Obsah (7)

§ 250§ 251§ 249§ 109§ 108§ 118§ 175

3-24-400 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-400 Määruse kuupäev ja koht 12.03.2024, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi XX esialgse õiguskaitse taotlus Menetlusosalised Taotluse esit

) § 104 lg-s 1, § 249 lg-s 5 ja

§ 250lg-tes 1 ja 2.

Kohus vastates vangla tähelepanekule, märgib, et esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud kohtule küll ennatlikult st enne seda kui taotleja on pöördunud vangla poole vaidega, kuid hetkel on olukord muutunud ja vanglas käib vaidemenetlus. Taotlus vastab seaduses sätestatud nõutele, ehk on põhistatud ja selles märgitud abinõu on lubatav ning teenib kaebuse eesmärki (

§ 251lg 1 p 3).

II 6. XX esitas menetlusabi taotluse. Arvestataval perioodil ei ole taotlejal sissetulekut, mis arvestades vajalikke mahaarvamisi ei oleks võimaldanud tasuda esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu 20 eurot. Kohus rahuldab menetlusabi taotluse ja vabastab taotleja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest. III 7.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja või taotleja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetluse staadiumis määruse kaebaja või taotleja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutada oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Seega, eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad eeldused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Vajaduse olemasolu korral hindab kohus vaide või kaebuse väljavaateid ning viimasena kaalub vastanduvaid huvisid.

1. Vajadus Kinnipeetava isiku ümberpaigutamine on haldusakt, kuna vangla tegevus on kinnipeetava õiguste ja kohustuste mahu osas regulatiivse iseloomuga. Seega vormistatakse ümberpaigutamine haldusaktiga.1 Kinnine vangla režiim erineb avavanglas kinnipidamise tingimustest eelkõige laiema liikumisvabaduse poolest, mida on kohtupraktikas peetud oluliseks kinnipeetava õiguseks. Sellisel juhul oleks taotleja liikumisvabaduse piiramine vaidlusaluse käskkirjaga toonud endaga kaasa sellise olukorra, kus taotleja rikutud õiguse liikumisvabadusele taastamine oleks võimalik vaid rahalise hüvitise väljamaksmise kaudu, kuid seda võimalust ei ole samuti kohtupraktikas peetud esialgse õiguskaitse vajaduse ümberlükkamise põhjuseks. Seda kõike arvestades võib kohus jaatada taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust. 1 RKHKo 3-3-1-10-11, p
2. 2 3-24-400
3. Perspektiiv Kohus on seisukohal, et vaidel puudub perspektiiv. Vangistusseaduse (VangS) § 21 lg 1 sätestab, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus) § 17 lg 2 p-s 1 on sätestatud, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama tingimustele, mille seas on muuhulgas asjaolu, et on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Kohus selgitab, et taotleja ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse korraldati küll käskkirja alusel, kuid selle käskkirja andmise põhjuseks on taotleja õigusvastane käitumine ja nõuete eiramine avavangla tingimustes. Nimelt on taotleja kolm korda karistatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ning kohtu hinnangul on tegemist õiguspäraselt määratud karistustega. Seega avavanglas kehtivate reeglite järgi oli vanglal seadusest tulenev õigus kaaluda taotleja ümberpaigutamist avavanglast tagasi kinnisesse vanglasse. Kohtu hinnangul on antud juhul vangla põhjalikult selgitanud 09.02.2024 nr 6-1/24/120-1 käskkirjas, miks ta peab ümberpaigutamist põhjendatuks. Nimelt selgitas vangla, et arvestades taotleja avavanglas ümberpaigutamise eeldusi (kinnipeetava õiguskuulekas käitumine) puudub vanglal veendumus, et taotleja suudab käituda õiguskuulekalt. Lisaks tõi vangla välja, et taotleja viibimine avavanglas võib ohustada vangla julgeolekut ja läheb vastuollu vangistuse täideviimise eesmärgiga ning võib avaldada negatiivset mõju teistele kinnipeetavatele. Kohtu arvates on vangla piisavalt põhjendanud taotleja ümberpaigutamist, mistõttu on vangla tegevus kooskõlas VangS § 21 lg-s 1 ja määruse § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud eesmärgiga. Kohus märgib, et vangla on andnud taotlejale võimaluse vastuväidete esitamiseks ja taotleja on seda teinud. Kuigi vaide esemeks olevas käskkirjas ei ole vangla välja toonud, mis negatiivse mõju taotlejale võiks kaasa tuua tema ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse, on selline puudus kõrvaldatav vaidemenetluses. Samas ei saa kohtu hinnangul vangla ümberpaigutamise otsus olla ilmselgelt ebaproportsionaalne või muude haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud õigusvastase haldusakti tunnustega. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et taotleja vaidel puudub perspektiiv.
4. Huvid Lisaks leiab kohus, et taotleja ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on avalikes huvides ja kaalub üles taotlejal esineva esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse. Taotleja on enda käitumisega näidanud suutmatust käituda õiguskuulekalt avavangla tingimustes. Seega on vangla põhjendatult maininud vajadust muuta rangemaks taotleja kinnipidamistingimusi, et tõhusalt kaitsta muu hulgas vangla julgeolekut ja täita vangistuse eesmärki ehk suunata taotleja õiguskuulekale käitumisele. Kinnipeetava, kes ei täida õigusaktidest tulenevaid nõudeid, suunamine õiguskuulekale käitumisele peab olema tingimustes, mis paremini sobivad vangla üldise julgeoleku tagamiseks ja teistele kinnipeetavatele avaldatava negatiivse mõju minimiseerimiseks.
5. Lähtudes eeltoodust jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 3 3-24-400 IV 12.

§ 109

lg 2 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tegemist on menetlust lõpetava kohtulahendiga. Taotleja on esitanud kohtle ainult esialgse õiguskaitse taotluse, mis jäi tervikuna rahuldamata.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Selline säte kohaldatav ka mõnedele määrustele, millega kohus lõpetab haldusasja menetluse.

§ 118

lg-st 3 tuleneb, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eelnevat arvestades jätab kohus menetluskulud riigi kanda. 13. Vastavalt

§ 175

lg-le 3 ja § 178 lg-le 3 asendab kohus avaldatavas kohtumääruses taotleja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 4