)
Uuetoa katastriüksuse riigile omandamisest. Katastriüksus on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (2314 m2, 63,3% kinnisasja pindalast), millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud
5. Kliimaminister keeldus 11.05.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/204 (dtl 38-40) Roosimäe katastriüksuse I (katastritunnus 89001:002:0126) riigile omandamisest. Katastriüksus on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (1608 m2, 81,3% kinnisasja pindalast), millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud
6. Kliimaminister keeldus 05.06.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/225 (dtl 133-135) Roosimäe katastriüksuse II (katastritunnus 89001:002:0127) riigile omandamisest. Katastriüksus on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel on peaaegu terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 7. X kaebuste põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad. 1) Kinnistutele seatud piirangute tõttu ei ole kaebajal võimalik oma omandit vabalt kasutada. Kaebaja ei ole saanud kinnistuid kasutada juba 18 aastat. Kaebaja ja tema abikaasa on esitanud korduvaid taotlusi olukorra lahendamiseks: kinnistu hoiualalt välja jätmiseks, maade vahetamiseks, kinnistu riigile võõrandamiseks. Riik ei ole ühtegi lahendust pakkunud. Kaebaja hinnangul on antud juhul tegemist de facto sundvõõrandamisega. Riigil on põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Aadu kinnistule, Lillebergi-Uuetoa katastriüksusele ning Roosimäe katastriüksustele seatud piirangud on nii intensiivsed, et ei võimalda kinnisasju sihtotstarbeliselt kasutada. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja on vaatamata formaalselt kinnisasja omanikuks olemisele kaotanud omandi majanduslikus mõttes ja vaatamata õiguslikult kinnisasja omanikuks olemisele ei ole tal majanduslikus mõttes võimalik kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Formaalselt on kaebaja kinnisasja omanik, kuid sisuliselt on omand sundvõõrandatud. 2)
lg-te 1 ja 2 kohaselt hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Seega eluliselt võttes on hoiualal keelatud igasugune ehitustegevus. Kaebajal oli plaan alustada kinnistutel turismindusega, sh ehitada suvemaju. Kaebaja ei saa endale kuuluvaid kinnistuid kasutada, kuna tegemist on hoiualaga. Tegemist on otseste ja oluliste piirangutega. Lisaks asjaolule, et kaebaja ei saa oma omandit vabalt kasutada, on talle pandud vaidlustatud 05.06.2023 käskkirjas ka kohustus kadastike hooldamiseks. Kaebaja ei soovinud saada luba metsaraieks, vaid esitas taotluse kinnistu riigile omandamiseks. Vaidlustatud käskkirjad ei arvesta kaebaja põhjendatud huvidega ja takistavad tal oma omandit kasutada. Riigi tegevus on korduvalt rikkunud kaebaja õigustatud ootusi. 3) Kaebaja palub tunnistada Vabariigi Valitsuse määruse nr 242 § 31 lg 4 PS-ga vastuolus olevaks. PS-ga vastuolus on punkt, mis sätestab, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Iga kinnisasja ja sellele seatud piiranguid tuleks hinnata eraldi. Juhul, kui määruse nr 242 § 31 lg 4 näeks ette kohustuse olulist piirangut igakordselt kontrollida, tuleks hinnata ka kaebaja kinnistutel asuvate piirangute olulisust ning kohtulahend oleks teistsugune. PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et kõik riigielus olulised küsimused otsustab Riigikogu või kõrgeima võimu kandjana rahvas. Olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida PS järgi on kohustatud tegema Riigikogu, edasi delegeerida täitevvõimule ega ühelegi teisele isikule või organile. Samas PS ei keela Riigikogu pädevuses olevaid küsimusi delegeerida täitevvõimule, kui seadusega määratakse piisavalt täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused. Seega võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo 03.12.2007 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneb ka nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja PS-ga (RKÜKo 15.03.2022 5-19-29/38, p-d 56-58). Praegusel juhul sisaldub volitus
ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) muutmise seadusega. Eelnõu 927 SE eesmärgiks oli korrastada ja täpsustada erilist ökoloogilist väärtust omavate kinnisasjade vahetamist ja võõrandamist käsitlevaid regulatsioone, andmaks nendele toimingutele konkreetsed piirid. Eelnõu 927 SE seletuskirjas on
lg-sse 3 Vabariigi Valitsusele vastava volitusnormi lisamise vajadust selgitatud järgmiselt: „Sätte täiendamine on vajalik, kuna seaduse kehtiv sõnastus on tekitanud vaidlusi maaomanikega. Seaduse praeguse sõnastuse kohaselt on võimalik riigile omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Kinnisasja sihtotstarbe mõiste tuleneb maakatastriseaduse §-st 18. Selged on need juhtumid, mil kinnistu sihtotstarbele vastav kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt täiesti välistatud. Sageli tekivad vaidlused juhul, kui kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on võimalik, kuid piiratud. Reeglina tundub maaomanikule, et piirang on oluline, kuid piirangud võivad olla siiski vaid osaliseks takistuseks maa kasutamisel. Määrusega kehtestatakse kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.“ Kui enne 01.04.2007 kehtinud
redaktsiooni kohaselt oli vahetus- ja omandamismenetluses keskkonnaministril sisuliselt pädevus määratleda, millal ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab ja millal mitte, siis alates 01.04.2007 jõustunud
muudatusega on seadusandja sõnaselgelt soovinud sellesisulise pädevuse anda Vabariigi Valitsusele. Seadusandja on väljendanud sellega tahet vältida juhtumeid, kus vahetus- ja omandamismenetluse läbiviija suvaotsustus võib halvendada maaomaniku võimalust asendada talle pandud avalike huvide talumiskohustus, aga samuti juhtumeid, kus riigivara arvelt kompenseeritakse eraomandit, mille suhtes puudub intensiivne avalik huvi. Kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse
lg 1 tähenduses kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on sätestatud määruse nr 242 §-s 31. Viidatud paragrahviga on antud üheselt sisu
lg-s 1 sätestatud mõistele „sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“, seega ei ole tegemist määratlemata õigusmõistega. 2) Kaebaja omandas Aadu kinnistu abikaasalt kinkelepingu alusel ning lepingu p 1.8.2 sisaldab informatsiooni kinnistu paiknemise kohta Prangli hoiualal. Abikaasa omandas Aadu kinnistu enne Prangli hoiuala kaitse alla võtmist, mistõttu kehtib
Edasi hinnatakse, kas loodusobjektist tulenev kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt määruse nr 242 § 31 lg-tes 1-7 sätestatu alusel. Aadu kinnistu ei ole elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega. Kinnistu on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (91,4% kinnisasja pindalast), millel on valdavalt terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud
3) Ka Lillebergi-Uuetoa katastriüksuse omandamine on
lg 11 p 3 kohaselt lubatav ning hinnata tuleb, kas hoiuala kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt määruse nr 242 § 31 lg-tes 1-7 sätestatu alusel. Lillebergi-Uuetoa katastriüksus ei ole elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega. Tegemist on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maaga (91,4% kinnisasja pindalast), millel on valdavalt terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud
4) Roosimäe katastriüksuste omandamine on samuti
lg 11 p 3 kohaselt lubatav ja hinnata tuleb, kas hoiuala kaitsekord piirab kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt määruse nr 242 § 31 lg-tes 1-7 sätestatu alusel. Roosimäe katastriüksused I ja II ei ole elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega. Roosimäe katastriüksus I on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (81,3% kinnisasja pindalast), millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud
lg 1 kohaselt on kaitstava loodusobjekti poollooduslike koosluste esinemisaladel vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille ulatus määratakse hoiualadel kaitsekorralduskavaga. Prangli loodusala kaitsekorralduskava 2016-2025 kohaselt on Roosimäe katastriüksusel II kadastike
5)
ja selle alusel kehtestatud hoiuala kaitsekord kehtestab piirangud üksnes tegevustele, mis võivad kahjustada kaitstavaid loodusväärtusi ning sihtotstarbelise kasutamise piirangute all
tähenduses tuleb mõista piiranguid konkreetsete tegevuste suhtes, millele loob eelduse kinnisasjale määratud sihtotstarve.
alusel piirangute seadmisel, samuti kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisuse hindamisel ei oma olulist tähendust kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise tulemusel saadav võimalik tulu või selle võimalik vähenemine.
lg-s 1 sätestatud võimalus on ette nähtud juhtudeks, mil riik peab seda looduskaitselistel eesmärkidel vajalikuks ja otstarbekaks. Ala kaitsekord kehtestatakse, lähtudes looduskaitse põhimõtetest ja piirangud on otseses sõltuvuses sellest, kui suurt väärtust omavad alal paiknevad kaitstavad loodusväärtused (nende ohustatus vms). Mida kõrgema väärtusega loodusobjektiga on tegemist, seda olulisemad on ka kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangud. Riigivõimu kehtestatavad piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul kompenseerimisele, sest need kehtestatakse avalikes huvides ning ka PS kohaselt võib omandiõigust üldistes huvides piirata. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et looduse kaitsmine kui PS-st tuleneva avalik-õigusliku kohustuse täitmine (PS §-d 5 ja 53) ei eelda looduskaitse seisukohast väärtuslike alade riigi omandis olemist.
ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa 5
lg-ga 3 pidanud vajalikuks volitada Vabariigi Valitsust kehtestama ühtsed kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Need kriteeriumid ei sea iseenesest piiranguid omandiõiguse realiseerimisel, vaid tegemist on tingimustega, millisel juhul leiab riik, et kinnisasja omaniku õigused kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada on avalikes huvides sedavõrd piiratud (mis ühtlasi tähendab ka seda, et kinnisasjal paiknevad loodusväärtused on olulised), et piirangute kompenseerimine riigivara arvelt on õigustatud ja kinnisasja omandamine riigile põhjendatud. Kuna kinnisasja suhtes piirangute seadmine sõltub otseselt kinnisasja ökoloogilisest väärtustest, peab ka omandamine toimuma vaid looduskaitse kaalutluste põhjal. Vabariigi Valitsus on öelnud oma seisukoha ala olulisuse kohta kaitstavat objekti kaitse alla võttes. Seega on Vabariigi Valitsus ka pädev kehtestama kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse alale kehtestatud kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ja millistel juhtudel mitte. Eeltoodut arvestades ei ole määrusega nr 242 kriteeriumite, mille alusel loetakse kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratuks
lg 1 tähenduses, kehtestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele vastuolus PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ega ka PS § 32 lg-ga 2. Kriteeriumid ei ole ka sisuliselt vastuolus
sätestatud looduskaitse põhimõtete ja eesmärkidega, on proportsionaalsed ning kõikide huve võrdselt arvestavad. KOHTU PÕHJENDUSED
§-de 32 ja 33 alusel. 11. Pooltel on vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt leidnud, et hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, sh kas keeldumisel aluseks võetud määruse nr 242 § 31 lg 4 on kooskõlas PS-ga. 6
lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.
lg 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja
§-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, v.a p-des 1–4 sätestatud juhul. Vaidlust ei ole selles, et praegusel juhul on nii Aadu kinnistu, Lillebergi-Uuetoa katastriüksuse kui ka Roosimäe katastriüksuste osas täidetud
lg 11 p-s 3 sätestatud erand, mille kohaselt on kinnisasja riigile omandamine iseenesest lubatav – kaebaja omandas kõnealused kinnisasjad oma abikaasalt kinkelepingu alusel ning kaebaja abikaasa omandas need kinnistud enne Prangli hoiuala kaitse alla võtmist (15.05.2003). Seega lähtus vastustaja õigesti sellest, et kõnealuste kinnisasjade puhul oli täidetud nende riigile omandamise esmane eeldus. 13. Vastustajal tuli seega järgnevalt hinnata, kas hoiuala kaitsekord piirab oluliselt kinnistute sihtotstarbelist kasutamist
Seejuures volitab
lg 3 Vabariigi Valitsust määrusega kehtestama kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Vastav kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr
lg-s 1 sätestatud eelduse – s.o (hoiu)ala kaitsekord piirab oluliselt hoiualal asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist – täitmise hindamisel tuleb lähtuda kinnistu olemasolevast sihtotstarbest. See tähendab, et hinnata tuleb, kas kinnisasja omanikul on hoiualal kehtiva kaitsekorra tõttu oluliselt takistatud enda kinnisasja kasutamine vastavalt olemasolevale sihtotstarbele. Kaebaja plaanitud suvemajade ehitamist maatulundusmaale ei saa vaadelda maatulundusmaa sihtotstarbelise kasutamisena, mistõttu ei ole maatulundusmaal ehitamise keeld vaadeldav kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piiramisena (vt ka määrus nr 242 § 31 lg 6 p 3). Ehitamise keelamist saaks käsitleda maa sihtotstarbelise kasutamise piiramisena elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega kinnistu puhul, millisel juhul saab kinnistu omanikul tulenevalt kinnistu sihtotstarbest olla tekkinud põhjendatud ootus, et tal on võimalik kinnistu vastavalt selle sihtotstarbele hoonestada. Kuna kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjadele suvilate ehitamiseks, on kaebaja väited riigi poolt tema õigustatud ootuste rikkumise kohta asjakohatud. Kaebaja on ebaõigesti võrdsustanud kinnistu sihtotstarbelise kasutamise ja kinnistu kasutamise soovitud eesmärgil (turismindus). Kui kinnistul paiknevad kaitstavad loodusväärtused ei too kaasa olulisi kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid ning looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks pole 8
ega määrus nr 242 ei nõua, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangute olulisust tuleks sisustada lähtudes sellest, millises ulatuses vähendavad looduskaitselised piirangud kinnistu turuväärtust (välistavad võimaliku tulu saamise). Looduskaitseliseks eesmärgiks ei ole kinnistuomanikule võimalikult suure tulu tagamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.2011 otsus nr 3-10-1258, p 15). Ka tingimus, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui enam kui 50% kinnisasjast on sihtotstarbeliselt vähemalt mingisugusel viisil maatulundusmaana kasutatav, ei kaldu
eesmärgist kõrvale (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2023 otsus nr 3-21-788, p 13). 16. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja on
lg-s 1 sätestatud eelduste kontrollimisel lähtunud tema kinnistute osas ekslikest andmetest või tõlgendanud asjakohaseid õigusnorme vääralt. Samas on kaebaja seisukohal, et PS-ga on vastuolus määruse nr 242 § 31 lg 4 osas, milles see sätestab, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Kaebaja arvates välistab see võimaluse hinnata kinnistul olevate piirangute olulisust ning juhul, kui viidatud säte näeks ette kohustuse olulist piirangut igakordselt kontrollida, oleks ka käesolev kohtulahend teistsugune. Kaebaja leiab, et praegusel juhul on tema kinnisasjade kasutamine sisuliselt välistatud ja seega on tegemist faktilise sundvõõrandamisega. 16.1 Kohus ei nõustu kaebajaga ning leiab, et vastustaja poolt määruse nr 242 järgimine ei ole kaebaja puhul jõudnud PS-ga vastuolus oleva olukorrani.
määratleb selle seaduse eesmärkidena looduse kaitsmise selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (p 1); kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamise (p 2); loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamise (p 3).
lg 1 kohaselt omandab riik üksnes sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab.
lg-s 3 sätestatud volitusnormiga on seadusandja delegeerinud täitevvõimu pädevusse otsustamise muu hulgas selle üle, milliste konkreetsete kriteeriumidega sisustada tingimus, et kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt Riigikohtu 20.10.2009 otsus nr 3-4-1-14-09, p 34; 25.06.2009 otsus nr 3-4-1-3-09, p 19; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p-d 36, 37; 13.06.2005 otsus nr 3- 4-1-5-05, p 9), et PS § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 väljendatud üldisest seaduse reservatsiooni põhimõttest ega seda konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest ei tulene, et põhiõiguste piirangud ei saa ühelgi juhul sisalduda seadusest alamalseisvas õigusaktis. Oluline on esmajoones see, et täitevvõim ei astuks üle temale seadusandja poolt antud volituse piiridest ega asuks reguleerima küsimusi, mida volitus ei hõlma. Volitusnorm peab seejuures ka ise olema õigusselge ja nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseaduspärane, muu hulgas ei saa seadusandja täitevvõimule delegeerida seda, milleks PS kohustab seadusandjat ennast. Praegusel juhul ei piirata määrusega nr 242 täiendavalt kaebaja kinnistute valdamist, kasutamist ega käsutamist, vaid omandi kitsendused tulenevad siiski otseselt
-st ja hoiuala kaitsekorrast. Määrus nr 242 reguleerib üksnes seda, milliste olemasolevate kitsenduste või nende kogumi esinemise ja ulatuse korral tuleb kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine lugeda oluliselt piiratuks. Selliste ühtsete kriteeriumite kehtestamine oli muu hulgas kantud eesmärgist tagada looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanike võrdne kohtlemine. Kohtule ei nähtu, et määruses nr 242 sätestatud kriteeriumid kalduksid eelpool väljatoodud
eesmärgist kõrvale ja oleks vastuolus
§-ga 20. Vabariigi Valitsus on määruse nr 242 kehtestamisel juhindunud seadusandja poolt sätestatud volitusnormist ja regulatsiooni eesmärkidest. 16.2
lg-t 1 ja määrust nr 242 tuleb tõlgendada nende koosmõjus ja vastastikkuses seoses. Praegusel juhul ongi vastustaja
-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis. Ka
praegu kehtivast redaktsioonist ei tulene, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks kuuluma riigile. Kehtiv õigus ei näe ette loodukaitseliste piirangute kehtestamisega samaaegselt kinnisasja omandamise küsimuse otsustamist, kuna looduskaitselise piirangu seadmine ei ole samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. 17.1 Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud
ja kinnisasja sundvõõrandamist reguleeriva seaduse (praegusel juhul KAHOS) kohaldamise vahekorda: riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest.
§-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et
menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). 10
Hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi (
32 lg 2). Kaitstava loodusobjekti poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille ulatus määratakse hoiualadel kaitsekorralduskavaga, teistel kaitstavatel loodusobjektidel kaitse-eeskirjaga (
Kaitseala, hoiuala või püsielupaiga poollooduslike koosluste säilimiseks kaitse-eeskirjaga, kaitsekorralduskavaga ja liigi kaitse või elupaiga tegevuskavaga määratud vajaliku töö tegemiseks makstakse loodushoiutoetust (
Kaebaja kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega ning neil on kooslusena esindatud kadastikud (Aadu kinnistul ja Lillebergi-Uuetoa katastriüksusel lisaks ka rannaniidud). Prangli hoiuala kaitsekorralduskava ei välista hooldustööde tegemist rannaniitude ja kadastike esinemisaladel. Näiteks elupaigatüübi kadastikud puhul on peetud vajalikuks mändide ja kaskede väljaraiet, kadastike hõrendamist ja karjatamist (lk 21, 52). Poollooduslike koosluste hooldamine on samuti maatulundusmaa sihtotstarbeline kasutamine ning osas, milles kaitsekorralduskava ja hoiuala valitseja seda võimaldab, ei saa lugeda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiratuks. Seda ka juhul, kui kinnisasja omanik ise kinnisasja sellisel viisil ei kasuta või ei soovi kasutada. Kui kinnisasja valdaja ei nõustu kaitsekorralduskavaga määratud vajalikku tööd tegema, peab ta võimaldama hoiuala valitsejal seda tööd korraldada (vt
17.2 Kaebaja ei ole kinnistutele seatud piirangute tõttu jäänud ilma omandist. Tema omandile on küll seatud piirangud, kuid need ei välista kinnisasjade valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult. Seega pole antud juhul tegemist olukorraga, kus seadusega on nähtud ette sedavõrd ulatuslikud avalik-õiguslikud kitsendused, mis ei võimalda kinnisasjade otstarbekohast kasutamist. Õigusaktidest tulenevad kitsendused küll mõjutavad kinnistute kasutamist, kuid kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist need võimatuks ei muuda. Seetõttu ei kujuta kehtestatud looduskaitselised piirangud endast ka kinnisasja faktilist sundvõõrandamist PS § 32 lg 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Riigikohus on asjas nr 3-21-5 määruse nr 242 osas muu hulgas selgitanud järgmist: „Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt.“ Kuna õigusaktidest tulenevad kitsendused ei muuda kaebaja kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist sisuliselt võimatuks, tuleb kaebajal kinnisasjadel kehtivaid looduskaitselisi piiranguid üldistes huvides taluda. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole riivatud rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Kõik kaitsekorraga alad ei pea ega saagi kuuluda riigi omandisse. Muu hulgas on KAHOS § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta. 11
i eesmärkidega ega PS § 32 lg-ga
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.