← Eesti

2-21-112272/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2024, Tallinn Kohtuasja num

) § 125 lg 2 p 10), s.o registrist kustutamine (

§ 45lg 2), kuid seda ei ole toimunud. Kostja lepinguline esindaja ei ole kohtule ega vastaspoolele teatanud (Ts

MS § 225 lg 1), et esindatav oleks volituse tagasi võtnud (

§ 125

lg 2 p 5), volituse andmise aluseks olev leping oleks lõppenud (

§ 215

lg 2 p 8) või esindaja oleks volitusest loobunud (

§ 125lg 2 p 6), mis tooks kaasa volituse lõppemise.

Seega on kostja lepinguline esindaja jätkuvalt volitatud siinses tsiviilasjas kostjat esindama.

  1. Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et kohtu hinnangul oli hageja nõue tõendamata. Maakohus leidis, et hagejal oli kohustus tõendada nii poolte kokkulepet tööde tegemise ja selle eest makstava tasu kohta kui ka tööde tegemist, kuid hageja pole seda teinud. Tööde tegemist ja tasunõude sissenõutavaks muutumist ei tõendanud maakohtu hinnangul hagiavaldusele lisatud tööde üleandmise akt, kostjale väljastatud arve ja kontoväljavõte, millelt nähtus arve osaline tasumine. Ringkonnakohus leiab, et maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel, mis on toonud kaasa asja ebaõige lahenduse.
  2. Hageja on esitanud asjas tõendina
  3. augusti
  4. a teostatud tööde akti nr 18085 (dtl 30, tõlge dtl 31; edaspidi akt), mis on poolte esindajate poolt allkirjastatud (kostja poolt FK, hageja poolt JS) ja mille kohaselt tegi hageja ajavahemikul
  5. juuni 2018 kuni
  6. august 2018 kostja tellimusel töid, tasumiseks olev summa on 4050 eurot (ilma käibemaksuta). Akti kohaselt märkuseid ei ole ja „[ü]lalesitatud summa kuulub tasumisele tellija poolt“. Kostja on nimetatud akti allkirjastamist kohtule esitatud seisukohtades möönnud (vt nt kostja
  7. mai
  8. a seisukoha p 2.2). Samuti ei vaidlustanud kostja apellatsioonkaebuse vastuses maakohtu tuvastatut, et akt tööde üleandmiseks on allkirjastatud (vt maakohtu
  9. novembri
  10. a täiendatud otsuse p 7; apellatsioonkaebuse vastuse p 2.4). Hageja tugines menetluses mh sellele, et kõnealuses aktis sisaldub võlatunnistus (vt hageja
  11. aprilli
  12. a seisukoha p 4), kuid maakohus hageja sellekohaseid väiteid ei käsitlenud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
  13. Ringkonnakohtu hinnangul vastab kõnealune akt deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, millega kostja on tunnistanud, et tal oli
  14. augusti
  15. a seisuga hageja ees lepinguline kohustus 4050 eurot (käibemaksuta) seoses
  16. juunist 2018 kuni
  17. augustini 2018 osutatud teenusega, mis tuleb hagejale tasuda. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormuse ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt nt Riigikohtu
  18. mai
  19. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on maakohus alusetult asetanud hagejale menetluses kohustuse tõendada kostja kohustuse olemasolu ja oma põhinõude tekkimise asjaolusid. Kuna kostja oli
  20. augusti
  21. a aktiga tunnistanud lepingulist kohustust hageja ees 4050 eurot (käibemaksuta), lasus võla puudumise tõendamise koormus kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (vt samas, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika).
  22. Hageja väitel oli kostjale osutatud teenuse sisuks see, et hageja rentis kostjale töötajaid, kes tegid kostja objektidel keevitustöid. Selle eest oli kokku lepitud tunnitasu 12,5 eurot/t, mis on 6

(7)2-21-112272 kooskõlas hageja esitatud arvelt nr 18085 (dtl 32) nähtuvaga. Töötundide arvuna on arvel välja toodud 324, mis teeb tasuks 4050 eurot. Seejuures on aktis sisalduv kinnitus, et ajavahemikul
  1. juuni 2018 kuni
  2. august 2018 on tööd kostja tellimusel tehtud, käsitatav kohustuse täitmisena pakutu vastuvõtmise kinnitusena VÕS § 76 lg 4 tähenduses. VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega saab akti põhjal eeldada, et pooltel oli kokkulepe tööde tegemiseks (või ka töötajate rentimiseks) ajavahemikul
  3. juuni 2018 kuni
  4. august 2018 ja kokkulepitud teenus on hageja poolt kostjale osutatud. Vastupidist oleks asjas tulnud tõendada kostjal.
  5. Ringkonnakohus selgitas tõendamiskoormusega seonduvat pooltele
  6. jaanuaril 2024 saadetud kirjas ning andis võimaluse tuua esile täiendavaid asjaolusid ja esitada lisatõendeid. Kostja selliseid asjaolusid ja tõendeid, mis kinnitaksid aktist nähtuva kohustuse puudumist, ei esitanud.
  7. Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja ei ole talle teenust osutanud ja tal hageja ees tunnistatud võlga ei ole, tuleb asjas esitatud tõendite põhjal, sh aktis sisalduva võlatunnistuse ja kohustuse täitmise kinnituse põhjal järeldada, et hageja on täitnud kostja tellimuse, tehes ajavahemikul
  8. juuni 2018 kuni
  9. august 2018 kokkulepitud tööd (või rentides töötajaid) ja kostjal oli kohustus tasuda hagejale selle eest 4050 eurot, millele lisandus käibemaks. Hageja väitel on kostja tasunud akti alusel esitatud arvest nr 18085 2300 eurot, mida kinnitavad hageja esitatud pangakonto väljavõtted (dtl 33). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tasunud suurema summa. Seega on tasumata koos käibemaksuga 2560 eurot (4860-2300). Eelnevast lähtuvalt on hageja põhinõue 2560 eurot põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  10. Hageja nõuab hagis ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist põhinõudelt 2560 eurot alates
  11. septembrist 2018 kuni hagiavalduse esitamiseni
  12. juunil 2021, kokku 551 eurot (viivisekalkulaator.ee arvutuse kohaselt, dtl 34). Ehkki hageja ei ole menetluses tõendanud, et tal oli kostjaga kokkulepe, et
  13. augustil 2018 esitatud arve tuleb tasuda
  14. septembriks 2018 (s.o arvel märgitud maksetähtaeg, dtl 32), on 30 päeva siinsel juhul isegi pikem tähtaeg, kui oleks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg 3 tähenduses. Seega tuli kostjal arve tasuda hiljemalt
  15. septembriks 2018, mistõttu hageja viivisenõue on hagis esitatud ulatuses põhjendatud. Menetluskulude jaotus
  16. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust hagi sisulise lahendamise osas, tuleb seda TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Ühtlasi tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada ringkonnakohtus kantud menetluskulud.
  17. Arvestades, et hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
  18. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  19. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.