekirjutuse täitmist, sest sellisel juhul ei 7
(8)3-23-2310 ole isikut enam võimalik sunnirahaga ettekirjutuse täitmisele suunata. Arvestades, et vastustaja kohaldas sunniraha ajal, mil kaebaja ei olnud ettekirjutust veel täielikult täitnud, ei rakendanud vastustaja sunniraha karistusliku meetmena, st sunniraha rakendamine oli lubatav. Sealjuures saavutas vastustaja mõjutusvahendiga soovitud tulemuse, kui kaebaja eemaldas sunniraha tasumise nõude esitamise järgselt, s.o alles 12.10.2023 nõuetele mittevastavad reklaamid.
  1. Reklaamiseaduse (RekS)§ 32 kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmise korral ATSS-is sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 3200 eurot. Kaebajale rakendatud sunniraha seda ülemmäära ei ületa ning ülempiiri rakendamine eraldiseisvalt ei muuda sunniraha ebaproportsionaalseks. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja ei ole teostanud kaalutlusõigust sunniraha suuruse määramisel. Vastustaja on sunniraha tasumise nõudes kaebajale selgitanud, et finantsteenuse reklaami puhul on tegemist piirangutega reklaamiga, sealjuures on suuremad piirangud tarbijakrediidi reklaamile ning seda eelkõige tarbijate kaitsmise eesmärgil. Kohtumenetluses on vastustaja samuti selgitanud, et nõuetele mitte vastavate finantsteenuste reklaamide veebis ja sotsiaalmeedias avaldamisega kaasnev kahju on suur ning need avaldavad mõju eelkõige laenuvõtjatele (tarbijatele), olles lihtsamini kättesaadavad. Kohus nõustub, et vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisel ja tarbijate kaitsel on oluline avalik huvi. Olukorras, kus kaebaja tähelepanu on pööratud reklaamile kohalduvatele nõuetele juba enne ettekirjutuse tegemist ja sunniraha määramist (nt 16.06.2023 menetlusdokumendis, dtl 59-67), oleks kaebaja saanud enda majandustegevuse läbiviimisel, sh turustamisel arvestada talle tehtud märkustega ja oma kõik avaldatud reklaamid kriitiliselt üle vaadata. Kohus on 17.10.2023 kohtumääruses leidnud, et kaebajale kui krediidiasutusele, kellele kohalduvad kõrgendatud omakapitali nõuded ja kes mh väljastab tagatiseta laene kuni 20 000 euro ulatuses, ei saa 3200 euro suurune sunniraha olla ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et väiksema sunniraha määra kohaldamisel ei oleks sunniraha rakendamine tõhusalt täitnud oma eesmärki kallutada kaebajat ettekirjutusega määratud kohustust täitma. Sunniraha maksimaalne määr ei ole kohtu hinnangul nii suur, et seda saaks pidada rikkumisega võrreldes kaebajat ebaproportsionaalselt koormavaks. Kaebajal oli võimalik sunniraha tasumist vältida ettekirjutuse tähtaegse ja täieliku täitmisega.
  2. Kokkuvõtlikult asub kohus seisukohale, et sunniraha rakendamiseks olid täidetud kõik sunnivahendi rakendamise eeldused ja sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud puudusid. Sunniraha rakendamine oli põhjendatud ja proportsionaalne, seega õiguspärane.
  3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. 29.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.