Obsah (7)

§ 184§ 65§ 68§ 74§ 75§ 21§ 424

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 16. oktoober 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-6250 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhm

§ 184

lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. juuni 2013 otsus Apellatsioonide esitajad A.H. i kaitsja Monica Meristo Aivo Kargulevi kaitsja Epp Landberg Prokurör Marge Voogma Süüdistatav A.H. isikukood xxxxxxxxx, elukoht XXX, enne kinnipidamist õppis XXX, varem kriminaalkorras karistatud ühel korral. Kaitsja Monica Meristo Süüdistatav Aivo Kargulev, isikukood 38905275236, elukoht XXXX, varem kriminaalkorras karistatud ühel korral. Vandeadvokaadi vanemabi Epp Landberg Kaitsja RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. juuni 2013 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 1 Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. A.H. , Aivo Kargulev, Aleksandr Ožogin ja Aksel Randma on kohtu alla antud süüdistatuna

§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteos.

Süüdistuse kohaselt omandasid nad 09.03.2012 Tallinna linnas, Õismäe linnaosas eeluurimise käigus tuvastamata isikult suures koguses, s.o vähemalt 13,98 grammi kanepiõisikuid (marihuaanat), mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli üle 0,2%, s.o sisaldas 15% tetrahüdrokannabinooli, vedasid narkootilist ainet A. Ožoginile kuuluva sõiduautoga Audi A4 reg nr XXX Rakvere linna, kus nad läksid koos Tõrma surnuaia juures asuvasse parklasse, kus tarvitasid ise ja andsid narkootilist ainet edasi K.O.. 10.03.2012 kella 02.10 paiku peeti nad Rakveres Lilleoru tänaval politseinike poolt kinni. Sõiduauto läbiotsimisel leiti 12,68 grammi kanepiõisikuid (marihuaanat), mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli üle 0,2%, s.o sisaldas 15% tetrahüdrokannabinooli. A. Ožogini läbivaatuse käigus leiti 1,30 grammi kanepiõisikuid (marihuaanat), mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus oli üle 0,2%, s.o sisaldas 14% tetrahüdrokannabinooli. 2. Viru Maakohtu otsusega tunnistati A.H. süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust, mida suurendati

§ 65

lg 2 alusel Viru Maakohtu 01.11.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 kuud vangistust võrra. A.H. i liitkaristuseks on 3 aastat 2 kuud vangistust, karistusaja hulka arvestati

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg alates 10.03.2012.

3. Viru Maakohtu otsusega tunnistati

§ 184lg 2 p 1 järgi süüdi ka A.

Kargulev, kellele mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistus 10.03.2012 – 28.05.2012, s.o 2 kuud 19 päeva karistusaja hulka. Seega kuulub ärakandmisele 2 aastat 9 kuud 11 päeva vangistust. Mõistetud vangistust ei pöörata

§ 74lg 1,3 alusel tingimisi täitmisele, kui A.

Kargulev ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti kohustati A. Kargulevi

§ 75lg 2 p 2 alusel käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume.

A. Kargulevile määratud katseaja alguseks loetakse 26.06.

2. Viru Maakohtu otsusega tunnistati süüdi veel Aleksandr Ožogin ja Aksel Randma, kelle osas apellatsioonimenetlust ei toimu. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU
3. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatavad panid toime neile inkrimineeritava kuriteo. 5.1 Kohus möönis, et süüdistatavate A.H. i, A. Kargulevi ja A. Ožogini kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlustes on vähemal või suuremal määral teatavaid vastuolusid, sest ütlusi on muudetud ilmsest soovist oma süüd vähendada, pääsemaks eelkõige grupi kvalifikatsioonist või üldse kriminaalvastutusest. 5.1.1 Süüdistatavate A. Randma ja A.H. i ütlustega luges kohus tõendatuks selle, et kõik süüdistatavad teadsid, kuhu ja milleks minnakse ning kui mitte 2 enne, siis oli autos teel Tallinnasse sellest kindlasti juttu. Süüdistatava A.H. i ütlustega luges kohus tõendatuks selle, et A. Ožogini autole kütuse ostmiseks andsid nad kõik raha. Valdava osa kanepi ostmiseks kulunud rahast pani A.H. ise, laenates 50 eurot selleks juurde kas siis A. Randmalt või A. Ožoginilt. Kõik koos otsustati A.H. i ettepanekul Tallinnasse kanepile järele sõita. A. Ožogin oli nõus oma autoga Tallinnasse sõitma. Kõik olid huvitatud kanepi saamisest ja selle suitsetamisest, sest mille muuga seletada seda, et kannatlikult oodati autos seni kuni A.H. käis Tallinnas Õismäel kanepit toomas ning kui ta tagasi tuli, siis kõik kohe suitsetasid seda kanepit. Seda, et kanepi suitsetamisest olid kõik huvitatud (mitte üksnes seltskonna mõttes kaasasõitmisest) näitab seegi asjaolu, et ükski süüdistatavatest ei lahkunud autost Rakveres Krooni Selveri parklas, vaid et kõik koos ning lisaks veel K. O otsustati sõita kanepi suitsetamise eesmärgil Tõrma surnuaia parklasse. 5.1.2 Süüdistatav A.H. lükkas kohtu arvates ise oma eelnevate ütlustega (mindi Tallinnasse pidu panema ja kanep oli mõeldud neile kõigile nädalavahetusel suitsetamiseks) ümber selle nagu poleks teised poisid teadnud, et Tallinnasse sõidetakse suure koguse kanepi järele ja selle, et suure koguse kanepit ostis ta endale (nad suitsetasid kõik kohe seda kanepit, seda suitsetati ühiselt Tõrma surnuaia parklas ja anti edasi suitsetamiseks ka valget värvi Volkswageniga sõitnud noormehele, kelleks osutus K. O). Kohtu taoline veendumus põhineb veel ka asjaolul, et kõigi süüdistatavate puhul oli tegemist narkootikume tarvitanud isikutega, kuivõrd lisaks sellele, et süüdistatavad olid 10.03.2012 kella 02.10 paiku enne Rakveres Lilleoru tänaval politseinike poolt kinnipidamist tarvitanud kanepit (marihuaanat) – tetrahüdrokannabinooli metaboliit (THC-COOH), olid A.H. , A. Kargulev ja A. Ožogin tarvitanud lisaks veel amfetamiini ja metamfetamiini, A. Randma lisaks veel metamfetamiini. Samuti on süüdistatavad A. Randma ja A.H. oma ütlustes rääkinud autos levinud kanepilõhnast, mis eelnevalt narkootikumidega kokku puutunud isikutele ei ole võõras. Süüdistatava A. Ožogini seotusele narkootikumidega viitavad ka temalt kinnipidamisel äravõetud arvukad minigripp kilekotid. 5.1.3 Süüdistatavate A. Kargulevi ja A. Ožogini ütlused jättis kohus tervikuna tõendite kogumist välja, kuna nende kohtumenetluses ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Nimetatud isikud ei osanud veenvalt põhjendada erineval ajal antud ütluste erisusi. 5.1.4 Kohus luges kõigi süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses tõendatuks veel tunnistajate K. O, A.V. ja M.T. ütlustega, aga ka muude kohtulikul uurimisel avaldatud kirjalike tõenditega. 5.2 Kuritegu on toime pandud grupi poolt - süüdistatavad panid neile inkrimineeritava kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, mistõttu igaüks neist vastutab täideviijana, kellel oli oma suurem või väiksem teopanus tagajärje saavutamise seisukohalt. Kõige suurem teopanus tagajärje saavutamisse oli A.H. il, järgnevad A. Ožogin, A. Randma. Kõige väiksem teopanus oli A. Kargulevil. Seega ei ole põhjendatud ega õige aine koguse jagamine kaastäideviijate vahel selleks, et vältida vastutust suure koguse aine käitlemise eest. 3 5.3 Kogutud tõenditest lähtuvalt panid süüdistatavad kuriteo toime kavatsetult. 5.4 Süüdistatavate käitumises esinevad neile inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 5.5.1

§ 184lg 2 p 1 näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

Kohus arvestas karistuse mõistmisel

§-s 56 sätestatut, samuti süüdistatavate A. Kargulevi karistust kergendavate asjaolude puudumist ja süüdistatava A.H. i puhul karistust kergendava asjaoluna alaealisust ning karistust raskendavate asjaolude puudumist. Süüdistatav A.H. i on varem ühel korral kriminaalkorras karistatud, ent uue tahtliku kuriteo pani ta toime Viru Maakohtu 01.11.2011 otsusega määratud katseajal, mis näitab seda, et ta eelnevast karistusest ta enda jaoks vajalikke järeldusi ei teinud. A.H. i iseloomustab seegi, et enne Viru Maakohtu 01.11.2011 otsust on tema suhtes lõpetatud menetlus 5 kriminaalasjas ja materjalid saadetud alaealiste komisjonile, sest ta ei olnud oma ea tõttu süüvõimeline. A.H. i on väärtegude toimepanemise eest 4 korral karistatud, määratud rahatrahvid on tal tasutud. A.H. on ise tunnistanud kanepi tarvitamist alates 2011. a sügisest. Kuna A.H. oli kuritegu toime pannes veel alaealine, siis on kriminaalhooldusametnik koostanud tema suhtes kohtueelse ettekande. Kriminaalhooldusametnik teeb ettepaneku määrata karistuseks vangistus, kuna viibides kriminaalhooldusel pani ta toime uue kuriteo. Seega tuleb karistada teda vangistusega sanktsiooni alammääras, ehkki tema teopanus on kõige suurem. Erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse karistuse kohaldamiseks alla alammäära, kohus ei tuvastanud. A.H. i suhtes kuuluvad kohaldamisele

§ 65lg 2 sätted.

5.5.2 Süüdistatav A. Kargulevi on varem ühel korral kriminaalkorras karistatud. Väärtegude toimepanemises on teda karistatud 15 korral (ainult 7 rahatrahvi on tasutud). Kohus leidis, et A. Kargulevi võib karistada vangistusega ettenähtud sanktsiooni alammääras. Karistuste reaalset ärakandmist ei pidanud kohus A. Kargulevi puhul põhjendatuks. Kohus pidas aga põhjendatuks

§ 74

lg 1,3 sätete kohaldamist, s.o karistusest tingimisi vabastamist käitumiskontrollile allutamisega, määrates A. Kargulevile maksimaalse, s.o kolme aastase katseaja ja

§ 75lg 2 p 2 sätestatud kohustuse.

Lisaks karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele arvestas kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid eesmärke. APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU

1. Kaitsja M. Meristo taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista A.H. ile karistus alla alammäära kantud karistuse ulatuses. Kaitsja põhiargumendid on järgmised. 6.1 A.H. tunnistab end süüdi osaliselt. Ta kohtus 09.03.2012 teistega ja plaanis sõita Tallinnasse. Miks A.H. sinna sõita soovis, ta kellelegi otseselt ei öelnud ja kas teised sellest aru said, ta ei tea. Süüdistataval oli plaan osta endale kanepit. Alles pärast selgus, et kõik tahtsid kanepit suitsetada. Seega ei tahtnud ta osta kanepit teistele, vaid oma tarbeks. 6.2 Apellatsioonis ei nõustuta mõistetud karistusega – see ei ole kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega, süüdistatava isiku ja teiste süüdistatavate karistustega. A.H. 4 ei olnud kuriteo organisaator. Kanepit soovis ta osta oma tarbeks. Vangistuses on ta viibinud juba aasta ja viis päeva. Kuriteo pani ta toime alaealisena. Asjaolu, et tegemist on katseajal toime pandud kuriteoga, on kahetsusväärne, ent süüdistatav on sellest omad järeldused teinud. Alusetu on arvestada sedagi, et süüdistatav on olnud varem alaealiste komisjonis. Kõik need sündmused on toimunud ammu. Karistuse mõistmisel tuleks arvestada, et A.H. ei sundinud kedagi endaga kaasa tulema ega ka kanepit tõmbama. Kõik olid selles ise huvitatud, andes selle eest isegi A.H. ile raha. Seetõttu on ebaõiglane, et A.H. i karistus on nii pikk reaalne vangistus, kui teised süüdistatavad said tingimisi karistuse, vaatamata asjaolule, et ka nemad on varem õigusrikkumisi toime pannud. 6.3 Karistus tuleks mõista alla alammäära. A.H. oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. Tal on pooleli õpingud Rakvere Ametikoolis ja vangistuses viibitud aeg on kindlasti oma eesmärgi täitnud. Süüdistatav on nõus karistust ka tingimuslikult kandma. Vahi all on ta viibinud alates 10.03.2012 ning see on teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. A.H. ei ole varem vangistuses viibinud ja teatavasti ammendab vangistus ennast karistusena esmakordsel viibimisel suhteliselt lühikese ajaga. Kanepi kogus ei olnud suur ja kui võtta aluseks karistuse mõistmise statistikat, siis reaalne vangistus 3 aastat sellise koguse osas ei vasta kohtupraktikale.
2. Kaitsja E. Landberg taotleb tühistada maakohtu otsus A. Kargulevi süüdimõistmises ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja juhul, kui apellatsioonikohus ei mõista A. Kargulevit täielikult õigeks, tühistada osaliselt kohtuotsus, nimelt alkoholi ja narkootikumide tarvitamise keelu kohaldamise osas. 7.1 Kohus on otsuse tegemisel tuginenud üksnes A. Randma ja A.H. i kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati KrMS § 294 p 1 alusel – need aga ei tõenda kuriteo toimepanemist A. Kargulevi poolt. Liiatigi on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-2210, p-s 17 osundanud, et KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütluste puhul tuleb vastavalt EIÕK art 6 p-le 3 jälgida, et isiku suhtes tehtav süüdimõistev kohtuotsus ei saa üksnes ega määravas ulatuses nendele ütlustele tugineda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et A.H. i ja P. Randma kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtub hoopis see, et A. Kargulev ei pannud etteheidetavat kuritegu toime. EIÕK artikkel 6 §-st 3 ja KrMS § 15 lg-st 3 ei saa kohtulahend tugineda üksnes sellisele isikulisele tõendiallikale, keda süüdistataval võimalik küsitleda ei olnud. 7.2 Juhul, kui üksnes A. Randma ja A.H. i ütluseid kohtuotsuse tegemisel aluseks võttes oleksid KrMS § 15 lg 3 nõuded täidetud, on maakohus ka nende ütluste usaldusväärsuse küsimuses olnud vastuoluline. Seetõttu ei ole kohtunikel tekkinud siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Vastuoluliste põhjenduste esinemine on käsitletav põhjenduste puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohtu otsuse lk 15 ülevalt 2 lõigus on kohus lugenud A.H. i ja A. Randma ütlustega tõendatuks, et kõik süüdistatavad teadsid A.H. i plaanist minna Tallinna kanepit ostma. Samas on aga järgmises lõigus asunud maakohus selgele seisukohale, et süüdistatav A.H. i ütlused on ebausaldusväärsed, kuivõrd A.H. on selgitanud, et teised ei teadnud omandatava narkootilise aine kogust. Selles osas on maakohus selgelt pidanud A.H. i ütluseid ebausaldusväärseteks. Riigikohus on enda korduvates lahendites ( 3-1-1-26-13 jne) märkinud, et lubamatu on lugeda isikuline tõendiallikas osaliselt usaldusväärseks. Kohus peab võtma seisukoha isikulise tõendiallika usaldusväärsuse küsimuses 5 tervikuna. Süüdistatavate Aksel Randma ja A.H. i ütlused saavad olla kas täies mahus usaldusväärsed või täies mahus ebausaldusväärsed. 7.2.1 Kaitsja leiab, et A. Kargulevi teadmine sõidu eesmärgist, ei tee teda kuriteost osavõtjaks. A. Kargulevil puudus igasugune tahtlus

§ 184lg 2 p 1 nimetatud kuriteo toimepanemiseks.

Kohtuotsuse lk 15 II. lõigus on kohus teinud meelevaldse järelmi. Kaitsja leiab, et asjaolu, et keegi Tallinnas ja hiljem Rakveres autost ei lahkunud, ei tähenda, et kõik osalesid kanepi omandamisel, veol ja üleandmisel. Samuti leiab kaitsja, et ainuüksi teadmine, et sõidetakse kanepit tooma, ei muuda A. Kargulevit kuriteost osavõtjaks. A. Randma ütlusi ei ole kohus otsuse tegemisel analüüsinud, seega on kohus meelevaldselt leidnud, et osa ütlusi kinnitavad kuriteo toimepanemist, kuid jätnud tähelepanuta need ütlused, milles A. Randma on kinnitanud, et kanepi ostis ja see pidi jääma A.H. ile ning seda kanepit anti Hüüsi poolt edasi teistele. Seega on A. Randma andnud ütluseid selle kohta, et kanepi ostmine oli A.H. i isiklik tegevus ning teised sõitsid A.H. i ja A. Ožoginiga kaasa seltskonnaks, mitte selleks, et ka ise osta narkootilisi aineid. Ka selles osas on maakohus pidanud A. Randmat tõendiallikana ebausaldusväärseks. 7.2.2 Maakohus on ütluste A.H. i ja A. Randma ütluste usaldusväärsuse hindamisel olnud äärmiselt vastuoluline. Kaitsja märgib, et A.H. i ning A. Randma ütlused langevad tõendamiseseme asjaolude osas kokku. A.H. andis ütlusi, et üksnes temal oli vaja Tallinnasse minna. Nii A.H. kui A. Randma on andnud ütlusi selle kohta, et narkootikume omandas vastavalt enda plaanile üksnes A.H. , ja autos ei olnud kordagi juttu ei omandatavast ega ka omandatud ja seega ka veetavast narkootilise aine kogusest ega ka selle aine jagamisest – s.o sisuliselt tuleks vaid A.H.

§ 184lg 1 järgi süüdi tunnistada, teiste suhtes aga teha õigeksmõistev otsus.

7.2.3 Kohus pidanuks lugema A. Kargulevi kohtumenetluses antud ütlused usaldusväärseks. Kohus jättis A. Kargulevi kohtuistungil antud ütlused tõendite kogumist tervikuna välja, ent jättis selgitamata, milles seisnes ütluste vastuolulisus. Kohutus avaldati vaid kaks lauset, mis erinesid kohtumenetluses antud ütlustest ja A. Kargulev selgitas kohtus, millest selline vastuolu oli tekkinud. 7.3

§ 184lg 2 p 1 näeb ette vastutuse narkootilise aine omandamise ja veo eest grupis.

Maakohtu poolt analüüsitud tõenditest (sh A. Randma ja A.H. i ütlustest) ei nähtu, et A. Kargulevil oleks tekkinud mingisugune võim A.H. i poolt omandatud narkootilise aine üle. A. Randma ja A.H. i ütlustest nähtub, et tegemist oli A.H. i isikliku ostuga. Ka ilma A. Kargulevi teopanuseta oleks A.H. saanud kanepit osta ja seda toimetada Rakveresse. A.H. i ja A. Randma ütluste kohaselt ei mõjutanud A. Kargulevi olemasolu narkootilise aine omandamistegu, kuivõrd nende ütluste kohaselt oli tegemist üksnes A.H. i tegevusega, mitte grupi kui terviku tegevusega. Kaalukaks asjaoluks, mis A. Randma ja A.H. i ütlustes sisaldub, tuleb pidada ka seda, et A.H. teistele omandatava narkootilise aine kogusest midagi ei öelnud. Seega puuduvad kriminaalasjas tõendeid selle kohta, et A. Kargulev teadis ja tema tahe oli suunatud suures koguses narkootilise aine omandamisele. 7.4 Kaitsja analüüsib ka tõenduslikku olukorda, mis tekiks juhul, kui A.H. i ja A. Randma ütlused loetaks täies mahus ebausaldusväärseteks. Sellisel juhul on ainukesteks tõenditeks lisaks kirjalikele tõenditele käesolevas kriminaalasjas tunnistajate A.V. , M.T. ja K. O ütlused. 6 Esmalt märgib kaitsja, et nendest allikatest ei nähtu, millisel viisil sattus A. Ožogini kasutuses olnud sõidukisse sealt läbiotsimise käigus leitud narkootiline aine. A.V. ütluste ja läbiotsimisprotokolli abil saab lugeda tõendatuks vaid selle, et A. Ožogini kasutuses olnud sõidukist narkootiline aine leiti. Seejuures ei tulene aga A.V. , M.T. ja K. O ütlustest ega ka kirjalikest tõenditest, kelle faktilise võimu all läbiotsimise ajal sõidukist leitud narkootiline aine oli. Kohus on tuvastanud, et A. Kargulev teadis, et omandatud on vähemalt suur kogus narkootilist ainet, samas on kohtuotsuses jäetud aga osundamata, millised on need tõendid, mille abil kohus loeb tõendatuks, et A. Kargulev siiski kõnealusest kogusest teadis. Selliselt pööras maakohus tõendamiskoormise alusetult ringi ning tunnistas A. Kargulevi süüdi sisuliselt seetõttu, et ta ei suutnud tõendada, et ta ei teadnud kõnealuse narkootilise aine kogusest (kuigi nii A.H. ja A. Randma ütlused kinnitavad, et A. Kargulev ei saanudki teada omandatava kanepi kogust, kuna selle omandaja A.H. seda temale ei avaldanudki). Sarnases olukorras on Riigikohus (vt 3-1-1-55-13 p 7) märkinud, et tegemist on süütuse presumptsiooni põhimõttega vastuollu minemisega. Oluline on märkida sedagi, et kui isik viibib samas kohas, kust hiljem narkootiline aine leitakse, ei tee see seda isikut veel narkootilise aine valdajaks, kuivõrd üksnes mingis kohas viibimine ei garanteeri eranditult kõigi samas kohas olevate asjade üle valduse omistamist. Ka seda on maakohus sisuliselt teinud, sest pole narkootilise aine valdust kui

§ 184lg 2 p 1 obligatoorset elementi üldse analüüsinud.

Omandamis- ja veosüüdistusega haakub ka süüdistus narkootilise aine valdamises, kuivõrd omandada ja vedada ei ole narkootilist ainet võimalik teisiti, kui seda samal ajal ka vallates (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-51-05). Seega kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust tunnistades A. Kargulevi süüdi ka narkootilise aine valdamises. KrMS § 338 p 2 kohaselt on tegemist kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alusega, mistõttu palub kaitsja KrMS § 340 lg 1 alusel maakohtu otsuse tühistada. 7.5 Läbiotsimisprotokoll tuleks lugeda lubamatuks tõendiks ja jätta see tõendikogumist välja. Sellega seoses muutub lubamatuks ka ekspertiisiakt. Kohtutoimikust ei nähtu teavet, millele tuginedes saaks väita, et käesoleval juhul oli tegemist edasilükkamatu olukorraga KrMS § 91 lg 3 tähenduses, mis nõudis läbiotsimise operatiivset teostamist. Arvestades, et süüdistatavad olid alates kinnipidamisest kuni läbiotsimise lubatavaks tunnistamiseni kestvalt arestimajas kinnipeetavad, puudus vajadus läbiotsimise erakorraliselt kiireks teostamiseks. Käesoleva kriminaalasja tähenduses tähendaks see seda, et automaatselt oleks lubamatu ka ekspertiisiakt, kuivõrd puuduks teave selle kohta, kust kohast oli pärit ekspertiisiks esitatud materjal. 7.6 A. Kargulev tunnistati süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ta omandas ja vedas narkootilist ainet koos A. Randma, A.H. i ja A. Ožoginiga.

§ 21

lg 2 kohaselt loetakse täideviijateks isikuid, kes panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Käesoleval juhul ei ole maakohus millegagi põhjendanud, kuidas ta loeb A. Kargulevi poolt sellise teopanuse osutamise tuvastatuks. 7.7 A. Kargulevile esitati süüdistus ka K. O narkootilise aine üleandmises. Ühtlasi nähtub kohtuotsusest, et A. Kargulev on süüdi tunnistatud

§ 184

lg 2 p 1 järgi ka selles, et ta tarvitas narkootilist ainet, kuigi selle teo osas lõpetas Viru Maakohus enda otsusega nr 4–12– 2859 väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega. 7 Maakohus on A. Kargulevi süüditunnistamisel oluliselt rikkunud kohtul lasuvat põhjendamiskohustust. Maakohus ei ole selgitanud, millistele kohtutoimikus asuvatele tõenditele tuginedes tuvastati, et A. Kargulev andis narkootilist ainet K. O. Maakohus ei ole ka sisuliselt edasiandmissüüdistusse süvenenud ega seda analüüsinud. Maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumine on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. KrMS § 341 lg 1 kohaselt on tegemist rikkumisega, mille puhul tuleb kriminaalasi igal juhul saata tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Seda palub kaitsja teha vaid juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kohe õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ringkonnakohtus on käesoleval juhul välistatud. 7.8 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist

§ 74lg 2 p 2 alusel alkoholi ja narkootikume tarvitamise keelu kohaldamise osas.

A. Kargulevile

§ 74

lg 2 p 2 alusel mõistetud lisakohustus keeld tarvitada alkoholi ja narkootikume on käesoleval juhul vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 11 tuleneva riigivõimu tegutsemise eesmärgipärasuse nõudega.

§ 74

lg 2 p 2 kohaselt on kohtul õigus süüdimõistetule panna kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Selle keelu eesmärgiks on kriminaalhooldusel oleva isiku täiendav suunamine süütegude mittetoimepanemisele. Samas on aga täielikult arusaamatu maakohtu seisukoht, et A. Kargulevile tuleb rakendada ka kohustust mitte tarvitada alkoholi. Alkoholi tarvitamine ei suurenda mingilgi viisil A. Kargulevi poolt narkootiliste ainetega seotud kuritegude toimepanemise riski. Seega on võimalik nimetatud keeldu kohaldada juhul, kui selle eesmärgiks on takistada isiku poolt uute alkoholi ja narkootikumi tarvitamisega seotud kuriteo (või väärteo) toimepanemist. Seega on A. Kargulevile pandud lisakohustus mitte tarvitada alkoholi käesoleval juhul vastuolus PS §-st 11 tuleneva riigivõimu tegutsemise eesmärgipärasuse nõudega. Eripreventsiooni arvestamine karistuse mõistmisel peab tagama üksnes samaliigiliste kuritegude toimepanemisest hoidumist, sest asjaolu, et isik on toime pannud narkootikumide käitlemisega seotud kuriteo, ei suurenda alkoholi tarvitamisest tulenevate kuritegude toimepanemise ohtu. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et esitatud apellatsioonid jäävad rahuldamata. Esmalt tuleb märkida, et kuna kohtuotsus jääb muutmata, puudub sisuline vajadus kõiki kohtu seisukohti käesolevas lahendis veelkord korrata, mistõttu alljärgnevalt esitatakse omapoolsed seisukohad apellatsioonides esitatud väidetest lähtudes. Samuti on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtule ei ole alust ette heita põhjenduste puudumist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatu tähendustes.
2. Kaitsja E. Landberg taotleb süüdistatava A. Kargulevi õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul kaitsja vastavad argumendid selleks alust ei anna. Apellandi arvates on lubamatu olukord, kus A. Kargulevi süü on loetud tõendatuks kaassüüdistatavate A. Randma ja A.H. i ütlustega, keda küsitleda kohtus ei olnud võimalik. A. Kargulevi ütlused on loetud aga ebausaldusväärseteks põhjendamata milles ütluste vastuolulisus seisnes. Tõepoolest tuleb nõustuda sellega, et maakohus on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginenud süüdistatavate A. Randma ja A.H. i kohtueelses menetluses antud ütlustele ning seda 8 põhjusel, et mõlemad süüdistatavad kasutasid oma õigust kohtus ütlusi mitte anda. Sellest tulenevalt avaldati KrMS § 294 p 1 alusel põhjendatult nende kohtueelses menetluses antud ütlused, mida maakohus otsustuse tegemisel ka kogumis hindas. Siinkohal mingeid menetlusõiguslikke minetusi maakohtule ette heita ei saa. Nõustuda võib kaitsjaga selles, et süüdistatava A. Kargulevi kohtuistungil antud ütlused on maakohus lugenud ebausaldusväärseteks napi tõdemusega sellest, et tema poolt kohtumenetluses ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed, sest ta ei osanud veenvalt põhjendada erineval ajal antud ütluste erisusi. Kriminaalkolleegium möönab, et kohtuotsuse lk 15 ei ole maakohus A. Kargulevi ütlustele hinnangu andmisel täpsustanud ütluste vastuolulisust. Samas on A. Kargulevi nii kohtus kui ka KrMS § 289 lg 1,2 alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlused saanud põhjaliku käsitluse. Kajastatud ütlustest nähtub selgelt, et maakohtus A. Kargulev eitas igasugust teadmist sellest, kes tegi ettepaneku ja mis eesmärgil minnakse Tallinnasse. Tema soovis minna vaid seltskonna mõttes. Eeluurimisel on aga A. Kargulev rääkinud, et teel Tallinnasse sai aru, et sõidetakse kanepit ostma. Ringkonnakohus leiab, et kohtus antud A. Kargulevi ütlustest tuleneb ilmselge soov rõhutada teadmatust kõigist narkootilise aine omandamise asjaoludest, mis kohtueelsel uurimisel antud ja maakohtus avaldatud ütluste valguses annab tunnistust tema soovist vältida võimalikku vastutust. Kriminaalkolleegium hinnangul vähendab A. Kargulevi maakohtus antud ütluste usaldusväärsust tema selgitus, mille kohaselt algselt võttis ta süü enda peale põhjendades seda sooviga saada politseist välja. Seega ei ole võimalik väita, et A. Kargulevi kohtus antud ütlused omavad tõeväärtust, mistõttu ei ole tema ütlustele võimalik tugineda. Seonduvalt A.H. i kohtueelses menetluses antud ütlustega märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuse lk 6-7 on põhjalikult kajastatud tema poolt 11.03.2012 ja 22.05.2012 antud ütlused ning mida analüüsis kohus otsuse lk 14-
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus on tuvastanud A.H. i ütlustes vastuolud, kuid lugenud tõendiallika osaliselt usaldusväärseks. Midagi sellist ei ole võimalik otsusest välja lugeda ka süüdistatava A. Randma ütlustele hinnangu andmisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et mõningad vastuolud ütlustes küll esinevad, kuid tõendamiseseme asjaolude osas olulisi vastuolusid neis ei ole. Seega on võimalik nõustuda maakohtuga selles, et kohtuotsuses analüüsitud tõendid kogumis võimaldavad asuda seisukohale, et A.H. , A. Kargulev, A. Ožogin ja A. Randma panid toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise, vedamise ning selle edasiandmise isikute grupis. Kuna maakohus veenvalt ning kogutud tõenditele tuginevalt tuvastas kõigi süüdistatavate käitumises neile süüdistuses etteheidetava teo, sealhulgas ühise tegutsemise, vastutavad kõik süüdistatavad kaastäideviijatena ning ei ole vajalik, et iga kaastäideviija peaks süüteokoosseisu kõik objektiivsed tunnused omakäeliselt realiseerima. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse kohaselt on maakohus A. Kargulevi süüdi tunnistanud ka narkootilise aine tarvitamises, kuigi selle teo osas lõpetas maakohus väärteomenetluse oma otsusega nr 4-12-
4. Ringkonnakohus nimetatud etteheidet ei pea põhjendatuks, kuna midagi sellist kohtuotsusest ei tulene. Narkootilise aine tarvitamine ei sisaldu ka

§ 184teokoosseisus.

Kaitsja märgib, et käesoleval juhul on läbiotsimine teostatud uurimisasutuse poolt edasilükkamatul juhul läbiotsimismääruse alusel. Kaitsja palub ringkonnakohtul lugeda läbiotsimisprotokoll lubamatuks tõendiks, kuna toimikust ei nähtu teavet, millele tuginedes 9 saaks väita, et käesoleval juhul oli tegemist edasilükkamatu olukorraga KrMS § 91 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt omandasid süüdistatavad 09.03.2012 Tallinnas suures koguses narkootilist ainet tuvastamata isikult, vedasid seda A. Ožoginile kuuluva sõiduautoga Rakverre. Seal läksid nad Tõrma surnuaia juures olevasse parklasse, kus tarvitasid omandatud ainet koos ning andsid seda edasi ka K. O. Samal öösel kella 02.10 paiku peeti nad Rakveres Lilleoru tänavas politseinike poolt kinni. Tunnistaja A.V. ütluste kohaselt tekkisid kahtlused, et autos olevad isikud võivad olla narkojoobes. Politseijaoskonnas tehti kõigile autos olnud isikutele kiirtestid, mis näitasid narkojoovet. Jaoskonnas küsiti autojuhilt, kas autos on mingeid keelatud asju, mispeale viimane vastas, et tema teada mitte, aga A.H. olevat pannud taha oma koti. Seega nimetatud asjaolud tingisidki edasilükkamatu vajaduse kontrollida A. Ožoginile kuuluvat sõiduautot seal leiduda võivate narkootiliste ainete olemasolu kohta. Läbiotsimisprotokolli kohaselt teostati sõiduauto Audi A4 reg.nr XXX läbiotsimine 10.03.2012 kell 03.20, mille käigus leiti auto pagasiruumist kilekott, milles oli rohelist värvi taimne puru ja õisikud (1 kd, tl 18-24). Leitu näol oli vastavalt ekspertiisiaktis tuvastatule tegemist marihuaanaga. Ringkonnakohus leiab, et pärast sõiduautos olevatel isikutel narkojoobe tuvastamist tekkis koheselt vajadus tuvastada, kas ka sõiduautos võib leiduda narkootilist ainet, mistõttu eelkirjeldatud asjaolude valguses ette heita kohest läbiotsimist on täiesti alusetu. 10. Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu A. Kargulevi õigeksmõistmise põhjendustega, taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega määrati A. Kargulevile lisakohustuseks mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Kaitsja leiab, et eripreventsiooni arvestamine karistuse mõistmisel peab tagama üksnes samaliigiliste kuritegude toimepanemisest hoidumist. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaitsja viide

§ 74

lg 2 p 2 põhjendamatule kohaldamisele maakohtu poolt ei ole kohane, kuna viidatud säte käsitleb vangistuse osalist täitmisele pööramist. Süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli ajaks alkoholi ja narkootikumide tarvitamise keelu määramine sätestatakse

§ 75lg 2 p 2 alusel.

Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga sellest, et kuna käesoleval juhul on A. Kargulev toime pannud vaid narkootikumidega seotud kuriteo, ei ole õige kohustada teda mitte tarvitama ka alkoholi. Tõepoolest on käsitletavas kriminaalasjas A. Kargulev süüdi mõistetud suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis, mistõttu on talle katseajaks lisaks kontrollnõuetele põhjendatult määratud kohustus mitte tarvitada narkootilisi aineid. Samas jätab apellant tähelepanuta, et A. Kargalev on Viru Maakohtu 28.03.2011 kohtuotsusega süüdi mõistetud

§ 424järgi, s.o mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

Seega on maakohus süüdistatava edasisele õiguskuulekale käitumisele suunamiseks pidanud põhjendatult vajalikuks kohustada A. Kargulevi mitte tarvitama ka alkoholi. 11. Süüdistatava A.H. i kaitsja taotleb mõistetud karistuse osas kohtuotsuse muutmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsiooni argumendid A.H. ile maakohtu poolt mõistetud karistuse osas muudatuste tegemiseks veenvad.

§ 184

lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani. 10 A.H. i karistati narkootilise aine suures koguses käitlemise eest isikute grupis kolmeaastase vangistusega, s.t minimaalse vangistuse määraga, mis kolleegiumi hinnangul on vastavuses nii süüdistatava isikuga kui ka tema poolt toimepandud teoga. Apellatsioonis märgitakse, et A.H. narkootilist ainet enda tarbeks. ei olnud kuriteo organisaator, vaid ta soovis soetada Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A.H. i rolli süüteo toimepanemises õigesti määratlenud, kuna narkootilise aine omandamise initsiaatoriks oli A.H. ning nimetatud asjaolus ei ole kogutud tõendite pinnalt kolleegiumi hinnangul mingit kahtlust. Seega on maakohus põhjendatult hinnanud A.H. i süü kuriteo toimepanemises suuremaks võrreldes teiste kaassüüdistatavatega. Kaitsja hinnangul on maakohus täiesti põhjendamatult karistuse mõistmise juures arvestanud asjaolu, et A.H. on olnud alaealiste asjade komisjonis, kuna kõik varasemad sündmused on olnud ammu. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti tuvastanud, et A.H. oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine ning luges nimetatu vastutust kergendavaks asjaoluks. Samuti on maakohus karistuse mõistmise põhimõtetega kooskõlas olevalt märkinud, et alaealise poolt toimepandud kuritegude puhul on esmatähtis arvestada mitte niivõrd süüteo asjaoludega, vaid olulisem on hinnata isikut. Seejuures ongi kohus A.H. i iseloomustamisel välja toonud asjaolu, et enne Viru Maakohtu 01.11.2011 kohtuotsust on tema suhtes lõpetatud menetlus viies kriminaalasjas ja materjalid saadeti alaealiste asjade komisjonile, kuna A.H. ei olnud ea tõttu süüvõimeline. Samuti on maakohus A.H. i, kui alaealisena kuriteo toimepannud isiku puhul osundanud ka kriminaalhooldusametniku ettekandes toodud ettepanekule määrata A.H. ile karistuseks vangistus, kuna kuriteo pani ta toime katseajal. Kaitsja arvamuse kohaselt võimaldabki kuriteo toimepanemine alaealisena hinnata seda asjaolu erandlikuks, mille alusel mõista talle karistus alla sanktsioonis ettenähtud alammäära. Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal kaitsjaga ning leiab, et maakohtu poolt kohtuotsuses toodud A.H. i iseloomustavad asjaolud kogumis ei võimalda käsitleda erandliku asjaoluna süüteo toimepanemist alaealisena. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud asjaolu piisaval määral arvestanud, mistõttu mõistiski A.H. ile vangistuse

§ 184lg 2 sanktsiooni minimaalmääras.

Kaitsja hinnangul on A.H. i koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste süüdistatavatega, keda kohus pidas võimalikuks mõistetud karistustest tingimisi vabastada, vaatamata sellele, et nad on ka varem toime pannud õigusrikkumisi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavatele karistuse mõistmisel hinnanud ka nende teopanust ning märkinud, et A.H. i süü on kõige suurem. Sellisele järeldusele ei ole kriminaalkolleegiumil midagi ette heita, kuna see tuleneb kogutud tõenditest. Seega, lisaks A.H. i isikut iseloomustavatele asjaoludele (kuritegu toimepandud katseajal, viiel korral kriminaalmenetlus lõpetatud vanusest tuleneva süüvõime puudumise tõttu, neljal korral toime pannud väärtegusid), on ka tema teosüü suurem, mistõttu ongi maakohus pidanud õigeks ja põhjendatuks tema suhtes karistusest vabastamist mitte kohaldada. Eeltoodust lähtuvalt jääb A.H. ile mõistetud karistus muutmata. 11 12. Süüdistatava A. Kargulevi kaitsja E. Landberg esitas taotluse jätta A. Kargulevi poolt kantud menetluskulu summas 360 eurot riigi kanda. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad õigusabikulud KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. Maarika Kuusk Mati Kartau Tiit Lõhmus 12