KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 24.01.2023.a. Tallinnas Tsiviilasja number 2-18-80 Tsiviilasi G. B. hagi

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

1. Seega tuleb kohtul järgnevalt võtta seisukoht, kas Tallinna Vangla on hageja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.
2. Hageja leiab, et Tallinna Vanglas viibides oli talle tagatud ebapiisavas suuruses põrandapind. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpind u 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta. Vaba pind, kus on maha arvatud mööbli ja inventari all jääv pind on aga vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Hageja viibis sellistes kambrites. Tallinna Vanglas võimaldatakse vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites puudub soe vesi; pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, mis tekitas niiskust ja hallitust; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; kaetud õhuakende tõttu on raskendatud õhuvahetus; kambrist väljas saab viibida vaid jalutuskäigul üks tund päevas, sedagi väikestes jalutusboksides suuruses 2,7 x 4,7 m. Vangla vanas osas, kus on erineva suurustega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 ja WC-d kambris ei ole. Tualetti saamiseks tuleb ajal, mil uksed on lukustatud, oodata üks tund või enamgi. Tavakinnipeetavale on kambriuksed avatud reeglina neli tundi ööpäevas.
3. Kohus märgib, et kinnipeetavale tagatud põrandapinna arvutamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Pärast EIK Suurkoja
4. oktoobri
5. a otsust 7334/13 (Muršić vs. Horvaatia) muutis Riigikohus oma praktikat, lähtus sellest otsusest ja ei võtnud kambri põrandapinna arvutamisel WC pindala enam arvesse (
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16;
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16;
10. märtsi
11. a otsused asjades nr 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-86-16;
12. aprilli
13. a otsus asjas nr 3-3-1-90-16). Mööblialust põrandapinda on võtnud kolleegium arvesse ka enne EIK Suurkoja
14. oktoobri
15. a otsust. 7
16. Riigikohus on asjades nr 3-3-1-83-16, 3-3-1-89-16, 3-3-1-86-16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-8516 ja 3-3-1-98-16 juhindunud EIK Suurkoja
17. oktoobri
18. a otsuse järgmistest seisukohtadest: 1) Kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumi­puudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümber­lükkamiseks piisavad 2) ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega.
19. Kohus tuvastab, et kostja I on hageja esindajana esitanud 31.08.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Tallinna Vanglalt välja 6990 eurot avalikusõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest 10 eurot päeva eest, kokku 6990 eurot (haldusasi nr 3-152173). Tallinna Halduskohtule edastatud kaebuses on kaebaja välja toonud, et ta viibis Tallinna Vangla inimväärikust alandavates tingimustes 699 päeva ajavahemikul 13.06.2011 kuni 09.06.
20. Kaebuse esitaja esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude 08.06.2015 (I kd tl 83-84), Tallinna Vangla jättis 10.08.2015 otsusega hüvitisnõude läbi vaatamata perioodi 13.06.2011 kuni 08.06.2012 osas aegumise tõttu ja rahuldamata perioodi 09.06.2012 kuni 09.06.2015 osas (I kd tl 85-90).
21. Kohus tuvastab, et menetluses nr 3-15-2173 11.09.2015 on kaebuse esitaja taotlenud Tallinna Vanglalt andmete väljanõudmist iga kambri, kus kaebuse esitaja viibis, perioodi 13.06.2011 kuni 09.06.2015 põrandapinna kohta, kambris viibinud isikute arvu kohta, põrandapinna suuruse isiku kohta, nii WC- alust pinda arvesse võttes kui arvesse võtmata ning valgustuse võimsuse kohta. Kaebuse esitaja taotles kohtupoolt vajalike andmete välja nõudmist Tallinna Vanglalt, sest Tallinna Vangla on kaebuse esitaja poolt esitatud teabenõuded jätnud rahuldamata. Kaebuse esitaja taotluse kohaselt Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et Tallinna Vangla tegevuses puudub õigusvastasus. Tallinna Vangla andmetest ei nähtu, kas põrandapinda on arvestatud koos WC- aluse pindalaga või mitte (I kd tl 161-162). Kuna kohus keeldus hageja kaebust menetlusse võtmisest, siis ei lahendanud kohus hageja poolt 11.09.2015 halduskohtule esitatud andmete kogumise taotlust ning ei nõudnud Tallinna Vanglalt välja andmed hageja kinnipidamistingimuste kohta. Seega jäi kostja I tegevusest tulenevalt välja selgitamata konkreetsed asjaolud, st kui suur oli nende kambrite põrandapind, kus hageja viibis perioodi 13.06.2011 kuni 09.06.2015, kambris viibinud isikute arv, põrandapinna suurus isiku kohta, nii WC- alust pinda arvesse võttes kui arvesse võtmata ning valgustuse võimsuse kohta. Seega jäid nimetatud olulised asjaolud halduskohtumenetluses välja selgitamata kostja I poolse kohustuste rikkumise tõttu ja halduskohtumenetluses jäi tuvastamata kas ja kui kaua hageja viibis inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas.
22. Seega on käesolevas menetluses ainsaks tõendiks Tallinna Vangla 10.08.2015 vastus, millest kohus saab lähtuda hageja kinnipidamistingimuste tuvastamisel ajavahemikus 13.06.2011 kuni 09.06.2015 Tallinna Vanglas (I kd tl 85-90). Kostjad heidavad ette, et hageja ei ole välja toonud, millised olid tema kinnipidamistingimused, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas ja millises suuruses rahalise hüvitise oleks halduskohus välja mõistnud. Kohus leiab, et kuna kostja 8 I poolse kohtustuse rikkumise tõttu jäi halduskohtumenetluses välja selgitamata, millistes konkreetsetes kinnipidamistingimustes hageja viibis vaidlusaluses ajavahemikus, siis ei tohi see kostjatele tuua eelist käesolevas kohtumenetluses. See tähendab, et kostjad ei tohi vabaneda vastutusest hageja poolt tekkinud kahju eest seetõttu, et kostja I rikkus enda lepingulisi kohustusi. See oleks kohtu hinnagul äärmiselt ebaõiglane hageja suhtes.
23. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest ei nähtu kambri pinna suurust ja hageja elutingimusi ajavahemikus ajavahemikus 13.06.2011-07.06.2012 (361 päeva), millest tulenevalt tuleb järeldada, et põrandapinda oli alla 3m2 isiku kohta ja elutingimused olid sellised nagu väidab hageja, st Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites oli üldpinda umbes 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Päevas oli ette nähtud 1 tunni pikkune jalutuskäik boksis, mille suurus jääb all 15m2 ja mida jagatakse kambrikaaslasega. Kuna vaidlusalusest ajaperioodist, mille vältel hageja viibis väidetavates inimeväärikust alandavates tingimustest on tänaseks möödunud niivõrd palju aega, siis ei ole hageja konreetseid kinnipidamistingimusi võimalik enam käesoleva kohtumenetluse raames välja selgitada. Sellest tulenevalt lähtub kohus hageja väidetest ning asub seisukohale, et ajavahemikus 13.06.2011-07.06.2012 (361 päeva) viibis hageja kambris, milles põrandapinda oli alla 3m2 isiku kohta, päevas oli ette nähtud 1t tunni pikkune jalutuskäik boksis, mille suurus jääb all 15m2 ja mida jagatakse kambrikaaslasega ning seega hageja viibis antud perioodil inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas.
24. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuse kohaselt viibis hageja: - 08.06.2012-18.06.2012 kambris nr 417 – suletud (

§ 90

lg 3) - 19.06.2012-04.07.2012 kartserikambris nr 82- suletud - 05.07.2012-21.08.2012 kambris nr 453- suletud - 22.08.2012-06.09.2012; 12.09.2012-14.09.2012; 19.09.2012-20.09.2012 kambris nr 425suletud (

§ 90

lg 3) - 07.09.2012-11.09.2012 kartserikambris nr 88- suletud - 15.09.2012-18.09.2012; 22.03.2015-26.03.2015 kartserikambris nr 81-suletud - 21.09.2012-11.10.2012 kambris nr 138- suletud (

§ 14lg 3; VSk

E § 8 lg 4)- 21 päeva - 12.10.2012-27.05.2013 kambris nr 27- avatud (uksed suletud öörahu ajal) - 28.05.2013-12.07.2013; 17.07.2013-10.11.2013; 17.11.2013-28.12.2013; 17.01.201413.05.2014; 25.07.2014-21.03.2015; 27.03.2015-11.05.2015;18.05.2015-20.05.2015; 22.05.2015-09.06.2015 kambris nr 39- avatud (uksed suletud öörahu ajal) - 13.07.2013-16.07.2013 kartserikambris nr 71- suletud - 11.11.2013-16.11.2013 kartserikambris nr 80- suletud - 29.12.2013-10.01.2014

§ 69

kohaldamine) - 16.05.2014-22.07.2014 kambris nr 208- suletud (

§ 69

kohaldamine) - 23.07.2014-24.07.2014 kambris nr 210- suletud (

§ 69

kohaldamine) - 21.05.2015 kambris nr 129- suletud (

§ 69kohaldamine) 34. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSk

E § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas hagejale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 9 01.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Tallinna Vangla kambrites nr 129, 138, 144, 208, 210, 417, 425, 453 asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kartserikambrites nr 71, 78, 80, 81, 82, 88 on WC kambris, kuid tegemist ei ole seintega eraldatud eraldiseisva ruumiga. Kambrites nr 27, 33, 34 ja 39 ei ole WC kambris. Kambrid asuvad avatud osakonnas, kus kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks ning kinnipeetavad saavad kasutada koridoris paiknevat ühistualettruumi.

1. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuses ei ole kajastatud konkreetsete kambrite põrandapinnad ja elutingimused. Vastuses on märgitud, et perioodil 09.06.2012-09.06.2015 oli kaebuse esitajale 1095 päevast 327 päeval tagatud vaba põrandapinda kambris alla 3 m2 , kuid vähemalt 2,66 m2 (neist 251 päeval kambrites, kus olid kambriuksed suletud üksnes öörahu ajaks) ja 768 päeval oli tagatud üle 3 m2, millest ei ole maha arvatud kambri tualettruumi pinda.
2. Viidates veelkord Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-83-16, 3-3-1-89-16, 3-3-1-8616, 3-3-1-90-16, 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-98-16, milles on Riigikohus juhindunud EIK Suurkoja
3. oktoobri
4. a otsuses kohus selgitab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. WC näol ei ole tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.
5. Tuginedes Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusele kohus tuvastab, et ajaperioodil 08.06.2012-20.09.2012 oli hageja vahistatu staatuses ja ajaperioodil 21.09.2012-11.10.2012 vastuvõturežiimil (kokku 126 päeva). Sellel perioodil oli hageja 19.06.2012-04.07.2012, 07.09.2012-11.09.2012 ja 15.09.2012-18.09.2012 (kokku 25 päeva) kartseris. Vaidlust pole selle üle, et vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna oli hageja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu vahistatu režiimil hoidmise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Hageja ei eita, et sai jalutusvõimalust kasutada, kuid ta kurdab jalutusboksi väiksusse üle ja selle üle, et ta pidi jagama jalutusboksi oma kambrikaaslastega.
6. Seega viibis hageja ajavahemikus 08.06.2012 -11.10.2012 kokku 126 päeva lukustatud kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Sellest 105 päeva päeva oli hageja vahistatud staatuses (viibis kambrites nr 417, 425 ja 463) ja 21 päeva vastuvõturežiimil (viibis kambris nr 132), so kokku 126 päeva mil tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus enamasti tunnise jalutuskäigu võimaldamisega jalutusboksis Seejuures esines mitu pikemat ajavahemikku (78, 21 päeva), millal hageja viibis järjest kambris, kus ühe kinnipeetava kohta ei olnud tagatud 3 m2 põrandapinda. Kuna hageja pidi kogu jalutuskäigust üle jääva aja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida.
7. Kohus leiab, et hageja paigutamine ajal, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil (kokku 126 päeva) kambritesse, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda, oli vastuolus EIÕK art-ga 3 ja alandas kaebaja inimväärikust ning oli seetõttu õigusvastane.
8. Kohus leiab, et Tallinna Vangla tegevus hageja kinnipidamisel ajavahemikus 09.06.201209.06.2015 oli õigusvastane osas, kus hageja viibis luksutatud kambris ja tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 (so kokku 126 päeva). Tallinna Vangla ei saanud tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja

§ 41lg-ga 1.

1. Kohus leiab, et hageja kaebus Tallinna Halduskohtus oleks jäänud rahuldamata seoses põrandapinna suurusega perioodil 19.06.2012-04.07.2012, 07.09.2012-11.09.2012 ja 10 15.09.2012-18.09.2012 (kokku 25 päeva), mil hageja viibis kartseris, sest liikumisvabaduse piiramine nendel perioodidel oli tingitud hageja enda käitumisest. hageja
2. Tuginedes Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusele kohus tuvastab, et ajavahemikul 12.10.2012-16.01.2014 viibis hageja Tallinna Vanglas avatud osakonna kambrites nr 27, 39 ja 34, kus tal oli võimalus soovi korral päeva vältel võimalus viibida väljaspool kambrit (kokku 870 päeva). Avatud osakonnas viibides oli hageja 13.07.7.2013-16.07.2013 (4 päeva), 11.11.201316.11.2013 (6 päeva), 29.12.2013-10.01.2014 (13 päeva); 12.05.2015-17.05.2015 (6 päeva)kartserikambris. Seega hageja liikumisvabaduse piiramine (kokku 29 päeval tulenes vangistust reguleerivatest õigusaktides (

§ 65lg 1 p 4 ning VSk

E § 8 lg 4) ning oli tingitud hageja enda käitumisest. 43. Sel ajavahemikul võis hagejale olla küll isiklikku ruumi vähem kui 3m2, kuid hagejale oli avatud eluosakonnas viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (

§ 55lg 2) ning viibida kogu päeva kuni öörahuni (VSk

E § 8 lg 1) eluosakonnas.

1. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohal, et hageja kaebus Tallinna Halduskohtus oleks jäänud rahuldamata seoses põrandapinna suurusega kogu perioodi osas, mil hageja viibis süüdimõistetuna avatud sektsiooni kambris ning tal oli selles kambris viibimise ajal isiklikku ruumi üle 2,5m
2. Hagejale oli avatud kambris viibimise ajal tagatud võimalus viibida ka väljaspool kambrit, samuti võimaldati kaebajale ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.
3. Tuginedes Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusele kohus tuvastab, et ajaperioodil 14.05.2014-24.07.2014 ja 25.07.2015 kohaldati hageja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja hageja oli paigaldatud eraldi lukustatud kambritesse (144, 208, 201 ja 129) kokku (73 päeva)seega kaebaja liikumisvabaduse piiramine 107 päeval tulenes vangistust reguleerivatest õigusaktidest (

§ 65lg 3 ning VSk

E § 8 lg 4) ning oli tingitud kaebaja enda käitumisest.

1. Kohus leiab, et hageja kaebus Tallinna Halduskohtus oleks jäänud rahuldamata seoses põrandapinna suurusega nende perioodide osas, mil hageja viibis kartseris või hageja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, sest hageja liikumisvabaduse piiramine nendel perioodidel oli tingitud hageja enda käitumisest.
2. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vanglal oli kohustus hüvitada hagejale Tallinna Vaglas kinnipidamise ajal 487 päeval isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 selle aja eest, kuis hageja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 päeva so (ajavahemikus 13.06.2011-07.06.2012 kokku 361 päeva ja ajavahemikus 08.06.2012-21.05.2015 kokku 126 päeva) päeva osas.
3. Hageja on lisaks napile kambripinnale viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid 1 kord nädalas sooja veega pesemise võimalus dušši all ning seda olukorras kus kambris on ainult külm vesi; kinnipeetavatele mõeldud vanas osas tualetid asusid üldkasutatavates koridorides ning ajal, mil uksed oli lukustatud võis tualetti pääsemise ooteaeg olla tund või enam.
4. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Suletud kambrites, kus taotluse esitaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega sai ta ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles.

-st ega ka VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Seega ei saa kaebaja pidada oma õiguste riiveks asjaolu, et tal puudus igapäevaselt ligipääs voolavale 11 soojale veele. Kohus leiab, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimendamine vähemalt minimaalses ulatuses kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud

§ 50

-lgst 2 ei tulene kinnipeetavate tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamine dušš kasutada ning avaliku võimu kanda (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.

1. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt Tallinna Vangla kambrites, kus on akna avataval osal perforeeritud metallist plaadid, on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev selliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Avatud osakonnas (kambrid 27, 33, 34 ja 39) akendele perforeeritud metallist plaate paigaldatud ei ole.
2. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt vastavalt

§ 46

lg-le 1 kannab kinnipeetav vanglas vangla riietust, mille pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla. Vangla väljastab kinnipeetavale piisavas koguses vormielemente, tagamaks regulaarne pesemisvõimalus.

§ 93

lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui isikul kandmiskõlblikud riided puuduvad või ta ei soovi isiklikke riideid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta riietuse. VSkE § 100 lg-st 1 tulenevalt kannab kartserikaristust kandev isik kartseririietust. Vangla poolt väljastatud voodipesu, rätikute ja vormiriietuse (sh kartseririietuse) pesemise eest hoolitseb ning kulud kannab vangla. Pesuvahetus toimub üldjuhul kaks korda kuus. Lubatud isiklikke riideid tuleb vahistatutel ja kinnipeetavatel endil pesta ja kambris kuivatada või kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Pesumaja teenuse näol on Tallinna Vanglas loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. Riiete kuivatamiseks on I ja II üksuses (suletud osakonnad) paigaldatud kambris seinale pesukuivatusrest, kuid kasutatakse ka nagisid, radiaatoreid vm. Kui kaebaja ning temaga samas kambris olnud teised kinnipeetavad tundsid, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, siis oli neil võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla. Seega ei pidanud kinnipeetavad sh kaebaja pesu kambris kuivatama. 52. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Oma raha eest täiendava valgusti hankimine ei saa kohtu hinnangul küll asendada vastustaja kohustust piisava valgustuse tagamisel, kuid eelnevast nähtuvalt on ka vangla oma kohustuse täitnud.

§ 45

lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes.

1. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuse kohaselt Tallinna Vangla kambrites nr 129, 138, 144, 208, 210, 417, 425, 453 asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kartserikambrites nr 71, 78, 80, 81, 82, 88 on WC kambris, kuid tegemist ei ole seintega eraldatud eraldiseisva ruumiga. Kambrites nr 27, 33, 34 ja 39 ei ole WC kambris. Avatud osakonnas, kus kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks ning kinnipeetavad saavad kasutada koridoris paiknevat ühistualettruumi. Öörahu ajal saab WC kasutamise vajadusest kinnipeetav märku anda vajutades kambris nuppu ja süüdates sellega koridoris kambri ukse kohal asetseva lambi. Väide, et WC saamise ooteaeg on tund või rohkemgi, ei ole tõene. Täiskasvanud meesterahvas, kes enne öörahu algust WC-s ära käib ja kellel ei ole tervislikke probleeme, ei vaja üldjuhul öösel WC kasutamist.
2. Seega ei ole hageja tõendanud, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju hagejale oleksid suurendanud.
3. Kostjate väidete kohaselt kogu halduskohtusse esitatud perioodi eest ei olekski halduskohus hageja kaebust saanud rahuldada, sest Tallinna Vangla oli jätnud varasemalt hageja 12 kaebuse perioodi osas, mis eelnes 09.06.2012 läbi vaatamata, sest hagejal puudub kaebeõigus aegumistähtaja möödumise tõttu. 09.06.2015 vastuses on Tallinna Vangla leidnud, et perioodi 13.06.2011–08.06.2012 osas on taotluse esitaja esitanud kahju hüvitamise taotluse tähtaja rikkumisega. Tallinna Vangla on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui taotluse esitaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata (s.o Tallinna Vanglasse saabumisel 13.06.2011) ning sellest ajast alates sai ta vanglale nõude esitada.
4. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et kaebetähtaja kulgemine algab ajast, mil kaebaja sai aru, et talle on kahju tekkinud, seejuures ei hakka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes (Riigikohtu
5. juuni 2017 otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-
6. p 11).
7. 30.05.2022 menetlusdokumendis on vastuseks kohtu nõudele hageja selgitanud, et puuduvad andmed, et hageja kinnipidamistingimused oleksid oluliselt muutunud ning kuivõrd praegusel juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem, siis tuleb Riigikohtu lahendeid (3-3-1-93-13, 3-3-1-20-15) silmas pidades kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arvestama alates 09.06.2015, mil lõppes periood, mille eest isik kahju hüvitamist nõuab. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu hulgas seotud inimväärikust alandava kohtlemise kestusega (Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.15 määrus haldusasjas nr 3-15-649, p 18)
8. Riigikohus on kohtuajas nr 3-3-1-20-15 tehtud otsuses selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Oluline pole sealjuures küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab. /../Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti
9. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambri­pinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kolleegium on varem selgitanud, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. Olukorras, kus kogu perioodi vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist, on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppeb kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt
10. märtsi
11. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, pd 13 ja 14).
12. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja viibis kuni 11.10.2012 lukustatud kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Seega lõppes kohtu hinnangul Tallinna Vangla kahju tekitav toiming 12.10.2012 ja seda kuupäeva saab lugeda hageja poolt kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg
13. Asja materjalidest nähtuvalt on 13 hageja esitanud Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 08.06.2015, seega ei ole hageja rikkunud kahju hüvitamise nõude tähtaega ja hageja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli lubatav. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla ebaõigesti jätnud läbivaatamata hageja kahju hüvitise nõude ajavahemiku 13.06.2011-08.06.2012 eest ja Tallinna Halduskohus oleks saanud antud perioodi eest ei esitatud kaebuse rahuldada.
14. Tallinna Halduskohtusse kaebuse esitamisel palus hageja Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista kahju hüvitise 10 eurot päevas seoses Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimuste viimise eest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes kokku 87 päeva.
15. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Rikkumisele tähelepanu juhtimist kinnitavate tõendite puudumisest jätmisest ei saa järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.
16. Kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
17. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15)
18. Kohtule on esitatud Tallina Ringkonnakohtu 17.04.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-649, milles on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et G. B.le tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 391 päeva kohta, mil kaebaja viibis inimväärikust alandavates tingimustes ja Tallinna Ringkonnakohus on välja mõistnud Tallinna Vanglalt kahju hüvitise 800 eurot (V kd tl 27-40). Kohtule on esitatud Tallinna Halduskohtu 20.03.2017 kohtuotsus haldusasjas nr 3-15-652, milles on Tallinna Halduskohus leidnud, et kaebaja pidi viibima alla 2,5 m2 põrandapinnaga isiku kohta lukustatud kambris kokku 169 päeva ja üle 2,5 m2 kuid alla 3 m2 kambris 239 päeva ja Tallinna Halduskohus on N. I.’le välja mõistnud Tallinna Vanglalt kahju hüvitise 982 eurot (V kd tl 12-23).
19. Hageja on kohtule esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 06.02.20 lahend 51278/17, millises kohtuasjas EIK kinnitas oma 16.01.2020 otsusega Eesti Vabariigi Valitsuse ja kaebajate vahelised kokkulepped. Otsuse kohaselt kohustub valitsus maksma kõigile kaheksale kaebajale otsuse lisaks olevas tabelis märgitud rahalised hüvitised, mis hõlmavad kaebajatele tekkinud mis tahes varalist ja mittevaralist kahju ning kohtukulu. Sõltuvalt kaebajast jääb väljamaksmisele kuuluv hüvitis vahemikku 4100-8500 eurot. Hüvitised tuleb välja maksta kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest, st hiljemalt 06.05.
20. Hüvitiste tasumine tähendab asja lõplikku lahendust. Kõik kaebused puudutasid Magasini tänaval asunud Tallinna vangla kinnipidamistingimusi, täpsemalt asjaolu, et kaebajad viibisid teatud perioodidel alla 3m² isiklikul kambripinnal. Magasini tänaval asunud Tallinna vangla suleti
21. aasta lõpus. Otsuse lisaks olevas tabelis on
22. järjekohal on G.B., esindaja P. D., kellele Eesti Vabariik poolt välja mõistava hüvitise summa 5500 eurot ja
23. järjekohal N. I. , esindaja P. D., kellele Eesti Vabariik välja mõistetava hüvitise summa 5500 eurot (V kd tl 65-66).
24. Kohus leiab, et lähtudes Eesti kohtu praktikast kohus oleks Tallinna Vanglalt välja mõistnud hageja kasuks kahju hüvitise ning lähtudes eelnimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist, siis oleks väga tõenäoline, et kostja I poolt hageja esindajana Euroopa Inimõiguste kohtusse kaebuse esitamisel oleks Eesti Vabariik sõlminud hagejaga kokkuleppe, mille kohaselt oleks Eesti Vabariik tasunud hagejale kahju hüvitise sarnases summas nagu on tasunud G. B.le ja N. I.le. Seega oleks hageja kasuks Eesti Vabariigilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 14 hageja poolt taotletud 10 eurot päevas seoses Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, so kokku 4870eurot (10x 487) eurot.
25. Kohus leiab, et kostja I kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hagejale tekkinud kahju on kostja I poolsete rikkumiste tagajärg VÕS § 127 lg 4 mõttes. Kui kostja I ei oleks oma kohustust rikkunud, siis hagejale ei oleks kahju tekkinud ja hageja kasuks oleks Eesti Vabariigilt/Tallinna Vanglalt välja mõistetud kahju hüvitis.
26. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ning hagejale tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kohus leiab, et kostja I, jättes hagejat riigilõivu tasumise kohustusest teavitamata ja Tallinna Halduskohtule hageja menetlusabitaotluse esitamata nägi ette, et Tallinna Halduskohus keeldub hageja kaebuse menetlusse võtmisest ja sellega võetakse hagejalt võimalus saada kahju hüvitis Tallinna Vanglalt seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustest viibimise eest. Kohus möönab, et käesoleval juhul on hagejalt võetud võimalus täpselt teada saada, kui suures ulatuses oleks hageja kaebus rahuldatud. Seda riski peab kandma kostja I, kuna kostjale I pidi olema selga, et kui ta jätab täitmata oma kohustuse ja kui sellest tulenevalt hageja kaotab õiguse saada Tallinna Vanglalt/Eesti Vabariigilt kahju hüvitamist, siis on hagejal õigus nõuda selle kahju hüvitamist kostjalt I.
27. Hageja on välja toonud, et vastavalt MTÜ-ga A sõlmitud käsunduslepingule oli kokku lepitud, et kostja I saab 50% hagejale Tallinna Vanglalt välja mõistetutud hüvitiselt teenustasuna. Hageja on sellest käsitlusest lähtunud ka kohtule esitatud kahju hüvitise suuruse määratlemisel. Hageja on leidnud, et tema nõue Tallinna Vangla vastu oleks kuulunud rahuldamisele summas 6900 eurot, oleks hageja saanud 3000 eurot. Kostjad ei ole hageja käsitlusele vastu vaielnud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele pidi kostja I saama teenustasuna 50% hagejale Tallinna Vanglalt/Eesti Vabariigilt välja mõistetavast summast. Seega on hagejale tekkinud kahju suuruseks 2435 eurot.
28. AdvS § 47 esimene lause sätestab, et advokaadibüroo pidaja ja advokaat vastutavad õigusteenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastustama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lh 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seega kostjad, rikkudes kliendilepingut, vastutavad hageja ees solidaarselt AdvS § 55 lg 23 ja VÕS § 620 lg 1 alusel.
29. Seega tuleb kahju hüvitis summas 2435 eurot välja mõista solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks.
30. Hageja on esitanud viivise nõude. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
31. jaanuari ja
32. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi, mille kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tulenva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Hageja on palunud välja mõista viivise kohtuotsuse jõustumise päevast. 15
33. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista viivised põhinõudelt 2435 eurot kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus
34. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
35. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 16