) § 11 lg-st 1.
lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 14. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et
Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (
lg 11), avaldusele oli lisatud
lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul 6 2-24-1875 olid täidetud
MS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses. 15. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku määruskaebuse väide, et tal ei ole terviseprobleeme. 08.03.2024 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (RHK 10 järgi F20), mis avaldub puudutatud isiku tajumise ja mõtlemise häiretes ning tahte- ja tundeelu muutustes. Nii käesolevas asjas esitatud psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest, kuid ka maakohtu ja puudutatud isikule määratud esindaja seisukohtadest nähtub, et puudutatud isiku tegutsemine on luululiselt desorganiseeritud, ta avaldab paranoilisi kahjustus- ja mürgistusluulu mõtteid, tema jutt ei haaku küsimustega, ta kasutab kõnes ohtralt neologisme, esinevad stereotüüpsed mõtteavaldused, mõttekäik on äärmiselt stereotüüpne ja keskendunud vaid väga kitsale teemaderingile ning tema kontakt reaalsusega on häirunud. Oma mõtete edastamisel kõne kiireneb ja muutub kohati seosetuks sõnavalinguks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei näi puudutatud isik mõistvat küsimuste tegelikku sisu isegi korduval küsitlemisel ja tähelepanu juhtimisel, vaid vastab teemast mööda, korrates omavahel seosetuid fraase. Viimati nimetatu nähtub ka puudutatud isiku edastatud kirjadest talle määratud esindajale ja kohtule (dtl 85, 115, 135, 137). Puudutatud isik on endiselt hõivatud oma psühhootilistest elamustest ning tema käitumine ja tulevikuplaanid on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida
16. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et ta on ohtlik eelkõige endale, kuid ka ümbritsevatele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta käesoleval hetkel võimeline iseseisvalt hakkama saama, ennast teistele arusaadavaks tegema ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta paneb end tal esinevate luulumõtete tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu eelkõige iseenda tervise ja toimetuleku. Asjas esitatud tõendite põhjal on põhjendatud arvata, et puudutatud isikul ei ole ohutu endaga iseseisvalt toime tulla enne, kui tema psüühiline seisund ei ole paranenud. Maakohus leidis põhjendatult, et praegu ei ole võimalik aru saada, kuidas puudutatud isik ümbritsevat tajub ning mil moel enda eest hoolt kannab. Esineb tõsine kartus, et ta ei pruugi olla võimeline enda eest elementaarsel tasemel hoolt kandma. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus juba mitmendat korda ning ta on talle määratud ambulatoorse ravi varasemalt pooleli jätnud. Eksperdile on puudutatud isik avaldanud, et ta ei ole endal vaimse tervise häireid täheldanud, haiglaravi ei ole vajalik ja ravimeid ta tarvitada ei soovi. Samuti nähtub määruskaebusest, et puudutatud isik eitab tal esinevat psüühilist häiret ja sellest tulenevat ravivajadust. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuivõrd puudutatud isikul puudub käesolevalt haiguskriitika, ei ole usutav ravi jätkamine väljaspool haiglat ja ravi katkemisel võib puudutatud isiku seisund halveneda, mille tulemusel võib ta ebaadekvaatse käitumisega panna ennast ohtu. Ringkonnakohtu arvates on põhjust arvata, et ravimite võtmata jätmine ja kinnisesse asutusse paigutamata jätmine toovad tõenäoliselt kaasa puudutatud isiku 7 2-24-1875 tervise olulise halvenemise. Varasematel haigestumistel on psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt puudutatud isiku seisund ravimite tervitamisel paranenud, kuid peale kodusele ravile suunamist on puudutatud isik võtnud ravimeid ebapiisavalt või jätnud ravimid tarvitamata. Ravisoovituste järgimata jätmisel on tal korduvalt võimendunud meelepetted ja luulumõtted, mis on tinginud tema hospitaliseerimise. Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju on oluliselt häirunud, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.