Obsah (18)

§ 113§ 121§ 157§ 199§ 183§ 115§ 64§ 68§ 118§ 214§ 2§ 27§ 16§ 18§ 28§ 31§ 24§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. mai 2023 Jõhvis Kriminaalasja number 1-22-1540 (21244000196) Kohtunik Inna Kirsipuu, rahvakohunikud Siiri Eero ja E

§ 113

lg 1 – 25 lg 2,

§ 121

lg 2 p 3,

§ 157

-3 lg 1,

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi, üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Liina Pikma Sergei Veršinin, isikukood 38705292231, xxx, elukoht xxx xxx, töökoht puudub, kriminaalkorras karistatud: 23.11.2017 Viru Maakohtu kohtuotsusega

§ 183

lg 1 järgi vangistusega 11 kuud 28 päeva tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud käitumiskontrolli kohaldamisega. 16.07.2018 Viru Maakohtu kohtumäärusega on vägistus täitmisele pööratud. Vangistus on ära kantud 04.10.2019, vahistatud alates 04.01.2022, kahtlustatavana kinni peetud 16.03.2021-18.03.2021 so 3 päeva ja 06.09.2021-08.09.2021 so 3 päeva, kokku 6 päeva Prokurör Süüdistatav Kaitsja Vandeadvokaat Arvo Suuban (määratud korras), asenduskaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Kohtuistungi toimumise aeg 01.02.2023-03.02.2023, 07.02.2023-09.02.2023, 16.02.2023, 21.02.2023 avalikel kohtuistungitel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 2, 3, § 310 lg 1, 2 § 311, § 312, § 313, § 314, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus 14.02.2023. O T S U S T A S: 1 Sergei Veršinin süüdi tunnistada

§ 115- 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

Sergei Veršinin süüdi tunnistada

§ 199

lg 2 p 8,9 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Sergei Veršinin

§ 199

lg 2 p 7, 9 järgi esitatud süüdistuses 03.11.2021 grupilise süstemaatilise varguse episoodis (kannatanu OÜ Irbosk) õigeks mõista, süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Sergei Veršinin

§ 121lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteo tõendamatuse tõttu.

Sergei Veršinin

§ 157

-3 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteo tõendamatuse tõttu.

§ 64

lg 1 alusel, kuritegude kogumi eest, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg, kokku 6 päeva, karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 24 (kakskümmend neli) poäeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvata alates 04.01.2022 ehk kinnipidamise kuupäevast. Tõkend, vahistamine, jätta Sergei Veršinini suhtes muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Võlaõiguseseaduse § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 rahuldada kannatanute esitatud tsiviilhagid täielikult ja mõista Sergei Veršininilt välja kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks: kannatanu Telia Eesti AS kasuks 2433,60 eurot, kannatanu MHE OÜ kasuks 571,65 eurot. Kannatanu D. K. esitatud tsiviilhagi 150 eurot jätta läbi vaatamata KrMS § 310 lg 2 alusel seoses süüdistatava õigeksmõistmisega. Kannatanu P. N. esitatud tsiviilhagi 88,89 eurot jätta läbi vaatamata KrMS § 37-1 lg 4 alusel seoses kannatanu surma ning üldõigusjärglase puudumisega. Asitõendid: DVD, DVD-R, CD-R plaadid, 14 tk, videosalvestistega – jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde; Mobiiltelefon Sony, akt 22ATH15941, kindad punast värvi ja võtmekimp, mis on hoiul Ida prefektuuris, - tagastada omanikule Sergei Veršininile kohtuotsuse jõustumisel KrMS §126 lg 3 p 2 alusel; DNA proovid 18 tk, metalli ostumüügilepingud 20 tk, 2 metalltoru 2 tk, kaablijupp musta värvi, raudteerelsid 297 kg, kuvalda, metallkang 2 tk, DNA proovid 2 tk ja puuteproovid 3 tk, suitsukoni, raudkang, - mis on hoiul Ida prefektuuris, - hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 123 lg 3 p 4 alusel. Rahuldada vandeadvokaat Kaido Kooga kaitsjatasu taotlus ja määrata tema poolt Sergei Veršininile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 43,20 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 36 eurot, käibemaks 7,20 eurot). Mõista välja Sergei Veršininilt riigituludesse menetluskulud: - 1087,50 eurot sundraha; - 2100 eurot kaitsjatasu kohtueelses ja kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude 3187,50 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. KrMS § 180 lg 3 ja § 181 alusel jätta riigi kanda menetluskulud: 342 eurot, 84 eurot, 513 eurot ja 1254 eurot ekspertiisitasud. Menetluskulu Sergei Veršininil tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB Pank –EE351010052031000004 Swedbank – EE522200221013264447 Luminor Bank – EE401700017002872300 LHV Pank – EE957700771001523585 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99923700015496 ning selgitus „Sergei Veršinin 1221540 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 10.05.2023. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 03.05.2023. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 03.06.2023 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Sergei Veršininit süüdistatakse selles, et tema 08.03.2021 umbes kella 08.20 paiku, olles vaenulikes suhetes P. N.iga, lähenes Kiviõli Viru tn X maja juures seisvale P. N.ile, ühes käes kirves ja teises metallist toru, lõi kannatanut kirvega 4 korda pea piirkonda, millega tekitas talle 4 lõikehaava (1 3 otsmikule, 1 pealaele ja 2 kuklapiirkonda), millest 3 on koljuluude vigastustega haava, umbes 6-8 cm pikkused (kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd) peapiirkonnas ja verevalumid peaaju kelmete all. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 21E-IDI0028 ohustavad kannatanule tekitatud vigastused elu vigastuste tekitamise momendil ja põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Oma teoga pani Sergei Veršinin toime teise inimese tapmiskatse, s.o. kuriteo mis on kvalifitseeritav

§ 113lg1 - § 25 lg 2 järgi.

Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikul 23.02.2021 kuni 25.02.2021 Kiviõli linnas Viru tn ääres murdis lahti kolm sidekaevu luuki ja varastas sidekanalisatsioonist kokku ligikaudu 240 meetrit sidekaablit. Sellega tekitas Sergei Veršinin Telia Eesti AS-le kahju 2433,60 eurot. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, ajavahemikul 04.03.2021 kell 22:00 kuni 05.03.2021 kell 07:30 aadressil Tiigi tn 3, Voka alevik, Toila vald, Ida-Viru maakond, tungis ajutise piirdeaiaga piiratud Tiigi tn 3 ehitusobjektile, tegi aia lahti, sisenes territooriumile ning varastas ehitusobjektilt ajutise piirdeaia taga väljas asuvad 42 malmradiaatorit, mis kaalusid kokku ligikaudu 2000 kg. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, varastas 08.03.2021 ajavahemikul kell 03:00 kuni 04:00 vaba juurdepääsu teel aadressil Tiigi tn 3, Voka alevik, Toila vald, Ida-Viru maakond asuvalt ehitusobjektilt väljas asuvad metallist torud, mis kaalusid kokku ligikaudu 400 kg. Seoses kahe vargusega on OÜ MHE on esitanud varalise kahju nõude summas 571,65 eurot. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, täpselt tuvastamata ajal, kuid 2021. aasta maikuus kuni 17.05.2021.a. varastas ligikaudu kolm tonni raudteerelsse TLA Invest OÜ-le kuuluvalt kinnistult aadressil Mäealuse tee 9, Kiviõli linn, Lüganuse vald, Ida-Viru maakond. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, ajavahemikul 06.08.2021.a. kell 18:00 kuni 08.08.2021.a. kell 10:45 xxx, akna lõhkumise teel, tungis garaaži ja varastas M. L.le kuuluvad esemed: võsalõikur Stihl FS450 (maksumus 700 eurot), mootorsaag Husqvarna 254 (maksumus 800 eurot), mootorsaag Husqvarna H-350 (maksumus 400 eurot), padrun- ja lehtvõtmete komplekt (maksumus 129 eurot), nurklihvija Bosch (maksumus 145 eurot), Husqvarna metsatöölise kiiver (maksumus 57 eurot) ja hekilõikur (maksumus 69 eurot). Vargusega tekitas S. Veršinin kannatanu M. L.le esialgselt kahju 2300 eurot. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, 06.09.2021 kell 12:40 paiku aadressil Mäelause tee 9, Kiviõli linn, Lüganuse vald, IdaVirumaakond püüdis varastada TLA Invest OÜ-le kuuluvad lahti lõigatud raudteerööpaid kaaluga 1720 KG (32 tükki), kogumaksumusega 516 eurot. Politsei poolse sekkumise hetkeks oli S. Veršininil Olerex järelhaagisesse xxx laetud 9 raudteerööbast, kuid politsei sekkumise tulemusena jäi vargus lõpule viimata. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, 03.11.2021 kell 04:15 paiku varastas S. Veršinin koos vähemalt ühe tuvastamata isikuga kooskõlastatult grupis aadressilt Vabaduse 8A, Kiviõli linn vaba juurdepääsu teel seal asunud 4 garaažist firmale OÜ Irboskile kuuluva murutraktori "Toro Timecutter MX 4275T“ (reg nr puudub) ja haagise „TIKI“ reg. nr. xxx. S. Veršinin tekitas oma teoga OÜ Irboskile kahju 150 eurot. Oma teoga pani Sergei Veršinin toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 7, 8, 9 järgi.

Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema, kes on 08.03.2021 toime pannud

§ 113

lg1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille käigus lõi kirvega kannatanule 4 korda pähe ja tekitas sellega eluohtliku tervisekahjustuse, 2021 aasta oktoobri alguses (täpne kuupäev tuvastamata) päevasel ajal Soo 13, Kiviõli linnas asuvas autoparkla juures sõitis jalgrattaga J. J. varvastest üle ja jäi seejärel seisma. Seistes haaras S. Veršinin käega J. J. kõrist ning hakkas teda kägistama ning lõi käega J. J.t 2-3 korda vastu tema õlga. Selle tulemusena tundis J. J. füüsilist valu ning tekkis punetus kaelale ja õlale ja õlale hilisemalt hematoom. Peale seda, süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema, kes on eelnevalt 08.03.2021 toime pannud kuriteo

§ 113

lg1 - § 25 lg 2 järgi, mille käigus lõi kirvega kannatanule 4 korda pähe ja tekitas sellega eluohtliku tervisekahjustuse, 02.11.2021 õhtul kell 20.00 - 21.00 paiku aadressil XXX suusõnalise konflikti käigus haaras J. J. käest, pani ta põrandale pikali ja lõi jalaga korduvalt J. J.t vastu tema selga. Löömise tagajärjel hakkas J. J. karjuma, et ta on rase, peale mida lõpetas S. Veršinin jalaga kannatanu löömise. J. J. tundis löökide tagajärjel füüsilist valu ja hiljem tekkisid löökide tagajärjel kannatanu selja alaosa piirkonnas kriimustused ja suur hematoom. Oma teoga pani Sergei Veršinin korduvalt toime teisele inimesele tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Samuti süüdistatakse S. Veršininit, selles et alates 2021.a. detsembrikuust täpselt tuvastamata kuupäevast alates kuni 03.01.2022 otsib järjepidevalt kontakti ja häirib enda tegevustega J. J. eraelu J. J. tahte vastaselt, tekitades J. J.le hirmu ning olulist häiritust. Täpsemalt tuvastamata kuupäeval, kuid detsembri kuus 2021 aastal helistas S. Veršinin J. J.le salastatud numbrilt ja ütles talle „Sa rikkusid minu elu ja tahtsid mind istuma panna, nüüd rikun mina sinu elu ja ma hakkan tegema igasuguseid sigadusi. Sul on parem mitte välja minna“. 29.12.2021 öösel, tuvastamata kellajal kirjutas S. Veršinin J. J. elukoha XXX naabermaja seinale ebatsensuurse lause. Lauseks oli „XXX lits, hiv haige“. 29.12.2021 vastu 30.12.2021 öösel täpselt tuvastamata kellaajal viskas S. Veršinin muna J. J. korteri (XXX) köögi ja elutoa aknasse ning seda mitu korda öö jooksul. Enne muna viskamist helistas S. Veršinin ka J. J. korteri fonolukule. 02.01.2022 kella 21:00 paiku S. Veršinini sõber (nimi teadmata), keda J. J. välimuse järgi ära tundis, viskas muna J. J. korteri (XXX) aknasse, S. Veršinin suhtleb antud sõbraga, kes muna viskas, mis annab alust arvata S. Veršinini seotust või planeeritust antud intsidendiga. 03.01.2022 kella kell 01:00 paiku viskas S. Veršinin muna J. J. korteri (XXX) aknasse, peale mida nägi J .J. väljas nii S. Veršininit kui ka tema sõpra, kes viskas eelmine kord muna tema korteri aknasse. 5 03.01.2022 öösel kell 03.00 paiku viskas S. Veršinin uuesti munad J. J. korteri (XXX) köögi ja lastetoa aknasse. Oma teoga pani Sergei Veršinin toime teise isiku tahte vastaselt kontakti otsimise ja tema eraellu sekkumise eesmärgiga alandada ja hirmutada J. J.t ja muul viisil oluliselt häirida tema eraelu, s.o. teo mis on kvalifitseeritav

§ 157³ järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED 08.03.2021 tapmise katse episood Esmalt tuvastab kohus faktilised asjaolud ehk milline sündmus ja tegu on süüdistuses näidatud ajal ja kohas aset leidnud. Kohtule on esitatud järgmised tõendid. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja J. K., endine G., ( 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 4-9) selgitas, et see on kannatanu, kes terroriseeris tunnistajat. Süüdistatavaga oli tunnistajal seisuga 08.03.2021 suhe. Nüüd suhteid ei ole. Kannatanuga oli tunnistajal varasemalt suhet. Kannatanu tülitas tunnistajat pidevalt, mistõttu tunnistaja soovis selle ära lõpetada, tehes kannatanule selgeks, et suhe on lõppenud. 08.03.2021 sõitis ta koos süüdistatavaga Vokalt Kiviõlisse. Tunnistaja sooviski kohtuda kannatanuga ja rääkida. Mõte oli, et süüdistatav ostab seal Kiviõlis lille oma emale ja vanaemale, tunnistaja kohtub ja räägib kannatanuga suhetest. Pool teel hakkas tunnistajal kõht valutama ja hakati sõitma tagasi. Teel helistas tunnistajale kannatanu, hakkas ähvardama, et ta tapab süüdistatava ära. Telefon töötas kõlariga ja süüdistatavale oli kõik kuulda. Süüdistatav ütles kannatanule telefonikõnes, et tuleb Kiviõlisse, nad riidlesid. Süüdistatav ja tunnistaja sõitsid taas Kiviõlisse. Kiviõlis sõitsid nad kannatanu maja juurde parklasse. Tunnistaja jäi autosse. Süüdistatava juhiistme kõrval vasakul pool jala kõrval oli kirves, süüdistatav võttis kirve kätte. Selle kirve pani süüdistatav sinna, tunnistaja täpselt ei mäleta millal, vist võis olla siis, kui sõitsid autos haagisega samal päeval süüdistatavaga, laadisid midagi maha, haagises oli vanametall. Süüdistatav väljus kirvega autost välja. Tunnistaja nägi, et kortermaja poolest liigub ka kannatanu, kelle ühes käes on metallist ese, mida tunnistaja varem nägi kannatanu kodus garderoobis, selline metallist toru 50 cm pikkusega, ja teises käes on nuga. Tunnistaja nägi pikka noatera. Vahemaa kannatanu asukohani võis olla 100-150 m. Tunnistaja nägi, et kannatanu esimesena viskas süüdistatava suunas metalltoruga. Sel hetkel oli nende vahel 10-12 sammu ( kohtuistungil selgitas tunnistaja, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli vahemaad nagu kohtualuse pingi joonelt seinana; kohus palus tunnistajal läbida ee vahemaa sammudes, mida tunnistaja ka tegi, samme oli 10-11, kindlalt kuni 12), metalltoru süüdistatavat ei tabanud. Pärast seda pani tunnistaja silmad kinni ja kattis need kätega. Pärast seda, tegi ta silmad lahti kui süüdistatav tegi autoukse lahti ja istus juhiistmele. Kirvel nägi ta verega sarnaseid määrdumisi (tunnistaja joonistas, kus kohas ta nägi määrdumisi k 1 lk 192, määrdumiste koht on joonise järgi kirve teral). Tunnistaja küsis, kas kannatanu on elus. Süüdistatav vastas, et jah elus ja läks koju. Süüdistatav ütles, et lõi kannatanut kirvega vastu pead. 6 Tunnistaja selgitas, et hiljem kannatanu rääkis tunnistajale, et süüdistatav lõi teda kirvega vastu pead mitu korda, 2-3 korda. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistaja enda poolt esitatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kohus lähtub sellest, et tunnistaja on andnud ilmselt samasuguseid ütlusi ka kohtueelsel uurimisel, sest ükski menetlusosaline ei taotlenud kohtult avaldada tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi seoses vastuoluga kohtus antud ütlustega. Seega on tunnistaja ütlused järjepidevad. Kohus märgib, et tunnistaja K. ütlused ühtivad kohtulikul arutamisel uuritud muude tõenditega, mida kohus näitab allpool. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja S. T. (03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 11-12) selgitas, et seoses käesoleva kohtuasjaga mäletab ta, et Kiviõlis võimalik et Viru tänaval kaks meesterahvast rääkisid omavahel. Tunnistaja möödus nendest, ei pööranud tähelepanu. 10 sammu kaugusel oli talle kuulda karjetust. Ta vaatas meeste suunas ja nägi, et ühe mehe käes on kirves, käsi tõstetud, ja teine taganeb sinna, kus on põõsad, hoides kätega peast kinni. Verd ei näinud. Meeste vestluse sisu ei kuulnud. Tunnistaja läks edasi. Mis edasi sai, ei tea. Kuskil oli karjeid kuulda, aga ta ei tea, kas seoses selle juhtumiga. Tunnistajate K. ja T.i ütluste kogumist nähtub, et tunnistaja K. nägi sündmuse algust ja tunnistaja T. nägi sündmuse üht osa, millal süüdistatav seisis kirves käes, käsi tõstetud, ja kannatanu taganes põõsastesse, hoides kätega peast kinni. Tunnistaja K. andis kohtule kindlad ütlused, et just kannatanu oli meelestatud algusest peale agressiivselt, 08.03.2021 ähvardas ta süüdistatavat telefonitsi tapmisega seda tunnistaja juuresolekul, kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, visates süüdistatava suunas metalltoruga siis, kui süüdistatava ja kannatanu vahel on 10 kuni 12 sammu. Tunnistaja T.i kirjeldatu puudutab ilmselt sündmustikku, mis toimus juba pärast tunnistaja K. kirjeldatut metalltoruga viskamist. Tunnistaja K. ja T.i ütlused on kinnitatud ka kirjalike tõenditega. K 1 lk 53-56 09.03.2021 sündmuskoha korduval vaatlusel oli Kiviõlis Viru tn majade nr x ja x avastatud metalltoru. Fotod on lisana olemas. Fotodelt on tuvastatav, et metalltoru avastamise koht asub Viru tn majade x ja x nurgast läheduses (pigem Viru tn x maja poole). Viru tn maja x esimene trepikoda (lugedes Viru tn maja x poolest ja sellega piirnevast nurgast) asub nurgast kaugemal, kui metalltoru asukoht. K 1 lk 89-93 sündmuskohal avastatud metalltoru on asitõendina vaadeldud. Üldpikkus 60 cm, diameeter 2,2 cm, sisemine diameeter 1,65 cm. Seega metalltoru metalliosa paksus 0,55 cm. Metalltoru kaal ei ole uuritud. Seega nimetatud tõenditega on kooskõlas tunnistaja K. ütlused, et sündmus algas sellega, et kannatanu käes oli metalltoru, mille ta viskas süüdistatava suunas, kuid ei tabanud süüdistatavat. Metalltoru maandumise kohta tunnistaja ei näinud. Samas metalltoru avastamise koht, mis on fikseeritud 09.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolliga, vastab loogilises mõttes tunnistaja K. ütlustele, et kannatanu liikus Viru tn x juurest, süüdistatav liikus talle vastu parkla poolt, seega pidigi kannatanu ja süüdistatava kohtumise paik olema Viru tn majade x ja x nurgast läheduses. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 8, näitas tunnistaja K. ristküsitlusel kriminaalasja materjalid k 1 lk 18 fotol 2 (märgistatud vastavalt A ja B), kus oli pargitud süüdistatava auto (kust süüdistatav hakkas liikuma kannatanu suunas) ja kannatanu asukoht hetkel, kui tunnistaja nägi kannatanut. K 7 1 lk 18 fotol 2, arvestades tunnistaja ütlusi, on tuvastatav, et tõepoolest see kohtumise koht võis olla Viru tn majade x ja x nurgakohast läheduses. Kohtu arvates ühtib 09.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll tunnistaja T.i ütlustega selles mõttes, et tunnistaja nägi, kuidas üks meesterahvas, hoides kätega peast kinni taganes põõsastesse. Sel juhul on tunnistaja K., tunnistaja T.i ja 09.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll omavahel kooskõlas selles mõttes, et algul ründaski kannatanu esimesena süüdistatavat metalltoruga, kui nende vahel oli 12 sammu, visates sellega süüdistatava suunas, edasi juhtum võis areneda selleni, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis füüsiline konflikt ja kannatanu hakkas taganema põõsastesse, hoides kätega peast kinni (tunnistaja T.i ütlused). Ehk sündmus toimus mitte kaugel kohast, kus on põõsad. Selles valguses on loogiline, et metalltoru oligi avastatud põõsaste juures sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud kohas. K 1 lk 15-51, 08.03.2021 sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et sündmuskohal on Viru tn maja x trepikoja juures avastatud noatera, (foto nr 7, lk 22), ja selle lähedusest noa käepide (foto nr 12 lk 25). Kohus märgib, et sündmuskoha vaatlusprotokollile ei ole koostatud skeem ega mõõdetud vahemaad objektide vahel, millest tulenevalt on kohtult raske aru saada leitud objektide vastastikust paiknemisest ja seostada neid oma vahel ja kohaga. Nimelt, k 1 lk 15 protokolli tekstist on nähtav, et Viru tn maja x teise trepikoja ees (vaadatuna Viru tn maja x poolt) verekahtlane määrdumine ja trepikoja välisukse poole liikudes lumes on avastatud noatera, märgistatud nr 1 foto nr

1. Ehk on võimalik aru saada, et noatera on avastatud teise trepikoja juurest (vaadatuna Viru tn maja x poolest). Samas lk 22 foto nr 7 ei ole võimalik aru saada, mis trepikoda see on - esimene või teine kui lugeda Viru tn majade x ja x nurgaasukohast. Pole selge sedagi, kui palju neid trepikodasid üldse majas nr x on ja mis kohast algab nö trepikodade nummerdamine (seistes näoga majale nr x kas paremalt või vasakult poolt). Edasi. On võimalik aru saada k 1 lk 15, et liikudes teise trepikojast esimese trepikoja suunas avastati verekahtlane määrdumine nr 2 ( lk 23 foto nr 8) ja määrdumine nr 3 teise trepikoja eest (lk 23 foto nr 8). Sellest kirjeldusest on võimalik aru saada, et Viru tn maja x trepikodade arvestust peeti siiski Viru majade x ja x nurgakohast. Ehk esimene trepikoda on see, mis on esimene maja x ees näoga seistes, lugedes Viru tn majade x ja x nurgakohast. Esimese trepikoja läheduses luugi peal on avastatud noa käepide (lk 23 foto nr 8). Seega, noatera ja käepide on avastatud erinevates kohtades – noatera teise trepikoja ees ja käepide esimese trepikoja läheduses. Noatera ja käepideme vahemaa ei ole selge. K 1 lk 94-96, noatera on asitõendina vaadeldud, selle pikkus on 21 cm, laius 4,5 cm. Verd ei ole avastatud. Fotod olemas. K 1 lk 96-97 on vaadeldud noa käepide, positiivne test vere olemasolule. Seega 08.09.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll, noatera ja käepideme vaatlusprotokoll on kooskõlas tunnistaja K. ütlustega, et kannatanu tuli kohtumisele käes metalltoru ja „pikk“ nuga. Kohus märgib, et tõepoolest nuga, mille tera on 21 cm pikk ja laius 4,5 cm, võib tekitada pealtnägijale muljet, et tegemist on nö pika noaga. Kannatanut küsitleda ei olnud kohtus võimalik tema surma tõttu, mis leidis aset augustis
2. Kohtuistungil olid uuritud kannatanu kohtueelsel uurimisel erinevatel aegadel antud deponeerimata ütlused, seda seoses kannatanu surmaga, KrMS § 291 lg 1p 1 j alusel. Kohus märgib, et KrMS § 291 lg 3 kohaselt kohus võib erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kõik KrMS § 291 lg 3 pp 1 kuni 4 näidatud tingimused. Kohus võttis tõendina vastu prokuröri esitatud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused, 8 sest kannatanu ütlused tema vastu toime pandud isikuvastase kuriteo kohta on oluliselt KrMS § 291 lg 3 p 2 mõttes, kaitsjal ja süüdistataval on käesoleval kohtumenetluses piisavalt võimalust esitada kannatanu ütlustele vastuväiteid lg 3 p 3 mõttes ja vaidlust ei olnud, et ütlused olid kohtueelsel uurimisel saadud isikult vahetult lg 3 p 4 mõttes. Probleem on kohtu arvates selles, et otsustades tõendi vastu võtta või jätta vastu võtmata, ei ole kohtul kuidagi võimalik määrata, kas kannatanu isik annab või ei anna kohtule alust kahelda tõendi usaldusväärsuses KrMS § 291 lg 3 p 1 mõttes. Kohus ei tea kannatanu isikust ega tõendi endast enne tõendi uurimisest midagi, välja arvatud see, et ta on andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi, nagu seda on märgitud süüdistusaktis. Kannatanu kui tõendi allikas ja tema antud ütlused tekitatavad kohtule kahtlusi alles siis, kui tõend on algul vastu võetud KrMS § 296 lg 1 ja 3 alusel ja alles pärast seda avaldab menetlusosaline tõendi kas tervikuna või muul viisil. Siis saab kohus teada kannatanu isikust ja tema ütlustest. Kohus märgib, et kui kohus oleks teadlik asjaolust, et kannatanu on erinevatel aegadel andnud menetlejale oluliselt erinevad ütlused, kaaluks kohus kas jätta kahtlase tõendi allika deponeerimata ütlused tõendina võtmata arvestades KrMS § 291 lg 3 p
3. Konkreetsemalt andis kannatanu järgmisi ütlusi. Viibides haiglas, selgitas kannatanu menetlejale 08.03.2021 ütlustes, k 1 lk 1-4, et ta ööbis ema korteris xxx ja kl 09 paiku läks välja, tahtis jalutada, kui talle vastu tuli tundmatu isik, kes küsis temalt raha peaparandamiseks, kannatanu vastas talle, et too vormistaks ennast tööle. Isik oli mustas jopes, heledad teksad. Isik võttis jope põuest kohe kirve lõi korra kirvega kannatanule vastu pead, kannatanu kukkus maha ja isik lõi teda veel kahel korral vastu pead. Kannatanul hakkas verd jooksma. Isik läks teadmatus suunas. Kannatanu läks korterisse, kus helistas emale, kes kutsus kiirabi. Kohus märgib, et 08.03.2021 on kannatanu menetlejale andnud valeütlusi, jättes teatamata talle kehavigastusi põhjustanud isiku andmeid ja mõeldes välja selliseid asjaolusid, mida tegelikult ei olnud olemas ( kannatanu mõtles välja „tundmatu isiku“ poolt raha küsimise peaparandamiseks, kirjeldas valesti süüdistatava riietust, tegelikult süüdistatava seljas oli heledat värvi jope kapuutsiga ja tumedad püksid k 1 lk 82-87, asitõendi vaatlusprotokoll, salvestis oli kohtuistungil vahetult uuritud). Samad selgitused andis kannatanu 08.03.2021 oma emale N. N.le, kes kinnitas seda oma 08.03.2021 ütlustes, kr asja materjalid k 1 lk 11-
4. K 2 lk 115-116 on asitõendi vaatlus protokoll, millega on fikseeritud tunnistaja N. häirekeskusesse tehtud kõned. Tõepoolest kl 12 paiku 08.03.2021 teatas ta häirekeskusesse, et tema poeg P. N. on saanud haavata. Kel 16 paiku teatas tunnistaja häirekeskusesse, et nüüd teab, kes oli ründaja, kuid nime ei ütle. Teist korda ülekuulamisel 17.03.2021, k 1 lk 57-62, avaldas kannatanu, et tegelikult on talle teada isik, kes teda ründas kirvega 08.03.2021, kuid kannatanu keeldub ütluste andmisest, sest ei taha rääkida toimunust, ta kardab oma ja oma vanemate elu pärast. Eesmärgiga saada andmed kannatanu isiku kohta tema kui tõendi allika usaldusväärsuse hindamiseks uuris kohus oma algatusel kannatanut iseloomustavaid andmeid KISst ja kandis need menetlusosalistele ette kohtuistungil, 21.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 1-
5. Kannatanu oli kohtuasjas 1-13-3671 karistatud vangistusega 7 aastat 1 kuu ja 6 päeva erinevate kuritegude toimepanemise eest, muuhulgas

§ 118

lg 1 p 1 ja 200 lg 2 alusel (eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamine ja röövimine). Isik vabanes maakohtu 11.12.2018 kohtumääruse alusel enne tähtaega ilma käitumiskontrollita, sest tema suhtes oli kohaldatud väljasaatmine Venemaale. Isik tegelikult välja saadetud ei olnud, vaid jätkas elamist Eestis. Isikule oli esitatud 9 süüdistus esimese astme narkokuriteos kohtuasjas 1-21-8392, vastavalt süüdistusele 08.03.2021 seisuga tegeles isik grupilise narkokäitlemisega (mis oli lõpetatud 13.09.2022 kohtumäärusega seoses isiku summaga augustis 2022, teiste isikute suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus kohtuasjas 1-22-1322 ). Veelgi, isik oli vahistatud 05.12.2021 kohtumäärusega kohtuasjas 1218376 seoses kahtlustusega

§ 214lg 2 ja 183 järgi (väljapressimine, kannatanu J.

J., isik nõudis kannatult raha, kasutas vägivalda ja ähvardas kannatanult elu võtta; P. N.i kodust leiti narkokäitlemisele osutavad objektid). Kannatanu N.i kohta kohtu käsutuses olevatest andmetest nähtub, et ta on olnud seotud narkokäitlemisega, on toime pannud ka esimese astme isikuvastased ja varavastased kuriteod, kandis pikaajalist vangistust ja ka

1. a tegutses vägivaldselt teise isiku suhtes, mille tõttu oli vahistatud detsembris
2. Selles valguses on kohtu arvates oleks pehmelt öeldes liialdus arvata, et selline kannatanu kardab enda ja oma vanemate elu pärast ega julge öelda, kes teda ründas 08.03.
3. Kohtu arvates, ei ole välistatud hoopis muu põhjus, miks kannatanu andis algul valeütlused, püüdes menetlejat eksitada, siis keeldus ütluste andmisest, tuginedes hirmule ründaja ees. Kannatanule oli teada juhtumi tegelikud asjaolud, et just tema oli see, kes 08.03.2021 esimesena ähvardas süüdistatavat tappa ja kui süüdistatav saabus kohale, ründas kannatanu teda esimesena, visates süüdistatava suunas metalltoruga (tunnistaja K. ütlused). Arvestades kannatanu olukorda (ta oli varasemalt vabastatud raske isikuvastase kuriteo ees mõistetud karistuse kandmisest enne tähtaega ja kuulus tegelikult väljasaatmisele, mille mingil põhjusel jättis riik täitmata, ja et tema suhtes on menetluses kriminaalasi 1-21-8392 narkokäitlemises), oli tal reaalne oht, et järjekordse isikuvastase või muu kuriteo kahtlustuse puhul, kohaldatakse tema suhtes vahistamist. Ehk hirm kannatanul võis olla küll, kuid mitte enda või vanemate elu pärast, vaid hirm olla kaasatud järjekordsesse kriminaalmenetlusse kahtlustatava staatuses. S. J. ja T. L. ütlused (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 1-7) ja tunnistaja J. K. telefoni sõnumitest väljavõtted k 2 lk 202-208 kinnitavad ühiselt mõistetavalt, et kannatanu ähvardas süüdistatavat lõigata ribadeks, tappa ja põletada tema autot 02.03.2021, 04.03.2021 ja 08.03.
4. Kannatanu tuli 08.03.2021 tunnistaja S. J. korterisse, vehkis noaga ja ähvardas süüdistatavat ridadeks lõigata, küsides kus süüdistatav hetkel on, millest tunnistaja teavitas süüdistatavat telefoni teel. Kannatanu tegi tunnistajale L. ettepaneku koos anda süüdistatavale peksa ja viimase keeldumisele lõi tunnistajat vastu näkku. Eeltoodud tõendid on kooskõlas tunnistaja K. ütlustega selles mõttes, et 08.03.2021 just kannatanu oli see, kes oli meelestatud agressiivselt süüdistatava suhtes ja soovis ja süüdistatavaga füüsilist konflikti. Sellest tulenevalt võis olla kannatanul ka motiiv andes ütlusi, hakata neid korrigeerima enda kasuks, moonutada tegelikkust või hoopis keelduda teo toimepanija isiku kohta rääkimisest, muidu tuleks kogu kannatanu tegevus esile ja menetleja saaks teada kannatanu poolt korduvalt väljendatud ähvardustest süüdistatava aadressil. Kolmandat korda 19.04.2021 ülekuulamisel, k 1 lk 63-67, tunnistas kannatanu, et tal olu suhe J. G.ga (praegu tunnistaja K.) ja pärast läksid lahku. Nad suhtlesid telefoni teel. Siis otsustasid nad taastada suhteid. Kannatanu ei teadnud, et tunnistajal on suhe süüdistatavaga. Süüdistatav on tema tuttav, koos töötasid, hiljem hakkas süüdistatav tarvitama narkoaineid. Kannatanu soovis jätkata suhteid tunnistajaga. Tunnistaja soovis 08.03.2021 kannatanuga kohtuda ja kannatanu oli nõus. Vestlus oli telefoni teel ja kannatanu kuulis, et tunnistaja kõrval on süüdistatav. Kannatanu tunnistas, et enne seda ta kirjutas süüdistatavale sõnumeid – „ütlesime teineteisele jõhkrusi“. 10 Kohtumisele otsustas kannatanu võtta 1-meetrilise metalltoru ja kööginoa pikkusega umbes 25 cm. Ta oli oma trepikoja juures, kui autoga saabus süüdistatav, kes väljus autost. Süüdistatava käes oli kirves ja armatuur. Süüdistatav jooksis kannatanu suunas. Alates sellest hetkest ei mäleta kannatanu asjaolusid hästi. Süüdistatav tõstis kirve löömiseks. Kannatanu viskas tema suunas metalltoruga, kuid ei tabanud. Süüdistatav oli kannatanu asukohast 10 meetri kaugusel. Süüdistatav jooksis temani ja lõi kirvega vastu pead, hakkas verd jooksma. Kannatanu kükitas ja mäletab veel üht lööki pähe ja kaks lööki kuklasse. Kannatanul oli müts peas. Teadvust ei kaotanud. Peale lööki kannatanu läks ise koju. Kannatanu on kohtueelse uurimise käigus andnud erinevaid ütlusi, seega tekitab kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsus kohtule tõsiseid kahtlusi. Kohtulikul arutamisel ei ole võimalik kannatanut küsitleda. Arvestades KrMS § 15 lg 3 sätestatut, mille kohaselt kohtulahend ei või tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele ega tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, tugineb kohus kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ainult osas, milles need ütlused leiavad kinnitust teiste tõenditega ega nendega vastuolus. Kannatanu 19.04.2021 ütlustes on märgitud, et süüdistatava autot varjas teatud määral teine sõiduk - mikrobuss. See ütlus võib tekitada kahtlusi, kas tunnistaja K. (kes andis ütlusi, et just kannatanu ründas süüdistatavat esimesena metalltoruga, visates sellega kannatanu suunas) on midagi näinud üldse. Selles osas on kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K. andnud ammendavaid vastuseid, mille pinnal on kohtul piisavalt alust arvata, et nii palju nagu tunnistaja väidab, oli süüdistatava ja kannatanu vastastikune tegevus talle nähtav. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 7: „K kui teie istusite autos ja märkasite väljas P. N.it, millisel istmel autos istusite V kõrvalistmel K kus P.it märkasite, paremal, vasakul, ees V vasakul pool K kas midagi varjas ka osaliselt teie vaadet P.ile V auto seisis K te ikkagi nägite, et ühes käes oli nuga ja teises käes metalltoru V ma vaatasin, et P tuleb ja istusin tagasi oma kohale K kallutasite end et paremini näha V jah „ Kannatanu ütlused, et süüdistatav tõstis kirve löömiseks ja kannatanu viskas tema suunas metalltoruga, ei ühti kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K. ütlustega. Tunnistaja selgitas, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli vähemalt 10 sammu (11 sammu kuni 12 sammu) ja kannatanu esimesena viskas süüdistatava suunas metalltoruga. Tunnistaja ei avaldanud kordagi, et enne seda vahetult tõstis süüdistatav käe kirvega löömiseks või teeks löömisele suunatud liigutusi. Kohus selgitab, et kui süüdistatava ja kannatanu vahel on 10-12 sammu, ei ole vajadust tõsta kirve löömiseks ehk valmistuda löömiseks, sest potentsiaalne ohver ei ole kättesaadav. Kohus suhtub sellisesse kannatanu väitesse väga kriitiliselt, leiab, et selline kannatanu ütlus on antud eesmärgiga õigustada metalltoruga viskamist süüdistatava suunas, ja tugineb tunnistaja K. ütlustele, mille kohaselt just kannatanu oli see, kes esimesena kasutas metalltoru ründeks ja viskas sellega süüdistatava suunas. Kohus märgib, et kirjeldatud kannatanu tegevus vastab teise isiku suhtes füüsilise ründe tunnustele. Ei ole välistatud, et kannatanu nägi süüdistatava käes kirvest, ei ole välistatud, et süüdistatav 11 liikus kannatanu suunas piisavalt kiiresti ja süüdistatava liikumise iseloomust võis kannatanul tekkida hinnanguline subjektiivne hinnang, et süüdistatav tõstab käe kirvega löömiseks. Nuga oli avastatud sündmuskoha vaatlusel 08.03.2021 kahes osas eraldi kohtades – noatera teise ja käepide esimese trepikoja läheduses, ja tunnistaja K. kinnitas, et süüdistatava ja kannatanu vastastiku tegevuse algushetkel oli pikk nuga kannatanu käes. Ei ole selge süüdistatava käes olnud ( k 1 lk 84 foto nr 4) teise objekti saatus. Igal juhul, kui süüdistatav tuleb autosse tagasi (k 1 lk 85 fotod nr 6 ja 7, samuti salvestis), on tema käes nähtav kirvega sarnane ese, mitte aga teine ese, millest annab ütluse kannatanu 19.04.2021, nimetades eset armatuuriks. See objekt „armatuur“ sündmuskohalt avastatud ei ole, kuid selle olemasolu süüdistatava käes ei saa seada kahtluse alla – see on selgelt nähtav nii fotol lk 84 kui ka vastaval salvestisel – süüdistatav liigub käes on kirves ja teises käes piklik ese. Armatuuri käes kandmise (ja kasutamise) fakti ei eitagi süüdistatav ise (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10). Määrdumised lumel, märgistatud nr 2 esimese trepikoja juures (läheduses ka noa käepide) ja nr 3 teise trepikoja ees (läheduses ka noatera), on inimese veri (k 1 lk 15, Hexagon Obti testi alusel). Määrdumine nr 3, k 1 lk 24 foto 10, on määrdumisest nr 2 ulatuslikum. Veretaolised tilgad viivad määrdumiste kohtadest Viru tn X trepikojani ja edasi trepikotta ja korterisse nr X, kus elas kannatanu (08.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll). Ülalnäidatud faktilised andmed (inimese verejäljed lumel, noatera ja käepideme asukoht) annavad kohtule võimaluse lokaliseerida sündmuse paika tuginedes objektiivsetele andmetele. Faktiliste asjaolude kogumi tuvastamise seisukohalt on kohtu arvates olulised tunnistaja K. ütlused (09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2-4). Tunnistaja on kõrvaline isik, kes nägi sündmuse pealt esimesel korrusel asuva korteri aknast, 2 meetri kauguselt. Akna all olevad põõsad ei takistanud vaatevälja. Oluline on see, et kannatanu korter asub Viru tn maja x teises trepikojas (tunnistaja selgitas - teine trepikoda lugedes Viru tn x majast. Kohus märgib, et just teise trepikoja läheduses oli avastatud noatera ja suurem veremäärdumine lumel nr
5. Tunnistaja selgitas, et hommikul, olles kodus, kuulis ta Viru tn x maja juurest karjeid. Minut hiljem nägi ta Viru tn x maja juurest jooksmas kaks meesterahvast, üks jooksis teise järele ja tunnistaja kuulis fraasi „löön sind kirvega“. Ründaja kirvega jooksis kannatanu järele. Kannatanu käes midagi ei olnud. Ründaja karjus, vehkis kirvega ja liigutused kirvega olid ringikujulised (tunnistaja näitas kohtusaalis nagu löögiliigutusi - tõstis käe üles ja siis lasi alla). Kannatanu oli asendis seljaga ründaja suhtes. Kannatanu ja ründaja vahel oli 1 meeter umbes nii, et kui ründaja tegi liigutuse kirvega kannatanu suunas, siis veidikest jäi puudu, et kirves oleks tabanud pead. Kirves oli nagu töös kasutatud, määrdunud. Ühel hetkel tabas ründaja kannatanu pealae piirkonnas ja kannatanu kukkus maha. Tunnistaja arvas, et juba laip on. Lühikese aja kestel, kui tunnistaja tahtis võtta kätte telefon helistamiseks, tõusis kannatanu püsti. Kannatanu võttis kootud mütsi peast ja hakkas verd jooksma üle näo. Ründaja nagu kadus ära. Kannatanu läks aeglaselt Viru tn maja x suunas ehk nagu tagasi. Kohus märgib, et ei ole alust kahelda tunnistaja K. ütluste usaldusväärsuses. Ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, millel oleks võimalik kahtlustada tunnistaja eksimust. Tunnistaja nägi osa sündmusest, vaatevälja takistavaid asjaolusid ei olnud, ööpäeva valgeajal, esimese korruse aknast ning sündmus leidis aset sisuliselt korteri akna ees (sellele osutavad sündmuskohal avastatud veremäärdumine lumel nr 3 ja sama koha läheduses avastatud noatera). Ainuke kohtu arvates silmatorkav vastuolu tuvastatud asjaoludega seisneb selles, et tunnistaja ütluste järgi oli ründaja seljas tume tööriietus ja helkurvest (heledat värvi), 09.02.2023 kohtuistungi 12 protokoll lk
6. Tunnistaja K. ütluste ja asitõendi vaatlusprotokolliga k 1 lk 82-87 on tuvastatud, et süüdistatava seljas oli heledat värvi pikem talvejope kapuutsiga. Kindel, et see ei olnud tume tööriietus ega helkurvest. Selline faktiline lahknevus tõesti võib tekitada kahtlust, kas tunnistaja on asjaolude tajumisel ja edastamisel adekvaatne ja räägib just 08.03.2021 sündmusest. Kohus on järgmisel seisukohal. Tegemist on tunnistaja K. ütluste ilmse eksimusega ja eksimuse põhjus ei ole kohtule teada. Tunnistaja andis ütlusi kohtuistungil kindlalt, vastates küsimustele loogiliselt ja selgelt. Näidatud faktiline vastuolu (ründaja riietus) ei ole kohtu arvates sellise tähendusega, mis võiks seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Tunnistaja ütlused on kooskõlas 08.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolliga - tõepoolest, kui kannatanu jooksis tunnistaja vaateväljas, ei olnud tema käes enam metalltoru (metalltoru oli varem visatud ja asus Viru tn majade X ja X nurgakoha läheduses) ega nuga (noa käepide on avastatud esimese trepikoja läheduses); kannatanu kukkus maha, võttis mütsi peast ja tal hakkas üle näi verd jooksma (teise trepikoja juures on avastatud suurem veremäärdumine); kannatanu tõusis püsti ja läks aeglaselt Viru tn maja X suunas (veretilgad viivadki kannatanu trepikoja juurde Viru tn maja X). Ei ole ühtki alust arvata, et tunnistaja K. kirjeldab mingit muul ajal asetleidnud muud juhtumit. Tunnistaja kinnitas täpsustavale küsimusele, et see oligi ainuke selline tema jaoks häiriv juhtum, rohkem midagi sarnast ei ole ta näinud (09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 4). Seega faktilises mõttes on tuvastatud, et Kiviõli Viru tänava maja juures kohtumisele saabus süüdistatav kirve ja armatuuriga käes, kannatanu - noa ja metalltoruga. Kohtumise abivahendid – metalltoru, nuga ühel poolt ja armatuur, kirves teiselt- osutavad jõudude tasakaalule. Mõlemad eeldavad, et vastaspool ilmub kohale sooviga asju klaarida ja võib tekkida ka ohtlik konflikt, ka füüsiline, ,muidu süüdistatav ja kannatanu ei olnuks võtnud kaasa kirjeldatud esemete arsenali (see tuleneb kannatanu 19.04.2021 ülekuulamisprotokollist lk 65 k 1 ja mida ei eita süüdistatav ise, öeldes, et minnes kohtumisele „ma sain aru et ma riskin oma eluga“ (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10 ja 12). Ajalises järjestikus areneb sündmus faktoloogiliselt järgmiselt. Esimesena füüsiliselt ründab kannatanu, visates 10-12 sammult (süüdistatava väitel 3 meetri kaugusel, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10) süüdistatava suunas metalltoru. Seda nägi tunnistaja K., 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk
7. Järgmine sündmuse osa on tuvastatav tunnistaja T.i ütlustest, 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 11-
8. Tunnistaja näeb kuidas kaks meesterahvast räägivad, mehed olid üks teise vastu seistes, möödus nendest 10 meetrit ja kuulis karje, pööras ringi vaatas korraks, nägi, et üks on seistes kummargil ja hoidis peast kinni ja teise mehe käes on kirves. Käsi kirvega oli ülevalttõstetud asendis. See mees, kes hoidis kätega peast kinni, taganes põõsaste suunas. Sel hetkel oli tunnistaja ja meeste vahel 15-20 sammu, kusagil 20 meetrit. Verd tunnistaja ei näinud. Tunnistaja T.i ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega lk 66 k 1, et süüdistatav lõi kannatanut lauba piirkonda. Tunnistaja T. ei näinud löömist, kuid kirjeldas, kuidas mehed olid asendis üks teise vastu lähestikku ja pärast üks hoidis kätega peast kinni ja teisel oli käsi, milles oli kirves, üles tõstetud. 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10 süüdistatava väitel lõi ta kannatanut armatuuriga vastu laupa. Ehk selles osas seisneb süüdistatava ja kannatanu ütluste erinevus selles, kas löömiseks kasutas süüdistatav kirvest või armatuuri. Siinjuures märgib kohus, et ei pea olema ekspert, et tõdeda - kirves omab teral piiratud pinnaga serva, kui seda ka armatuur, arvestades kuidas armatuuri on süüdistatav kirjeldanud, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13 ja 14, 13 neljakandiline armatuur ühe tahe pikkus umbes 8 mm. Eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise poolest ei ole kohtu arvates suurt vahet, kas vastu pead löömiseks kasutati kirvest või kirjeldatud metallist armatuuri. Süüdistatav tunnistas, et kakluse kestel lõi kannatanut kuni 4 korda armatuuriga, ühel korral vastu laupa ja kuni kolme korra vastu pead, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk
9. Süüdistatav tunnistas, et lõi ühe korra kirvega kulmude vahel olevale piirkonda, see oligi viimane löök, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk
10. Seega süüdistatav iseenesest ei välista kirve ega armatuuri kasutamist löömiseks. Järgmine sündmuse osa on tuvastatav tunnistaja K. ütlustest. Ei ole saadud kinnitust, et esimesest löögist pea (lauba) piirkonda (tunnistaja T. nägi momente enne ja võimalik et pärast löömist, verd ei näinud) oleks kannatanul kohe hakanud jooksma rohkelt verd ja ta oleks vajunud (nagu kannatanu väidab), tunnistaja T.i ütluste järgi isik „hakkas põõsastesse taganema“, 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk
11. Tunnistaja K. nägi järgmist etappi sellisena - ründaja jooksis kannatanu järele (kannatanu jooksis ka) ja tegi liigutusi kirvega ja üks liigutus tabaski kannatanu pealae piirkonda ehk rünnati tagant poolt. Selles osas on kannatanu ütlused, et ta sai löögi otsmiku piirkonda, kooskõlas tunnistaja K. ütlustega. Kannatanu kukkus maha, ründaja lahkus. Kannatanu võttis mütsi peast ja hakkas üle näo verd jooksma. Kannatanu tõusis püsti ja suundus koju. Pärast seda sündmus lõppes. Kukla piirkonda vigastuse saamise asjaolud (foto lk 74 k 1) ei ole tuvastatud. Samas ekspertiisi järeldused (alljärgmised), kinnitavad vähemalt kolm raievahendiga tekitatud haava. See ühtib süüdistatava enda ütlustega, et ta lõi mitu korda armatuuriga kuni 4 lööki laupa ja vastu pead ja ühe korra kirvega kulmude vahel. Kannatanu oli fotografeeritud 19.04.2021 ülekuulamisel k 1 lk 72, fotol on nähtav arm laubal, veidi vasakul. K 1 lk 73 ja 74 fotod - kannatanu pealae ja kukla piirkonnas on visuaalselt nähtavad armid, arvu ei ole võimalik määratleda. K 1 lk 123 kohtuarstliku ekspertiisi aktist ei nähtu, millega võib seostada k 1 lk 72 fotol olevat vigastust (arm laubal). Ekspertiis on tehtud üksnes ravidokumentide alusel, kannatanut ekspertkohtuarst ei näinud (mistõttu ei ole selge isegi haavadest jäänud armide õige paiknemine kannatanu pea piirkonnas ega nende õige arv). Ravidokumentide alusel on ekspert tuvastanud, et 08.03.2021 Ida-Viru Keskhaiglas avastati 3 veritsevat lõikehaava 6-8 cm pea piirkonnas. Patsiendi sõnul teadvust ei kaotanud. Diagnoositud põhihaigusena subduraalne traumaatiline hemorraagias, kaasuva haigusena - lahtine koljuvõlvimurd. Tartu Ülikooli kliinikumis avastati peas 4 haava, mis olid õmmeldud Ida-Viru Keskhaiglas. Tartu kliinikumi tuvastatud haigus - peapiirkonna hulgivigastused. Ekspert leiab, et kannatanul esinesid haiglasse pöördumisel kolm haava koljuluude vigastusega kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis tekkisid terava raievahendi, milleks võis olla kirvetera, toimel. Kukla piirkonnaga seostavat koljuluumurdu ega muud kehavigastust kohus ekspertiisi alusel ei näe. Eksperdi arvamus ravidokumentide alusel kannatanu avastatud kehavigastuste kohta on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaolude kogumiga, et kannatanu sai pea piirkonda mitu lööki (kuni 3-4 lööki, arvestades haavade arvu haiglasse saabumisel) raievahendiga. Kuna eksperdile ei olnudki esitatud küsimus, kas kehavigastused võisid olla põhjustatud metallist neljakandilise armatuuriga, mille ühe tahe laius kuni 8 mm, ei saa välistada armatuuri raievahendina kasutamist. 14 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6, tunnistaja K. ei mäleta, kas kannatanu peas oli müts või kapuuts 08.03.
12. Süüdistatav ei ütle konkreetselt kas müts oli kannatanu peas, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12, mainib kindlalt, et kapuuts ei olnud peas. Samas vastates kohtu küsimustele, kinnitab (sama lk 12), et kui ta lõi kannatanule armatuuriga vastu pead, kummardas kannatanu pea ette ja sellises olukorras ta ei välista, et löök võis tabada kukla piirkonda. K 1 lk 66, kannatanu kinnitas ütlustes, et tal oli müts peas, kui ta sai löögid pähe. Ka tunnistaja K. osutas faktile, et kannatanul oli müts peas ja kannatanul hakkas verd tulema. K 1 lk 175 pöördel nähtub, et kannatanu korteris avastatud müts on pakendatud nr
13. K 1 lk 99102, 31.03.2021 asitõendite vaatlusprotokoll, sellest tuleneb, et mütsil on avastatud kahjustus pikkusega 35 mm, Tetrabase test vere peale on positiivne. Seega on ülalnäidatud tõendid omavahel kooskõlas ja nende alusel võib teha järelduse, et löökide saamisel ajal oli kannatanu peas vaadeldud müts. K 1 lk 175 pöördel on tuvastatav, et kannatanu korteris on avastatud jope ja pakendatud nr
14. K 1 lk 102-107, sama vaatlusprotokoll, millest tuleneb, et kannatanu jopelt on avastatud veremäärdumised ja kanga kahjustused. Jopel rinna kõrgusel on avastatud veretaoline määrdumine ja Hexagon Opti testi abil on tuvastatud inimese vere olemasolu. Samuti veretaolised määrdumised on avastatud vasakul varrukal ja kapuutsil. DNA proovid võetud. Süüdistatava jope, hele-pruunikat värvi parka stiilis; on avastatud läbiotsimisel ja süüdistatav andis selle välja vabatahtlikult k 1 lk 112 . Selle vaatluse protokoll k 1 lk 115,118 ja foto lk 116117, verd jopelt avastatud ei ole. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 5 on tunnistaja K. selgitanud, et liivakarva värvi parka oli süüdistataval seljas, kui toimis konflikt kannatanuga. Jope kirjeldus ja asitõendi vaatlusprotokolli lisa foto lk 116 -117 k 1 ühtib täielikult k 1 lk 84 foto 4 ja lk 85 foto 6ja salvestisega jäädvustatuga. Süüdistatav ise ka ei eita, et sündmuse kestel oli tema seljas jope 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk
15. DNA ekspertiisid ei olnud võetud proovides läbi viidud. Süüdistatava ütluste järgi ta ei eita, et lõi kannatanut süüdistuses näidatud ajal ja kohas metallist armatuuriga kuni neli korda – ühel korral vastu laupa ja kolmel korral vastu pead ja löögid võisid tabada ka kukla piirkonda, samuti lõi ühe korra kirvega tabades kannatanu näo piirkonda kulmude vahel. Samuti lõi ta kirvega kannatanu käe piirkonda ja sellega lõi kannatanu käest välja noa, mille tagajärjel läks nuga katki. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tema tegevus oli tingitud üksnes soovist ennast kaitsta, sest kannatanu oli algusest peale agressiivne, ähvardas teda tappa, põletada auto maha, 14.03.2023 kohtuistungi protokoll lk
16. Nimetatud asjaolud on kinnitatud k 2 lk 201-206, tunnistaja K. mobiiltelefoni sõnumitega: kannatanu teatab, et läheb kohe teda tappa, et ta lõikab mõlemad ribadeks, nõuab, et tunnistaja ütleks talle, kus V. (tunnistaja ütluste järgi V. on süüdistatav Veršinin) praegu on, kohe tema buss põleb maha. Kannatanu agressiivne meelestus süüdistatava suhtes ja agressiivne käitumine 08.03.2021 on kinnitatud tunnistajate S. J. ja T. L. ütlustega, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2-
17. Kannatanu ähvardas tunnistaja J.le öeldud sõnades süüdistatavat ribadeks lõigata, käes oli suur nuga, ta vehkis sellega; nõudis, et tunnistaja L. läheks koos kannatanuga andma süüdistatavale peksa, ja kui tunnistaja keeldus sellest, lõi kannatanu tunnistajat rusikaga näkku. 08.03.2021 sündmuse algul süüdistatav tõstis kirve üles ja ütles kannatanule hakkame rääkima, kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, viskas tema suunas metalltoruga 3 meetri kaugusel. Süüdistatav selgitas, et pärast metalltoru viskamisega püüdis kannatanu teha liigutusi noaga nagu 15 tahaks rünnata noaga, pani noa ühest käest teise, vastuseks lõi süüdistatav kannatanule armatuuriga vastu laupa,14.02.2023 protokoll lk
18. Edasi püüdis süüdistatav lüüa noa käest välja kirvega ja lõi armatuuriga vastu pead, see nuga saigi pihta kuidagi, kukkus maha ja kirvega lõi süüdistatav vastu nuga. Kannatanu püüdis armatuurist kinni võtta. Süüdistatav osutas vastupanu ja selle käigus hoidis ühe käega armatuurist ja teisega lõigi kirvega näo piirkonda. Kannatanu nagu taganes ja istus tagumikule ja taas tõusis püsti, algas verejooks ja müts oli peas. Süüdistatav tunnistas, et ta vehkiski kirvega, oli sellises seisundis karjus, et teda provotseeritakse. Süüdistatav nägi, et kannatanul on verd tulemas peas. Kannatanu hakkas oma maja suunas minema, tema aga auto suunas Ta küsis kannatanult, kas kiirabi vaja. Kannatanu läks koju. 14.02.2023 protokoll lk
19. Kohus märgib, et kui võtta süüdistatav ütlusi tervikuna nende ajalises kulgemises ja võrrelda objektiivsete tõenditega, samuti tunnistajate ütlustega, tuleb tõdeda, ega ole süüdistatava ütlused millegagi põhimõttelises vastuolus. Vastupidi. Metalltoruga viskamine on kinnitatud tunnistaja K. ütlustega. Metalltoru on avastatud sündmuskohal. Vaidlust selles osas ei olegi. Armatuuri kasutamist süüdistatav ei eita. Piklik armatuuriga sarnane ese on nähtav asitõendi vaatlusprotokolli alusel k 1 lk 84 ja salvestisel, mida kohus uuris kohtuistungil vahetult. Vaidlust asjaolus ei ole. Kannatanul avastatud kehavigastused, nende iseloom ja tekkemehhanism, kuidas see on kirjeldatud ja tuvastatud kohtuarstliku ekspertiisiaktis k 1 lk 123, mitmed haavad pea piirkonnas, mis on tekkinud raievahendi abil, ühtivad süüdistatav ütlustega, et ta lõi kannatanu pea ja näo piirkonda kirve ja armatuuriga, võimalik tabas ka kukla piirkonda. Vaidlust ka ei ole. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on kinnitatud süüdistatava esitatud asjaolu, et nuga oli katki löödud – see on avastatud sündmuskohalt kahes osas, noatera ja käepide erinevas kohas. Vaidlust ka ei ole. Tunnistaja T.i ütlustega on kinnitatud süüdistatav ütlused, et ta tõstis kirve ülesse ja ütles hakkame rääkima – tunnistaja T. nägi, kuidas käsi oli tõstetud selles oli kirves. Ta nägi, et kannatanu hoidis peast kinni ja taganes põõsastesse, kuid lööki ta ei näinud, vaatas lühikest aega. Ka süüdistatav kinnitas, et ta lõigi vastu laupa kirvega ja kannatanu ühel hetkel istus tagumikule, kuid pärast seda tõusis taas püsti. Kohtu arvates sündmustiku faktoloogiline skeem annab aluse arvata, et tunnistaja T. ja süüdistatav annavad ütlused ühe ja sama sündmuse osa kohta, kuid teatud erinevused sündmuse kirjeldusel võivadki olla tingitud sellest, millistel asjaoludel on tunnistaja ja süüdistatav sündmuse näinud-tajunud. Millest vaatenurgast süüdistatav ja tunnistaja fakte tajunud ja kuidas nad faktid kohtule edastavad. Süüdistatav oli sündmuses aktiivne tegelane, ta ei näinud seda nö kõrvalt, vaid kirjeldab oma tegevusi nagu oskab ja mäletab; tunnistaja nägi sündmuse pealt väga lühikest aega, mille tõttu võibki tema tajutud faktide kogu olla katkendlik. Näiteks lööki kirvega tunnistaja ei näinud, kuigi süüdistatav seda ei eitagi. Kohus märgib, et sama olukord tekib süüdistatava ütluste kõrvutamisel tunnistaja K. ütlustega. Kohus on tuvastanud, et tunnistaja K. ütlused on usaldusväärsed ja nendes kahelda ei ole alust. Kohtuliku arutamise tulemine võib algul tekkida arusaam, et tunnistaja K. ütlused lükkavad ümber süüdistatava ütlused, kes eitas kohtuistungil K. ütlusi selle kohta, nagu oleks ta ajanud kannatanu taga ja püüdis korduvalt tabada kannatanut kirvega, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk
20. Süüdistatav kirjeldas kirvega tegutsemist järgmiselt, mainitud protokoll lk
21. „ … käes oli kirves ja kirve küljega lõin näo piirkonda. … mul oli šokk, sain aru, et nuga on juba käepidemeta, toru 16 on kuskil eemal, tema seisab mul parema kätt ja siis hakkasin juba karjuma. Võib olla ma isegi vehkisin kirvega ja ütlesin, et kas peaksin sind kirvega lööma, mida teil minust vaja on provokaatorid….“. Lk 12 14.02.2023 protokoll, süüdistatav selgitas, et K. võiski näha sündmuse viimast osa, kui kannatanu tiris tema käes armatuuri. Tunnistaja K. siiski mingit armatuuri ei näinud, vaid mainis kindlalt kirve kohta. 09.02.2023 kohtuistungi protokoll K. kirjeldas sündmust järgmiselt: Lk 2 „läksin akna juurde,… pühkisin tolmu,…kuulsin Viru x maja juurest karjeid…. mitte rohkem kui 1 minut, minu vaateväljas jooksid kaks meesterahvast,… üks on kannatanu ja teine kallaletungija, karjus esimene meesterahvas, kes jooksis teise meesterahva järele, viimane fraas, mida kuulsin oli et löön sind kirvega….“. Kohus märgib, et kui võrrelda süüdistatava ja tunnistaja kirjeldatud olukordi, siis on nähtav, et sündmus põhiline faktoloogiline skeem jääb samaks nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlustes – karjumine, kas meesterahvast, süüdistatava poolt oli väljendatud sõnad, et lööb kirvega kannatanut. Kuigi süüdistatav otseselt seda ütlustes ei selgita, pole vaidlust asjaolus, et sündmus leidis aset teatud piiratud kohas - Viru tn maja x teise ja esimese trepikoja vahelisel alal, mis ei ole mõõdetav siiski 1 meetri suuruses. Ka süüdistatav selgitas ütlustes 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13, et 20 meetri raadiuses oli kõik ära tallatud. Selle ala suurus võib hinnata visuaalselt sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel k 1 lk 15-27 (koos fotodega). Näiteks noatera ja käepide on avastatud erinevates kohtades – üks on teise trepikoja juures, teine esimese trepikoja juures (see oli konflikti juba nö aktiivne faas, kui süüdistatav enda sõnade kohaselt lõi noa kannatanu käes välja ja lõi kirvega vastu nuga, see läks katki). Kohus soovib öelda, et süüdistatav ja kannatanu ei jäänud kogu sündmuse käigus samale kohale, vaid tõepoolest liikusid aktiivselt. Kuna tegemist oli füüsilise konfliktiga, ongi loogiline, et selle käigus liikusid süüdistatav ja kannatanu lähestikku või üks teise järele, ja ei ole välistatud, et süüdistatav jooksis ja kannatanu sama. Nagu seda kirjeldabki tunnistaja K.. Süüdistatav ei eitanud kunagi oma ütlustes tema ja kannatanu asukohtade muutmist konflikti kestel. Seega, kohus ei näe tunnistaja K. ja süüdistatava ütlustes põhimõttelist vastuolu. Süüdistatav ei eita, et konflikti käigus ta vehkis või olla kirvega, 14.02.2023 protokoll lk
22. Sama väidab ütlustes ka tunnistaja K., 09.02.2023 protokoll lk 2: „ Ründaja jooksis, karjus ja vehkis kirvega. Liigutused kirvega olid ringjoonelised,… tõstis käe üles ja lasi alla…“. Süüdistatava ja tunnistaja ütlused lahknevad siinjuures selles, et tunnistaja väitel üks löök kirvega tabaski kannatanu pead, kannatanu oli asendis seljaga süüdistatava suhtes, protokoll lk
23. Süüdistatav just sellist viisi löömist ei kinnitanud. Küll aga kinnitab süüdistatav armatuuriga löömist vastu pead korduvalt ja ühe korra kirve küljega näo piirkonda. Kohus leiab, et selles konkreetses momendis jäävad kohtul kõrvaldamata kahtlusi, mida enam ei ole võimalik millegagi kontrollida. Kas süüdistatav tõesti tabaski pannatanu pead kirvega, kui kannatanu oli asendis seljaga süüdistatava suhtes, nagu väidab tunnistaja K.? Või tegelikkusele vastab süüdistatava väide, et ta vehkis küll kirvega, kuid vastu pead sellega ei löönud? Fakt, et kannatanu kohe võttis mütsi maha ja tuli rohkelt verd, nagu selgitas tunnistaja K., ei ole vastuolus süüdistatava ütlustega, sest ta kinnitab, et lõi korduvalt kolmel korral kannatanule vastu pead ja võis tabada kukla piirkonda, sest kannatanu kummardas pea ette, tuli verd peast. Nagu kohus juba varasemalt osutanud, väitis tunnistaja K., et süüdistatava seljas oli tööriided ja helkurvest, mille kohta on usaldusväärselt tuvastatud, et see ei vasta üldse tõele. Süüdistatava seljas 17 oli heledat värvi kapuutsiga pikem talvjope parka stiilis. Seega ei ole välistatud, et tunnistaja K. võib ka teatud asjaoludes eksida, arvestades tema vanust. Sellises olukorras leiab kohus, et KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlust tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus leiab, et on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt pähe raievahendiga (milleks kohtu arvates võib olla kirves, seda vastavalt ekspertiisiaktile, ja ei ole välistatud et ka neljakandiline metallist armatuur, mis on samuti terava servaga nagu kirveski). Kuid ei ole kohtu arvates piisavalt mõistlikult tõendatud, et raievahendi ühe löögi ajal oli kannatanu asendis seljaga süüdistatava suhtes. Kohus leiab tuvastatuks, et 08.03.2021 süüdistuses määratud ajal ja kohas lõi süüdistatav kannatanule pea piirkonda vähemalt neljal korral raievahendiga, milleks võis olla kirves ja/või armatuur ehk metallist piiratud äärega ese, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse kolm haava koljuluude vigastusega - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis on eluohtlik tervisekahjustus selle tekitamise momendil.

§ 2

lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Edasi kohus kontrollib isiku tegu vastavalt deliktistruktuurile, nimelt tuvastab, millele oli suunatud isiku tahtlus, mis süüteokoosseisule sel juhul tegu vastab, kas isiku tegu on õigusvastane ja kas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid

§ 27-31 mõttes ja lõpus süü esinemise küsimus.

Tahtlus Järgmisena peab kohus lahendama küsimuse, kas süüdistatav on eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisel on tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega tapmisele ehk kas tema tegu on kvalifitseeritav

§ 113– § 25-lg 2 alusel, tapmise katse.

Riigikohtu lahend 1-20-6495/139 22.02.2022 p 17 rõhutab, et sisuliselt taganebki küsimuse otsustamine sellele, kas süüdistatav tegutseb kannatanu võimaliku surm suhtes vähemalt kaudse tahtlusega: „Otsustava tähendusega on see, kas süüdistatavad tegutsesid kannatanu surma kui võimaliku tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega (

§ 16lg 4).“ Selles valguses analüüsibki kohus faktilisi asjaolusid.

Sama lahendi pp 19 ja 20 tuletavad kohtutele meelde, milline peab olema kohtupraktika ja millele tuleb tähelepanu pöörata ja mis on oluline selle küsimuse lahendamisel. Kohus peab vajalikuks tsiteerida. „19. Kaudsest tahtlusest (

§ 16

lg 4) saab kohtupraktika kohaselt kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, et tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa siiski käsitleda üksteisest isoleeritult, vaid need on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Kui toimepanija aga ei mööna tagajärje (nt kannatanu surma) saabumist, vaid loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega. Niisugune lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema toimepanija poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje 18 mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses toimepanija poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel peamiselt just intellektuaalse tunnuse abil, mis tähendab, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, s.o teo objektiivsest avaldumisest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p-d 16-17 ja
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-40-13, p 10.)
5. Kohtupraktikas on teo välisele ohtlikkusele toetudes jaatatud tapmistahtluse olemasolu eeskätt siis, kui isikule tekitatakse tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17). Selliseks on peetud käitumist, mille puhul väljendus süüdlase tegevus mitmes isiku elu ohustada võivas teos: nt korduvad löögid pähe, intensiivne ja ulatuslik peksmine või mitmed noalöögid rindkere piirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 9;
10. oktoobri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11 ning
12. aprilli
13. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p-d 9-11). Samas võib niisugune tegu olla ka ühekordne, kujutades endast aga just intensiivsuse tõttu siiski teise isiku elule ohtlikku käitumist, nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni
15. a otsus asjas nr 3-1-1-46-11, p 10 ja osutatud otsus asjas nr 31-1-128-06, p 7). Teo objektiivsele avaldumisele toetuva tahtluse hindamisel võivad abipakkuvateks asjaoludeks olla tervisekahjustuste hulk, laad ja paiknemine, aga samuti see, kas kasutati mõnda ründevahendit. Oluliseks võivad osutuda ka süüteo koht, isiku teoeelne ja -järgne käitumine ning kannatanu teojärgne seisund ja käitumine. (Vt osutatud otsused asjades nr 3-11102-16, p 18, nr 3-1-1-46-15, p 9 ja nr 3-1-1-40-13, p 12 ning
16. oktoobri
17. a otsus asjas nr 31-1-79-15, p 8.)“ Vaidlust ei ole kohtuasjas, et kannatanule on süüdistatava poolt põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis on eluohtlik tekitamise momendil. K 1 lk 124 kohtuarstliku ekspertiisaktist arvamuse p 9 nähtub, et koljuluude vigastus ja peaaju kelmete aluste verevalimid koosvõetuna põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Kohus märgib, et iseenesest ei ole kannatanul avastatud kehavigastused eluohtlikud VV 13.08.2002 määruse „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 mõttes. Ekspertiisiaktis puuduvad igasugused põhjendused, kuidas ja mille alusel jõudis kohtuarstlik ekspert arvamusele, et tuvastatud kehavigastused on eluohtlik tervisekahjustus. Kohus rahuldub sellega, et kohtuliku arutamise käigus ei ole ükski menetlusosaline kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi vaidlustanud ega soovinud kohtuarst-eksperdi ülekuulamist, seega ei soovinud keegi ekspertiisi tulemusi vaidlustada. Kohus leiab, et süüdistatav tegutses teo toimepanemisel kaudse tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele.

§ 16

lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Süüdistatav lõi kannatanule lühikese aja kestel vähemalt neljal korral vastu pead raievahendiga, nimelt kolmel korral vastu pead metallist neljakandilise armatuuriga, mille ühe külje laius on kuni 8 mm ja armatuuri pikkus on kuni 80 cm (süüdistatava ütlused, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 14 ja 15), ja ühe korra kirve küljega pea piirkonda. Kannatanul hakkas verd tulema juba löögist kirve küljega näo piirkonda (süüdistatava ütlused 14.02.2023 protokoll lk 11). Kannatanule mõjus see löök selliselt, et ta taganes ja istus tagumikule, kuid siiski tõusus püsti 19 (protokoll lk 11). Pärast hakkas kannatanul verd tulema ja süüdistatav küsis, kas käime kiirabis. Kannatanu läks ise koju. Kohtu arvates ei ole ühtki mõistlikku kahtlust, et kirjeldatul viisil ja vahenditega korduvate löökide tegemine vastu pead ohustab kannatanu elu. See on kõrvaltvaatajale arusaadav, et isik pidas võimalikuks elu ohustamist ja mööniski seda. Süüdistatava tahtlusega oli hõivatud ka kannatanu surma saabumine. Kohus põhjendab järgmiselt. Kohus märgib, et kirjeldatud asjaolude hindamise on määratleva tähendusega mitte see, et süüdistatav (nagu ta väidab), et tahtnud tekitada kannatanule surma (protokoll lk 13) ega see, et süüdistatav on küsinud kiirabi käimise kohta ega see, et süüdistatav nägi, et kannatanu läks koju oma jalul. Tõepoolest võimalik, et süüdistataval otsest tahtlust ega ettekavatsetust surma põhjustamisele ei olnudki ehk ta ei soovinud surma põhjustamist

§ lg 2 ja 3 mõttes. Verd tuli kannatanu peast piisavalt palju (vt sündmuskoha vaatlusprotokoll k 1 lk 24 ja 25 foto 10 ja 11). Tunnistaja K. ütlustest nähtub, et kannatanu kukkus maha ja verd hakkas tulema (09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2 ja 3), ja kannatanu jäi lamama maas lühikest aega, siis tõusis püsti ja läks Viru tn 21 maja suunas. Oluline kohtu arvates siin see, et süüdistatav lõi metallist ründevahendiga kannatanule korduvalt (4 korral) vastu pähe kuni verd hakkas tulema ja kannatanu oli füüsiliselt maha murtud, kasutades nii kirvest kui ka metallist armatuuri. Üleval on kohus osutanud kohtupraktikale, Riigikohtu lahend 1-20-6495 p 20, ei korduvad löögid pähe on objektiivse avaldumise poolest võivad osutada tahtlusele põhjustada surm. Sama lahendi kohaselt ründevahendi kasutamise asjaolud on abipakkuvaks kriteeriumiks tahtluse tuvastamisel. Kirve ja armatuuri kandilised servad on ründe ohtlikkuse aspektist olulised faktilised momendid. Just need teravad ja armatuuril kandilised servad ja vahendi materjal metall teevadki vahendist raievahendit. Piiratud pinnaga metallist kandilise servaga raievahendi kasutamine korduvlöömiseks vastu pead tähendab teo objektiive avaldumise mõttes seda, et süüdistatav pidas võimalikuks, et ta ohustab kannatanu elu selliselt, et võib saabuda surm. Ka kõrvaltvaatajale on arusaadav, et korduvalt armatuuri ja kirvega löömine inimese vastu pead võibki viia inimese surmani, sest sellise teoga kahjustatakse füüsiliselt koljuluud ja seega peaaju, ja seda juba põhjustamise momendil. Kuna süüdistatav lõi kannatanule vastu pähe korduvalt, kasutades armatuuri ja kirvest, mööniski süüdistatav surma võimalikku saabumist. Kuna kannatanul esinesid koljuluude murrud erinevates kohtades, oli löökide tegemine piisavalt intensiivne ja süüdistatavale oli teada tema tehtud löökide jõud ja ta ikka lõi korduvalt ja alati vastu pähe, on kohtul alust arvata, et sellega mööniski süüdistatav surma võimalikku põhjustamist, seda teo toimepanemisel ajal. Kohus siin tuletab menetlusosalistele meelde, et vastavalt kohtupraktikale, tuleb tahtlust tuvastada rangelt teo toimepanemisel hetkeseisuga, 1-19-5641/62 p 7:“ Riigikohus on praktikas järjepidevalt rõhutanud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17 „. Eel- ja järgnev süüdistatava käitumine võib olla üksnes abipakkuvaks kriteeriumiks, mis võetakse arvesse asjaolude kogumi hindamisel. Süüdistatav küsis kannatanult pärast kui tegu oli luule viidud, kas käime kiirabis ja nägi, et kannatanu läks iseseisvalt oma trepikoja suunas. Need asjaolud osutavad sellele, et süüdistataval endal esines teojärgselt põhjendatud kahtlus, et kannatanu vajabki meditsiinilist abi. Fakt, et kannatanu läks koju iseseisvalt ja süüdistatav nägi seda, ei anna ühtki mõistlikku konkreetsetele asjaoludele tuginevat lootust, et nüüd kannatanu surm ei saabu (ka tavainimesele on teada, surmava kehavigastuse saanud isik võib teatud aega ka liikuda ja surm võib saabuda ka kodus, ehk surma saabumine on sõltuvuses asjaoludest, mis ei ole süüdistatava kontrolli all). Riigikohus lahendis 3-1-1-79-15 p 6 rõhutas, et lootus tagajärje (käesoleval juhul surma saabumisele) peab isikul tuginema tema poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähenda, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kohus ei tuvastanud käesolevas 20 kohtuasjas ühtki mõistliku asjaolu, millel süüdistataval võiks tekkida põhjendatud lootus surma mittesaabumisele. Teo toimepanemisel kukkus kannatanu süüdistatava tehtud löökidest maha, tal hakkas peast verd tulema ja süüdistatavale oli need faktid teada, ta nägi neid, ja süüdistataval oli sellest ka oma ettekujutus, mis tugines alles lõppenud sündmuse faktidel. Süüdistatav ei pea teadma täpselt, millised on kannatanu vigastused ja kuivõrd nad tegelikult tõsised ja ohtlikud on, oluline on süüdistatava ettekujutus tema loodud olukorrast ( Riigikohtu lahend 1-20-6495/139 p 27). Seega ei olnud süüdistataval alust arvata, et asjaolud annavad vältida kannatanu surma. Ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks suhtunud võimaliku surma saabumisse ettevaatamatusest

§ 18lg 1 mõttes.

Kohus leiab, et süüdistatav on oma teoga, mis seisnes selles, et: - 08.03.2021 süüdistuses määratud ajal ja kohas lõi süüdistatav kannatanule pea piirkonda vähemalt neljal korral raievahendiga, milleks võis olla kirves ja/või armatuur ehk metallist piiratud äärega ese, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse - kolm haava koljuluude vigastusega - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis on eluohtlik tervisekahjustus selle tekitamise momendil, tegutsedes tahtlusega surma põhjustamisele – pani toime teise inimese tapmise katse, mis on võimalik kvalifitseerida

§ 113lg 1 – 25 lg 2 alusel.

Teo õigusvastasus Kohus analüüsib, kas süüdistatav on tegutsenud hädakaitses

§ 28

mõttes.

§ 28

lg 1 - tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitsepiiri. Seega tuleb

§ 28mõttes rääkida isiku kaitseseisundist ja kaitsetegevusest.

Kaitseseisundi tekkimine annab aluse isikule kaitsetegevuse alustamiseks. Kaitseseisundi tekkimiseks on vaja tuvastada, et süüdistavat rünnati vahetult õigusvastaselt või süüdistatav seisab vahetult õigusvastase ründe ees. Vaidlust ei ole, et füüsiliselt ründas süüdistatavat esimesena just kannatanu ise ja edasi konflikti käigus oli kannatanu füüsiliselt aktiivne. Õiguslikule küsimusele - kas kannatanu rünne (60 cm pikkuse 2,2 cm diameetri metalltoruga viskamine süüdistatava suunas 10-12 sammu kauguselt) oli õigusvastane

§ 28mõttes - vastab kohus järgmiselt.

Õigusvastaseks ründeks on inimese tegu, mis on vastuolus õiguskorraga, mõne õiguskorras eksisteeriva normiga, õigusvastane on iga rünne, mis ei ole kaetud lubatavusklausliga (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, Juura 2021 lk 146-147, p 8.2). Kohus märgib, et oluline on kontrollida, kas kannatanu tegu süüdistatava suhtes konflikti käigus oli vähemalt eesseisnev või alanud õigusvastane rünne. Kui vastus on jaatav, siis süüdistatava puhul võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse

§ 28mõttes.

Kohus soovib selgitada, et vastastiku konflikti sündmustikku tuleb hinnata faktiliste asjaolude kogumi valguses, asetades asjaolusid nende ajalise arengu konteksti, Riigikohtu lahend 1-203535 p 19). Ei pruugi olla nii, et otsustavaks faktiliseks asjaoluks on see, kes esimesena füüsiliselt ründab. Tuleb arvestada, et kuigi kannatanu eelnevalt ähvardas süüdistatavat tapmisega 21 telefonikõnes ja lisaks tunnistaja J. edastas süüdistatavale informatsiooni, et kannatanu otsib süüdistatavat, nuga käes ja ähvardab lõigata ribadeks, otsustas süüdistatav ise sõita kohtumisele kannatanuga, seda pooleli jäänud teelt Vokalt Kiviõlisse, kohtumiseks pani süüdistatav valmis autosse armatuuri, kirves oli juba autos. See oli süüdistatava poolt vaba valik – kuidas sellises olukorras käituda. Ähvardamine tapmise ja raske tervisekahjustuse tekitamisega on ilmtingimata see alus, et süüdistatav võiks kaaluda pöörduda kaitseks politseisse. Kuni momendini, mil süüdistatav on hakanud liikuma kannatanule vastu (kelle käes oli nuga ja metallist toru), olid asjaolud tegelikult just süüdistatava kontrolli all- tema suhtes ei olnud alustatud füüsiline rünne ega see seisnud vahetult ees. Ehk agressiivse kohtumise sündmuse loomises on oluline osa nii süüdistataval kui ka kannatanul. Süüdistatav lähenes kannatanule kirve ja armatuuriga käes, kannatanu süüdistatavale - noa ja metalltoruga. Nüüd kohus juhib tähelepanu kohtupraktikas käsitletud „hädakaitseprovokatsiooni“ probleemile. Tegemist on probleemiga, kui kahest isikust üks on oma provotseeriva käitumisega esile kutsunud ründe, küsimus - kas sel juhul on võimalik, et provokaatoril tekib ikka kaitseseisund ja tema tegevus ründe tõrjumiseks on kaitsetegevus

§ 28mõttes.

Allnäidatud lahendis oli „provokaatoriks“ süüdistatav. Käesolevas kohtuasjas käitus provokatiivselt just kannatanu. Kannatanu provokatsioon süüdistatava suhtes seisnes selles, et 08.03.2021 ähvardas kannatanu süüdistatavat tapmisega telefonikõnes, suhtles temaga väljakutsuvalt ja nõudis, et süüdistatav heaga tuleks kannatanu juurde asju klaarima (süüdistatava ütlused, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9, süüdistatava ütlused on kinnitatud tunnistaja K. ütlustega). Ka eelnevalt oli tunnistaja K.le süüdistatava jaoks edastatud sõnumid, millest süüdistatav oli teadlik, kus kannatanu korduvalt ähvardas süüdistatavat muuhulgas tappa ja lõigata ribadeks (k 1 lk 202-208). Seega on põhjendatud arvata, et 08.03.2021 sündmuse ajaks on kannatanu provokatiivne käitumine süüdistatavale mõju osutanud ja tema ilmumine sündmuskohale oli tingitud just kannatanu eelnevast aktiivsest provokatiivsest tegevusest. Kohtupraktikas on väljendatud seisukoht, et ka provokatiivne käitumine isiku poolt ei välista tema õigust hädakaitsele. Maakohus sai kohtupraktikast aru selliselt, et käitudes provokatiivselt muuhulgas füüsilise konflikti suunas (näiteks suheldes ebatsensuurselt, väljakutsuvalt, nõudes et teine pool tuleks kohale asju klaarima, ähvardades füüsilise vägivallaga), säilitab „provokaatorist“ isik ikka õigust hädakaitsele, kui provotseeritud isik juba ründab või rünne on vahetult eesseisev. Käesolevasse kohtuasjasse puutuvalt tähendaks kohtupraktika kohaldamine seda, et vaatamata sellele, et kannatanu on ise süüdistatavat provotseerinud füüsilisele konfliktile, ikka kannatanul võib olla õigus hakata ennast kaitsma, kui süüdistatav ründab või rünne on vahetult eesseisev. Kohus peab vajalikuks tuua tsitaat. 1-20-3535 Riigikohtu lahend: „

1. Järgnevalt peatub kolleegium materiaalõigust puudutavatel küsimustel. Nimelt on kaitsja üheks keskseks teesiks läbi terve kohtumenetluse olnud, et K. Koppel tegutses kannatanut ammust lastes hädakaitseseisundis, s.o tõrjudes viimase rünnet. Kohtud on selle kaitseväite kummutanud argumendiga, et hädakaitse regulatsioonile tuginemine on põhjendamatu juba ainuüksi seetõttu, et K. Koppel ise provotseeris kannatanut. Viidates Riigikohtu lahenditele, leidis maakohus, et kuivõrd süüdistatav selle olukorra ise tekitas, ei saanud hädakaitseolukorda tekkidagi. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.
2. Kõigepealt tuleb märkida, et sellist piirangut, nagu maakohus kirjutab, Riigikohtu praktikast ei tulene. Nimelt on asjasse puutuvates kohtuasjades tõdetud, et hädakaitseõiguse teostamist võib piirata see, kui isik on enda eelneva sotsiaaleetiliselt 22 hukkamõistetava (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 12) või agressiivse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 16) käitumisega temavastase ründe provotseerinud ehk esile kutsunud. Ka hädaseisundi puhul on kolleegium selgitanud, et oma õigushüvedele süülise käitumisega ohu põhjustamine seab päästmistegevusele täiendavaid piire, kuid täielikult seda ei välista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-95-06, p 13).
9. Seonduvalt maa- ja ringkonnakohtu nimetatud nn hädakaitseprovokatsiooniga tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Neist esimese puhul on tegemist olukorraga, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul on tõesti põhjust hädakaitseõigust terviklikult eitada, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega, isik ainult teeskleb tahet kaitsta enda õigushüvesid ja hädakaitseseisund eksisteerib üksnes väliselt, mitte aga sisuliselt.
10. Süülise provokatsiooni all peetakse seevastu silmas olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Erinevalt n-ö tavalisest hädakaitseolukorrast peab isik esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda - ehk siis käituma vastupidiselt üldprintsiibile õigus ei tagane ebaõiguse ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. märtsi
12. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.3) -, samuti tuleb võimaluse korral pöörduda abi saamiseks kolmandate isikute poole (vrd

§ 28lg 3).

Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele (vrd viidatud otsus asjas nr 3-1-117-04, p 11).

1. Nagu kolleegium eespool märkis, on kohtud jätnud jälgitaval moel põhjendamata ja tõenditega sisustamata seisukoha, et süüdistuse sisuks olev olukord tekkis just K. K. sihiliku provotseerimise tagajärjel. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonile vastates lahendada küsimus, kas ja kui, siis millist laadi teoprovokatsiooniga K. K. käitumises oli tegemist.
2. Kolleegiumi hinnangul annavad kohtute tuvastatud asjaolud (vt p 2.1) ainest põhjalikumalt kontrollida ka apellandi seisukohta, et vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus kaalukas roll kannatanul. Provokatsiooni mõiste sisustamisel on Riigikohus korduvalt märkinud, et teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda eelneva õigusvastase käitumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 31-1-10-13). Iseäranis tõenäoline on see situatsioonides, kus kinnitust on leidnud süüdistatava teole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus nr 1-19-8038/67). Kontrollida tuleb versiooni, et K. K. minek ambudega varustatult õue oli tingitud kannatanu enda õigusvastasest ja sotsiaaleetiliselt hukkamõistetavast käitumisest (süüdistatava korduv peksmine peol), mis vahetu ründe tähenduses oli küll möödas, kuid oli nii ajaliselt kui ka ruumiliselt süüdistatavale etteheidetava käitumisega siiski tihedalt seotud. Vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 16). Näiteks hädakaitsesituatsiooni puhul võib asjasse puutuv eelnenud sündmuste käik ulatuda isegi 23 eelmisesse päeva (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-1-112401, p 7.2). Kohus leiab, et ülalnäidatud lahendi p 16 mõttes, ei ole kannatanu tegevuse puhul tegemist „tahtliku“ provokatsiooniga, mille puhul puuduks kannatanul õigus hakata ennast kohe kaitsma, visates esimesena süüdistatava suunas metalltoruga. Kannatanu puhul ei esine selliseid asjaolusid, mille alusel saaks arvata, et „isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus.“ Kannatanu eesmärk ei olnud kahjustada süüdistatavat hädakaitseseisundi kattevarjus, enne sündmust ei olnud kannatanu selliseid õiguslikke konstruktsioone loonud. Kannatanu eesmärk oli astuda süüdistatavaga füüsilisse konflikti „asju klaarida“ eesmärgiga, millele ilmselt osutab tunnistaja L. antud ütlused (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6), et 08.03.2021 pakkus kannatanu talle koos anda peksa süüdistatavale, kannatanu oli agressiivne ja käes oli nuga. Kas käesolevas juhtumis on tegemist kannatanu süülise provokatsiooniga, mille puhul oleks tema poolne kaitsetegevus võimalik kuid piiratud? Kohus leiab, et, nähes lähenevat süüdistatavat kirve ja armatuuriga käes, on kannatanu poolt metalltoru viskamine süüdistatava suunas oodatav ennetav kaitsetegevus, sest kannatanul oli piisavalt alust arvata kohapeal, et ees ootab teda süüdistatava füüsiline rünne kirve ja/või armatuuriga. Kannatanu oli küll võimalus ennetada konflikti arengut- näiteks mitte liikuda süüdistatavale vastu, vaid taganeda ja minna oma korterisse tagasi – selles mõttes kannatanu käitumine ei olnud kooskõlas eelnimetatud Riigikohtu lahendi p 17 seisukohaga, et provokaatorist isik algul peab taanduma ja vajadusel pöörduma kolmandate isikute poole kaitse ja abi otsides. Samas leiab kohus, et süüdistatava enda ütluste järgi oli konflikt eskaleerunud nii kaugele, et mõistlikud lahendused enam ei olnudki süüdistatava ja kannatanu suhtlemises võimalikud 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9 „see oli juba viimane piisk; alates
11. märtsist kuni
12. märtsini kuulsin enda aadressil ainult ähvardusi; füüsiliselt toimus see
13. märtsil, kui tema (kannatanu- kohtu märkus) palvel tulid minu juurde kolmandad isikud. Kui toimus see füüsiline agressioon 6.märtsil, siis toimus juhuajamine, et mina magan N.i naisega (tunnistaja K.- kohtu märkus)“. Tunnistaja K. kinnitas ütlustes konfliktset olukorda ja ähvardusi, et see kestis ka enne 08.03.
14. Seega eeldada, et provokatiivselt käitunud kannatanu, kelle käes oli metalltoru ja nuga, hakkaks nüüd taganema vältides konflikti või otsida abi kolmandate isikute käest, oleks eluvõõras. Kohus kordab, et ka süüdistatav saabus sündmuskohale mitte läbirääkimisteks palmioks käes, vaid kirves ja armatuur kaasas, olles valmis osalema füüsilises konfliktis, mis võis ohustada ka tema enda elu. Kohus märgib, et senini kirjeldatud faktiline raamistik osutab pigem sellele, et süüdistatava ja kannatanu tegevused ja otsustused olid pariteetsed, vastastikused ja võrdselt ohtlikud. Füüsiline konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel omab ajas oma konkreetset piiri - algus ja lõpp. Kohus leiab, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, viskas süüdistatava suunas metalltoruga. See eraldivõetuna esimene rünne ei olnud õigusvastane (kuigi kannatanu oli ise teoprovokaator), sest oli kaetud lubatavusklausliga – kannatanul endal tekkis kaitseseisund, sest süüdistatav lähenes talle kirve ja armatuuriga kätes ja vahemaa süüdistatava ja kannatanu vahel vähenes kuni 10-12 sammu, kui kannatanu otsustas alustada kaitsetegevust ja viskas süüdistatava suunas metalltoru, mis, tunnistaja K. ütluste järgi, ei tabanud süüdistatavat. Seega kui vaadata olukorda ajaliselt piiratult (süüdistatav ja kannatanu tulid sündmuskohale ja hakkasid liikuma lähestikku, olles varustatud tervisekahjustuse tekitamiseks ettenähtud 24 esemetega), puudub üks kindel, süüdistataval kaitseseisundi tekkimiseks vajalik obligatoorne tunnus - kannatanu ründe õigusvastasus. Kannatanu nägi, et süüdistatav läheneb, armatuur ja kirves käes, ja kasutas mõõdukat meedet – viskas süüdistatava suunas metalltoruga, mis oli sobiv vahend eesseisva ründe tõrjumiseks ja oli vastavuses süüdistatava käes olevate vahendite olemusega. Ülalmainitud lahendi p 19 kohaselt on oluline tähendus sellel, kas vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus kaalukas roll kellel; vastastikuste konfliktide puhul tuleb asjaolusid hinnata tervikuna ja sündmuste ahel, mis on oluline hädakaitseprovokatsiooni hindamisel, võib ajaliselt ulatuda ka eelmisesse päeva. Käesolevas kohtuasjas jõuab kohus järeldusele, et analüüsides faktilisi asjaolusid tervikuna, pole võimalik sedastada midagi muud, kui süüdistatava ja kannatanu vastastikuse füüsilise konflikti esinemist. Konfliktisse astusid mõlemad, süüdistatav ja kannatanu, ja seda vabatahtlikult. Kannatanu käitumine oli eelnevalt ähvardav, provotseeriv füüsilisele konfliktile. Süüdistatav ja kannatanu ei kaalunud taandumist ega konflikti rahumeelset lahendamist. Süüdistatav ei pidanudki seda enam võimalikuks ja kohtu arvates see mõistlikult kohtule seletatud ja süüdistatava seletused on kohtu arvates eluliselt veenvad. Siinjuures tuleb juhtida tähelepanu järgmisele. Kohtu arvates on tähelepanuväärt kaitsja esitatud õiguslik argument süüdistatava teo õigusvastasuse puudumise kohta, arvestades kaitsja argumentatsiooni kinnitavat kohtupraktikat. Riigikohtu lahend 3-1-1-60-10: „17.2 Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus tuleb muu hulgas silmas pidada järgmist. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on A. R. andnud ööklubi garderoobis toimunu kohta ütlusi, et "/--/ siis läks vahepeal ütlusteks ka, ei mäleta kuidas see oli, siis läksime õue, ei mäletagi, kumb selle ettepaneku tegi, igatahes õues me olime ning seal läks kähmluseks" (kd 2, tl 40). Tsiteeritu pinnalt ei ole välistatud, et süüdistatava ja kannatanu ööklubist väljumise järgselt aset leidnu näol võis olla tegemist mõlema isiku vastastikkusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. juuni
16. a otsus nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud.

§ 27

kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset 25 leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada

§ 31

lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.“ Kas käesoleva kohtuasja puhul on võimalik väita, et süüdistatava ja kannatanu vahelise füüsiline konflikt on toimunud „teadlikul ja vabatahtlikul koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamisel“ kannatanu poolt? Kui vastus on jaatav, on tegemist kannatanu nõusolekuga õigushüve kahjustamisele, mis välistab süüdistatava karistamist. Kohus on tõendite analüüsimisel selgitanud, miks kannatanu avaldatud kohtueelsel uurimisel ütlused on kohtu kriitika all ja kohus tugineb neile osas, mis ei ole vastuolus teiste usaldusväärsete tõenditega. Süüdistatava ütluste osas leidis kohus, et tema ütlused põhimõtteliselt valdavas osas ühtivad teiste muuhulgas süüdistaja esitatud tõenditega ja kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava isikus, kes on tõendi allikas. Ka tema ütlused on faktide osas järjepidevad ja loogilised. Kohus leiab, et süüdistatava ja kannatanu 08.03.2021 vaheline konflikt oli oma olemuselt just lahendis 3-1-1-60-10 kirjeldatud vastastikune kaklus (mis välistab iseenesest hädakaitse võimalust), kus mõlemad pooled olid nõus enda õigushüve kahjustamisega ja konflikti käigus vahetasid ründaja ja kannataja rolle sõltuvalt, kellel hetkel oli rohkem osavust ja julgust jätkata konfliktiga. Sellist kohtu järeldust kinnitab kohtu arvates füüsilise konflikti faktiline külg. Süüdistatav kinnitas, et ta oli teadlik, et riskib eluga (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12), kui läheb kohtumisele kannatanuga, sest viimane ähvardas enne korduvalt tapmisega ja lõigata ribadeks. Vaidlust ei ole asjaolus, et süüdistatav võttis kohtumiseks armatuuri ja kirve. Kohtu arvates ei ole ka kõrvaltvaatajal kahtlust, et konfliktsete suhete puhul selliste vahenditega minek tähendab, et isik on valmis kasutama teise isiku suhtes löömiseks kirvest ja metallist armatuuri. Ei ole välistatud, et sel juhul oli süüdistataval võimalus kasutada neid vahendeid ühe kaupa või mõlemad korraga. Ei ole vaidlust, et ka kõrvaltvaataja seisukohalt selliste vahenditega löömine ohustab reeglina teise isiku elu. Süüdistatav liikus kannatanu suunas otsustavalt, selles mõttes, et ei olnud märke, et ta kardab, kahtleb või sooviks kuidagi taganeda. Kannatanu võttis kohtumiseks nuga ja metallist toru. Ka kõrvaltvaataja seisukohast ei ole kahtlust, et selliste vahenditega kohtumisele minek tähendab, et isik on valmis kasutama teise isiku suhtes löömiseks metallist toru ja rünnata noaga. Kannatanul oli võimalus valida kumma vahendiga ta ründab või mõlema korraga. Ei ole kohtu arvates vaidlust, et kõrvaltvaataja seisukohast ohustab selliste vahenditega löömine teise isiku elu. Ka kannatanu liikus süüdistatava suunas otsustavalt, ei püüdnud taanduda. Need asjaolud näitavad, et mõlemad olid valmis ja nõus alustama füüsilist konflikti. Nüüd kohus näitab füüsilise konflikti dünaamikat, kuidas see arenes reaalsel ajal. 1.Süüdistatav alustas konflikti verbaalselt ja kasutades žeste, mida võib pidada ähvarduslikuks, 14.02.2023 protokoll lk 10, ta võttis armatuuri ja kirve ühte kätte ja ütles kannatanule hakkame nüüd rääkima. 26 2.Esimesena ründas füüsiliselt kannatanu, visates metalltoruga süüdistatava suunas, kuid ei tabanud süüdistatavat (14.02.2023 protokoll lk 10). See tegu oli teise isiku elu ja tervist ohustav, sest tabamise korral tavalise kulgu korral oleks süüdistatavale tekitatud kehavigastus (süüdistatava ja kannatanu vahel oli 10-12 sammu, süüdistatava sõnul umbes 3 meetrit, ja metallist toru suuruse arvesse võttes, on selle viske intensiivsus oluline). 3.Seejärel kannatanu võttis noa ühest käest teise, oli liigutus alt üles, tahtis lüüa süüdistatavat (süüdistatava ütlused, 14.02.2023 protokoll lk 10). Tegemist on teoga, mis osutab kannatanu soovile jätkata füüsilise konfliktiga. Selle teoga demonstreeris kannatanu oma valmisolekut lüüa süüdistatavat noaga. 4.Süüdistatav reageeris sellele. Ta astus sammu tagasi, kuna armatuur oli pikem kui nuga, ja lõi armatuuriga kannatanule vastu laupa. Süüdistatava sõnul kannatanule see ei osutanud mõju, vähemalt väliselt, ja nuga jäi ka kannatanu kätte. ( lk 10, 14.02.2023 protokoll). Tegemist on nüüd süüdistatava ründega, kusjuures süüdistatav kasutab vahendit - armatuuri, mis on vastavuses kannatanu vahendiga, mis on nuga. 5.Edasi süüdistatav püüdis lüüa noa käest välja, ei mäleta täpsemalt, aga kirvega püüdis ja armatuuriga, aga armatuuriga põhiliselt vastu pead, 14.02.2023 protokoll lk

1. Need süüdistatava poolt kirjeldatud teod on tema ründe jätkamine eesmärgiga kannatanupoolset rünnet maha suruda. Ühel hetkel lõi ta kannatanule vastu kätt, nuga kukkus maha ja süüdistatav lõi kirvega noa katki (lk 11). Siinjuures võib tõdeda, et süüdistatav hakkab konfliktis domineerima. Kannatanul enam ei ole kehavigastuste tekitamiseks kasutatavaid vahendeid ja teda korduvalt löödi metallist esemega vastu pead. 6.Järgmine, füüsilise konflikti jätkav, samm on kannatanu poolt kahe käega jõuga haaramine süüdistatava käes olevast armatuurist (lk 11). Süüdistatava hinnang, et kannatanu tahtis armatuuri süüdistatavalt ära võtta ja jätkata rünnet. Kohus leiab, et sellises olukorras on võimalikud mõlemad variandid, kas kannatanu soovis edasist konflikti ja rünnata süüdistatavat armatuuriga või ta soovis hoopis ennast kaitsta, jättes süüdistatava ilma ühe ründevahendita.
2. Selle peale lõi süüdistatav tema ütluste järgi kannatanut kirve küljega vastu nägu, lk
3. Kannatanu põikas eemale, istus tagumikule, kuid ikka tõusis püsti. Kannatanul oli verejooks. Kannatanul oli müts peas. Kohus märgib, et ka kõrvaltvaataja seisukohast on antud olukorras selge, et kannatanu on konfliktis kaotaja ja selleks hetkeks on süüdistatav saavutanud kontrolli olukorra üle. Kannatanu ei näidanud ühegi teo, žesti ega sõnaliselt, et ta on nõus jätkama füüsilist konflikti. 8.Süüdistatava ütluste kohaselt armatuur oli kuskil eemal, ta võib olla jätkas, vehkis kirvega ja ütles, kas peaks sind kirvega lööma, lk
4. Süüdistatava ütluste kohaselt sellega konflikt lõppes, hakkasid laiali minema, maja nurga juures küsis ta veel kiirabi kohta. Kannatanul hakkas verd tulema. LK 11 14.02.2023 kohtuistungi protokoll selgitab süüdistatav oma tegevust, et ta siis „hakkas karjuma (samal ajal kui vehkis kirvega- kohtu märkus), et te provotseerite aga tal on haige ema, mida teil minust vaja on provokaatorid“ . Kohtu arvates näitab süüdistatava selline tegevus, et ta oli ilmselgelt ärritunud, temas ei ole see konflikti tunnetus ehk agressiivsus veel maha vaibunud. Teisisõnu, ei ole välistatud, et süüdistataval võis olla soov jätkata füüsilist konflikti, aga, rõhutab kohus, kannatanul seda soovi ja nõusolekut jätkata eneseohustamisega enam ei olnud. Siin see vastastikune konflikt peaks lõppema ja süüdistatava karistamine oleks välistatud. Kuid sündmus ei ole veel tegelikult lõppenud.
5. Tunnistaja K. ütluste kohaselt nägi ta, kuidas ründaja lõi kirvega kannatanule vastu pead, kannatanu jooksis ja oli ründaja suhtes seljaga ja ründaja jooksis talle järele. Kannatanu kukkus maha kuid tõusis kohe püsti, nägu oli verine ja läks maja Viru 21 suunas. 27 Süüdistatav ei eita, et ta vehkis kirvega kannatanu suunas, tema ja kannatanu liikusid konflikti käigus (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13 „ me ei seisnud kohapeal,… 20 meetri raadiuses oli kõik ära tallatud“, mis ühtib sündmuskoha vaatlusprotokolliga, et katkise noa osad, metalltoru, veretaolised jäljed olid avastatud erinevates kohtades
6. ja
7. trepikoja juures oleval alal) ta lõi armatuuriga kannatanule vastu pähe (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13) ja kannatanu kummardas pea ette mistõttu võimalik, et löögid võisid tabada kannatanu kuklapiirkonda (lk 14). Samas eitab süüdistatav kindlalt tunnistaja K. kirjeldatud ründe asjaolusid. Kohus leiab, et süüdistatav püüab oma tegevust kirjeldada talle soodsamas variandis, et see oleks jätkuvalt sarnane vastastikule kaklusele. Tunnistaja K. ütlused, et süüdistatav ajas kannatanu taga, kannatanu jooksis ja süüdistatav lõi kannatanut vastu pähe, kui kannatanu oli süüdistatava suhtes seljaga, ei ole millegagi ümber lükatud. Süüdistatav ei selgitanud kohtule veenvalt, miks tuleb kahelda tunnistaja sellistes ütlustes. Faktiliste asjaolude kogum, kuidas see on tunnistaja K. kirjeldanud, annab aluse arvata, et süüdistatav ründas kannatanut raievahendiga, lüües sellega kannatanule vastu pead, kui kannatanu jooksis ja oli süüdistatava suhtes seljaga. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu maha ja tal hakkas verd tulema peast. Kohtu arvates ei saa sellise ründe puhul jaatada vastastikuse, mõlema isiku nõusolekul toimuva füüsilise konflikti olemasolu. Konkludentset nõusolekut vastastikule konfliktile enam ei eksisteerinud, teisisõnu kannatanu ei olnud enam nõus osaleda füüsilises konfliktis ja ennast ohustada. Kui sellist nõusolekut ei ole, puudub süüdistatava teo õigusvastasust välistav asjaolu. Sellise nõusoleku puudumisele osutas piisavalt selgelt kannatanu käitumine – ta lõpetas aktiivse füüsilise tegevuse konfliktis ja püüdis põgeneda süüdistatavalt (tunnistaja K. ütlused). Selline käitumine ka kõrvaltvaataja seisukohalt selge märk, et isik ei soovi enam osaleda vastastikus füüsilises konfliktis, ei soovi ennast ohustada ja taandub tegevusest. Mainitud lahendi 3-1-1-60-10 p 17.2 on rõhutatud, et „…Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. …..Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane.“ Kuna kõrvaltvaataja seega ka süüdistatava vaatenurgalt oli selge, et kannatanu taandub ja alates sellest hetkest ei ole nõus riskima oma eluga vastastikus konfliktis, süüdistatav ikka ründab raievahendiga taanduvat kannatanut, teeb süüdistatav rohkem kui kannatanu nõusolek eeldas ja lahendi 3-1-1-60-10 p 17.2 seisukohti arvestades, on süüdistatava selline tegu õigusvastane. Kokkuvõttes kohus leiab tõendatuks et süüdistuses näidatud ajal ja kohas, tegutsedes õigusvastaselt lõi süüdistatav kannatanu peo piirkonda kirvega ühe korra, tekitades talle haava. Kohus leiab, et ka ühe korra kirvega löömine vastu pead, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha ja tal hakkas peast verd tulema oma objektiivse avaldumise poolest osutab sellele, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele

§ 16lg 4 mõttes.

Ta pidas võimalikuks, et löök pähe kirvega põhjustab kannatanule surma. Süüdistatav on varasema vastastiku konflikti käigus saavutanud domineerivat positsiooni, olles löönud kannatanule vastu pead korduvalt metallist armatuuriga, mille tagajärjel tekkis kannatanul verejooks. Seega oli 28 süüdistatavale selge, et kannatanu füüsiline seisund sai juba oluliselt kahjustada. Lüües kirvega vastu pead, seda juba pärast vastastiku konflikti ammendumist mil kannatanu enam ei olnud nõus konfliktis füüsiliselt osalema, mööniski süüdistatav, et kui ta jätkab kannatanu elu ohustamisega, võib saabuda kannatanu surm selle viimase löögi tagajärjel. 1-20-6495/39 p 20: „Samas võib niisugune tegu olla ka ühekordne, kujutades endast aga just intensiivsuse tõttu siiski teise isiku elule ohtlikku käitumist, nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-46-11, p 10 ja osutatud otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7).“ Samas lahend p-s 20 osutatud ka sellele, et tahtluse osas võib olla kaalu ka selle, mis kas ja mis ründevahendit on isik kasutanud. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ 113lg 1-25 lg 2 järgi – teise isiku tapmise katse.

Märkuse korras selgitab kohus ka järgmist. K 1 lk 123 kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamuses on ekspert jõudnud järeldusele p-s 9, et koljuluude vigastuse ja peaaju kelmete aluste verevalumitega peapiirkonna vigastused koosvõetuna, ohustades elu vigastuste tekitamise momendil, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Sellest tulenevalt võib tekkida kahtlus, kas see viimane õigusvastane löök raievahendiga pea piirkonda eraldivõetuna, mille tagajärjel kannatanu kukkus maha ha tal hakkas verd tulema peast põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Kohus märgib, et sellel puudub tähendus tapmise katse järgi kvalifitseerimisel, sest ei ole oluline, millised need kehavigastused ohtlikkuse mõttes tegelikud põhjustatud, vaid see, milline oli ründaja ettekujutus oma teo ja võimaliku tagajärje osas; ei ole põhjendatud keskenduda liigselt just tervisekahjustuse tegelikule ohtlikkusele. Kohus on sellele juba tähelepanu juhtinud ega korda siin arutluskäiku, asjakohane kohtupraktika - Riigikohtu lahend 1-20-6495/139 p 27. Seoses tapmise katses esitatud süüdistusega peatub kohus kaitsja kohtuvaidlustes esitatud argumentatsioonile. Kaitsja kritiseeris tunnistaja K. ütluste usaldusväärsust. Kaitsja osutas sellele, et kahtlust tekitab tunnistaja ütlus süüdistatava ja kannatanu riietuse kirjeldamisel. Kohus on riietuse teemat varasemalt analüüsinud tunnistaja ütluste kontrollimisel ja nõustus, et tunnistaja ütlused ei ole siin tegelikkusega vastavuses, kuid see ei tekitada olulisi kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsusele. Kohus argumente siin ei korda. Järgmisena osutas kaitsja asjaolule, et kannatanu ise ei ole kordagi ütluste väitnud, et ta oleks pidanud jooksma ja süüdistatav lõi teda sel ajal kirvega vastu pead. Seega tunnistaja K. ja kannatanu ütlused on vastuolus. Kohus sellega ei nõustu. Tõepoolest, kannatanu pole kordagi kirjeldanud süüdistatava tegevusi nii nagu seda tunnistaja K.. Esiteks, kohus märgib, et kannatanu ütlustesse tuleb üldse suhtuda väga kriitiliselt ja tugineda neile ainult osas, milles nad on vastavuses teiste usaldusväärsete tõenditega, ja selle kohta on kohus varasemalt oma seisukohta põhjendanud. Teiseks, k 1 lk 66, 68 (tõlge) kannatanu selgitas, et ta ei mäleta üksikasju, ta ei mäleta, mis tundeid tal oli ja mis tegevusi ta veel sooritas, mäletab, et ta viskas süüdistatava suunas metalltoruga, noa kohta ei kirjelda ta midagi, millal see läks katki või mis sellega juhtus, mäletab lööke kirvega vastu pead. Samas väitis, et mäletab täpselt, et armatuuriga süüdistatav teda ei löönud (kuigi süüdistatav ise seda ei eita ja kinnitab, et lõi korduvalt armatuuriga pähe ja kannatanu hakkas verd tulema). Järelikult, kannatanu ütlustega, millest ei nähtu, et kannatanu jooksis, süüdistatav ajas ta taga ja lõi sel ajal kirvega vastu pead, ei ole võimalik tunnistaja K. ütlusi ümber lükata. Kaitsja argumentatsioonile vastastikust konfliktist ja süüdistatava teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemises viitega kohtupraktikale 3-1-1-60-10 (punkt 17.2) on kohus juba sisuliselt 29 vastanud ja näidanud, miks kohus leiab, et ainult osa süüdistatava tegevusest ei olnud õigusvastane, ja milline süüdistatava tegu on õigusvastane ja miks. Kaitsja argumendile, et kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt (akti põhjendav osa) pole võimalik tuvastada, kas kannatanule põhjustati tervisekahjustuse ühe või kahe vahendiga, vastab kohus, et tegemist on ebaolulise argumendiga ja sellega või ka kogumis teiste argumentidega pole võimalik süüdistust ümber lükata. Esiteks, korduvaid lööke metallist armatuuriga ei eita süüdistatav ise (ta selgitas kohtule põhjalikult, milline see armatuur oli, mis suurused ja ka sedagi, et tema ääred on kandilised ehk sellega löök võibki mõjutada nagu terava äärega esemega löök). Teiseks, metallist kandiliste äärtega armatuur ja kirves, nagu kohus on varasemalt märkinud, võivad olla kasutatud löömiseks ja ei ole välistatud, et mõlemad jätavadki jälje löömisel nagu seda oleks raievahendi puhul. Järgmine õiguslik küsimus, mille kohus peab lahendama, kas tegemist on provotseeritud tapmise katsega ja kas isiku tegu on kvalifitseeritav

§ 115alusel.

Tuvastades tapmise tunnused, kontrollib kohus, kas süüdistatava tuvastatud õigusvastane tegu oli toime pandud tugevas hingelises erutusseisundis

§ 115mõttes.

Riigikohtu praktikas kohtuasjas 1-18-19214/92 on jätkuvalt selgitatud provotseeritud tapmise kvalifitseerimise eeldused ja osutatud muuhulgas ka sellele, millised asjaolud võivad viidata

§ 115järgi ettenähtud isiku seisundile (otsuse p 19).

„17.

§ 115

näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (

§ 24

lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu

§ 113

, eeldab ka

§ 115

subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (

§ 34). (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.

veebruari

1. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega.)
2. Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab

§ 115koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“.

See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet

§-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. 30

1. Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt selle kohta ka osutatud otsus nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega

§ 115

kohaldamisel.“ Kohus arvestab kohtupraktikat ja näitab, millised asjaolud on kohtu arvates osutavad süüdistatava seisundile

§ 115mõttes.

Kohus on tuvastanud, et kannatanu P. N.i käitumine nii 08.03.2021 kui ka eelnevatel päevil oli provokatiivne. Ta ähvardas süüdistatava auto põletamise, tapsimisega samuti lõigata ribadeks. 08.03.2021 nõudis kannatanu, et süüdistatav tuleks kohale. 08.03.2021 teatas tunnistaja J. süüdistatavale, et agressiivne kannatanu noaga käes otsib süüdistatavat. Kohtuasjas ei ole vaidlust faktides, et kannatanu oli süüdistatava suhtes agressiivne, ähvardas teda mitme päeva kestel. Kohus leiab, et selle kannatanu käitumise tulemusena on süüdistataval tekkinud emotsionaalne seisund. Seda seisundis või kirjeldada järgmiselt. Süüdistatav oli ilmselt häiritud kannatanu ähvardustega sel määral, et isegi oli juba valmis riskida oma eluga (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12), et suhetes oleks selgus loodud. Valmisolek riskida oma eluga on kohtumenetluses tuvastatud fakt, mis näitab, et süüdistatava emotsionaalne seisund oli viidud ähvardustega taluvuse piirile. 14.02.2023 lk 11 kohtuistungi protokoll, on süüdistatav emotsionaalselt, seda isegi 2 aasta möödumisel, kohtuistungil selgitanud, et ta karjus „mis teil minust vaja on provokaatorid… te provotseerite mind ja mul on haige ema.“ Nimetades 08.03.2021 kohtumisel kannatanut provokaatoriks (süüdistatava selgitas, et tema arvates toetasid kannatanut ka muud isikud, kes korraldasid talle ka rünnakuid, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9) manifesteeris süüdistatav sellega oma hinnangut kannatanu käitumisele ja oma tugevat erutusseisundit. Jättes kõrvale inimliku emotsionaalsuse, on kohtu arvates võimalik jaatada, et 08.03.2021 kannatanuga kohtumisel viibis süüdistatav tugeva erilise erutuse seisundis, mis oli tungitud kannatanupoolsest vägivaldsest käitumisest (vaimne vägivald). Kommenteeritud karistusseadustiku väljaandes, 2021 lk 461- 463 on märgitud, et

§ 115

puhul on tegemist erilise isikutunnusega koosseisuga ja tugev hingelise erutuse seisund peab olema tuvastatud peamiseks lähtudes asja tehioludest. Kannatanupoolne vägivalla (mis võib olla nii kehaline kui ka vaimne) peab olema vahetu ehk äkki tekkinud pärast vägivalda ehk hiljem tekkinud erutusseisund ei anna alust kvalifitseerida

§ 115alusel (lk 462-463 kommentaar 5).

Samas kommentaaris aga osutatud, et tegelikult ajavahemik vägivalla ja erutusseisundi ja sellest tingitud tapmise vahel ei ole iseenesest määratletav. Oluline, et kannatanu rünne ja tapmine oleks vaadeldav ühtse ja katsekatu elulise sündmusena. Provokatsioon või olla ka pikaajaline või süstemaatiline ja seda võib vaadata ka üksikutest vägivallategudest koosneva tervikteona. Seega tohe ajalis-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel ei ole oluline, vaid et tegu oleks toime pandud vägivalla mõju all ( 3-1-1-86-04 p 10 ja 3-1-1-10-13 p 8, 10.3). 31 Kohus leiab, et kannatanu N.i provokatiivne tegevus, mida kohus on kohtuotsuses üksikasjalikult analüüsinud ja siin ei korda (korduv ja mitme päeva kestel ähvardamine auto põletamise, tapmise ja ribadeks lõikamiseks), tingis süüdistatava poolt vägivallateo toimepanemist, kui (tunnistaja K. ütlustel) ta lõi kirvega kannatanule vastu pead. Süüdistatav tegutses tugevas hingelises erutuseisundis, mil oli tingitud kannatanupoolsest eelnevast vägivallategevusest. Subjektiivsest poolest

§ 115

järgi peab isiku tahtlus hõivata tapmise asjaolude ehk surma kui tagajärje võimalikku saabumist ja isik peab seda möönma (Kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 463, kommentaar 9), seda ka provotseeritud tapmiskatse puhul. ehk vastutus võimalik isiku kaudse tahtluse korral surma põhjustamisele. Kohus on subjektiivsele küljele hinnangu andnud tapmisekatse analüüsimisel. Kannatanu Irbosk OÜ 03.11.2021 varguse episood Selles episoodis ei tunnistad süüdistatav ennast süüdi ja selgitas järgmist, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 16-19, 03.11.2021 varahommikul võttis temaga ühendust P. N., kutsus välja ja tegu ettepaneku, et olemas murutraktor ja tuleb see viia teise kohta. Ta ei selgitanud midagi päritolust, vaid tegi ettepaneku, et süüdistatav võtaks oma auto ja sõidaks kohale, kuhu N. ütleb. Ta nõustus ja koos N.iga sõitsid kohale süüdistatava mikrobussiga. Garaažikooperatiivi ridade vahel seisis haagis ja oli kohal veel üks isik. Süüdistatav vaatas haagise ja muruniiduki üle ja küsis, kas see juhuslikult K. oma ei ole ja sai vastuse, et just nii see on. Ta sai aru, et toimus vargus. N. tahtis, et haagise ära viia süüdistatava mikrobussiga. Süüdistatav keeldus ettepanekust. Süüdistatavalt paluti, et ta aitaks haagise teise garaaži panna, see, mis seisis tühjana. Süüdistatava juuresolekul panid N. ja see teine isik haagise sinna teise garaaži. Leppisid kokku, et hiljem süüdistatav viib selle haagise omanikule ja kõik olid nõus. 03.11.2021 hommikul tõepoolest oli süüdistatava vestlust K.ga. Vestlusel tulemust ei olnud. Ta jõudis küsida ainult, et kas sul on midagi kaduma läinud. Pärast seda sõitis süüdistata taas selle garaaži juurde, kus seisis haagis. Ta avas garaaži ja püüdis haagise välja tirida. Ta kinnitab, et puudutas haagise osi ja seal olevaid esemeid. Pärast seda ta lahkus kohalt, ei teinud rohkem midagi. Süüdistatav selgitas, et kohtueelsel uurimisel ta andis põhimõtteliselt samad ütlused, ainult, et ta püüdis varjata N.i isikut ja ütles, et neli isikut tulid tema juurde, kes vedasid seda haagist. Novembrist 2021 olid suhtes N.iga normaalsed ja ta ei tahtnud temast rääkida. Prokuröri küsimusele vastates selgitas süüdistatav, et ta võttis haagise konksust, tahtis sel viisil haagis välja tirida. Võimalik, et kindad olid käes. Samuti aitas ta selle traktori koormakattega kinni katta ja aitas garaaži kinni panna. Arvatavasti oli kinnistes. Süüdistatav kinnitas, et ta ei välista, et puudutas midagi traktoril või haagisel, konkreetsemalt, millest kinni oleks võtnud, ei mäleta (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 18). Samuti kinnitas süüdistatav, et tõepoolest tal oli kirjavahetus A. S.ga ja ta tundis huvi, kas S.le on vaja traktorit või ei ole. Süüdistatav väitis, et tegelikult ei olnud ju tal mingit traktorit. Miks kirjutas S.le, vastas süüdistatav, talle oli huvitav ja ta solvus K. peale. Kohtuistungil näidatud videol on jäädvustatud P. N., see on isik, kes lükkab haagist. Just selline oli N.i riietus, heledamat värvi ja valged triibud pükstel, teine isik on tumedas riietuses. Süüdistatav väitis, et kuigi tunnistaja J. väidab, et see tulemas riietuses isik on süüdistatav, et ole ta sellega nõus. J.l on isiklik ebameeldiv tunne süüdistatava vastu. 32 K 2 lk 102-105 on asitõendina vaadeldud süüdistatava mobiiltelefoni ja selle sisu on kopeeritud. Sõnumites on kirjavahetus A. S. ja süüdistatava vahel. Süüdistatav küsib, kas on vaja, kaasaaegne murutraktor ilma roolita, S. vastab, et ei ole vaja. Selle tõendiga on kinnitatud süüdistatava antud ütlused, et ta suhtles Kaukaga murutraktori teemal. K 2 lk 109-112 DNA ekspertiisist nähtub, et koormarihma metallist konksult on avastatud DNT täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja selles segaprofiilis on peamine DNA profiil, mis on kokkulangev süüdistatava profiiliga. Ei saa kindlalt välistada süüdistatava bioloogilise materjali sisaldumist proovis, mis oli võetud haagise tugiratta vända murdunud nupult. See tõend on vastavuses süüdistuse ütlustega, et ta võttis konksust kinni, samuti puudutas haagise ja traktori osi. Ta aitas traktori koormakattega kinni katta. Süüdistatav selgitas, et vist oli kinnastes mitte paljaste kätega. Kohus leiab, et kuna tegemist ei ole sõrmejäljega vaid DNA materjali esinemisega puuteproovis, ei ole kahtlust DNA ekspertiisi akti järeldustes ehk kohus ei välista, et bioloogilise materjali võivad objektile jätta ka kinnastes käed. Igal juhul süüdistatav ei vaidlustagi, et ta tõepoolest võis puudutada traktori ja haagise osi ja aitas ka traktori kinni katta. Haagise sulguril on avastatud muu isiku täisprofiil ja proovides on mitmete isikute profiilid. See kinnitab süüdistatava ütlusi selles osas, et haagise ja traktoriga tegelesid veel vähemalt kaks isikut, kuigi need profiilid võivad osutada näiteks ettevõtte töötajate bioloogilisele materjalile. 02.02.2023 lk 8-10 tunnistaja J. J. selgitas ristküsitlusel, et politseis näidati talle video, kus oli haagis. Kohtuistungil protokoll lk 8 oli salvestis uuritud vahetult tunnistaja ristküsitluse kestel. Tunnistaja kinnitas, et see on sama salvestis, mis oli talle politseis näidatud, salvestise pealt ta pidi ära tundma, kui keegi oleks talle äratuntav. Pärast salvestise uurimist selgitas tunnistaja, et see isik , kes salvestisel lükkab haagist ei olnud talle äratuntav. See teine tumedamas riietuses isik, kõnnak ja riietus on tuttav. Selliseid riideid on kandnud süüdistatav. Kõnnak on äratuntav, ta lonkab, tol ajal valutas süüdistataval jalg, ta lonkas. Nüüd ta teab, et see teine isik, jopel on midagi heledamat, on P. N.. P. N. ise rääkis tunnistajale, et nad tegid kahekesi, koos süüdistatavaga, varastasid traktori. Politseis ta selgitas, et tunneb ära tuttava isiku kõnnaku ja riietuse järgi. Kuigi N. on talle ka tuttav isik, teda ei tundnud ära. K 1 lk 155-157 asitõendi vaatlusprotokoll ja selle lisana salvestis, mis oli uuritud vahetult kohtuistungil. 03.11.2021 kl 04.15-04.16 Vabaduse 10 ja 12 majade piirkonnas on täheldatud liikumine. Kohus märgib, et isik, kes järgneb haagisele on tumedamas riietuses, võimalik et dresspüksid, keskmist pikkust võimalik et jope ja peakate (võimalik et nokkmüts). Rohkem ei ole riietuse osas võimalik midagi öelda. Riietus ei ole salvestisele jäädvustatud selliselt, et riietuse osas saaks esile tuua konkreetsemad tunnused, mille järgi saaks kirjeldada seda riietust üksikasjalikumalt – näiteks jope: kas kapuutsiga, kas talvine, kas sulejope, kas tepitud, kas ja kus on taskud, kas tõmblukuga või nööpidega, tõenäoliselt jope on ühevärviline. Pükste osas ei ole võimalik kirjeldada midagi konkreetsemat, välja arvatud, et võimalikult ühevärvilised. Kõnnaku osas märgib kohus, et kohus salvestiselt mingit sellist kõnnakut, mille kohta saaks öelda, et isik lonkab, ei näe. Ühel hetkel on kohtu arvates täheldatav, nagu isik oleks kergelt komistanud, ei midagi rohkem. Isikuid ei ole salvestise pealt võimalik tuvastada näo ega mingi erilise tunnusega kõnnaku järg