Obsah (9)

§ 413§ 339§ 322§ 326§ 3051§ 312§ 341§ 342§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2024. a Tallinn Kriminaalasja number 1-22-8063 Kohtukoosseis Orvi Koik, Janika Kallin ja Markus Kär

§ 413

alusel täitmiskohtuniku poolt peale kohtulahendite X-XXXXX ja 1-22-8063 jõustumist. Davit Mantskava karistuse kandmise algust lugeda käesoleva kohtuotsuse jõustumisel alates Davit Mantskava karistuse kandmisele asumisest või karistuse kandmisele toimetamisest. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv. APELLATSIOON:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Davit Mantskava kaitsja Andres Simson. 3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsus ja mõista Davit Mantskava õigeks. Apellatsiooni aluseks on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339

lg 1 p 7 ja p 8, mille järgi kohtuotsuses puuduvad piisavad põhjendused ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

1. Kaitsja märgib, et Davit Mantskavale esitati üsna erakordne süüdistus Eesti kohtupraktikas selles, et ta on peale kohtuistungeid, juhuslikult tunnistajat kohates kätte maksnud Xle, viisil et ta müksas või lõi teda Tallinnas Välisministeeriumi ees Islandi väljakul. Davit Mantskava ennast Harju Maakohtus süüdi ei tunnistanud. 4.1 Süüdistus on kaitsja hinnangul absurdne, kantud provotseeritud soovist isik uuesti vahistada, mis kahjuks ka õnnestus. Süüteokoosseis asjas puudub, kuna ei ole täidetud kõige olulisem osa ehk Davit Mantskava tahtlus Xle kätte maksta või teda mõjutada. X ei saa mõjutada, kuna ta on tunnistuse andnud juba aasta varem detsembris 2021.a. Kättemaksmiseks sellist kokkupuudet nimetada on naeruväärne ja see ei ole tõendatud. 4.2 Tunnistaja ehk mõnes mõttes kaassüüdistatav ja varasem sõber, kellega Davit Mantskava veetis ühiselt tihti aega ning kellega ta oli alates 2017.a väga heades suhetes asus, politseiga 2 koostööle, et pääseda karistusest kuritegude sooritamiste eest, mille eest seadus näeb ette 3-15 vangistust. Siit tõusetub ka tema motiiv sattuda juhuslikult
2. novembril 2022.a Davit Mantskava teekonnale kohtusse kella 9.30 paiku hommikul. Kannatanu X ise korduvalt rõhutas, et see ei olnud tema jaoks tavaline aeg ega marsruut tööle minekuks. 4.3 Kaitsja hinnangul töö meetodid, mis säästavad kurjategijat karistusest ja aitavad kohtu poolt vabastatud isikut uuesti vahistada, ei ole õiged ega õiglased. See ei ole kaitsja hinnangul õiglane ja palub Davit Mantskava temale esitatud süüdistuses õigeks mõista ja menetluskulud riigilt välja mõista ning tühistada Harju Maakohtu otsus. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

§ 322lg 3 ALUSEL: 5.

Prokurör palub jätta Davit Mantskava kaitsja Andres Simsoni apellatsioon

§ 326lg 3 alusel läbi vaatamata.

5.1 Käesoleval juhul puuduvad alused apellatsiooni menetlusse võtmiseks, kuivõrd kaitsja on apellatsioonis esitanud sõna sõnalt samad argumendid ka maakohtu istungil (võib öelda, et kaitsja on kasutanud copy ja paste meetodit). See nähtub Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 13.12.2023.a kohtuistungi protokolli võrdlusest kaitsja esitatud apellatsiooniga. Neid seisukohti on maakohus oma otsuses ka piisava põhjalikkusega analüüsinud. Otsuse punktides 30-34 on analüüsitud Davit Mantskava tahtluse esinemist, sh analüüsitud ammendavalt kaitsja kohtuvaidlustes esitatud väiteid. 5.2 Kaitsja märgib apellatsiooni viimases lõigus, et apellatsiooni aluseks on kriminaalmenetluse oluline rikkumise

§ 339

lg 1 p 7 ja 8 mõttes, mille järgi puuduvad kohtuotsuses piisavad põhjendused ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokurör juhib tähelepanu, et kaitsja küll viitab seaduse sättele, kuid ei selgita ammendavalt, mida peab silmas vastavate punktide rikkumise all. Seejuures ei ole kaitsja teinud ühtegi viidet kohtuotsuses väidetavalt esinevatele rikkumistele. 5.3 Sisuliselt ei ole kaitsja

1. veebruari 2024.a kohtuotsusega nõustunud ja palub tühistada kohtuotsus täies ulatuses ning mõista Davit Mantskava õigeks. Riigikohus eelviidatud lahendi punktis 10 on leidnud, et võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei sisaldu ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada - näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED:
2. Prokurör palub jätta Harju Maakohtu
3. veebruari 2024 otsus nr 1-22-8063 muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 6.1 Davit Mantskava on toime pannud teo, millega ta on täitnud nii KarS § 323 lg 1 süüteokooseisu objektiivsed tunnused kui ka subjektiivsed tunnused. Kohus on jõudnud otsuses prokuratuuri hinnangul ainuõigele seisukohale ning punktis 32 sedastanud, et asjaolu, et veel aasta hiljem peale ütluste andmist ründas ja ähvardas Davit Mantskava X, näitab üheselt Davit Mantskava viha X vastu ning soovi talle ütluste andmise eest kätte maksta. Tuleb arvestada ka seda, et kohtuasi X-XX-XXX oli Davit Mantskava jaoks tol hetkel veel 3 vägagi aktuaalne, nii oli Davit Mantskava ka Xga kohtumise hetkel teel just nimetatud asjas kohtuistungile. X ütlused Davit Mantskava suhtes olid inkrimineerivad ning andsid kahtlemata tõendusliku panuse nimetatud kriminaalasjas. Ka Davit Mantskava ise avaldas istungil, et ta oli pahane, et X valetas tema kohta kriminaalasjas, mis puudutas tema poolt narkokuriteo toimepanemist. 6.2 Prokurör märgib, et kaitsja ei ole kohtuliku uurimise käigus kordagi viidanud, et käesolev kriminaalasi on menetlejate poolt korraldatud, mistõttu peab prokurör nimetatud väidet täiesti meelevaldseks ning sisutühjaks argumendiks, kuivõrd kaitsja ei ole pidanud vajalikuks vastavat hinnangut ka kontrollida. Juba kohtuvaidlustes viitas prokurör, et käesolevas kriminaalasjas ei ole alust rääkida ka planeeritud kinnipidamisest, kuna Davit Mantskava oli see, kes algatas tema ja X kokkupuute lüües esimesena kannatanut tema seljatagant. Seejuures Davit Mantskava ise pani end elektroonilise valve tingimuste rikkumisega olukorda, kus ta irdus elektroonilise valve kohustustest ja liikus kohtuistungile mitte määratud teed pidi. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses, kuid mingeid põhjendusi esitanud ei ole.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 7.2 Käsiloleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohaga nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käsiloleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava 4 põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 7.3 Apellant on apellatsioonis viidanud

§ 339

lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus taas mingeid põhjendusi esitatud ei ole. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium, kas käsiloleval juhul on tegemist

§ 339lg 1 p 8 rikkumisega.

Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja

§ 341

lg 2 sättele, pole

§ 339

lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades

§ 339

lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt

§ 341

lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on kaitsja taotlus uue otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud

§ 339lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele.

7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on

§ 339

lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt nr 3-1-1-13-12, 3-1-1-15-13, 1-17-11182 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Davit Mantskava tuleb süüdi tunnistada KarS § 323 lg 1 järgi ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, sest Davit Mantskava on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant maakohtu järeldustega nõustub või mitte. 8. Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente Davit Mantskava õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

1. Asjaolu, et kaitsja arvates on süüdistatavale esitatud süüdistus, mis on erakordne Eesti kohtupraktikas, ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist ega süüdistatava õigeksmõistmist. Seejuures ei ole tegemist kuriteokoosseisuga, milles puuduks kohtupraktika (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-05), sh on arvukas kohtupraktika olemas ka ringkonnakohtute tasandil (vt nt TrtRnKo nr 1-05-274, 1-06-11700, 1-08-7782, 1-11-958, 1-14-6747, 1-14-9069 ja TlnRnKo nr 1-07-12455, 1-08-8989, 1-10-2971, 1-16-5704). Seega selline kaitsja väide on ainetu ja jääb tagajärjetuks.
2. Kaitsja märgib, et süüdistataval puudus tahtlus mõjutada kannatanut, sest seda ei olnud võimalik teha, kuna kannatanu on oma tunnistuse andnud juba aasta varem detsembri 2021, kuid sündmus toimus
3. Selline kaitsja väide on taas ainetu ja jääb tagajärjetuks, sest sellist süüdistust süüdistatavale esitatud ei ole. Süüdistatavale on esitatud süüdistus vägivalla kasutamises, st kannatanu ründamises ja ähvardamises eesmärgiga maksta kätte kannatanu 5 õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses, mitte eesmärgiga takistada täita oma kohustust või teostada oma õigusi kriminaalmenetluses. 10.1 Maakohus on andnud põhjaliku vastuse (vt lk 127-127 pöördel) kaitsja viidatud väidetava tahtluse puudumise osas kannatanule kätte maksta, mistõttu ei pea kolleegium vajalikus sellel küsimusel pikemalt peatuda. Küll peab aga kolleegium vajalikuks apellatsiooni piiride väliselt märkida, et maakohus on ekslikult leidnud, et süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega, sest maakohtu poolt viidatud süüdistatava ütlustest tuleneb üheselt, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Kavatsetus ei nõua ettekavatsetud tegevust ning ka spontaanselt tekkinud äkkviha ei välista kavatsetust nagu maakohus on leidnud. KarS § 16 lg 2 kohaselt on kavatsetusega tegemist ka siis, kui isik peab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt võimalikuks, st kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks. Seejuures ei ole kavatsetuse puhul ka vajalik eelnev teoplaan. Tegemist oli süüdistatava eesmärgipärase, teadliku ning tahteliselt täielikult kontrollitud ründega kannatanu vastu. Kuna ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi üksnes süüdistatava kaitsja apellatsiooni alusel ning maakohtu otsuses eelmärgitud vea parandamine oleks süüdistatava olukorda raskendav, puudub kolleegiumil seadusest tulenev pädevus maakohtu minetust kõrvaldada. 10.2 Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka süüteokoosseisu objektiivset koosseisu ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kaitseversiooniga ei saa nõustuda, et justkui oleks tegemist väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati kannatanule ainult ebamugavust, mistõttu oli tegemist ühiskondlikult sallitud käitumisega. Kolleegium peab vajalikus märkida, et arvestades tõendeid kogumis saab teha üheselt järelduse, et nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt oli süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes sotsiaalse arusaama kohaselt vaadeldav ründena. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu. Käsiloleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas bagatellkäitumise piiri. 10.3 Maakohtu argumentidega tuleb nõustuda ka selles, et süüdistuse sisuks olevat tegevust saab hinnata ähvardamisena KarS § 120 tähenduses. Maakohus võttis õigustatult aluseks ähvardused mida kannatanu ise tajus, kui ohtu tekitavat ning kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu sellekohase analüüsi alusel oleks sellised ähvardused tundunud reaalsed ka objektiivses kõrvaltvaatajas.
4. Apellant leiab, et tegemist on provokatsiooniga, et süüdistatav uuesti vahistada. Sellised kaitsja väited on täiesti asjakohatud. Kolleegiumil tuleb märkida, et apellant ei ole põhjendanud, kelle huvides oli süüdistatavat provotseerida ning kellel oli soov süüdistatavat uuesti vahistada. Kolleegiumil ei ole võimalik pimesi arvata, mida apellant silmas peab ja milliseid sisulisi põhjendusi soovib esitada, mistõttu jääb kaitsja apellatsioon ses osas arusaamatuks ja ei ole jälgitav. Kaitsja poolt märgitu, et kannatanu oli varasemalt süüdistatava sõber ja mõnes mõttes kaassüüdistatav ja tegi politseiga koostööd jääb taas arusaamatuks ja ei ole seostatav muude apellatsioonis toodud argumentidega. Seega ka ses osas ei ole apellatsioon jälgitav. 11.1 Kaitsja argument, et kannatanu ise rõhutas korduvalt, et see ei olnud tema jaoks tavaline aeg ega marsruut tööle minekuks, ei vasta tõele. Kannatanu on andnud üheseid ütlusi, et see 6 oli tema igapäevane liikumistrajektoor, sest sel ajal ei elanud ta veel koos oma elukaaslasega (tl 25). Seega puudub alus asuda seisukohale, et kannatanul oleks mingi motiiv. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Davit Mantskava käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 323 lg 1 järgi ning maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
5. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. Käsiloleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusliigi ja- määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 6.

veebruari 2024. a otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7