Obsah (5)

§ 184§ 182§ 116§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-2651 Otsuse kuupäev 19. mai 2023 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seos

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-22-2651 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas
2. septembril 2022 Tartu Vanglale taotluse nr 1-13/2951, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist mh selle eest, et vangla piiras ja takistas kaebajal ravi saamist (dtl-d 17-18).
3. Tartu Vangla jättis
4. detsembri
5. a otsusega nr 1-13/295-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 14-16), põhjendades oma otsust järgmiselt. 1) Patsiendile on ravi tagatud vastavalt tervishoiutöötajate määramisele.
6. juulil 2022 Tartu Vanglasse saabudes oli kaebajal kaasas kolm Vimovo tabletti, millest ühe sai ta kohe ja kaks paigutati ravimipinalisse kahel järgmisel päeval manustamiseks. 2) Puuduvad andmed, et vanglasse saabudes oleks olnud määratud alaline Vimovo ravi. Tartu Vanglas ordineeriti haigusjuhu A14237 2022 järgi Vimovo kuuks ajaks alates
7. juuli 2022 ehk siis kuni
8. august
10. augustil 2022 laekus vangla meditsiiniosakonda info, et patsient soovib Vimovo ravi jätkamist ning talle ordineeriti see veelkord 30-päevaks ja ravi lõppes
11. septembril
13. septembril 2022 toiminud tervishoiutöötaja vastuvõtul ordineeriti ravim talle juba püsivalt. 3) Käsimüügi valuravimid on vanglas kättesaadavad valvemeeskonnalt, millega saab samuti valu vaigistada.
14. Kaebaja esitas
15. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul
16. juuli –
17. september 2022 korduvalt ravi ilma jätmise ja ravi katkestamisega (dtl-d 1-6, 43-44, 49).
18. Tartu Halduskohus võttis
19. veebruari
20. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 77-79).
21. Tartu Vangla esitas
22. märtsil 2023 vastuse kaebusele (dtl-d 89-90) ja
23. aprillil 2023 täiendavad selgitused (dtl-d 122-123).
24. Tartu Halduskohtusse saabusid
25. aprillil 2023 kaebaja täiendavad selgitused (dtl-d 138139). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
26. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja reumatismi raviks ja selle sümptomite leevendamiseks on kaebajale määratud vastavad ravimid, mida tuleb manustada kaks korda päevas. Tartu Vanglasse saabudes teavitas kaebaja arsti, et põeb reumat ning kaebaja vajab selle raviks vastavaid ravimeid, mis on välja kirjutatud tema perearsti poolt. Seega pidi vastustaja olema teadlik kaebaja diagnoosist ning pidi tagama ka vastava ravi. 2) Tartu Vanglasse saabudes oli kaebajal kaasas kolm tabletti oma rohtu, mille kirjutas välja kaebaja perearst. Kui kaebajal said tabletid otsa, küsis kaebaja korduvalt, et talle kutsutaks arst või et kaebaja saaks meditsiiniosakonda minna. Kui kaebaja sai meditsiiniosakonda 2 3-22-2651 vastuvõtule, sai ta soovitud ravimid. Umbes kahe nädala pärast reede õhtul teatas valvur aga kaebajale, et ravi on läbi. Lõpuks sai kaebaja oma rohud neljapäeval tagasi. Alates
27. juulist 2022 kuni
28. a septembri keskpaigani leidis selline olukord aset neli korda. Kaebaja kuupäevi ei mäleta. 3) Ravi katkestamine põhjustas kaebajale tugevaid liigese- ja randmevalusid ning kõndimisvõimetust. Kaebaja jaoks oli alandav, kui ta pidi vangla töötajate ees ennast tugede najal püsti ajama ja samas mõne valvuri ülbet nägu vaatama.
29. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla jääb kahjunõude otsuses välja toodud vastuväidete juurde ka kohtumenetluses. Vastuses kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Kuigi kaebuses ei ole konkreetselt märgitud, mis ravi mittesaamist kaebaja vanglale ette heidab, saab vangla aru, et tegu on ravimiga Vimovo, mis on olemuselt valuvaigistav ning NSAID-gruppi kuuluv ravim. 2) Põhjendatud ei ole kaebaja väide, nagu oleks ta pidanud vanglas saama alates saabumisest Vimovot pidevalt. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et kaebaja perearst enne vangistust ravimi selliselt välja kirjutas, ei tähendaks see, et vangla arst oleks selle otsusega seotud selliselt, et ei tohiks sellest kõrvale kalduda. Käesoleval juhul oli Tartu Vanglal kasutada ka Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloogi
30. mai
31. a epikriis, millele sarnaselt tegi vangla arst otsuse kasutada samuti NSAID-i ajutisena. Puuduvad tõendid, et olemasolevate andmete põhjal oleks pidanud vangla arst tegema teistsuguse otsuse. 3) Esmase läbivaatuse teinud tervishoiutöötajal puudus
32. juuli
33. a seisuga kontrollitav ja kinnitatud info, et kaebajale on vastuvõtmise hetkel Vimovo kaks korda päevas võtmiseks ordineeritud. Kuna kaebaja toodi vanglasse
34. juuli
35. a öösel kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 217 alusel, mis on ainult ajutine, maksimaalselt 48-tunniks kinni pidamise alus, ei olnud läbivaatuse hetkel ka teada, kas kaebaja üldse vanglasse jääb (see, et kaebaja jääb vanglasse selgus
36. juulil 2022). Asjaolusid arvestades, mh seda, et patsiendil olid Vimovo tabletid kaasas, liigesevalude puhul neid kasutatakse, otsustaski tervishoiutöötaja, et patsient võib ajal, mil ta viibib KrMS § 217 alusel vanglas, olemasolevad tabletid vajadusel ära kasutada minimaalses võimalikus koguses. Kui selgus, et patsient jääb siiski vanglasse kinnipeetavana, korraldas vangla koheselt täiendava konsultatsiooni arstiga otsustamaks, kas ravi vajab korrektiive. 4) Kuna Vimovot ei olnud ka erialaspetsialisti (reumatoloogi) poolt patsiendile ordineeritud pidevaks kasutamiseks, ei saa mingil viisil ette heita, et vagla arst koheselt seda patsiendile pidevalt manustamiseks ei ordineerinud. Vimovo, mis on ainult üks NSAID-ravimitest, oli antud juhtumil ette nähtud vaevuste leevendamiseks. Raviks, mis samuti leevendab reumatoidartriidiga kaasnevaid vaevusi, on DMARD-ravi ning mis oli samuti patsiendile määratud. 5) Vangla peab vajalikuks eraldi välja tuua ravimiinfost alajaotise 4.4 lõigud 2 ja 3, milles kirjeldatakse, et kõrvaltoimete ja üleravimise vältimiseks tuleb Vimovot võimalusel kasutada ainult lühiajaliselt ja madalaimas annuses. Ehk siis vangla arsti algne otsus mitte määrata Vimovot pidevaks tarvitamiseks vastab ravimi kasutusjuhendile. Ainult niimoodi on võimalik saada teada, kas vaevusi on võimalik hoida kontrolli all ka ilma Vimovot manustamata. Ei ole õige arusaam, et ainuke ette nähtud ravim oli Vimovo – tegemist on ainult ühe sellesse rühma 3 3-22-2651 kuuluva ravimiga. NSAID-rühma kuulub mh ibuprofeen – käsimüügiravim, mis on vanglas kinnipeetavatele kättesaadav ilma arsti ettekirjutuseta ning mida saab valvemeeskonnalt küsida ja mis mõjub sarnaselt Vimovoga valuvaigistina. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
37. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seonduvalt asjaoluga, et ajavahemikul
38. juuli –
39. september 2022 jäeti kaebaja korduvalt ilma ravita ning tema ravi katkestati. Kaebaja sõnul alandati sellega kaebaja inimväärikust ja kahjustati tema tervist.
40. Kohus on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
41. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
42. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
43. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
44. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt pole vaidlust selles, et kaebajal diagnoositi
45. mail 2022 muu seropositiivne reumatoidartriit (dtl 19) ning pärast seda Tartu Vanglasse saabudes teavitas kaebaja vanglat eelmainitud diagnoosist ja ka igapäevaselt Vimovo ravimi kasutamisest. Samuti ei ole vaidlust selles, et vanglasse saabumise päeval oli kaebajal kaasas kolm tabletti Vimovot, millest ühe tableti sai kaebaja samal päeval, ning ülejäänud kaks tabletti pandi järgmisel hommikul kinnipeetava ravipinalisse (dtl-d 28-29). Tuginedes Tartu Halduskohtu
46. veebruari
47. a määruses toodud tõlgendusele, millele kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid, on vaidluse all, kas Tartu Vangla tegevus, kus kaebaja sai ajavahemikul
48. –
49. juuli 2022 ettenähtud kahe Vimovo tableti asemel ühe tableti Vimovo ravimit ning
50. augustil 2022 ja perioodil
51. –
52. september 2022 ei saanud ühtegi tabletti Vimovo ravimit, oli õiguspärane või mitte.
53. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 järgi on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel. Arst on VangS § 52 lg 2 järgi kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase 4 3-22-2651 eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kinnipeetavale tagatakse VangS § 53 lg 1 järgi ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus.
54. Riigikohtu üldkogu
55. juuni
56. a määrusest asjas nr 3-21-30 tulenevalt saab kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. Seega on diagnoosimine ja ravi määramine mh osa VÕS-ga reguleeritud tervishoiuteenusest.
57. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
58. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 lg 1 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.
59. VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-78-06, p 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest.
60. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud selgitustest nähtuvalt saabus kaebaja Tartu Vanglasse
61. juuli
62. a öösel, mil ta peeti KrMS § 217 alusel 48 tunniks kinni. Vanglasse saabudes teostas tervishoiutöötaja kaebaja suhtes esmase läbivaatuse, mille raames avaldas kaebaja, et põeb reumat ning kaebaja vajab selle raviks vastavaid ravimeid, mis on välja kirjutatud tema perearsti poolt. Kaebajal oli kaasas kolm Vimovo tabletti, millest ühe sai ta kohe ja kaks paigutati ravimipinalisse kahel järgmisel päeval manustamiseks.
63. Esmalt peab kohus vajalikuks välja tuua, et Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloogi
64. mai
65. a epikriisist (dtl-d 19-22) nähtub, et reumatoloog nägi kaebajale NSAID-grupi valuvaigistit ette ajutise vahendina kuuks ajaks, kuni haiguse kulgu modifiseeriv ravim ehk DMARD hakkab mõjuma. Vimovo on Tartu Vangla kinnitusel NSAID-gruppi kuuluv ravim. Seega ei olnud enne vanglasse saabumist Vimovo-ravi kaebajale ette nähtud alaliselt.
66. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd
67. juulil 2022 Tartu Vanglasse saabumise hetkel ei olnud teada, kas kaebaja viibib seal ajutiselt kuni 48 tundi või jääb kaebaja vanglasse kinnipeetavana, ning vanglal puudus kontrollitav ja kinnitatud info, et kaebajale on määratud raviks kaks Vimovo tabletti päevas, pole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kui andis kaebajale
68. ja
69. juulil 2022 kahe Vimovo tableti asemel ühe tableti Vimovo ravimit. Vangla on kohtule selgitanud, et on Vimovo ravim on olemuselt valuvaigistav. Vangla väidet kinnitab ka kohtuasja materjalides sisalduv ravimi kasutajale mõeldud Vimovo pakendi 5 3-22-2651 infolehe (dtl-d 128-136) p-s 1 toodud teave ravimi omaduste kohta. Et ajavahemikul
70. –
71. juuli 2022 võimaldati kaebajal vajadusel manustada üks tablett Vimovot, Tartu Vangla poolt kohtule edastatud Vimovo ravimi omaduste kokkuvõtte (dtl-d 97-121) p 4.2 kohaselt on Vimovo ravimi kasutamisel soovitatav annus kaks tabletti päevas, kusjuures ravimi kasutajale mõeldud Vimovo ravimi omaduste kokkuvõtte p 3 järgi ei ole välja toodud, et ühe tableti manustamisel peaks patsient võtma tarvitusele erimeetmeid, ning kaebajale oli sel ajal tagatud ka ibuprofeeni manustamine, mis mõjub sarnaselt Vimovoga valuvaigistina, pole vangla tervishoiutöötaja toime pannud raviviga.
72. Nii Tartu Vangla põhjenduste kui ka kaebaja tervisekaardi kohaselt määrati kaebajale ühekuuline ravikuur
73. juulil 2022 (s.o kestusega
74. juuli –
75. august 2022) ning seejärel 30-päevane ravikuur
76. augustil 2022, mis kestis
77. august –
78. september
80. septembril 2022 toiminud tervishoiutöötaja vastuvõtul ordineeriti ravim kaebajale juba püsivalt.
81. Kohtu hinnangul käitus Tartu Vangla õiguspäraselt, kui otsustas pärast
82. juulil 2022 tekkinud teadmist, et kaebaja jääb vanglasse, korraldada esimesel võimalusel, s.o
83. juulil 2022 täiendava konsultatsiooni arstiga otsustamaks, kas ravi vajab korrektiive, ning seejärel määranud kaebajale ajutise ravikuuri
84. juulil 2022 ja
85. augustil
86. Ka ravimi omaduste kokkuvõtte p-s 4.2 on rõhutatud ravi jätkamise vajaduse sõltuvust individuaalsete ravieesmärkide täitmise saavutamisest ning tervishoiutöötaja kohustust järgida ravimit manustavat patsienti. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks enne Tartu Vanglasse saabumist määratud Vimovo ravim pidevalt, Vimovo pakendi infolehe p-s 3 on toonitatud, et Vimovot tuleb kasutada võimalikult lühikese aja jooksul, et vähendada kõrvaltoimete tekkeriski ning arst hindab seetõttu korrapäraste ajavahemike järel, kas patsient peab endiselt Vimovot kasutama, on vangla arst kaebajale Vimovo ravikuuride määramisel järginud nõuetekohaselt ravijuhist ning olnud kaebaja ravimisel hoolas. Ravikuuride vahele jäänud ajavahemikke, mille pikkused olid vastavalt üks päev ja viis päeva ning mille kestel kaebaja Vimovo ravimit ei manustanud, ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ja õigusvastaseks. Kohtule arusaadavalt peabki ajutiselt määratud ravikuuride vahele jääma periood, mil ravimit ei manustata, selleks et hinnata ravimi edaspidise manustamise vajadust.
87. Eeltoodust tulenevalt puudub vastustaja tegevuses õigusvastasus, mistõttu jääb rahuldamata kaebaja kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
88. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. 27. Kohus asendab

§ 175lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 6