1-24-2353/5

(23267050285)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. märtsi
2. a määrus, millega jäeti kannatanu lepingulise esindaja kaebus rahuldamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (X, ik XXXXXXXXXXX) vandeadvokaat Margo Põbo, kaebus lepinguline esindaja RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. märtsi
4. a määrus muutmata ning lepingulise esindaja kaebus seoses kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisega rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt on ringkonnakohtu määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 14.06.2023 alustati kriminaalasjas nr 23267050285 KarS § 121 lg 1 tunnustel menetlust selles, et 04.06.2023 kella 01.30 paiku lõid Q ja Y Pärnu maakonnas XXX alevikus XXX teel rusikatega Xle pea piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Yle esitati kahtlustus KarS § 121 lg 2 p 1 ja Qle KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Kahtlustuse kohaselt tungisid Q ja Y 04.06.2023 ajavahemikul kell 01.30-02.00 Pärnu maakonnas Saarde vallas XXX alevikus XXX teel kallale Xle. Esmalt lõi Q kannatanule ühel korral rusikaga oimu piirkonda ja seejärel lõid nad koos kordamööda kannatanut rusikatega näopiirkonda kokku vähemalt neljal korral, mille tagajärjel X kukkus. Pärast X kukkumist lõid Y ja Q maas pikali olevat kannatanut veel vähemalt viiel korral peapiirkonda ja vastu pea kaitseks tõstetud käsi. Oma tahtliku tegevusega põhjustasid Y ja Q Xle füüsilist valu ja pehmete kudede vigastused näopiirkonnas ning parema käe
6. sõrme keskmise falangi liigesesisese murru.
7. 25.01.2024 koostati Lääne Ringkonnaprokuratuuris kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. 06.02.2024 koostas Lääne Ringkonnaprokuratuur ka põhistused. Kokkuvõtvalt märgiti, et kogutud tõenditest nähtuvalt oli X ise konflikti algatajaks ning võis tervisekahjustuse saada Y ja Q poolse kaitsetegevuse tagajärjel. Y ja Q on tegutsenud õiguspäraselt, hädakaitsepiire mitte ületavalt ning nende tegu oli kantud kaitsetahtest.
8. 15.02.2024 registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja M. Põbo kaebus, milles taotleti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja kohtueelse uurimise jätkamist. Kaebaja leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine määruses märgitud alustel ei ole õigustatud ning menetleja poolt 1

(8)1-24-2353 on jäetud tegemata mitmeid olulisi menetlustoiminguid ütlustes esinevate vastuolude kõrvaldamiseks. Vastavate menetlustoimingute teostamisel on võimalik sündmusega seotud asjaolud kindlaks teha. Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuuri
2. märtsi
3. a määrusega jäeti kannatanu lepingulise esindaja kaebus rahuldamata. Prokuröri hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamine seaduslik ja põhjendatud ning kaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise. 4.
4. Olulised vastuolud kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatavate ütlustes tõusetuvad prokuröri kinnitusel hetkest, kui hakati Kilingi-Nõmmelt peolt sõitma XXX, Q elukohta. Nimelt on ülekuulatud isikud rääkinud erinevalt sellest, mitme korraga kogu seltskond XXX ära viidi ja kes mis hetkel F juhitud autos oli. 4.
5. Isikute ütlused on vastuolus ka osas, mis puudutab 04.06.2023 öösel Z elukohas toimunud sündmuse asjaolusid. Kaebaja taotleb sisuliselt isikute uut ülekuulamist ning seda vastuolude kõrvaldamiseks. Taolistel juhtudel võiks iseenesest kaaluda vastastamiste läbiviimist vastuolude kõrvaldamiseks. Kuid käesoleval juhul oleks see perspektiivitu ja ebaotstarbekas. Vastastamise eesmärgiks saab olla ainult tõendi kinnistamine ja sedagi vaid juhul, kui üks pooltest loobub varem antud ütlustest ja kinnitab teise poole versiooni. Ei ole eluliselt usutav, et kahtlustatavad menetluse jätkates hakkaksid andma ennast süüstavaid ütlusi või tunnistajad, keda on hoiatatud vastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest, oma senistest ütlustest loobuksid. Seega ei saaks nende uus ülekuulamine anda ka uut tõenduslikku teavet. Mis puutub eksimusse sündmuskoha vahelise kauguse osas, siis on see tõesti väiksem, kui algselt väidetu – tegelikult u 1 km. Kuid see ebatäpsus ei too kaasa menetleja otsustuse muutmist. Kuna menetlustoiminguid ei ole kas vajalik või siis võimalik enam läbi viia, on järelikult välja selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluse tõendatust. Samas ei saa menetlejale ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, vaid saab üksnes kontrollida, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. 4.
6. X väiteid tema rusikatega korduva löömise kohta XXXs XXX maja hoovis ning hiljem pargis Q ja Y poolt ning sellega kannatanule kehavigastuste tekitamise kohta (haavad näos ja sõrmeluu murd) ükski kriminaalasjas üle kuulatud tunnistaja ega ka kahtlustatavad ise ei kinnita. Kuna kannatanu ütlustes on vastuolud võrdluses teiste asjas ülekuulatud isikute ütlustega, tuleb esmalt analüüsida kannatanu ütlusi ja hinnata, kas need on usaldusväärsed. Kannatanu väitis, et ta tarvitas küll peol alkoholi, kuid oli adekvaatse käitumisega, ei tuikunud, ei läinud kellelegi vastu, rääkimata löömisest. Selline kannatanu väide on vastuolus tunnistajate ütluste ja videofaililt nähtuvaga. Xl esinenud alkoholijoove võib seega oluliselt mõjutada tema ütluste usaldusväärsust ja seda, mil moel sündmused toimusid ja kuidas kannatanu neid mäletas. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kui X rünnati väidetavalt XXX pargis pimedal ajal selja tagant ja ründajad midagi omavahel ei rääkinud, siis kannatanu sai teda rünnanud isikud ära tunda. Pealegi kinnitas X, et peale lööki kaotas ta teadvuse. Kannatanu väiteid, et Q võttis temalt telefoni ära ükski tõend ei kinnita. Kahtlustatavad eitavad Xle parki järgnemist ja nende ütlusi selles osas kinnitab tunnistaja Z ja kaudselt ka tunnistaja M. Ainuüksi asjaolu, et kahtlustatavatel oli ajalises mõttes võimalik seda teha ei ole piisav neile süüdistuse esitamiseks. 4.
7. Mis puutub aga Xl esinenud kehavigastusi, siis on need valdavalt tuvastatavad ainult tema ütluste ja saadetud fotode järgi. X pöördus vigastuste fikseerimiseks meditsiiniasutusse aga alles 2 päeva 2

(8)1-24-2353 hiljem. Meditsiinidokumentide ning kannatanu ütluste ja tema poolt saadetud fotode põhjal ei saa järeldada, et sellised kehavigastused said tekkida ainult rusikaga löömisest. Ka kaebaja ei ole põhjendanud, miks kannatanul esinenud tervisekahjustused ei võinud tekkida Q ja Yga rüselemisest või kukkumisest. Y andis ütlusi, et X algatas rüselemise, mille käigus nad kukkusid ja jätkasid sama tegevust maas. Kusjuures sellest rüselemisest sai Y kriimustusi nii käele kui ka jalale. Ka tunnistajana üle kuulatud politseiametnik T kinnitab, et kas Q või Y kurtis 04.06.2023 X rünnaku tagajärjel tekkinud valu käes. Seega ei ole võimalik üheselt väita, et Yl väidetavaid kriimustusi ei olnud. 4.

1. Tunnistajate ütluste kohaselt käitus X sündmuste toimumise ööl kummaliselt ja oli agressiivne. Esiteks keeldus ta jalgsi koju minemast ning nõudis enda koju viimist. Teiseks lõi ta rusika/lahtise käega Yle näo piirkonda. Selle peale nõudis Q X lahkumist, kuid viimane sellega ei nõustunud. X keeldus autost väljumast ja juba väljas olles hakkas Yle ja Qle vastu, millest tekkis rüselemine/madin/maadlus. Lähtudes kahtlustatavate ja tunnistajate ütlustest, võisid Q ja Y kaitsta end X poolt algatatud ründe eest KarS § 28 lg 1 tähenduses. Kannatanu ütlused ei ole XXX sündmuse osas piisavalt usaldusväärsed, et sellega tunnistajate ja ka kahtlustatavate ütlusi ümber lükata. Puuduvad kannatanu ütlusi kinnitavad tõendid ja selliseid tõendeid ei ole võimalik koguda. 4.
2. Riigiprokuratuuri hinnangul on ringkonnaprokuratuur kõrvutanud olemasolevaid tõendeid ja jõudnud ainuvõimalikule järeldusele, et nende alusel ei ole võimalik Qle ja Yle KarS § 121 järgi süüdistust esitada. Kõige olulisemas osas on kahtlustatava ja tunnistajate ütlused vastuolus kannatanu omadega. Neid vastuolusid aga kõrvaldada ei ole võimalik. Isikute süü ei ole tõendatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
3. Kannatanu lepinguline esindaja palub ringkonnakohtule esitatud kaebuses tühistada vaidlustatav Riigiprokuratuuri määrus ja kohustada Lääne Ringkonnaprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust. Samuti palutakse määrata kindlaks õigusabikulud Xle seoses ringkonnakohtus määruskaebuse menetlemisega summas 915 eurot ja jätta need riigi kanda. 5.
4. Kaebuses märgitakse, et kriminaalmenetlus lõpetati ennatlikult ja õigusvastaselt ning kaebaja vaidleb vastu Riigiprokuratuuri täiendavatele selgitustele. Kaebuses leitakse, et kuriteotunnused esinevad ja ei ole kuhugi kadunud. Menetluse lõpetamine sellistel alustel ei ole õigustatud ning menetleja poolt on jäetud tegemata mitmeid olulisi menetlustoiminguid võimalike kahtlustuste kõrvaldamiseks. Kriminaalmenetlust on võimalik jätkata ning tegelik sündmuse toimumine kindlaks teha. 5.
5. Menetluse käigus ei ole kontrollitud, kui kaugel on park Q kodust (selle töö tegi ära kannatanu ise), kui kaua võtab aega parki ja tagasi jõudmine. Samuti ei ole kontrollitud, kas Q kõne häirekeskusesse on tehtud enne või pärast, kui X oli juba nende juurest lahkunud, miks on kahtlustatavate ja tunnistajate ütlused oluliste vastuoludega. Prokurör on kasutanud ütlustest talle sobivat, kuid jätnud analüüsimata ütluste olulised vastuolud ja ebakõlad. 5.
6. Võimalik on veel üle kuulata tunnistaja H (kannatanu ema), kes nägi hommikul poja vigastusi, kellele kannatanu esimesena juhtunust rääkis ning kellel Q ähvardas auto maha põletada, kuna X tema peale politseile kaebuse esitas, millega seoses H esitas ka kuriteoteate. Q ei ole aga selles osas üle kuulanud. 5.
7. Kahtlustatavate ja tunnistajate ütlustes on diametraalsed vastuolud, mille kõrvaldamisega ei ole menetleja ega prokurör tegelenud. Vastuolulised ütlused näitavad üheselt seda, et X suhtes vägivalda kasutanud seltskond on asunud ühiselt oma tegevust õigustama, andes teadvalt valeütlusi. Kahtlustatavate lähedastest tunnistajad on asunud õigustama kahtlustatavate tegevust ning leidma 3

(8)1-24-2353 põhjendusi, miks nad justkui õigustatult peksid läbi kannatanu. Tõe rääkimisel ja tegelikkuse kajastamisel nende jutud haakuksid. Prokurör möönab ise samuti vastuolu ütlustes ning seda, et nende kõrvaldamiseks on menetluslik vahend – vastastamine. Kaebajale jääb arusaamatuks, millel põhineb prokuröri teadmine, et keegi oma ütlusi ei muuda. Lisaks on vastuolusid võimalik kõrvaldada ka täiendavate ülekuulamistega. Samuti on võimalik üle kuulata sündmuskohal viibinud Y alaealine tütar. Täiendavate ülekuulamistega on võimalik kõrvaldada ka vastuolusid kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Prokuratuuri jättis analüüsimata kahtlustatavate ja tunnistajate ütlused ainuüksi osas, kes midagi üldse näha sai. Kannatanu ütlused on jäetud täiesti tähelepanuta. Kannatanu on kirjeldanud, kuidas talle kahe isiku poolt mitmes erinevas kohas kallale tungiti. Analüüsimata on jäetud ka kannatanu vigastused. Näovigastused saadi ilmselgelt löökidest näkku, mitte kukkumisest ega rüselemisest. Kannatanu ei ole aga saanud selgitada, miks vigastused ei saanud tekkida rüselemisest või kukkumisest, sest keegi ole seda temalt küsinud. Lisaks on see olnud vaid kahtlustatavate versioon. Seda saab edasise menetluse käigus välja selgitada. 5.

1. Kaebaja hinnangul tuleb selguse saamiseks alustada ütluste analüüsimisega algusest peale sündmuste lõikes, ehk anda hinnang, kuidas asjad tegelikkuses aset leidsid. Esmalt tuuakse välja tunnistajate ja kahtlustatavate ütlustes sisalduvad vastuolud selle kohta, kes kellega üldse koos autos viibis ja seega sai väidetavaid sündmusi pealt näha. Sellises olukorras puudub alus väita, et löömine X poolt üldse aset leidis ja isegi kui leidis, siis ei saanud see kaasa tuua hädakaitset kahtlustatavate poolt. Lisaks ei saanud kõik isikud, kes väitsid Y löömist X poolt, seda pealt näha, sest ei saanud sel hetkel sündmuskohal viibida. Samuti on nad kõik väitnud lööki erinevasse kohta. Isikute ütlused on vastuolulised ka selles, mis toimus vahetult pärast lööki Yle. 5.
2. Kaebuses kinnitatakse, et X ei löönud mitte kedagi kordagi, mistõttu ei saanud ta tekitada mingisugust põhjust tema ründamiseks XXX kinnistul ega ka hiljem pargis. Lisaks on X oluliselt väiksem kui kahtlustatavad, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et ta endast kogukamaid isikuid ründas. Y ütlused, et X ründas teda, mille tagajärjel said kriimustada tema käsivarred ja sääred, küünarnukist tuli hiljem verd, ei ole eluliselt usutavad. Kuidas oleks X saanud Y käte ja jalgadega taguda ning samaaegselt teda ka kinni hoida. Kui X kahtlustatavaid lõi (millest tekkisid Yl kõigest kriimustused), kuidas said tõsised vigastused tekkida ainult Xl. 5.
3. Prokuratuur on jätnud tähelepanuta, et Q on varem korduvalt erinevaliigilisi süütegusid toime pannud, s.h vägivallaga seotud. F rääkis häirekeskusele konkreetselt kaklusest, kus osalevad 3 inimest. Kaebajale jääb arusaamautuks, miks Q helistas häirekeskusele pärast seda, kui sündmused olid juba läbi. Z videoga seoses märgitakse, et see on tehtud maanteel, mis on GGG kodust u 100 m eemal ja X seal viibimine ei saanud kedagi häirida. Samas nähtub sellelt videolt, et X on rahulik, Z ise on endast väljas, provotseerib ja karjub. Z on andnud valeütlusi, mis ei haaku teiste tõenditega. Ka F on ses osas andnud valeütlusi, sest väitis, et X karjus ja vehkis kätega. Samas saab F ütlustest järeldada, et kahtlustatavatel oli aega ja ka võimalus käia X pargis peksmas (ilma, et keegi seda teadnud olekski). Prokuratuur on leidnud, et kahtlustatavatel ei olnud aega ega võimalust enne ega pärast politsei saabumist, et X otsimas käia. Ajafaktor, et kahtlustatavad ei jõudnud seda teha, oli ringkonnaprokuratuuri jaoks menetluse lõpetamisel oluline. Kahtlustatavad olid õues kahekesi, mistõttu oli neil võimalik kannatanule järgneda ning teda pargis uuesti rünnata. Parki ja sealt tagasi liikumine jooksuga võtab aega vähem kui 5 minutit. Võrreldes videot ning hilisemalt fikseeritud vigastusi, pidid vähemalt osaliselt vigastused olema tekkinud pärast video salvestamist. Menetluse käigus on jäetud tuvastamata, millal tehti video ning millal saabus politseipatrull, kuigi selle välja selgitamine ei ole keeruline ja kaebaja on sellele koguaeg viidanud. 5.
4. Kokkuvõtvalt märgitakse, et menetluse käigus ei ole püüeldud selle poole, et kõrvaldada kõik vasturääkivused ja kahtlused erinevate menetlustoimingute abil. Menetlejad ei saa menetluslikku 4

(8)1-24-2353 passiivsust peita „menetlustaktika“ taha, mida käesoleval juhul on aga tehtud. Kannatanu hinnangul on tema suhtes toime pandud süütegu KarS § 121 järgi, mistõttu tuleb jätkata kriminaalmenetlust Q ja Y suhtes. 5.

1. Kaebuse kohaselt kuuluvad Xle hüvitamisele menetluskulud, mis palutakse jätta riigi kanda. X on kohustatud tasuma esindajale vandeadvokaat M. Põbole õigusabikuludena ringkonnakohtu menetluses 915 eurot (sisaldab käibemaksu 22%). Advokaadibüroo Sempes on osutanud Xle õigusabiteenust 6 tunni ulatuses, tunnitasuga 125 eurot, millele lisandub 22%-ne käibemaks. KrMS § 183 kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, Riigiprokuratuuri määruse ja selle peale esitatud kannatanu esindaja kaebusega, leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur andnud ülevaate olemasolevatest tõenditest, neid analüüsinud ja kõrvutanud, mistõttu puudub vajadus neid uuesti üle korrata. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta Riigiprokuratuuri järeldusi, sest peab õigeks väidet, et isikute ütlused on vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega, et olemasolevad tõendid ei võimalda kahtlustatavatele süüdistuse esitamist KarS § 121 järgi ning puudub võimalus selliste tõendite kogumiseks või menetlustoimingute tegemiseks, mis võimaldaksid tõusetunud kahtlusi kõrvaldada, sest otseseks tõendiks on isikuliste tõendiallikate ütlused ning kõik need, kes võiksid vähegi asjast midagi teada, on juba üle kuulatud. Märkida tuleb sedagi, et kaebuse väited kattuvad valdavas osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse väidetega. Riigiprokuratuur on nendega seoses nõustumisväärse seisukoha esitanud. Mingeid selliseid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud ei ole, mis poleks eelnevale menetlejale teada olnud ja millega poleks juba arvestatud. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda õiguslikku asjaolu selgitada, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni.
4. Käesoleval juhul leitakse kaebuses, et teostatud ei ole kõiki võimalikke menetlustoiminguid. Kaebaja viitab sellele, et Riigiprokuratuur on ise möönnud, et võimalik on läbi viia vastastamine, kuid seda ei ole siiski peetud perspektiivikaks. Kaebaja sellist Riigiprokuratuuri käsitlust otsesõnu ei vaidlusta, pigem rõhutab, et eelkõige oleks vajalik tunnistajad, kahtlustatavad ja kannatanu täiendavalt üle kuulata, samuti tuleks üle kuulata kannatanu ema ja Y alaealine tütar. Kaebaja hinnangul oleks võimalik täpsustavate küsimustega eelnevates ütlustes esinenud vastuolud kõrvaldada, kuid menetlejad isegi ei ole üritanud seda teha. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kannatanu ema ei saa anda tõendamiseseme asjaolude seisukohast olulist informatsiooni väidetava kehalise väärkohtlemise kohta. Ta ei ole sündmusi ise pealt näinud, on näinud ainult poja vigastusi, mille kohta on kannatanu ise ka fotod esitanud. Kaebuses toodust ei saa järeldada, et kannatanu oleks sündmustest rääkinud vahetult pärast nende toimumist, olles veel ise sündmuste mõju all, vaid alles hommikul, mil sündmuste pilt võis olla oluliselt moondunud. Seda ainuüksi eelnevalt tarvitatud rohke alkoholi tõttu ja ka selle tõttu, mis tegelikult ilmneb tunnistajate ja kahtlustatavate ütlustest X kummalise käitumise kohta sel õhtul/öösel. Mis puudutab kannatanu ema väidetavat ähvardamist kahtlustatava Q poolt, siis sellega seoses on kannatanu ema politseile väidetavalt kuriteokaebuse esitanud, mille raames antud küsimusega tegeletakse. See teadmine ei anna aga mingit infot Q ja X vahel toimunu kohta. Mida annaks juurde Y lapseealise tütre 5

(8)1-24-2353 ülekuulamine olukorras, kus kahtlustatavaks on tema isa, kelle vastu ta ütlusi andma ei pea, kaebusest aga tegelikult ei selgugi.

1. Mis puudutab kõigi juba üle kuulatud isikute täiendavat ülekuulamist, siis nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruses tooduga, et ei ole alust arvata, et see võimaldaks tõusetunud kahtlusi ja ütlustes sisalduvaid vastuolusid kõrvaldada. Riigiprokuratuur on möönnud vastuolude esinemist isikute ütlustes mitmeski faktilises asjaolus. Nimelt ei ole tõepoolest võimalik teha ühest järeldust selle kohta, mitmel korral F isikuid peopaigast XXX teele viis ja kes kellega konkreetselt autos koos viibisid. Samuti on vastuolu selles, kuidas täpselt käitus Y vahetult pärast seda, kui X teda väidetavalt lõi. Samas omab aga tähtsust asjaolu, et isikute (tunnistajate ja ka kahtlustatavate) ütlused kattuvad osas, et X oli sel ööl tugevas joobes (mida kinnitab lisaks nende ütlustele videofail, kust nähtub X tuikumine), et ta käitus veidralt (muutus füüsiliseks Fga ja tüütas Y lapseealist tütart, kuigi tal paluti seda korduvalt mitte teha) ja agressiivselt (peopaigas sattus konflikti, autos lõi Y, keeldus algul autost ja seejärel XXX teelt lahkumast). Seega on tunnistajate ja kahtlustatavate ütlused peamistes asjaoludes kattuvad. Kannatanu väiteid vastupidise kohta ei kinnita aga ükski tõend, s.h ka tunnistajate ütlused. Ei ole alust arvata, et tunnistajad sündmusest aja möödumisel suudaksid paremini meenutada, kes kellega koos autos sõitis või kuidas täpselt käitus Y pärast väidetavat X lööki tema suhtes. Seega puudub alus selliste asjaolude täpsustamiseks nende täiendava ülekuulamisega. Puudub alus arvata, et keegi tunnistajatest (keda on hoiatatud ülekuulamisel valeütluste andmise tagajärgede eest) asuks oma eelnevaid ütlusi täiendaval ülekuulamisel muutma. Kokkuvõtvalt saab tunnistajate ja kahtlustatavate ütlustest järeldada, et X lõi Y peapiirkonda ja kui tal pärast seda kästi lahkuda, asus ta rüselema kahtlustatavatega. Seejuures ei oma määravat tähtsust asjaolu, kuhu täpselt tabas X löök Y, sest kõik isikud on kinnitanud, et see oli pea piirkonnas. Seda, et rüselus X ja Y ning seejärel X ja Q vahel toimus tõendid ka kinnitavad, s.h lisaks isikute ütlustele ka F poolt häirekeskusele tehtud kõne. Rüseluse käigus sai väidetavalt ka Y kriimustusi, mida kinnitas sisuliselt ka tunnistajana üle kuulatud politseiametnik. Seega ei ole kahtlust selles, et antud sündmuse käigus võis viga saada ka X ise. Kogutud tõendite pinnalt on alus arvata, et X oli ise konflikti algatajaks, kes teisi ründas ja sündmuste ahela enda käitumisega kaasa tõi. Seda ei kummuta ka kaebuse väited justkui oleks X kahtlustatavatest väiksem ja poleks juba seetõttu neid rünnanud. Tunnistajad ja kahtlustatavad on väitnud, et X on kahtlustatavatest pikem. Siiski ei ole küsimust selles, et nad kõik on (vähemalt isikuliste tõendiallikate pinnalt) üsna ühepikkused. Küll aga ei ole piisavalt alust arvata, et sellised vigastused nagu X ise endal hiljem fikseeris (fotod) ja mis osaliselt (sõrmeluu murd) on ka mõni päev hiljem meditsiiniasutuses fikseeritud, oleks ta saanud kõnealuste sündmuste käigus. Seda möönab ka kaebuse esitaja ise, kes kinnitab, et videost nähtuvalt pidi kannatanu need vähemalt osaliselt saama hiljem (olles XXX teelt lahkunud).
2. Mis puudutab aga pargis väidetavalt toimunud X jätkuvat peksmist, siis tuleb märkida järgmist. Kaebusest nähtuvalt on X tõsisemad vigastused saadud just seal. Siiski ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik neid X vigastusi seostada vältimatult Q ja Y tegevusega. Nimelt ei kinnita kahtlustatavad ise ega ka tunnistajad, et Q ja Y oleksid kannatanule parki järgnenud. Puuduvad tõendid, mis nad sündmuse toimumise ajaks sündmuskohale asetaksid. Seejuures viitab küll kannatanu neile, kui teda pargis rünnanud isikutele, kuid millele tema selline teadmine tugineb, ei ole üheselt arusaadav. X ütlustest ei nähtu, et ta oleks konkreetseid isikuid pargis näinud ning oleks nad või nende hääle ründamise ajal ära tundnud. Võttes arvesse asjaolu, et ükski tõend ei kinnita Q ja Y pargis viibimist ja X peksmist seal, ei ole alust neile selles osas etteheidete tegemiseks. Küsimust ei ole selles, et X oli tugevas joobes ja tajus kõiki sel ööl asetleidnud sündmusi erinevalt teistest isikutest. Tunnistajate ütluste kohaselt oli ta juba peopaigas konfliktne. Seega ei ole tegelikult teada, mis temaga pargis juhtus. Ei ole välistatud, et tal võis pargis tekkida konflikt hoopis kellegi teisega. Ükski tõend ei anna alust seisukohaks, et pargis oleks X peksnud vältimatult just Q ja Y. Seda ei kummuta ka teadmine, et park oli algsele sündmuskohale võrdlemisi lähedal ja ajaliselt oleksid kahtlustatavad 6

(8)1-24-2353 ilmselt enne politsei saabumist jõudnud parki ja tagasi liikuda. Samas on tunnistajad kinnitanud, et kahtlustatavad XXX hoovist kordagi ei lahkunud. Kaebaja etteheited prokuratuurile algse sündmuskoha ja pargi vahemaa välja selgitama jätmises on ses mõttes asjakohatud, et sündmuskohtade vahelise kauguse 3 km väitis kannatanu ise ülekuulamisel (kohalikuna oleks pidanud ta seda kaugust üsna täpselt teadma). Sündmuskohtade vahemaad on Riigiprokuratuur oma määruses ka täpsustanud, leides selle olevat 1 km. Käesolevas kaebuses väidab kaebaja vahemaa olevat veelgi lühema (vaid 100 m). Nagu Riigiprokuratuur aga määruses juba õigesti viitas ei oma sündmuskohtade vaheline kaugus sedavõrd suurt tähtsust, sest isegi, kui kahtlustatavatel oli aega, et pargis ära käia pärast X XXX teel lahkumist ja enne politsei saabumist, siis tõendid selle kohta, et nad seda tegid, puuduvad. Puudub alus arvata, et neid asjaolusid õnnestuks nt täiendavate ülekuulamistega välja selgitada. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, miks omab tema hinnangul sedavõrd suurt tähtsust asjaolu, kas Q helistas politseile X nende elukoha juures viibimise ajal või alles pärast seda.

1. Kaebaja väited, et ütlused on vastuolulised seetõttu, et tunnistajad on asunud õigustama oma lähedaste tegevust ja andnud valeütlusi, on meelevaldsed. Esiteks viitavad vastuolud ütlustes pigem sellele, et isikud ei ole eelnevalt oma ütlusi kooskõlastanud, vaid igaüks ongi andnud selliseid ütlusi, millisena sündmusi ja asjaolusid tajusid (erinevused on tingitud ilmselt sellest, et enamus isikuid oli tarvitanud võrdlemisi palju alkoholi – vähemalt kahtlustatav Q häirekeskusele tehtud kõnest kuuldavalt), vastupidisel juhul oleks suudetud vastuolusid vältida. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et tunnistajaid on nende ülekuulamisel hoiatatud valeütluste andmisega kaasnevate tagajärgede eest. Kolmandaks, kui isikud oleks soovinud oma lähedaste tegevust kuidagi õigustada ja olukorda maha vaikida, ei oleks nad ise sündmuskohale politseid kutsunud. Küll aga on just ühe kahtlustatava Y õde (F, kes ei tarvitanud alkoholi) häirekeskusesse kõne teinud. Seega ei ole alust arvata, et tunnistajad on asunud kahtlustatavaid kaitsma ja kannatanu peale valetama, st et viimane oli ise konfliktialgatajaks, kui Y lõi ja kahtlustatavatega rüselema hakkas. Kannatanu ütlusi ei ole seejuures jäetud tähelepanuta, kuid eelnevad menetlejad on kogutud tõendite pinnalt viidanud põhjendatult asjaolule, et kannatanu ütlusi ükski tõend ei kinnita. Seejuures on põhjendatult viidatud sellelegi, et kannatanu oli tugevas joobes, mis tema ütluste usaldusväärust ja sündmuste tajumist tegelikkusele vastavana kahandab. Ükski tõend ei kinnita seda, et X kahe isiku (kahtlustatavate) poolt rünnati ja et tema vigastused on vältimatult saadud nende löökidest. Välistada ei saa küll näovigastusi löökidest (pargis, kuid see ei ole kinnitust leidnud). Samuti ei ole välistatud, et ka rüseluse käigus on iseenesest võimalik saada tõsiseimaid vigastusi. Samas on X näovigastuste pärinemise rüselusest pigem välistanud kaebaja ise. Kaebuse kohaselt ei ole kannatanu ka kordagi väitnud, et oleks toimunud üldse mingit rüselust ja kukkumist, see on kahtlustavate versioon. Samas on kahtlustatavate selline versioon kooskõlas selles osas tunnistajate ütlustega. Kannatanu verisooni, et teda lihtsalt kahtlustatavate poolt kahes erinevas sündmuskohas peksti, aga ükski muu tõend ei kinnita. Vähemalt mitte määral, mis annaks aluse Qle ja Yle süüdistuse esitamiseks. Seda ei väära ka teadmine, et Q on tõesti varem kriminaalkorras karistatud isikuks. Ainuüksi see asjaolu ei anna aga veel alust talle kõnealuses teos süüdistuse esitamiseks olukorras, kus tõendid seda ei kinnita. F on tõesti väitnud häirekeskusele, et 3 isikut kaklevad. See aga ei tähenda seda, et ühte isikut – X – peksti kahe teise isiku poolt. Kakluseks võib pidada ka rüselust. On tõsi, et Z poolt filmitud videol X just agressiivselt ei käitu. Samas nähtub sellest üheselt, et X tuigub ja on seega tugevas joobes. Samuti nähtub sellelt, kuidas X üritab Zlt viimase telefoni käest rebida. Video tegemise ja politsei saabumise aja fikseerimine ei ole tõesti keeruline, kuid nagu kaebaja isegi välja on toonud, ei ole hetkel küsimust selles, et ajalises mõttes oleksid kahtlustatavad jõudnud enne politseipatrulli saabumist pargis käia. Kuid eeltoodud asjaolud ei kinnita nende sellist käitumist.
2. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kuivõrd KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis 7

(8)1-24-2353 KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 200 kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik.

1. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
2. märtsi
3. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata.
4. Kuivõrd ringkonnakohus jätab kannatanu lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata, puudub alus menetluskulude välja mõistmiseks riigilt kannatanu kasuks (taotluse kohaselt 6 h ulatuses koos käibemaksuga 915 eurot) ja menetluskulud jäävad KrMS § 187 lg-st 2 tulenevalt selle isiku kanda, kelle huvides on kaebus esitatud, s.o X. Siiski tuleb märkida, et kuigi tunnitasu 125 eurot (millele lisandub käibemaks) on mõistlikus suuruses, ei saa pidada ajakulu põhjendatuks. Nimelt, ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad valdavas osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tooduga, vaid paaril leheküljel täieneb tekst Riigiprokuratuuri määruse tsiteerimise ja sellele vastuväidete esitamisega, mistõttu on alus pidada põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtule kaebuse esitamisega 3 h ulatuses summas 457,50 eurot (koos käibemaksuga). /allkirjastatud digitaalselt/ 8