Obsah (17)

§ 163§ 174§ 175§ 144§ 657§ 654§ 442§ 647§ 652§ 651§ 456§ 653§ 232§ 436§ 229§ 445§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 27.03.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-203

§ 163lõikes 2 sätestatut (tl 128 pöördel).

Eeltoodust tulenevalt peab kohus õiglaseks jätta hageja töövaidluskomisjonis ja kohtus kantud menetluskulud täielikult kostja kanda. Kohus arvestab, et hageja on pidanud kokkulepitud tasu pikalt ootama, läbides eelnevalt vastavad menetlused. Nii töövaidluskomisjon kui kohus on hageja nõude rahuldanud, küll on korrigeeritud hüvitise suurust. 39. Kooskõlas

§ 174

lõikega 1 ja § 177 lõike 1 punktiga 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub kostjalt välja mõista esindajakulu summas 2220 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja (juristi) tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtule esitatud nimekirja järgi on teostatud järgmised toimingud: TVK-le avalduse koostamine, vastuavaldusele vastamine, seisukoha koostamine, istungil esindamine (4 t), hagiavalduse koostamine ja esitamine (3 t 30 min), kostja vastusega tutvumine ja seisukoha koostamine (3 t 30 min), kohtuistungiks ette valmistumine (1 t 15 min), kohtuistungil osalemine (4 t 15 min), kohtuistungiks valmistumine ja sel osalemine (2 t), kokku 18 t 30 min (tl 135–136). 40. Maakohus viitas

§ 175lõikele 1.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kostja hageja esindaja ajakulule vastuväiteid ei esitanud. Kostjat esindas samuti jurist, kelle ajakuluks on kokku märgitud 31 t 30 min (tl 138–139). Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu ja menetlustoimingud vastavad tsiviilasja materjalidele. Tulenevalt

§ 144

lõikest 1 tuleb kostjalt välja mõista ka töövaidluskomisjonis kantud menetluskulud nelja tunni ulatuses summas 400 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks hageja esindajakulu summas 2220 eurot (käibemaksuga) ning see tuleb kostjal hagejale hüvitada koos viivisega. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Töötaja ei olnud huvitatud töötamisest apellandi juures, töötas valikulisel ajal ja töötulemused olid minimaalsed, praktiliselt puudusid. Kostjal ei olnud soovi majandustegevust Eestis lõpetada. Lepingu lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et töötaja ei ole tulnud toime tööülesannete täpse, kohusetundliku ja korrektse täitmisega, mis oli tingitud ebapiisavast tööoskusest. Tööandja määrab, millised asjaolud näitavad töötaja ebapiisavat tööoskust, töökohale sobimatust või kohanematust ehk töövõime vähenemist. See on tööandja hinnata. Tööandja selgitas piisavalt ja arusaadavalt töölepingu lõpetamise põhjuseid ja aluseid.
3. Ei vasta tõele, et töötajalt ei nõutud koolitusi, et see oli vabatahtlik ja et töötaja ei keeldunud. Tööandja korraldas kohustuslikud kursused, kus töötajad pidid eelnevalt täitma ning esitama vormi isiklike töö, müügi ja üldiste eesmärkide kohta, mis aitaksid ettevõtte arengule kaasa. Vorm tuli esitada kõigil osalejatel hiljemalt 30.07.2021 kell 8 2-21-20377 18:
4. Koolitus algas 31.07.2021 kell 10:
5. Hageja vormi ei esitanud. 29.06.2021 informeeriti kõiki töötajaid, kes pidid osalema kursustel. 02.07.2021 oli järjekordne meeldetuletus kursuste kohta. Ka igal augusti teisipäeval (03.08, 10.08, 17.08, 24.08, 31.08) toimuvatest kursustest teatati. Hageja ei osalenud ühelgi neist. Koolitustelt puudumisega rikkus ta töölepingu punkti 2.1.
7. Kostja andis hagejale selged korraldused, mida ta peab oma töökohustuste täitmisel muutma või ümber korraldama. Kostja ei asunud hagejat töökeskkonnast isoleerima. Olles lähetuses Soomes, ei täitnud hageja vaid tõlgi ja fotograafi ülesandeid. Äriarendusjuhi kohustused on lahti kirjutatud töölepingu punktis 2, põhikohustusteks on ostutellimuste täitmise koordineerimine, suhete ja koostöö hoidmine klientidega ning ettevõtte portfelli laiendamine, materjali ostmise korraldamine vastavalt seatud eesmärkidele ja tööandja juhistele. Kui tööandjale oleks vaja töölähetuses tõlgi või fotograafi abi, oleks ta selle palganud palju väiksemate kuludega. Lähetuse eesmärgiks oli kontaktide loomine tulevaste klientidega.
8. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et kostja asus hagejat täiendavalt süüstama põhjusel, et vabaneda töölepingus kokkulepitud tasude maksmisest.
9. Kohus pidi vaidlust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemise avalduses esitatud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-2114, punkt 12). Hageja tegevust ja käitumist töösuhtes reguleerib mh TLS, mille § 16 lõige 2 sätestab, et töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või pidi teadma. Apellant ei pidanud taluma pikemas perspektiivis koostööd töötajaga, kelle võimed ja valmisolek täita tööülesandeid täpselt, etteantud kvaliteedis ja vajaliku hoolsusega ei vasta tööandja standardile. Tööandja eeldatav lojaalsuspõhimõttest tulenev taluvuse piir oli käesoleva hageja puhul ületatud.
10. Maakohus asus meelevaldselt seisukohale, et põhjendatud ei olnud töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lõike 1 punkti 2 alusel. Arvestades, et hageja üks viimastest töölepingu rikkumistest (koolitustelt puudumine) oli toimunud vahetult enne lepingu lõppemist, oli ka mõistliku aja kriteerium täidetud.
11. Teise töö pakkumise kohustust rakendatakse vaid juhul, kui ülesütlemine toimus eelkõige TLS § 88 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud alusel. Käesoleval juhul sisalduvad töölepingu ülesütlemise teate põhjendavas osas ka muud alused, seega ei pidanud apellant hagejale teist tööd pakkuma. Mõistlikult ei saa eeldada, et peale töökohustuste eiramist või toime pandud tegevust, mis tõi vaid kahjulikke tagajärgi, pakuks tööandja töötajale teist tööd.
12. Apellant ei nõustu väljamõistetud hüvitise suurusega. Maakohus rahuldas ka hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse ja mõistis apellandilt välja menetluskulude hüvitise 2220 eurot. Apellant vaidlustab ka hageja keskmise töötasu suuruse. Kuna enne töölepingu muutmist sai töötaja väiksemat töötasu ja arvestades, et keskmine töötasu arvutatakse lähtudes eelneval kuuel kuul saadud töötasust, ei võinud hageja keskmine töötasu olla 2463,68 eurot. 9 2-21-20377 Vastustaja seisukoht
13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt

§ 657

lõike 1 punkti 2 alusel tühistada väljamõistetud hüvitise suuruse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 4). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab hüvitise suurust. Muus osas kolleegium vaidlustatud lahendi muutmiseks ega tühistamiseks alust ei näe. Juhindudes

§ 654lõikest 22 sõnastab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni.

Samuti jaotab kolleegium ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 52.

§ 442

lõike 5 kohaselt tuleb otsuses lahendada kõik seni lahendamata menetluslikud taotlused. 12.03.2024 esitas hageja menetlusdokumendi, mis mh sisaldab ettepanekut kohtule, et „ehk peaks korraldama enne otsust siiski istungi“. Kohus saab aru, et hageja sooviks kohtuistungil selgitada täiendavalt asjaolusid seonduvalt tema keskmise töötasu suuruse kujunemisega. 53. Ringkonnakohus taotluse rahuldamiseks alust ei näe. Apellatsioonkaebuses ja vastuses sellele nõustunud mõlemad pooled asja menetlemisega kirjalikus menetluses. Seega kohaldub

§ 647

ja ringkonnakohus andis juba 27.02.2024 menetlusosalistele teada, et lahendab asja kirjalikus menetluses. 12.03.2024 kohtu täiendav e-kiri oli saadetud eesmärgiga anda pooltele võimalus esitada seisukoht kolleegiumi nägemusele hageja keskmise töötasu arvestuse kohta, sest maakohus ei olnud kostja vastavale vastuväitele vastanud ja kostja kordas vastuväidet apellatsioonkaebuses. Seega oli juba kaebusele vastates hagejale teada, et apellatsioonikohus peab ka kaebuse selle väite kohta seisukoha võtma, kuid vastus kaebusele vastavat seisukohta ei esitanud. Kuna hagejal oli maakohtus võimalik esitada kõik väited ja tõendid, siis apellatsiooniastmes uute asjaolude ja tõendite esitamine praeguses asjas võimalik ei ole (

§ 652lõige 3) ning ka sel põhjusel ei ole kohtuistungi korraldamine vajalik.

12.03.2024 menetlusdokumendis esitatud hageja seisukohta menetleb kolleegium otsuse osas, kus käsitleb keskmise töötasu arvestamise teemat. 54. Vastavalt

§ 651

lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse on vaidlustanud kostja. Seega on otsus

§ 456

lõike 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata (hüvitise TLS § 109 lõike 1 alusel väljamõistmise osas suuremas ulatuses kui 4927,28 eurot), kuna hageja otsust ei vaidlustanud. Samuti on jõustunud maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1, kuna selles sisalduv otsustus (hageja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata jätmine) ei ole edasi kaevatav. Ülejäänud osas on maakohtu otsus vaidlustatud. 55. Kaebuse lahendamine sõltub eelkõige maakohtu poolt tõendite kogumi hindamise kontrolli tulemustest.

§ 653

kohaselt kui apellatsioonkaebuss vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus otsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tuleb tõendite teisiti hinnata.

§ 232

lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, 10 2-21-20377 täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Praeguses asjas sellised kokkulepped puuduvad.

§ 442

lõike 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

1. Tööandja 25.08.2021 avaldusest (TVK tl 12) nähtuvalt oli selles välja toodud töötajapoolsete töölepingu rikkumistena järgmised elulised asjaolud: 1) kliendibaasi ja töötegevuste haldamise CMR süsteemi Pipedrive nelja kuu jooksul klientide andmete sisestamata jätmine peale korduvat rikkumisele tähelepanu juhtimist; rikkus töölepingu punkti 2.1.1; 2) 07.–09.07.2021 Soomes lähetuses viimise kohta aruande esitamata jätmine peale korduvat rikkumisele tähelepanu juhtimist; rikkus töölepingu punkti 2.1.1; 3) internetipõhise ostuarvete menetlussüsteemi FitekIn mitmel korral koostööpartnerite arvete sisestamata jätmine, mille tagajärjel sai oluliselt kahjustada ettevõtte maine; rikkus töölepingu punkte 2.1.1 ja 2.7; 4) ettevõttes kehtestatud tööaja korduv rikkumine peale rikkumisele tähelepanu juhtimist; 5) 31.07.2021 ja augustis 2021 juhtide veebikoolitusel mitte osalemine. Kokkuvõtlikult on tööandja toonud avalduses esile, et töötaja ei tulnud toime tööülesannete täpse, kohusetundliku ja korrektse täitmisega, mis on tingitud ebapiisavast tööoskusest, mistõttu ei sobi töötaja äriarendusjuhi ametikohale ja töösuhte jätkamine ei ole võimalik. Töölepingu lõpetamise õigusliku alusena on avalduses toodud TLS § 88 lõike 1 punkt 2, mille kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, kuna töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine).
2. Ringkonnakohus nõustub tööandjaga, et kuigi ülesütlemise avalduses oli selle õigusliku alusena toodud esile üksnes TLS § 88 lõike1 punkt 2, siis esitatud etteheidetest saab järeldada lisaks tahet öelda leping üles punktide 3 (hoiatusest hoolimata on töötaja eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud tööülesandeid) ja 6 (töötaja põhjustas kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu) või 7 (töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu) alusel.

§ 436

lõike 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Küll aga on kolleegium seisukohal, et sõltumata vaid TLS § 88 lõike 1 punkti 2 kohaldamisest ei teinud maakohus kokkuvõttes ebaõiget otsust osas, milles tuvastas tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lõpetas lepingu TLS § 107 lõike 2 alusel alates 25.10.

2. Maakohus jättis asjakohaselt töölepingu lõpetamise põhjenduste analüüsimisel käsitamata tööandja poolt esiletoodu selle kohta, mis toimus peale töölepingu lõpetamise tahteavalduse töötajale kättetoimetamist, st asjaolud, kuidas toimus töövahendite tagastamine. Nende asjaoludega ei saa tööandja põhjendada TLS § 95 lõike 2 esimese lause mõttes ülesütlemist, kuna need toimusid ajaliselt hiljem.
3. Samuti on kolleegium seisukohal, et maakohus jättis asjakohaselt arvestamata nende põhjendustega, milliseid ei olnud tööandja 25.08.2021 avalduses käsitanud, kuigi oleks saanud käsitada, kui tema tegelik tahe tööleping üles öelda oleks tekkinud mh nende eluliste asjaolude alusel (väidetav teise töötaja klientidega suhtlemine ja neile tööandja hinnapoliitika kui ärisaladuse avaldamine, mis tööandja tõenditest (tl 64–66) nähtuvalt 11 2-21-20377 toimus juba aprillis 2021; väidetav tööandja lepingupartneri päringule vastamata jätmine, mille kohta oli tööandjale teade esitatud 17.08.2021 (tõendid tl 58–63)). Õiguskirjanduses (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, 2021, lk 186–186 pöördele, välja antud Sotsiaalministeeriumi poolt) on selgitatud, et tulenevalt TLS § 95 lõikest 2 peab tööandja ülesütlemist alati põhjendama, st põhjendama seda, millisest töötajast tulenevast või muust tegurist on ülesütlemine tulenenud.
4. Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi kui tööandja sai kohtumenetluses tuua välja täiendavaid töötaja väidetavaid rikkumisi (vt eelmine põhjenduste punkt), siis ka nende alusel ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv põhjusel, et tõendatud ei ole TLS § 88 lõike 3 kohase hoiatuse tegemine töötajale ja aprillis toimunu alusel töölepingu ülesütlemine augustikuu lõpus ei oleks toimunud TLS § 88 lõike 4 kohase mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tööandja asjaolust teada sai või pidi teada saama. Tunnistaja NU ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ettevõttes toimusid online koosolekud igal nädalal reedeti ja esmaspäeviti ning teise töötaja Soome klientidega suhtlemist arutati koosolekul (tl 119–120). Kuna tunnistaja saatis oma klientide nimekirja, millest väidetavalt probleem tekkis, hagejale juba 12.04.2021, pidi tööandja saama tekkinud probleemist teada oluliselt enne augustikuud 2021 (vastavalt TVK-le esitatud tööandja juhatuse liikme ES kinnitusele (tööandja vastuse lisa 4.1 koos tõlkega) toimus see 05.05.2021 koosolekul). Tööandja seadusjärgse esindaja kirjalikku selgitust saab kohus käsitleda kui menetlusosalise seletust, st mitte kui tõendit

§ 229mõttes.

Seonduvalt augustikuus tööandjale saabunud SIA W teatega nende varasemale pretensioonile hageja poolt vastamata jätmise kohta ei ole mh tõendatud, kas ja kui, siis millises ulatuses tööandja kahju sai või millises ulatuses kahju tekkimise oht hageja tegevusega kaasnes ning milles seisnes lepingupartneri usaldamatus tööandja vastu. 17.08.2021 teatest nähtub, et lepingupartner pidas võimalikuks kostjaga koostöö taastamist, kui kontohaldur (st hageja) on asendatud teise töötajaga. Seega saab tõendist järeldada küll usaldamatust konkreetse töötaja, kuid mitte tööandja kui ettevõtte vastu. 61. Ülesütlemise avalduses selgelt esiletoodud töötaja võimalike rikkumiste tuvastamise, samuti hoiatus(t)e tõendamatuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Maakohus hindas vastavuses

§ 232lõikega 1 kogutud tõendeid ja tuvastas õigesti, et: 1) tööandja ei suutnud tõendada väiteid töötajale Pipedrive ja Fitek

In süsteemide kasutamise õpetamise kohta tööle asumisel ES poolt (nagu väideti 25.08.2021 avalduses); töötaja on väljaõpet eitanud; tööandja asjakohaseid tõendeid ei esitanud; seonduvalt FitekIn süsteemiga märgib kolleegium, et isegi kui mistahes väljaõpe varasemalt toimus, siis juurdepääsuvõimalus loodi hageja jaoks alles 04.08.2021 (tl 47) ning sama kuupäeva arve sisestamata jätmine töötajat eelnevalt hoiatamata ei saanud olla töölepingu lõpetamise aluseks vastuolu tõttu TLS § 88 lõikega 3; selliseid asjaolusid, mis oleksid andnud tööandjale konkreetsel juhul õigustuse töölepingu ülesütlemiseks eelneva hoiatuseta (rikkumise eriline raskus, muul põhjusel hea usu põhimõtte järgi), praeguses asjas kolleegium (sarnaselt maakohtule) ei tuvastanud; 2) tööandja esitatud tõenditest ei nähtu, et töötajalt oleks nõutud aruande esitamist Soomes lähetuses viibimise kohta; hageja on vastavat kohustust eitanud; 3) tööandja esitatud tõendid ei tõenda, et töötaja pidi viibima Tallinna kontori ruumides igal tööpäeval kella 9:00-st kuni kella 17:00-ni või et töötaja ei ilmunud mõnel päeval üldse tööle; kolleegium märgib, et töötaja vande all antud seletusega (tl 123–123 pöördel) ja tunnistaja AU ütlustega on tõendatud, et äriarendusjuhi ametikoht ei eeldanud ainult kontoris istumist, vaid vajalik oli käia ka laos, lähetustes jmt; tööandja ei tõendanud, et tööajast kinnipidamise osas oleks etteheiteid olnud hageja vahetul ülemusel ARl, kes 12 2-21-20377 igapäevaselt samuti Tallinna kontoris töötas (vastavat hageja väidet ei ole kostja vaidlustanud); 4) poolte vahel puudub vaidlus, et etteheidetud koolitusel hageja ei osalenud, kuid samas ei ole kostja ka tõendanud, et peale 31.07.2021 (esimene koolituspäev) puudumist oleks tööandja selgelt hoiatanud, et kui ta edaspidi ka ei osale, lõpetatakse temaga tööleping. 62. Maakogus jagas õigesti tõendamiskoormuse, kui leidis, et töölepingu ülesütlemise aluseks olnud elulised asjaolud ja TLS § 88 lõike 3 kohase eelneva hoiatamise tõendamiskoormus lasub tööandjal. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kõik tööandja poolt esiletoodud väidetavad rikkumised olid sisult sellised, mille puhul oleks pidanud töölepingu lõpetamisele eelnema selgesõnaline hoiatus selle kohta, et kui töötaja konkreetset kohustust korrektselt (teatud tähtajaks vmt) ei täida, esitab tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. 63. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et maakohus jättis vastuolus

§ 442

lõikega 8 tähelepanuta kostja väited TLS § 109 lõike 1 esimese lause kohase hüvitise arvestamisel aluseks võetud hageja keskmise töötasu suuruse arvestamise kohta. Viidatud sätte kohaselt kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Maakohus võttis hüvitise arvestamisel aluseks lepingujärgse kuutöötasu, mida hageja sai alates töölepingu muutmisest 09.04.

1. TLS § 29 lõike 2 kohaselt kehtestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra Vabariigi Valitsus(VV). Kehtiva VV määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse määrust töötaja keskmise töötasu arvutamisele ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel. Määruse § 2 lõike 1 esimese lause kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Sama sätte lõike 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kuu kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud; arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Määruse § 3 lõike 6 kohaselt korrutatakse keskmise kuutasu arvutamiseks keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga.
2. Maakohus võttis hüvitise arvestamisel keskmise töötasuna arvesse alates 09.04.2021 töötaja poolt igakuiselt saadud 2463,69 eurot (brutotöötasu vastavalt töölepingu 07.04.2021 muudatusele; TVK tl 9–11; töötasutõend tl 75). Töötasu tõendilt nähtuvalt oli tööandja teinud enne maikuud 2021 töötajale väljamakseid kuus suuruses 518,67 eurot (bruto) ja alates maist 2021 2593,26 eurot kuus (brutos).
3. Maakohus ei põhjendanud, millisel õiguslikult alusel jättis ta kohaldamata eelmises põhjenduste punktis esiletoodud VV määrusega kehtiva keskmise töötasu arvestamise korra. Kolleegium on seisukohal, et VV määruse § 2 lõigete 1 ja 2 alusel tuleb keskmise kuutöötasu arvestamisel võtta aluseks perioodil 01.03–31.08.2021 saadud keskmine töötasu, milleks on brutos (518,67x2)+(2593,36x4)=1901,80 eurot.
4. Maakohus arvestas TLS § 109 lõike 1 kohast hüvitist kahe kuu töötasu ulatuses. Kuigi hageja ei ole vastuses kaebusele nõus hüvitise vähendamisega, siis (vastu)apellatsioonkaebust ta ei esitanud. Seega ei saa ringkonnakohus ületada kaebuse piire ega mõista kostjalt välja suuremat hüvitist kui kahe kuu keskmise töötasu eest, seega 2x1901,80=3803,60 eurot. 13 2-21-20377
5. Hageja 12.03.2024 esitatud väide, et 518,67 eurot ei olnud töötasu ja et enne 09.04.2021 ei töötanud ta tööandja juures töölepingu alusel, vaid tegutses Soome ettevõttes juhatuse liikmena, ei ole kooskõlas hageja enda väidetega varasemas menetluses, kogutud tõenditega ega maakohtu poolt tuvastatuga, millele hageja vastuses kaebusele vastu ei vaielnud. Nimelt esitas hageja ise hagiavalduses nõude tuvastada 22.09.2020 töölepingu ülesütlemisavalduse tühisus ja tõi põhjendustes esile, et pooled sõlmisid 22.09.2020 töölepingu, mida muutsid 07.04.2021 (hagiavalduse punkt 5; tl 24, 24 pöördel). Kostja nõustus selles osas hagejaga ja lähtus ka 25.08.2021 avalduses samadest faktilistest asjaoludest – hageja töötas kostja juures äriarendusjuhina alates 22.09.2020, tööleping nr 18/2020 (tl 37). Ka maakohus tuvastas põhjenduste punktis 10, et pooled ei vaidle, et sõlmisid 22.09.2020 töölepingu nr 18/2020, mille punktide 1.1, 1.2, 1.5 ja 1.7 kohaselt asus hageja kostja juures tööle äriarendusjuhi ametikohale alates 22.09.2020 kolmepäevase töönädalaga, 3 tundi päevas töötasuga 518,67 eurot (tl 87–89); töölepingut muudeti 07.04.2021 selliselt, et määrati viiepäevane töönädal, 8 tundi päevas kuupalgaga 2463,69 eurot (TVK tl 9–11). Kolleegium märgib, et isegi kui poolte vahel oli samaaegselt töölepinguga sõlmitud juhatuse liikme leping (mis iseenesest on õiguslikult lubatud), siis praeguses menetluses juhatuse liikme leping tähtsust ei oma, kuna vaidlus toimub töölepingu ülesütlemise üle TLS-i sätete alusel.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et TLS § 109 lõike 1 kohase hüvitise määramisel peaks omama tähtsust mh see, kuidas jaotuvad kohtumenetluse kulud. Tegemist on erineval õiguslikul alusel määratavate rahaliste hüvitistega. Praegusel juhul jättis maakohus kõik menetluskulud nii töövaidluskomisjonis kui esimeses kohtuastmes

§ 163lõike 2 alusel kostja kanda.

Kuigi kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, ei sisalda kaebus alternatiivseid vastuväiteid menetluskulude jaotusele juhuks, kui kaebus jääb tuvastusnõude osas rahuldamata ja hüvitisenõude osas kuulub rahuldamisele osaliselt. Seega ei ole ringkonnakohtul alust kontrollida maakohtu poolt kohaldatud jaotamise alust ega määrata uut kulude jaotust.

1. Eelpool käsitamata poolte väited ja tõendid apellatsioonkaebuse lahendamisel tähtsust ei oma, mistõttu kolleegium nende kohta seisukohta ei võta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Eelnevalt jäi kostja apellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles oli vaidlustatud töölepingu ülesütlemise tühisust ja TLS § 107 lõike 1 alusel hüvitise väljamõistmist, kuid hüvitis kuulub kaebuse alusel vähendamisele. Kolleegiumi hinnangul moodustab vaidlus hüvitise suuruse üle mitte üle 10% apellatsioonimenetluse mahust, seega on õiglane jaotada apellatsioonimenetluse kulud

§ 163

lõike 1 alusel selliselt, et hageja kuludest jääb 10% tema enda kanda ja 90% kostja kanda ning kostja kuludest vastavalt 90% tema enda kanda ja 10% hageja kanda. 71. Kuna maakohus määras rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse, teeb seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 3).

1. Hageja menetluskulude nimekirja ja selle täienduse kohaselt kulus temal õigusabile apellatsioonikohtus kokku 420+244=664 eurot (käibemaksuga). Esindaja tegi kokku 5,5 t hinnaga 120 eurot tunnis (sh käibemaks) järgmisi toiminguid: tutvus apellatsioonkaebusega 1 t, suhtles kliendiga ja pidas kompromissläbirääkimisi 50 min; koostas kaebusele vastust 1,5 t; koostas ja esitas menetluskulude nimekirja 10 min; koostas ja esitas
2. ja 20.03.2024 seisukohad kohtu 12.03.2024 kirjale. 14 2-21-20377 73.

§ 175

lõike 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates. Kolleegium on seisukohal, et hageja esindaja toimingud ja nendeks kulunud aeg on apellatsioonimenetluse mahu ja sisuga vastavuses 4,5 t ulatuses. Kolleegium ei nõustu, et

1. ja 20.03.2024 seisukohtade koostamisele oli mõistlik kulutada kokku 2 t. Esindaja on 20.03.2024 menetlusdokumendis ise viidanud, et on enamuse seisukohast esitanud juba 12.03.
2. Kolleegium leiab, et kahte menetlusdokumenti ei olnud esindajal mõistlik ega vajalik esitada, samuti arvestab, et lisaks dokumendi koostamisele oli esindajal vajalik tutvuda kohtu kirjaga. Seega oli mõistlik ja vajalik kulutada kohtu viimasele kirjale vastamiseks mitte enam kui 1 t. Lepingulise esindaja tunnitasu suurus kohtupraktikas aktsepteeritud mitteadvokaadist esindaja tasu suurusele. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikuks apellatsioonimenetluse kulu suuruseks 4,5x120=540 eurot, millest kostjal tuleb hüvitada 90%, seega 486 eurot.
3. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus temal õigusabile apellatsioonimenetluses 750 (käibemaksuta). Lepingulised esindajad tegid hinnaga 120 eurot (käibemaksuta) järgmisi toiminguid: koostasid 07.05.2023 apellatsioonkaebuse 5 t 30 min, tutvusid 14.06.2023 vastusega kaebusele 30 min ja koostasid 08.03.2024 menetluskulude nimekirja 15 min. 75.

§ 175

lõike 1 alusel on kolleegium seisukohal, et kostja lepingulised esindajad kulutasid ebamõistlikult palju aega apellatsioonkaebuse koostamisele. Kaebuse sisust nähtub, et see kopeerib olulises osas kostja 08.03.2022 vastust hagile (tl 33–36). Selliselt ei olnud kaebuse koostamisele mõistliku kulutada enam kui 3 t, arvestades sh maakohtu otsusega tutvumisele kulutatud aega. Muudele toimingutele kulunud aeg vastab tehtu sisule ja mahule. Lepingulis(t)e esindaja(te) tunnitasu on samas suuruses kui hageja esindajal, seega põhjendatud. Seega on kostja põhjendatud ja vajalikuks apellatsioonimenetluse kulu suuruseks 3 t 45 min töö eest 450 eurot, millest hagejal tuleb hüvitada 10%, seega 45 eurot. 76. Kuna eelnevalt leidis kohus, et pooltel tuleb vastastikku hüvitada apellatsioonimenetluse kulusid ja eelnevalt jäi maakohtu otsus jõusse osas, milles kostjalt oli hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitis 2220 eurot, kohaldab kolleegium

§ 445lõike 1 teist lauset ja tasaarvestab poolte vastastikused menetluskulude nõuded.

Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskulude hüvitis 2220+378-45=2553 eurot. 77. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) 15