Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse
„Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ kohast Transpordiameti tellimusel ja liiklusseaduse § 191 lõikes 2 nimetatud isiku poolt valmistatud registreerimismärki. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nimetatud nõuete rikkumiste eest. Seega pidi menetlusalune isik, tellides registreerimismärgid mujalt, vähemalt möönma seda, et tellitava numbriplaadi näol ei pruugi olla tegemist riikliku registreerimismärgiga. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik pani süüteo toime kaudse tahtlusega. Väärteotoimikus asuvalt politsei vormikaamera videosalvestiselt nähtuvalt selgitas kaebuse esitaja, et tal oli toimunud liiklusõnnetus (sõidukile tagant otsasõit), mistõttu sai tagumine riiklik registreerimismärk kahjustada ning ta ei soovinud sellise registreerimismärgiga liikluses osaleda. Nimetatud põhjusel paigaldas ta küll sõidukile kuuluva numbri- ja tähekombinatsiooniga numbriplaadid, kuid mitte riikliku numbriplaadi. Sellest tulenevalt saab tulla järeldusele, et esimene riiklik registreerimismärk ei olnud kahjustatud. Seega kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks, miks kaebuse esitaja pidi väidetavalt toimunud liiklusõnnetuse tõttu paigaldama mitteriikliku registreerimismärgi sõiduki esiosale. Kohtuväline menetleja ei saa jätta tähelepanuta, et kaebuse esitamisel ei ole D. Vegžanovski esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks liiklusõnnetuse toimumist ja kahjustatud riikliku registreerimismärgi olemasolu. Seega leiab menetleja, et tegemist on paljasõnalise ja tõendamata väitega, millega soovitakse kohut ja kohtuvälist menetlejat eksitada. LS § 205 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, s.o on kuni 800 €. Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et kõnealune rikkumine on väheoluline, nagu kaebaja on kaebuses viidanud. Liikluses kasutatavad mootorsõidukid peavad olema identifitseeritavad ning nendel peavad olema nõuetele vastav varustus, k.a riiklikud registreerimismärgid, eesmärgiga tõkestada süütegude toimepanemist (sõidukite vargus, numbriplaadi võltsimine). Lisaks eeltoodule on nõuetele vastavad ehk riiklikud registreerimismärgid olulised ka selle jaoks, et oleks tagatud registreerimismärgi vastupidavus ilmastikule, õige loetavus ja ka identifitseerimine automaatse järelevalve jaoks. Kohtuväline menetleja ei nõustu samuti kaebuse esitaja väitega, et käesoleval juhul puudub avalik menetlushuvi. On üldteada, et liiklusalaseid rikkumisi kajastatakse aktiivselt sotsiaalmeedias ning registreerimismärgiga seotud teemad on olnud korduvalt tõstatatud ajakirjanduses. Seega ei pea kohtuväline menetleja võimalikuks ei üld- ega eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuväline menetleja ei saa jätta tähelepanuta kaebuse esitaja ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse ja oma tegudesse nende toimepanemise ajal. Väärteotoimikus asuvalt politsei vormikaamera videosalvestiselt (18:44:50 – 18:50:58) on kuulda D. Vegžanovski järgnevaid väiteid: „ükskõik, mis registreerimismärgiga selles riigis sõita“ (18:47:08) ning „sellele riigile ta ei kavatse maksta ühtegi rahatrahvi“ (18:48:18). Lisaks eeltoodule on nimetatud videosalvestiselt kuulda korduvaid solvanguid politseiametniku suhtes. Sellest tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja ei ole aru saanud ei oma õigusrikkumisest ega teo tõsidusest. D. Vegžanovski käitumisest järeldab menetleja, et kohapeal proovis ta vältida vastutust, mistõttu ei mõju menetlejale kaebuses toodud väide teo heastamise kohta siiralt. Menetleja ei nõustu kaebuses toodud väitega, et kohtuvälisel menetlejal puudus õiguslik alus registreerimismärkide äravõtmiseks ning registreerimismärkide äravõtmisega rikkus kohtuväline menetleja proportsionaalsuse põhimõtet. Patrullpolitseinik E. Ojasalu, juhindudes VTMS § 2, § 49 ja KrMS § 86 ja § 87, teostas vaatluse objekti (Porsche Taycan 4S), mis oli kasutatud vahendina väärteo toimepanemisel. Vaatluse käigus oli asitõendina ära võetud sõidukile paigaldatud numbriplaat, mis ei vastanud MKM määruse 13.06.2011 nr 2 lisa 1 koodis 101 ja MKM määruse 21.06.2011 nr 49 lg 2-s 1 lisas 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Sellest 7 tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et proportsionaalsuse põhimõte ei olnud rikutud ning registreerimismärgid olid asitõendina ära võetud seaduslikul alusel. Ülaltoodust tulenevalt on menetleja seisukohal, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud, arvestab eri- ja üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisega ning on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga. Seega palub kohtuväline menetleja auväärt kohtul jätta VTMS § 132 p. 1 alusel kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Taolisest seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud kirjalikus seisukohas. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 14.01.2024 koostatud väärteoprotokollist ja 12.02.2024 koostatud kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt inkrimineeritakse menetlusalusele isikule seda, et ta 14.01.2024 kell 18.28 Endla 92 juures Kristiine linnaosas Tallinnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, millel puudus riiklik registreerimismärk sõiduki esiosal ja tagaosal, sõidukile olid paigaldatud märgid, mis ei vasta riikliku registreerimismärgi nõuetele. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 76 lg 1, MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.
LS § 205 LS § 205 näeb ette vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või maastikusõiduki või sellele mootorsõidukile või maastikusõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule inkrimineeritud LS § 205 väärteokoosseisu sisustanud LS § 76 lg 1, MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.
lg 1, Lisa 1, 2 nõuete rikkumisega ja menetlusalust isikut süüdistati sätte teokirjelduses märgitud esimese teoalternatiivi koosseisu täitmises selles, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, millel puudus riiklik registreerimismärk. 8 LS § 76 lg 1 kohaselt mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Sama paragrahvi lg 13 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõiduki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määrusega nr 42 on kehtestatud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele ja sama määruse § 1 kohaselt reguleeritakse selle määrusega teeliikluses osaleva mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõudeid ja nõudeid varustusele ning määruses toodud nõuded on aluseks sõiduki, selle osade ja varustuse ekspertiisi, katsetuse, tüübikinnituse ja toodangu järelevalve teostamisel ning sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel ja liiklusjärelevalve teostamisel. Seega peavad nii tehnonõuetele vastavuse kontrollija kui ka liiklusjärelevalve teostaja lähtuma sõidukite kontrollimisel viidatud määruse ja selle lisade sätetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse Lisa 1 koodiga 101 kehtestatakse nõuded registreerimismärgile ja registreerimismärk peab vastama LS § 76 lõike 13 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruses sätestatud nõuetele. Nendele nõuetele vastavust kontrollitakse vaatluse ja mõõtevahendiga. Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded on kinnitatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määrusega nr 49 ning need nõuded kehtivad liiklusregistris registreerimisele kuuluvate sõidukite riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele. Viidatud määrusest nähtuvalt on sama määruse § 2 lg 1 p 1 kohaselt üldkasutatavate autode ja haagiste registreerimismärgi tüüp A1 ning sama määrusega on kehtestatud registreerimismärkide väljad ja kasutatavad sümbolid, tehnilised nõuded, valmistamis- ja turvanõuded ja erandid nõuetest, mis on sätestatud eraldi. Seega saab riiklik registreerimismärk irduda nõuetest vaid samas määruses sätestatud erijuhtudel. Kohtule esitatud kaebuses ei ole esitatud ei väidet ega ka tõendit selle kohta, et kaebuse esitaja juhitud sõidukile oleks kehtinud viidatud määruses sätestatud erandeid ja sõidukile oleks seetõttu võinud kinnitada registreerimismärke, mis ei vasta viidatud määruses kehtestatud nõuetele. Väärteoasjas leiduvast tunnistaja E. S. ülekuulamise protokollist nähtuvalt oli tunnistaja politseiametnik, kes teostas liiklusjärelevalvet ning kes märkas, et ühele sõidukile Posrsche Taycan 4S olid kinnitatud märgid, mis ei vastanud riikliku registreerimismärgi nõuetele, s.t politseiametnik tuvastas registreerimismärgi nõuetele mittevastavuse vaatlusega ja arvestades registreerimismärkide välimust, mis nähtub ka väärteotoimikus olevatelt fotodelt ja millised numbrite ja tähtedega plaadid on lisatud ka väärteoprotokollile, saab järeldada, et mittevastavuse tuvastamiseks ei olnud vajalik ka mõõtevahendi kasutamine, kuivõrd mittevastavus MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 nõuetele ja MKM 21.06.2011 määrusega nr 49 kehtestatud nõuetele on ilmselge. Lisaks tuleneb kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik asendas riikliku registreerimismärgi teiste olemasolevate registreerimismärkidega ning asendamist on põhjendatud varem sõiduki küljes olnud registreerimismärgi kahjustumisega liiklusõnnetuses. Samas saab kaebusest järeldada, et kahjustada oli saanud sõiduki tagaosa, millest omakorda saaks järeldada, et kahjustada pidi saama vaid tagumine riiklik registreerimismärk. Väärteoasjas leiduvatest fotodest saab järeldada, et asendatud on nii esimene kui ka tagumine riiklik registreerimismärk, kuivõrd sõidukile kinnitatud numbrite ja tähtedega plaadid on identsed ja ei vasta kehtestatud nõuetele. Kohtule jääb arusaamatuks, miks peaks ühe riikliku registreerimismärgi kahjustumisel välja vahetama mõlemad. Seejuures ei nähtu sõiduki fotodest, et sõiduki tagaosa oleks kahjustustega, mis viitaks liiklusõnnetuse toimumisele ja sellest tulenevalt riikliku registreerimismärgi kahjustumisele. Liiklusõnnetuse aset leidmise kohta ei ole kohtule esitatud mitte ühtegi väidet kinnitavat tõendit. Transpordiameti kodulehelt leitava sõiduki taustakontrolli kirjete kohaselt ei ole vaidlusalune sõiduk käesoleva kohtuotsuse 9 koostamise aja seisuga Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel osalenud üheski liikluskindlustuse juhtumis. Küll nähtub sõidukiga tehtud toimingutest, et sõidukile on väljastatud 25.01.2024 duplikaatmärk. See asjaolu aga ei kinnita liiklusõnnetuse toimumist. Seega riiklike registreerimismärkide asendamiseks mingit tõendatud põhjust esitatud ei ole ja riiklike registreerimismärkide mahavõtmise ja asendamise vajadus on tõendamata. Seejuures saab riiklikku registreerimismärki asendada teise riikliku registreerimismärgiga, s.o duplikaadiga, mille väljastab taas Transpordiamet, mitte keegi teine. Kaebuses esitatud väide selle kohta, et riiklikud registreerimismärgid asendati teiste olemasolevate ja sellele sõidukile kuuluvate registreerimismärkidega, jääb kohtule arusaamatuks. Ühestki eelpool viidatud õigusaktist ei nähtu, et sõidukile väljastatakse samaaegselt riiklikud registreerimismärgid ja veel mingid registreerimismärgid. Vastavalt MKM 03.03.2011 määrusega nr 19 kehtestatud Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord § 14 lõikele 6 võib ühele sõidukile samaaegselt olla omistatud vaid üks registreerimisnumber ning registreerimismärgi asendamine on reguleeritud sama määruse §-s 18 ning sellest sättest saab üheselt järeldada, et ka registreerimismärgi duplikaadi väljastab Transpordiamet, mitte keegi teine. Seejuures on ka sama määruse § 14 lg 2 kohaselt lubatud sõidukil kasutada MKM 21.06.
„Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ kohast Transpordiameti tellimusel ja liiklusseaduse § 191 lõikes 2 nimetatud isiku poolt valmistatud registreerimismärki. Seega saab sõidukile riiklikku registreerimismärki tellida vaid Transpordiamet LS § 191 lg 2 alusel, mitte sõiduki kasutaja. Ka täiendavat riiklikku registreerimismärki saab taotleda vaid Transpordiametilt sama viidatud määruse § 14 lg 8 sätestatud korras ja lõike 9 kohaselt peab see täiendav registreerimismärk olema identne. Vaidlusalusel sõidukil 14.01.2024 tuvastatud numbrite ja tähtedega plaadid ei olnud riikliku registreerimismärgiga identsed, isegi mitte sarnased. Kuivõrd sõiduk on Eestis registreeritud 12.09.2023 ja samal päeval on sõidukile väljastatud ka riiklik registreerimismärk, siis sai sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbi viia vaid Transpordiamet nagu sai vaid Transpordiamet sõiduki registreerida ja registreerimismärgi ja -tunnistuse sai sõidukile samuti väljastada vaid Transpordiamet. LS § 76 lg 7 sätestab samuti üheselt, et mootorsõiduki registreerimise toimingu ja registritoimingud teeb Transpordiamet ja registreerimisel väljastatakse mootorsõidukile registreerimismärk ja tunnistus. Sama paragrahvi lõikes 13 on sätestatud, et mootorsõiduki registreerimise tingimised ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõidki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister oma määrusega. Väärteotoimikus leiduvast politseiametniku vormikaamera salvestisest nähtuvalt küsis politseiametnik menetlusaluselt isikult miks tema sõidukil sellised registreerimismärgid on. Menetlusalune isik vastas, et need väljastati ARKst. Kui politseiametnik selgitas, et sõidukil peavad olema teistsugused registreerimismärgid, viidates politseisõidukile paigaldatud registreerimismärgile, vastas menetlusalune isik, et ta võttis need keldrist, tal oli varem valget värvi sõiduk ja selle sõidukiga oli paar nädalat tagasi liiklusõnnetus, mistõttu sai registreerimismärk kahjustada ja pani need märgid kuna ei saanud samal päeval ARKst uusi registreerimismärke. Seega saab menetlusaluse isiku selgitustest järeldada, et ta oli teadlik sellest, et neid registreerimismärke ei ole väljastatud Transpordiameti poolt ja need märgid paigaldas ta ise, sest ei saanud Transpordiametist kohe samal päeval uusi. Sellise kujundusega numbrite ja tähtedega plaate, mis olid paigaldatud menetlusaluse isiku juhitud sõidukile ei saanud väljastada Transpordiamet, kuivõrd Transpordiamet saab väljastada vaid MKM 21.06.2011 määrusega nr 49 sätestatud nõuetele vastavaid registreerimismärke. Seega kuna registreerimismärgid väljastab mootorsõidukile Transpordiamet ja väljastatavad riiklikud registreerimismärgid tuleb valmistada vastavalt valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud korrale, peavad need registreerimismärgid vastama ülalviidatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud nõuetele, s.t riiklikuks registreerimismärgiks on sellised registreerimismärgid, mis on valmistatud vastavalt nõuetele 10 ja mis vastavad kehtestatud nõuetele ja mis on väljastatud Transpordiameti poolt. Väärteoasjas vaidlusaluseks olevad numbrite ja tähtedega plaadid ei vasta ülalviidatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud nõuetele, kuivõrd viidatud määruse nr 49 § 3 lg 1 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema tähtede väli (p 1), numbrite väli (p 2), Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ väli (p 3) ja lõike 2 kohaselt peavad registreerimismärkidel kasutatavad sümbolid asetsema neile ettenähtud väljal proportsionaalselt. Menetlusaluse isiku juhitud sõidukil olevatel numbrite ja tähtedega plaatidel leidusid vaid numbrite väli ja tähtede väli, kuid puudus Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ väli ning olemasolevad sümbolid ei asetsenud neile ettenähtud väljadel, vaid olid paigutatud plaadi äärtesse. Seejuures on üheselt tuvastatav, et neil plaatidel ei ole kasutatud sama määruse §ga 5 sätestatud kohustuslikke valgust peegeldavat kattekihti (lg 2) ja turvaelemente (lg 3). Sellest saab järeldada, et vaidlusalused numbrite ja tähtedega plaadid ei vasta määruse § 2 p 1 sätestatud üldkasutatavale autode ja haagiste registreerimismärgi tüübile A1. Seega ei saanud selliseid numbrite ja tähtedega plaate väljastada Transpordiamet, kes saab väljastada vaid eelviidatud määruse nõuetele vastavaid riiklikke registreerimismärke ja tegemist on mujal valmistatud ja kehtestatud nõuetega vastuolus olevate numbrite ja tähtedega plaatidega, milliseid ei või sõidukile paigaldada registreerimismärgi asemel. Seega kuivõrd vaidlusalused numbrite ja tähtedega plaadid ei vasta registreerimismärgile kehtestatud nõuetele, ei ole neid valmistamisviisi ja nõuetele mittevastavuse tõttu võimalik lugeda riiklike registreerimismärkidena, vaid neid tuleb hinnata numbrite ja tähtedega plaatidena, mis ei ole riiklikud registreerimismärgid, mis peavad olema sõidukile kinnitatud LS § 76 lg 1 mõttes. Suvalisele metallplaadile või mõnest muust materjalist plaadile joonistatud, trükitud või pressitud tähised ei muutu numbri- või tähekombinatsiooni kattuvuse puhul veel riiklikuks registreerimismärgiks. Selles tulenevalt nõustub kohus kaebuses märgituga, et LS § 205 sätestatud süüteokoosseis peab vastama ühele järgmistest tunnustest: sõidukil puudub registreerimismärk või sõidukile on paigaldatud sellele mittekuuluv registreerimismärk. Kohus peab vaid vajalikuks viidata kaebuses esinevale ebatäpsusele, s.o sellele, et kaebuse esitaja on süüteokoosseisu sõnastust sisustanud lihtsustatult, jättes välja olulise tähendusega sõna „riiklik“, mis ongi süüteokoosseisu olemasolu hindamisel määravaks. Nimelt sätestab LS § 205 vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või sellele mootorsõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest. Käesoleval juhul saab asuda seisukohale, et kuivõrd menetlusalune isik juhtis sõidukit, millele olid paigaldatud teadmata valmistaja poolt valmistatud numbrite ja tähtedega plaadid, mis ei vastanud riikliku registreerimismärgi valmistamise tingimustele ja välimusele ning väljastajale kehtestatud nõuetele, ei olnud nende plaatide puhul tegemist riiklike registreerimismärkidega, mistõttu juhtis menetlusalune isik riikliku registreerimismärgita sõidukit, s.t menetlusalune isik täitis oma tegevusega LS § 205 sätestatud väärteokoosseisudest esimese teoalternatiivi, kuivõrd ta rikkus oma käitumisega LS § 76 lg 1 sätestatud kohustust ja MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.
Mis puudutab LS § 205 sätestatud teist teoalternatiivi, millele on samuti kaebuses viidatud, peab kohus vajalikuks kaebajale selgitada, et lauseosa „sellele mootorsõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga“ sõiduki juhtimine tähendab seda, et isik juhib sõidukit, millele on paigaldatud MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.
lg 1, Lisa 1, 2 sätestatud nõuetele vastavad ja Transpordiameti poolt väljastatud, kuid mõnele teisele sõidukile väljastatud riiklik registreerimismärk ning „sellele sõidukile mittekuuluv“ ei tähenda seda, et sõidukile on paigaldatud numbriplaadid suvalise numbri- või tähekombinatsiooniga või ka sõidukile väljastatud riikliku registreerimismärgiga kattuva sümbolite kombinatsiooniga. Juhul, kui sõidukile on paigaldatud eelviidatud Majandusja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud tingimuste ja nõuetega vastuolus olevad numbriplaadid või muud märgid, täidab juht LS § 205 esimese teoalternatiivi, s.o juhib riikliku registreerimismärgita sõidukit. 11 Seega rikkus menetlusalune isik LS § 76 lg 1 sätestatud kohustust ja MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.
lg 1, Lisa 1, 2 sätestatud nõudeid ning pani sellega toime LS § 205 sätestatud väärteo, s.o riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise. Väärteoasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et Dmitri Vegžanovski käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning see on õigesti kvalifitseeritud LS § 205 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad väärteo koosseisutunnused (LS § 76 lg 1 kohustuste rikkumine, Majandus- ja kommunikatsiooni ministri määrustega kehtestatud nõuete rikkumine), on väärtegu õigesti kvalifitseeritud LS § 205 järgi (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, seega oli ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 205 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Seega on menetlusalust isikut karistatud karistusega, mis on ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Sellest tulenevalt menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse (§ 133 p 7). Kaebuses on ühe alternatiivina taotletud väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, põhjendades seda avaliku menetlushuvi, karistamiseks tungiva vajaduse puudumisega, menetlusökonoomia ja väikese süüga. Kohus kaebuse põhjendustega väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel ei nõustu. Kaebuses on asutud seisukohale, et õiguskirjanduse kohaselt on avalikku menetlushuvi sisustatud eri- ja üldpreventsiooniga ja karistust tuleks kohaldada üksnes siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja selleks on tungiv vajadus. Kuigi kaebuse esitaja leiab, et karistama peaks vaid siis kui muudest vahenditest ei piisa, siis arvestades eri- ja üldpreventsiooni eesmärki, pidanuks kaebuse esitaja väärteotoimikuga tutvudes saama aru, et karistamiseks ongi tungiv vajadus ja see tuleneb eelkõige menetlusaluse isiku enese käitumisest. Väärteotoimikus olevatest politseiametniku vormikaamera videosalvestistest nähtuvalt peatati menetlusalune isik sõiduki juhtimiselt kella 18.30 ajal ja menetlusaluse isikuga tegelemine lõppes kell 20.50, s.o menetlusega tegeleti 2 tundi ja 20 minutit ning sellise ajakulu tingis see, et menetlusalune isik andis selgitusi, seejärel hakkas nõudma menetlejatelt põhjendusi, vahepeal nõustus tema seisundi kontrollimisega ja seejärel hakkas nõudma selgitusi mis alusel tema seisundit kontrolliti. Seejuures oli talle seda korduvalt põhjendatud ja ta oli sellega nõustunud. Samamoodi nõudis ta pidevalt selgitusi miks selliste numbrimärkidega ei tohi sõita, leidis, et pole vahet milliste märkidega sel maal sõita ning samaaegselt käis politseinikelt selgitusi nõudmas menetlusaluse isikuga kaasas olnud naisterahvas. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab seda, et menetlusalune isik ei tunne liiklusseadust ja ei tea juhi kohustusi ning ta suhtub kehtivatesse õigusnormidesse üleolevalt. Ometigi on menetlusalusel isikul juhtimisõigus, mis pidanuks tagama selle, et menetlusalune isik tunneb liiklusseadust. Kohtu arvates täidab menetlusaluse isiku karistamine ilmselgelt eripreventiivset eesmärki ja peaks kinnistama menetlusaluses isikus arusaama keelunormi kehtivusest ja juhil lasuvate kohustuste täitmise vajalikkusest. Puutuvalt üldpreventsiooni saavutamise eesmärki saab videosalvestistelt järeldada, et ühistranspordipeatuses viibinud isikud ilmselgelt said aru, et menetlusalusele isikule süüks arvatud käitumine on karistatav ja loodetavasti vähemalt sündmust pealt näinud 12 isikud sarnaseid süütegusid toime ei pane. Puutuvalt avaliku menetlushuvi puudumisse peab kohus vajalikuks märkida, et tegemist on sõidukite registreerimiskohustust puudutava süüteoga ja sarnase iseloomuga süütegusid pannakse toime piisavalt palju, et riik peab sellisele õigusvastasele käitumisele reageerima. Tegemist ei ole vähetähtsa süüteoga, millele saaks menetleja reageerida hoiatusega, kuivõrd süütegu on toime pandud kavatsetult, s.t süüdlane seadis registreerimismärgi asendamisega süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma käitumise eesmärgiks ja ta ka juhtimisõigust omava isikuna teadis, et see asjaolu ka saabub ja ta paneb selliselt käitudes toime liiklussüüteo. Seega on nii süüteo iseloomu kui ka tahtluse vormi mõttes tegemist süüteoga, mille toimepanemise vastu ei saa avalik menetlushuvi puududa. Selline süütegu näitab menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist liiklusnõuetesse ning sellisele käitumisele ei saa jätta reageerimata. Vastasel juhul julgustaks menetluse lõpetamine nii menetlusalust isikut kui ka teisi juhte samalaadseid süütegusid toime panema teadmises, et õigusrikkumisele jäetakse reageerimata. Kohus ei saa nõustuda ka sellega, et tegemist on väikese süüga. Juba LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette nähtud sanktsioon on suhteliselt suur, mistõttu ei ole seadusandja ilmselgelt leidnud, et LS § 205 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü väike. Mis puudutab kaebuse väidet, mis seostab avaliku menetlushuvi menetlusökonoomiaga, peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusökonoomia kaalutlustest ei saa selles väärteoasjas rääkida. Menetlusaluse isiku enese käitumise tõttu võttis paari menetlusdokumendi koostamine ja menetlusaluse isiku ja tema kaaslasega suhtlemine sündmuskohal aega 2 tundi ja 20 minutit, seejärel esitati kohtuvälise menetleja otsusele kaebus 4 ja poolel lehel ja kaebuses on esitatud erinevaid alternatiive, milliste täitmise eesmärgiks on kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine ükskõik mis alusel. Kaebuse esitamine aga tähendab seda, et maakohus peab kaebuse läbi vaatama, tutvuma väärteotoimikuga, asjakohase seadusandlusega ja koostama lahendi, olgu selleks siis määrus või otsus. Kohtulahend peab olema motiveeritud, et kaebuse esitaja ja kohtuväline menetleja saaksid kohtu lahendist aru ja neil oleks võimalik otsustada kassatsiooni esitamise vajaduse üle. Seega kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse esitamine iseenesest juba tingib menetluse jätkamise vajaduse, s.t menetluse lõppu ei ole veel niipea oodata. Seetõttu saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku enese käitumine menetluses on välistanud igasuguse võimaluse viidata menetlusökonoomiale. Seetõttu leiab kohus, et puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel või mõnel muul alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates Dmitri Vegžanovki süü suurust LS § 205 sätestatud väärteo puhul, on tegemist süüteokoosseisuga, millise täitmisel ei ole süü suurus mõõtevahendiga mõõdetav. Seetõttu 13 tuleb süüd hinnata keskmisena ning keskmise süü korral kohaldatakse tavapäraselt karistust ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt menetlusaluse isiku käitumises kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning neid asjaolusid ei ilmnenud ka väärteoasja kaebemenetluses. Kaebuses on küll leitud, et menetlusalune isik on püüdnud õigusrikkumist kõrvaldada ja palunud kohtuväliselt menetlejalt võimalust väärteoprotokollis kirjeldatud tegu heastada, kuid kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja on väärteoga tekitatud kahju hüvitamist või heastamist, mis on VTMS § 30 lg 1 p 2 sätestatud menetluse lõpetamise võimalikuks aluseks, segamini ajanud kergendavate asjaolude loetelus olevate asjaoludega KarS § 57 lg 1 tähenduses. Väärteoasjas leiduvatest tõenditest, nagu ka menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteokooseisust ei saa teha järeldusi, et menetlusalune isik oleks pannud toime tegu, mida oleks võimalik heastada. Menetlusalune isik pakkus menetlejale välja, et ta võib sõiduki sinna lähedusse parkida, taksoga koju minna ja registreerimismärgid ära tuua ning sõidukile panna, kuid pikaleveninud vaidluse kestel seadis menetlusalune isik tingimuseks selle, et väärteomenetlust ei jätkata, kohtuväline menetleja ootab ära kuni ta tagasi tuleb ja sõidukil olnud numbriplaadid, mis on tema omad, jäävad temale. Kohtuväline menetleja sellega ei nõustunud, kuivõrd kohtuväline menetleja selgitas menetlusalusele isikule, et tegemist on asitõenditega ja need jäävad menetlejale. Vaidluse jätkumine näitas seda, et menetlusalusel isikul puudus igasugune arusaam menetlustoimingutest ja temale korduvalt ühe ja sama selgitamine kughugi ei viinud. Kohus ei saa menetlusaluse isiku sellise ettepaneku tegemist menetlejale kuidagi hinnata kergendava asjaoluna ega ka süüteo heastamisena või õiguserikkumise kõrvaldamisena. Menetlusalusele süüks arvatud süütegu oli toime pandud, selle toimepanemine oli tuvastatud ja tõendatud ja seda süütegu ei olnud võimalik millegagi heastada ega kõrvaldada. Kohtu arvates ei ole võimalik heastada või kõrvaldada riikliku registreerimismärgita sõiduki juhtimist. Seega ei ole asjaolusid, mis võiksid mõjutada karistuse määramist alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seejuures ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada ja suuremat karistust mõista isegi siis, kui kohtuvälise menetleja määratud karistus kohtu arvates liiga leebe oleks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr kui ei esine asjaolusid, mis annaks alust kohaldada keskmisest määrast erinevat karistust. Antud juhul ongi kohtuväline menetleja määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja mingeid sellises määras karistuse kohaldamisest kõrvalekaldumiseks alust andvaid asjaolusid menetluses tuvastatud ei ole. Kohus leiab, et keskmises määras karistuse kohaldamist tuleb lugeda põhjendatuks, kuivõrd selline karistuse määr vastab väljakujunenud kohtupraktikale ja kohus loodab, et määratud rahatrahvi määr sunnib menetlusalust isikut edaspidi liikluses õiguskuulekusele. Puutuvalt üldpreventsiooni leiab kohus, et määratud karistus annab loodetavasti ka teistele liiklejatele signaali, et liiklusseaduses kehtestatud kohustusi tuleb täita ja liikluses kasutatavale sõidukile ei saa riikliku registreerimismärgi asemele panna suvalisi registreerimismärki meenutavaid esemeid. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.