Obsah (5)

§ 428§ 429§ 162§ 168§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 21.10.2022 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-1753 Tsiviilasi A Mi hagi O M

§ 428

lg 1 punkti 1 kohaselt õpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Vastavalt

§ 429

lõikele 4 ei võta kohus vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. 48. Eeltoodust tulenevalt on kohtul kohustus nõude loobumise osas võtta selge seisukoht vaatamata sellele, kas hageja ise on esitanud kohtule avalduse võtta nõudest loobumine vastu või 8 mitte. Nõudest loobumise võib kohus vastu võtta ka kohtuotsuses, kui selleks ei esine menetluslikke takistusi. Riigikohus on leidnud, et kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine

§ 429

lg 1 alusel määrusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus lõpetada (RK TKo 06.10.2010.a nr 3-2-1-73-10, p 19, RK TKo 3-2-1-96-13, p 12). Maakohus peab nõude vähendamisele menetluslikult reageerima (RK TKo 3-2-1-40-14, p 18). Ka siis, kui tegemist on nõude vähendamisega, peab maakohus tegema määruse kas hagist osalise loobumise või selle osaliselt tagasivõtmise kohta (RK TKm 32-1-3-14, p 11). Käesolevas osas on kohtul võimalik võtta seisukoht nõudest osalise loobumise osas kohtulahendis, sest kostjal oli tähtaegselt võimalik esitada loobumise osas oma seisukoht ning kostja ei esitanud vastuväiteid. Nõudest loobumise vastuvõtmine ei saa rikkuda kostja õigusi. Kohus võtab vastu hageja loobumise nõudest summas 223 eurot ja lõpetab eeltoodud nõude osas menetluse käesolevas asjas.

1. Hageja leidis, et kuigi esimene laen võeti kinnistu omandamiseks poolte ühisvarasse, jäi pärast ühisvara jagamist kinnistu kostja lahusvaraks, mistõttu ei saa kostja väita, et tegu oli perekonna huvides täidetud laenukohustusega. Hageja täitis kohustuse nii enda eest kui ka kostja eest kokku summas 32 375,13 eurot, millest pool oli 16 187,56 eurot. Hageja nõudis kostjalt kui solidaarvõlgnikult poole kohustuse täitmist, arvestades maha kostja tasutud summa 223 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks solidaarkohustust täitnud suuremas ulatuses.
2. Kostja vaidles hagile vastu, esitades menetluse käigus hageja nõudele erinevaid vastuväiteid. Esmalt leidis kostja, et 18.10.2004 ühisvara jagamise lepinguga jäi kogu laenulepingust tulenev kohustus hageja kanda. Seejärel asus kostja väitma, et 27.03.2006 laenulepingu sõlmimise järel elamut ei renoveeritud, vaid laenu kasutas hageja enda äranägemisel ning kostja sellest eelist ei saanud. Lõpuks asus kostja väitma, et hageja sissetulek, mille eest ta kohustust täitis, oli ühisvaraks, mistõttu ei oma tähtsust, kes kohustust täitis. Hageja elas ise kinnistul ega tasunud üüri. Pooled olid abikaasad perekonnaseaduse mõttes, mitte solidaarvõlgnikud. Lisaks on kostja teinud hagejale laenu tasumiseks makseid ja esitab nende osas tasaarvestuse avalduse kokku summas 14 377,57 eurot. Hageja eksis rikub nõude esitamisel kõlbelist kohustust.
3. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei võimalda jätta nõuet rahuldamata. 06.06.2022 eelistungil selgitas kohus kostjale (toimiku lk 58-59), et viimane ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks kohtul jätta hagi rahuldamata. Kohus selgitas, et hageja ja kostja on võtnud solidaarkohustuse. Kohus selgitas PKS § 271 ja §
4. Samal istungil selgitas kohus kostjale, et asjas ei ole esitatud ühisvara jagamise nõuet.
5. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid abielu 26.03.1986 abielu (toimiku lk 4). 25.01.2022 otsusega lahutas Harju Maakohus hageja ja kostja vahel sõlmitud abielu (toimiku lk 18). 02.01.2002 ehk abielu ajal sõlmisid hageja ja kostja kaaslaenu saajatena laenulepingu AS-ga Hansapank (toimiku lk 5-7) 19 186 euro laenamiseks. Lepingu kohaselt oli laenu otstarbeks 2/5 mõttelise osa kinnistu ostmine Tallinnas, aadressil Xxx tn X. Laenu pidi tagama kinnistule seatav esimese järgu hüpoteek. Lepingu järgi olid hageja ja kostja mõlemad laenusaajateks ning vastutasid lepingu tingimuste punkti 13.1 alusel laenulepingu kohase täitmise eest solidaarselt. Eeltoodu alusel on iseenesest ekslik kostja väide, et perekondlike suhete tõttu ei saa temal ning hagejal olla solidaarkohustusest tulenevat õigussuhet. Mõlemad pooled võtsid lepinguga selge solidaarkohustuse.
6. 27.02.2006 sõlmisid hageja ja kostja pangaga laenulepingu lisa nr 1 (toimiku lk 8-11) ning laenulimiiti suurendati 21 828,69 euroni. Laenu otstarbeks oli lepingu järgi Xxx X elamu 9 ostmisele lisaks selle renoveerimine. Laenu tagas endiselt hüpoteek. Ka selle lepingu punkti 14.1 alusel vastutasid hageja ja kostja panga ees solidaarselt.
7. 18.10.2004 sõlmisid hageja, kostja ja AS Hansapank notariaalselt tõestatud abikaasade ühisvara jagamise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ning asjaõiguslepingu (toimiku lk 12-15). Lepingu punktis 2.1.2 kinnitasid hageja ja kostja, et 2/5 mõttelist osa Xxx X kinnistust on nende ühisvara. Nad kinnitasid, et ei oma pärast ühisvara jagamist teine-teisele nõudmisi ega pretensioone lepingu punktis 1.
8. nimetatud ühisvara ehk kinnistu osas. Lepingu punktis 3.
9. leppisid pooled kokku, et kinnistu jääb kostja lahusvaraks. Hüpoteek kinnistule jäi kehtima ning see jäi tagama panga nõudeid mõlema laenusaaja vastu tulenevalt laenulepingust ja selle lisast. Lepingus ei ole erinevalt kostja väidetest kokku lepitud, et laenulepingulised kohustused jäid ainuisikuliselt hageja kanda. Tegemist on kostja paljasõnalise väitega.
10. Riigikohus on selgitanud (RK TKo 3-2-1-38-14, p 13), et ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Samas lahendis leidis Riigikohus, et abikaasade laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks ja selle kohustuse täitmise eest vastutavad abikaasad nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses (samas, p 14). Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 alusel üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis ületab talle endale langevat osa (samas, p 14).
11. Laenulepingute sõlmimise ja ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 20 lg 1 sätestab, et oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Antud juhul nägid laenulepingud selgelt ette, et pooltel tekkis solidaarkohustus.
12. Ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 8 lg 1 nägi ette, et abieluvaralepinguga võivad abikaasad kindlaks määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt seaduse peatüki
13. jaos sätestatust, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 8 lg 2 sätestas, et kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud või kui leping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes PKS
14. jaos sätestatut. Eeltoodust tulenevalt on iseenesest õige kostja viide, et kostja lahusvaraks jäi üksnes poolte ühiseks elamispinnaks ostetud kinnistu ning muus osas oli poolte vahel jätkuvalt ühisvaraline suhe.
15. 05.11.2021 kinnitas AS Swedbank (toimiku lk 16), et ajavahemikul 18.10.2004 kuni 18.01.2021 tasuti laenulepingu alusel kokku laenu osamakseid ja intressi summas 32 375,13 eurot, millest 22 891,02 eurot olid laenusumma tagasimaksed ja 9 484,11 eurot intressimakseid. Laenu tagasimakseid tehti hageja kontolt. Täiendavalt kinnitas AS Swedbank 27.06.2022 (toimiku lk 73), et laenulepingu lisa alusel anti täiendavalt laenu summas 5 756 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et ta täitis mõlema poole eest laenulepingust tuleneva kohustuse täielikult.
16. Hageja esitas kohtule oma pangakonto väljavõtte ajavahemikust 01.01.2004 kuni 12.11.2021 (toimiku lk 49-50), millest nähtuvalt on ta teinud regulaarseid makseid Eesti Energia AS-le. Konto väljavõttest aastatel 2013 kuni 2021 nähtub regulaarsete maksete tegemine Elektrum Eesti 10 OÜ-le (toimiku lk 58). Tõenditest ei nähtu otseselt, millise kinnistu eest makseid tehti, kuid pooled ei vaidle selle üle, et perekonnana elati ühiselt Xxx X kinnistul. Hageja esitas kohtule oma pangakonto väljavõtte 01.01.2004 kuni 12.11.2021 (toimiku lk 51-52), mille kohaselt oli ta teinud regulaarseid makseid AS-le Tallinna Vesi. Ka sellest tõendist ei nähtu, millisel kinnistul vett tarbiti, kuid pooled ei vaidle selle üle, et perekonnana elati koos Xxx tn X kinnistul. Eeltoodud tõendite alusel ei saa kohus lugeda tõendatuks kostja väiteid, et ainult tema tegi kõik perekonna vajadusteks vajalikud kulutused.
17. Sisuliselt ei oma kohtu hinnangul vaidluses tähtsust see, millises osas kumbki abikaasadest tegi igapäevasteks kulutusteks makseid. Mõlemal abikaasal lasus seadusest tulenevalt kohustus neid kulutusi teha. Käesoleval ajal kehtiva PKS § 17 näeb ette, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.
18. Kostja esitas kohtule oma pangakonto väljavõtted (toimiku lk 84-90). 08.10.2006 kandis kostja hagejale üle 2600 krooni selgitusega „tagastamine“. 17.03.2007 kandis ta üle 4300 krooni selgitusega „maja remondi jaoks“ ning sama selgitusega 15.04.2007 7100 krooni. Kostja esitatud tõendist võib järeldada, et kostja väited, milliste kohaselt pärast elamu ostmist selles enam mistahes renoveerimistöid ei tehtud ega kasutatud pangast saadud laenu elamu renoveerimiseks, ei ole usutavad ega tõesed.
19. 13.01.2008 kandis kostja hagejale üle 3500 krooni selgitusega „krediidi eest“. Hiljem on kostja teinud hagejale samuti erinevaid makseid, kuid on selgitusse märkinud enda nime või mõne arve nimetuse. 2010-2020 on kostja teinud hagejale samuti mitmeid ülekandeid, viitega enda nimele või ka kindlustuspoliisile. Kuna kostja on konkreetsete sihtotstarbeliste maksete puhul märkinud selle eesmärgi, ei loe kohus tõendatuks, et need ülekanded, millistes kostja ei ole viidanud laenu tagastamisele, on tehtud laenu tasumise eesmärgil. Ainsa ülekande osas, milles kostja on viidanud laenu tasumisele, on hageja oma nõuet vähendanud.
20. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi hagejale makseid nimelt laenu tasumiseks. Perekonna muude kulutuste katteks tehtud makseid ei saa kostja hagejalt tagasi nõuda ega seetõttu hageja nõudega tasaarvestada. Eeltoodu tõttu ei saa kohus arvestada kostja tasaarvestuse avaldust summas 14 377,57 eurot. Lisaks on kostja ise korduvalt väitnud, et kõik summad, mis kummagi abikaasa kontol olid, kuulusid ühisvarasse.
21. Kostja väited selle kohta, et täiendavalt saadud laenu ei kasutatud perekonna huvides, ei ole tõendatud ega asjakohased. Hageja ei ole kostja vastu esitanud nõuet mitte PKS § 33 lg 1 p 1 alusel, vaid hageja ja kostja poolt ühiselt sõlmitud laenulepingute alusel, milliste kohaselt oli kostjal koos hagejaga solidaarkohustus. Sõltumata sellest, millisel otstarbel tegelikult laenu kasutati, tulenes kostjale laenulepingust ja selle lisast panga ees solidaarne kohustus laen tagasi maksta. Laenulepingutest ega ühestki õigusaktist ei tulene, et kui saadud laenu kasutatakse mõnel muul otstarbel, kui laenulepingus märgitu, ei ole võlgnikul või ühel võlgnikest laenu tagastamise kohustust. VÕS § 69 lg 2 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega läks laenulepingu täielikult täitnud hagejale üle panga nõue kostja vastu. See nõue ei sõltunud laenu kasutamise tegelikust otstarbest.
22. Sisuliselt ei ole kostja sellekohased vastuväited ka tõendatud. Kostja esitas kohtule OÜ X registrikaardi väljavõtte (toimiku lk 74), mille kohaselt oli äriühing kantud registrisse 03.08.2000 ning lõpetamisotsus oli vastu võetud 10.10.
23. Ainuüksi äriühingu olemasolust ei 11 saa kohus järeldada, et laenu kasutati äriühingu huvides. Lisaks on hageja põhjendatult viidanud, et äriühing oli poolte ühisvaraks.
24. Kostja esitas ka äriühingu
25. aasta majandusaasta aruande (toimiku lk 75-83), mille kohaselt oli ettevõtte osanikuks hageja. Aruande kohaselt oli ettevõttel mitmeid laenukohustusi AS Hansapank ees. Aruandes oli märgitud, et laenude tagatiseks oli seatud hüpoteek Xxx X kinnistule. Esitatud tõendist ei saa järeldada, et OÜ X oleks saanud laenu hageja ja kostja sõlmitud laenulepingu alusel. Aruandes märgitud laenude summad erinevad hageja ja kostja allkirjastatud laenulepingu täienduses märgitud summast. Samuti ei saa esitatud tõendist järeldada, et selles oli viidatud nimelt samale hüpoteegile, mis tagas hageja ja kostja kaastaotlejatena võetud laenu. Kostja on kohtule esitanud eksitavaid väiteid, sest poolte ja panga vaheline täiendav laenuleping sõlmiti alles
26. aastal ega saanud järelikult olla kajastatud ettevõtte
27. aasta majandusaasta aruandes.
28. Eeltoodut kokku võttes ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, millest võiks tuleneda tema õigus jätta hageja ees kohustus täitmata. Kostjalt võlgnevuse väljamõistmist ei saa välistada väide, et hageja täitis kohustuse poolte ühisvara arvelt. Käesolevas menetluses ei vaielda ühisvara jagamise üle. Hageja ei ole kostjalt nõudnud hüvitist mitte kogu laenu tasumise eest, vaid kostjale langeva osa eest. Kostjal lasus nii kohustuse võtmise ajal kehtinud PKS § 20 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 33 lg 1 p 2 alusel kohustus vastutada kolmanda isiku ees võetud kohustusega oma lahusvaraga ja ühisvaraga. Kostja teeb loogikareeglitele mittealluva järelduse, et kui hageja kontol olevat raha sai õiguslikus mõttes maksete tegemise ajal lugeda poolte ühisvaraks, ei saagi hageja kostja kui solidaarvõlgniku vastu nõuet esitada. Sõltumata sellest, kas õiguslikus mõttes olid hageja kontol olevad rahalised vahendid maksete tegemise ajal ühisvaraks või mitte, tuleneb kostjale VÕS § 69 lõikest 1 täita omavahelistes suhetes hageja kui solidaarvõlgnikuga kohustus võrdsetes osades. Kostja ei ole kohustust täitnud hagejaga võrdses osas.
29. Kostja viited sellele, et hagejal lasub kõlbeline kohustus mitte nõuda kostjalt poolt tasutud laenust, on meelevaldsed ja asjakohatud. VÕS § 4 lõike 1 järgi on tegu mittetäieliku kohustusega, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Kostja ei saa hagejalt nõuda mittetäieliku kohustuse täitmist. VÕS § 4 lg 2 p 2 järgi on kõlbeline selline mittetäielik kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kostja ei ole põhjendanud, miks vastab üldisele arusaamale tema arusaam, mille kohaselt ei saa ühel abikaasal olla teise abikaasa vastu solidaarkohutuse täitmisest tulenevat nõuet ainuüksi seetõttu, et kunagi on koos jagatud ühist eluaset. Kõlbelises mõttes jätab kostja tähelepanuta asjaolu, et kinnistu jäi kostja lahusvaraks ning kostja ei ole pidanud täitma talle kuulunud osas kinnistu ostmiseks võetud laenu tasumise kohustust.
30. Eeltoodust lähtuvalt kuulub hageja nõue rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõudena 15 964,56 eurot. Kuna hageja põhinõue kuulus rahuldamisele, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis laenusumma tagasimaksete nõudelt 11 445,51 eurolt alates hagiavalduses esitamisest 02.02.2022 kuni antud nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 70.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kuigi hageja loobus osaliselt nõudest menetluse käigus 223 euro ulatuses, suurendas hageja nõuet viivise võrra. Seetõttu leiab kohus, et menetluskulude jaotuse osas ei saa osaliselt kohaldada

§ 168

lg 4.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse 12 kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

1. Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista riigilõivu 980 eurot ja kulud õigusabile 2 952 eurot koos käibemaksuga. Õigusabi osutati kokku 20,5 tundi tunnitasuga 120 eurot ilma käibemaksuta. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palus ta kulud õigusabile 2 952,00 eurot välja mõista koos käibemaksuga. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise menetluskuludelt.
2. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud. Osutatud õigusabi tunnitasu on mõistlik ning õigusabi osutamise maht vastab vaidluse keerukusele ning esitatud menetlusdokumentide mahule ja sisule. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 3 932 eurot, millest hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv on 980 eurot ja kulud õigusabile 2952 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt 2952 eurolt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 27.11.2023.a otsusega nr. 2-22-1753 13