Obsah (14)

§ 423§ 168§ 177§ 8§ 663§ 657§ 651§ 456§ 162§ 171§ 163§ 654§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-8377 Kohtuasi X (pankrotis)

) § 168 lg 5 järgi. Hagi võetakse tagasi asjaolu tõttu, mille eest vastutab ja/või millest tulenevat riski kannab kostja. Maakohtu

1. mai
2. a hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 223-7005 tehti kostja I taotlusel. Täiteasja algatamise põhjuseks oli kostja I taotlus, mis esitati eesmärgiga täita maakohtu määrust enne selle peale esitatud määruskaebuse lahendamist. Siinses asjas esitatud hagi oli põhjendatud, kuna maakohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-7005 rikkus hageja õigusi ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oli tema ainus seaduses sätestatud ja Riigikohtu praktikas tunnustatud õiguskaitsevahend määruse sundtäitmise vaidlustamiseks. Maakohtu
5. mai
6. a määrus tühistati ringkonnakohtu
7. juuni
8. a määrusega hagi tagamist puudutavas osas kostjast I tulenevatel põhjustel: taotlus oli põhistamata, meetme kohaldamisega rahuldati sisuliselt põhinõue ja taotlus oli vastuolus hagi tagamise instituudi olemusega.
9. Kostja I palus jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja I kasuks välja viimase menetluskulud koos seadusjärgses määras viivisega. Alternatiivselt palus kostja I jätta menetluskulud poolte endi kanda või mõista kostjalt I hageja kasuks välja viimase menetluskulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja I hinnangul ei ole hagi tagamise reeglitega kooskõlas võimalus vaidlustada hagi tagamise määruse alusel toimuvat täitemenetlust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kohus ei saa hakata hindama vaidlusaluse hagi tagamise määruse põhjendatust, eriti kui tsiviilasjas nr 2-23-7005 oli vaidlusalune täitedokument juba samadel asjaoludel ja põhjendustel vaidlustatud. Hageja on siinse menetluse ja sellest tingitud kulud endale ise põhjustanud, kuna hagiavalduse ja korduvate hagi tagamise taotluste esitamiseks puudus vajadus. Hageja oleks sama tulemuse saavutanud ilma siinse vaidluseta. Lisaks ei saa hagi 2 2-23-8377 tagasivõtmise ja täitemenetluse lõpetamise aluseks pidada kostja I tegevust. Kostja I ei palunud täitedokumenti tühistada.
10. Pärnu Maakohus kuulutas
11. detsembril 2023 kl 10.00 välja hageja pankroti tsiviilasjas nr 223-
13. Harju Maakohus kuulutas
14. detsembril 2023 kl 14.00 välja kostja I pankroti tsiviilasjas nr 2-23-
15. Maakohtu määrus ja põhjendused
16. Harju Maakohus jättis
17. detsembri
18. a määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 1691 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. 6.
19. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jätab kohus hagi

§ 423lg 1 p 2 järgi läbi vaatamata, kuna hageja on hagi 29.

juunil 2023 tagasi võtnud. 6.2. Kohus viitas

§ 168lg-tele 4 ja 5.

Siinses asjas sõltub menetluskulude jaotus sellest, kes pooltest kohtuvaidluse põhjustas. Menetluskulud on põhjendatud jätta

§ 168

lg 4 alusel hageja kanda, kuna kostja I ei ole nõuet pärast hagi esitamist rahuldanud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ajal

1. juunil 2023 oli vaidlusalune täitedokument juba tsiviilasjas nr 2-23-7005
2. mai
3. a määruskaebusega vaidlustatud. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus
4. juuni
5. a määrusega Pärnu Maakohtu
6. mai
7. a hagi tagamise määruse tühistas ja kohtutäitur
8. juunil 2023 täitemenetluse lõpetas, ei tähenda, et kostja I peab siinses asjas kandma hageja menetluskulud. Hageja hagiga taotletav eesmärk ei saabunud kostja I tegevuse tulemusel ning kostjat I ei saa pidada kohtuvaidluse põhjustajaks. 6.
9. Maakohus pidas põhjendatuks mõista hagejalt välja kostja I esindaja kulu 8 t 54 min eest tunnihinnaga 190 eurot, kokku 1691 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt

§ 177

lg-le 4 kohustas kohus hagejat tasuma välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kuna kostja II ei olnud menetluses kasutanud lepingulist esindajat ega esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust ja nimekirja, luges kohus, et kostjal II hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruskaebus

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4 ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud kostja I kanda ja määrata hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 4805 eurot. 7.
2. Määruskaebuse kohaselt kuulutati
3. detsembril 2023 välja hageja pankrot. Pärast hageja pankroti väljakuulutamist on temalt menetluskulude ja viivise väljamõistmine õigusvastane. Olukorras, kus tsiviilasjas enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista, vaid kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (Riigikohtu
4. jaanuari
5. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13). Seega sai maakohus lahendada menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, kuid hagejalt 3 2-23-8377 menetluskulude väljamõistmise taotlus ja menetluskuludelt viivise väljamõistmise taotlus tulnuks jätta rahuldamata. 7.
6. Menetluskulude hageja kanda jätmine on vastuolus

§ 168lg-ga 5.

Riigikohus on selgitanud, et selle sätte alusel menetluskulude kostja kanda jätmine on põhjendatud olukorras, kus hageja on pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult ning loobub hagist või võtab selle tagasi põhjusel, et on saavutanud eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördub. Ehkki senises praktikas on kohtusse pöördumise põhjendatus ja eesmärgi saavutamine loetud üldjuhul tõendatuks asjaoluga, et kostja on nõude rahuldanud või seda tunnustanud, on sellega kooskõlas menetluskulude kostja kanda jätmine ka olukorras, kus hageja on pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult, ent seejärel hagist loobunud või selle tagasi võtnud seoses asjaoluga, mille eest vastutab ja/või millest tulenevat riski kannab kostja. Siinsel juhul on tegemist sellise olukorraga. 7.

1. Pärnu Maakohtu
2. mai
3. a hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-23-7005 tegemise ja ka täiteasja algatamise ainus põhjus oli kostja I taotlus. Kostja I eesmärk oli täita hagi tagamise määrus enne, kui ringkonnakohus on lahendanud selle peale esitatud määruskaebuse. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oli selle esitamise hetkel põhjendatud, kuna Pärnu Maakohtu
4. mai
5. a määrus rikkus hageja õigusi ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine oli hageja ainus seaduses sätestatud (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1) ja Riigikohtu praktikas tunnustatud õiguskaitsevahend selle määruse sundtäitmise vaidlustamiseks. Ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu
6. mai
7. a hagi tagamise määruse kostjast I tulenevatel põhjustel, mistõttu selle eest vastutab ja sellest tulenevat riski kannab kostja I. Kostja I peaks vastutama kulude eest, mida hageja on sunnitud kandma selleks, et end selle hagi tagamise määruse vastu kaitsta. 7.
8. Maakohus on jätnud vastamata hageja argumentidele, mille kohaselt tuleks

§ 168

lg 5 kohaldamisala

§ 8

lg-t 2 arvestades laiendada, jättes menetluskulud kostja kanda ka olukordades, kus hageja on pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult, ent seejärel hagist loobunud või selle tagasi võtnud seoses asjaoluga, mille eest vastutab ja/või millest tulenevat riski kannab kostja. Tegemist on olukorraga, mida

§ 168

lg 5 selgelt ei reguleeri ja mille lahendamisel tuleks lähtuda

üldisest mõttest. Siinsel juhul pöördus hageja kohtusse õigustatult, sooviga vabaneda tema suhtes ja teda menetlusse kaasamata tehtud õigusvastasest kohtulahendist. Hageja kasutas õiget õiguskaitsevahendit ja kõnealune kohtulahend oligi õigusvastane, nagu Tallinna Ringkonnakohus 28. juuni 2023. a määrusega tuvastas. 7.5. Juhul, kui kohus peaks leidma, et

§ 168

lg-d 4 ja 5 ei võimalda siinsel juhul jätta menetluskulusid kostja I kanda, palub hageja kohtul hinnata nende kooskõla põhiseaduse (PS) §-ga

1. Viidatud normi kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud materiaalse kahju hüvitamisele. Materiaalseks kahjuks selle sätte tähenduses võib olla ka kulu, mida isik on sunnitud kandma teise isiku õigusvastase tegevuse tõttu, näiteks õigusabikulud seoses vajadusega kaitsta end õigusvastase kohtulahendi täitmise vastu. PS §-ga 25 ei ole kooskõlas olukord, kus tema suhtes õigusvastase kohtulahendi sundtäitmise keelamiseks õiget õiguskaitsevahendit kasutanud isik peab kandma sellise õigusvastase kohtulahendi olemasolu põhjustanud isiku menetluskulud pelgalt seetõttu, et lahend tühistatakse teises menetluses. Teiste menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
2. Kostja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. 4 2-23-8377
3. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle

§ 663lg 5 järgi läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 ja § 659 järgi tühistada menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja hagejalt kostja I kasuks menetluskulude ja nendelt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. 11. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 koosmõjus §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul on hageja vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt välja kostja I menetluskulud koos viivisega (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2–4). Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi jäeti läbi vaatamata (resolutsiooni p 1). Vaidlustamata osas on maakohtu määrus

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause koosmõjus § 463 lg-ga 2 kohaselt jõustunud.

12.

§ 168

lg 2 järgi kannab menetluskulud hageja, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Sama sätte lõike 5 kohaselt kannab sellisel juhul kostja hageja menetluskulud. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena saavutab eesmärgi, mida ta üritas hagiga saavutada, siis saab (ka nt tuvastusnõude puhul) lugeda, et kostja on

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (Riigikohtu 9.

märtsi

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13 ja seal viidatud
2. mai
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13, p 13).
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Pärnu Maakohtu
5. mai
6. a hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-23-7005 tühistamist Tallinna Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a määrusega ja kohtutäituri poolt
9. juunil 2023 täitemenetluse lõpetamist ei saa pidada hageja nõude rahuldamiseks kostja I poolt

§ 168lg-te 4 ja 5 tähenduses.

Kostja I ei teinud mingit sellist tegu, mis oleks viinud hageja eesmärgi saavutamiseni või aidanud sellele kaasa. Seega tuleks menetluskulud

§ 168lg-test 2 ja 4 tulenevate reeglite põhjal jätta hageja kanda.

14. Siiski jättis maakohus põhjendamatult hindamata

§ 162lg 4 kohaldamise aluste esinemise.

Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

§ 168

lgtes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh

§ 162lgt 4 (vt nt 26.

jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 9).

§ 162

lg-st 4 tuleneb, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 15. Ringkonnakohtu hinnangul oleks siinsel juhul kostjate menetluskulude hageja kanda jätmine

§ 168

lg-te 2 ja 4 järgi äärmiselt ebaõiglane, mistõttu poolte maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta

§ 162lg 4 järgi poolte endi kanda.

Kolleegium põhjendab seda järgnevaga. 5 2-23-8377 15.

1. Siinsel juhul ei saa asjaolust, et hageja võttis hagi tagasi, järeldada, et hageja oleks pöördunud kohtusse alusetult. Hageja võttis hagi tagasi seetõttu, et ta saavutas eesmärgi, milleks ta oli kohtusse pöördunud, s.o täitemenetluse täiteasjas lõpetamise. Olukorras, kus ringkonnakohus oli täitedokumendiks oleva kohtumääruse tühistanud ja kohtutäitur oli seetõttu täitemenetluse lõpetanud, ei olnud hagejal vaja siinset menetlust jätkata. 15.
2. Asja materjalide põhjal ei ole alust väita, et hageja oleks pöördunud kohtusse põhjendamatult. Vaidlustatud täitemenetluses täidetava Pärnu Maakohtu
3. mai
4. a määrusega oli hagi tagamise korras kohustatud siinse menetluse kostjat II andma kuni tsiviilasjas nr 2-23-7005 tehtava menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni kostja I juhatuse liikmetele juurdepääs kostjale I määratud kostja II serveritele õigusega serverile ja selle sisule juurde pääseda, serveri sisu vaadata, kuvada ja kasutada, kuid ilma õiguseta serveri sisu kopeerida, redigeerida ja muuta. Samuti oli kostjal II keelatud kostjale I määratud kostja II serveritest tehtud varukoopiate kustutamine, muutmine, hävitamine, rikkumine jm selline tegevus, mis teeb varukoopiate hilisema kasutamise võimatuks. Hageja esitas siinses asjas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas TMS § 222 lg 1 järgi põhjusel, et tal on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus – vaidlusaluse virtuaalserveri kasutamiseks ja valdamiseks kostjaga II sõlmitud leping ning selle lepingu alusel virtuaalserverite otsene (õiguspärane) valdus. Hageja leidis, et kohtumäärus, mis annab kostjale I, kes ei ole vaidlusaluste virtuaalserverite valdaja, ilma hagejat menetlusse kaasamata juurdepääsu hageja valduses olevatele serveritele õigusega serverite sisu vaadata, ning sellise kohtumääruse sundtäitmine, rikub jämedalt hageja valdust. Kuna kostjal II kui kohtumääruse alusel kohustatud isikul puudub hageja valduses olevatele serveritele juurdepääs, peaks ta hagi tagamise määruse täitmiseks selle juurdepääsu mingil õigusvastasel viisil saama, nt hageja virtuaalserverisse sisse häkkides. TMS § 222 lg 1 järgi kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, võib esitada hagi mh sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Seega oli siinses asjas esitatud hagi õiguslikult võimalik ning hageja kasutas talle seadusega ette nähtud õigust vaidlustada täitemenetlus, mis hageja hinnangul rikkus tema õigusi, sh õigust kontrollida seda, kes pääsevad ligi vaidlusalustes serverites olevatele andmetele. Pole alust järeldada, et hagi oleks olnud selgelt põhjendamatu ja jäänud kindlasti rahuldamata. Seejuures ei välistanud hageja õigust TMS § 222 lg 1 järgse hagi esitamiseks kostja I viidatud asjaolu, et täitedokumendiks olev kohtumäärus oli tsiviilasjas nr 2-23-7005 vaidlustatud. 15.
5. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt oli kostja II esitanud Pärnu Maakohtu
6. mai
7. a määrusele tsiviilasjas nr 2-23-7005 määruskaebuse
8. mail
9. Täitmisteate kohaselt oli täitemenetlust täiteasjas algatatud kostja I
10. mai
11. a täitmisavalduse alusel. Arvestades et kostja I oli algatanud
12. mai
13. a määruse täitmiseks täitemenetluse enne selle määruse jõustumist, kannab ka kostja I kõnealuse täitemenetlusega seotud vaidluste menetluskulude riski olukorras, kus määrus kõrgema kohtuastme poolt tühistati.
14. Ringkonnakohus leiab, et

§ 168

lg-test 2, 4 ja 5 tulenevad menetluskulude jaotamise reeglid olukorras, kus hagi jäetakse läbi vaatamata selle tagasivõtmise tõttu, ei ole vastuolus PS §-ga 25, arvestades ka võimalust jätta menetluskulud

§ 162lg-s 4 sätestatud aluste esinemise korral poolte endi kanda.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et kuna siinses asjas esitatud hagi jäeti läbi vaatamata, ei ole kohus selle põhjendatuse kohta sisulist otsust teinud. Seetõttu ei ole alust väita, et hagi oleks kindlasti rahuldatud, ega järeldada, et hageja pöördus kohtusse põhjendatult ja kandis menetluskulude näol kahju just kostja I tegevuse tõttu. 6 2-23-8377

1. Kuna maakohtu määrus tühistatakse menetluskulude jaotuse osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise ja kostja I menetluskulude koos viivisega hagejalt väljamõistmise osas.
2. Kuna ringkonnakohtus jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, mitte kostja I kanda, rahuldatakse hageja määruskaebus osaliselt. Määruskaebemenetluse kulud tuleb määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jätta

§ 171

lg 1 ja analoogia korras

§ 163lg 1 järgi poolte endi kanda.

1. Arvestades et nii maakohtus kantud menetluskulud kui ka määruskaebemenetluse kulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel hageja määruskaebuse väidetele, mis puudutavad menetluskulude hagejalt väljamõistmist.
2. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, siis vastavalt

§ 654

lg-le 22 ja §-le 659 esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 21. Määruse peale saab esitada Riigikohtule määruskaebuse

§ 696

lg 1 teise lause ja

§ 178lg 1 esimese lause alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 7