← Eesti

2-21-2595/82

Obsah (17)§ 368§ 457§ 162§ 460§ 48§ 657§ 654§ 440§ 444§ 371§ 423§ 168§ 163§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-2595 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 4. märts 2024 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest Ts

) § 368 lg 1 mõttes, mh seetõttu, et Tallinna Ringkonnakohtu

  1. novembri
  2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-3061 hagejalt väljamõistetud summade sissenõudmiseks ei ole hageja suhtes sundtäitmist alustatud ning esimese haginõude rahuldamine ei välistaks iseenesest ka sundtäitmise alustamist tulevikus. Kui kohtu arvates ei ole alust esimese haginõude läbi vaatamata jätmiseks, tuleb see jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: ▪ hageja ei ole kehtivalt omandanud tasaarvestuseks kasutatud nõuet Oliver Kruuda vastu; ▪ isegi kui BI loovutas nõude Oliver Kruuda vastu hagejale kehtivalt, ei saanud hageja seda kasutada, sest see oleks vastuolus VÕS §-st 88 tuleneva võlgniku õigusega määrata, millises järjekorras ta tsiviilasjas nr 2-15-13527 jõustunud kohtuotsusega rahuldatud nõuded täidab; 6

(16)▪ hageja väidetavalt omandatud nõuet kasutades tehtud tasaarvestused on toimetud, sest see on vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) § 99 lg 3 teise lausega. Hageja nõuded, mis on suunatud tema kinnisasjadele Oliver Kruuda kasuks seatud kohtulike hüpoteekide üleandmisele hagejale, saavad olla suunatud üksnes Oliver Kruuda vastu, kuna olukorras, kus hüpoteegipidajana on kantud kinnistusraamatusse Oliver Kruuda, saab vaid tema anda nõusoleku vastavate kannete tegemiseks kinnistusraamatusse (AÕS § 641 ja § 338 lg 2, PankrS § 36 lg 1). Seega ei ole kostja II selle nõude osas kohaseks kostjaks. Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud
  1. mai
  2. a määruse resolutsiooni pdest 3–4 tulenevad hageja kohustused kostja II ees on praeguse kohtumenetluse ajal täidetud. Kolmanda haginõude, mille osas on kostjaks üksnes kostja II, võtab kostja II seega õigeks. Hagejal ei saa olla mingit õigustatud huvi saada Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a määrusest tulenevate kohustuste täitmist tunnustavat kohtulahendit, mis kehtiks ka Oliver Kruuda suhtes. Menetluskulude hüvitamise nõue tekkis juba algselt kostja II nõudena, selle nõude osas ei saa Oliver Kruudat pidada esialgseks võlausaldajaks ega rääkida vastava nõude loovutamisest Oliver Kruuda poolt kostjale II. Oliver Kruudale ega kostjale I ei tulene Harju Maakohtu
  5. mai 2021 määrusest (sh selle resolutsiooni punktidest 3 ja 4) mingeid nõudeid hageja vastu, sh ei saa nad nõuda nende alusel hageja suhtes täitemenetluse algatamist. Isegi kui tegemist oli algselt Oliver Kruuda nõudega hageja vastu, ei saanud hageja seda tasaarvestada samadel põhjustel kui Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri 2020 a otsusest tsiviilasjas nr 2-19-3061 tuleneva nõude puhul, samuti ei saanud hageja tasaarvestust teha enne Harju Maakohtu
  7. mai
  8. a määruse jõustumist. Samuti esitati kõnealune tasaarvestusavaldus tsiviilasja nr 2-19-3061 menetluses, kus kostja II ei olnud menetlusosaline ning Oliver Kruudat selles menetluses esindanud advokaat Marko Kaevando ei olnud kostja II esindaja. Seega ei olnud tasaarvestusavaldus suunatud kostjale II ning selle kohta esitas tsiviilasjas nr 2-19-3061 enda seisukoha üksnes Oliver Kruuda. MAAKOHTU LAHEND
  9. Tartu Maakohus rahuldas
  10. juuli
  11. a otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et hageja on täitnud tsiviilasja nr 2-19-3061 Tallinna Ringkonnakohtu
  12. novembri
  13. a otsuse resolutsiooni p 2 ning samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu
  14. mai
  15. a kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja
  16. Samuti tuvastas maakohus, et kostjal I on kohustus anda nõusolek hagis nimetatud neljale kinnistule Oliver Kruuda kasuks seatud kohtulike hüpoteekide hageja nimele kandmiseks ja hageja hüpoteegipidajana asendamiseks, kohtuotsus asendab kostja I nimetatud tahteavaldusi. Kostjate taotlused hagi läbi vaatamata jätmiseks jättis kohus otsusega rahuldamata ning Harju Maakohtu
  17. veebruari
  18. a määrusega ning Tartu Maakohtu
  19. detsembri
  20. a ja
  21. oktoobri
  22. a määrustega rakendatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. Menetluskulud jättis kohus võrdsetes osades kostjate kanda. 7.
  23. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tuvastusnõuded perspektiivikad.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagejal on õigustatud huvi nõude täitmise tuvastamiseks, et kinnitada nõuete lõppemine asjas tehtava kohtuotsusega ning hoida ära hageja suhtes täitemenetluste algatamine olematute nõuete alusel. Hageja on esitanud tuvastusnõude nii Oliver Kruuda kui ka kostja II vastu seetõttu, et hageja sai 17. veebruaril 2021 teada, et Oliver Kruuda on kostjale II loovutanud oma 7

(16)nõuded hageja vastu. Õigusselguse huvides on oluline tuvastada nõude lõppemine kummagi kostja osas. Jõustunud kohtuotsus on

§ 457

lg 1 kohaselt kohustuslik üksnes menetlusosalistele ning ilma kostja II osaluseta tehtav otsus põhjustaks uue vaidluse, kas otsusel on kostja II suhtes õigusjõud. Kostja II võib aga ilma tema osas tehtava tuvastuseta esitada avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. TMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab täitur täitemenetluse, kui täiturile esitatakse kirjalik dokument, millest nähtub, et sissenõudja on nõude rahuldanud. Kuna kostjad on hageja tasaarvestusavalduse vaidlustanud, siis on hageja kohtuotsusest tuleneva nõude täitmise tõendamise tuvastamiseks pöördunud kohtusse. Hageja saab praeguse asja kohtulahendiga tõendada, et hageja on nõude täitnud ning puudub vajadus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. 7.

  1. Nõude loovutamine muutub VÕS § 169 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võlgniku suhtes kehtivaks nõude loovutamisest teada saamisest. Vaidlust ei ole selles, et Oliver Kruuda on nõude loovutusest BI-lt hagejale teada saanud
  2. veebruaril
  3. VÕS § 170 kohaselt loetakse loovutamine toimunuks, kui nõude loovutamise kohta on välja antud dokument, mis on võlgnikule edastatud, ning seega on nõude loovutamise teatega nõude loovutamine tõendatud. Kohus leidis, et BI võis loovutada kohtuotsusest tuleneva nõude ning nõue oli loovutamisel piisavalt määratletud. Nõude loovutamisel ei pidanud BI eristama, millise asjas nr 2-1513527 tehtud kohtuotsuse aluskohustusest tuleneva nõude on BI loovutanud. BI loovutas hagejale tsiviilasjas nr 2-15-13527 tehtud kohtuotsusest tuleneva nõude osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsusest tsiviilasjas nr 2-15-13527 on pooltele (Oliver Kruuda, AS Rubla ja BI) kohustuslik vaid kohtuotsuse resolutsioon. Seetõttu tekkis
  6. aprilli
  7. a kohtuotsusega uus, kohtuotsusest tulenev Oliver Kruuda kohustus BI ees. Seetõttu ei olnud mingit vajadust nõude loovutamisel täiendavalt määratleda, millisest konkreetsest tsiviilasjas nr 2-15-13527 käsitletud aluskohustusest loovutatud nõue tulenes. Riigikohus on aktsepteerinud kohtulahendist tuleneva nõude loovutamist (RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-149-13, p 27). Hageja on nõude omandamise fakti tõendanud. Nõude loovutamisel ei ole seadusest tulenevat vorminõuet ning hageja on tõendanud nõude loovutamise fakti nõude loovutamise teatega, mis on Oliver Kruudale esitatud. TMS § 18 ei oma asjas tähtsust, sest nimetatud sätet kohaldatakse vaid juhul, kui kohtutäitur otsustab täitedokumendi menetlusse võtmise üle. VÕS § 167 lg 4 kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. Kohus leidis, et hageja on täitnud
  8. novembril
  9. a tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud kohtuotsusest tuleneva kohustuse
  10. veebruari 2021 tasaarvestusega (VÕS § 197 lg 1). Hageja omandas BI-lt nõude Oliver Kruuda vastu
  11. jaanuaril 2021 ning esitas
  12. veebruaril 2021 (kl 10.44) tasaarvestusavalduse, millega täitis tsiviilasjast 2-19-3061 tulenevad kohustused. Pärast seda, s.o
  13. veebruaril 2021 (kl 11.01) sai hageja teada Oliver Kruuda poolt nõude loovutamisest kostjale II.
  14. veebruaril 2021 kell 11.01 esitas kostja II hagejale nõude täita viivitamata tsiviilasja nr 2-19-3061 lahend. Kostja II teavitas ka, et Oliver Kruuda on loovutanud kõik tsiviilasja nr 2-19-3061 rahalised nõuded hageja vastu kostjale II koos kõrvalnõuetega ning nõude loovutamise tõttu on kostja II astunud senise võlausaldaja (Oliver Kruuda) asemele. Nõude loovutuse on Oliver Kruuda alla kirjutanud
  15. aprillil
  16. Kuna hageja sai Oliver Kruuda nõude loovutamisest kostjale II teada pärast BI-lt nõude omandamist ja nõuete tasaarvestamist, sai hageja VÕS § 169 lg-st 1 lähtuvalt oma nõude tasaarvestada Oliver Kruuda nõudega. Kuna hageja ei teadnud BI-lt nõude omandamisel 8

(16)(
  1. jaanuaril 2021), et Oliver Kruuda on enda nõude hageja vastu loovutanud kostjale II, saab hageja oma nõude tasaarvestada ka kostja II vastu VÕS § 171 lg 3 alusel. 7.
  2. Maakohus leidis samuti, et hageja on täitnud tsiviilasjas nr 2-19-3061 Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a kohtumäärusest tuleneva menetluskulude hüvitamise nõude
  5. märtsil 2021 esitatud tasaarvestusega.
  6. veebruaril 2021 esitas Oliver Kruuda tsiviilasjas nr 2-19-3061 taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles märkis, et on enda kantud menetluskulude hüvitamise nõuded hageja vastu loovutanud kostjale II. Hageja tasaarvestusavaldus on kehtiv. Menetluskulude hüvitamise nõue kuulus esmalt Oliver Kruudale. Nõue menetluskulude hüvitamiseks tekkis kohtu hinnangul
  7. veebruaril 2021 Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud otsuse jõustumisega, millega Oliver Kruuda menetluskulud jäeti hageja kanda. Enne Harju Maakohtu tsiviilasja 2-19-3061
  8. mai
  9. a määrust ei olnud menetluskulude täpne suurus kindlaks määratud ning menetluskulud muutusid sissenõutavaks
  10. juulil 2021 määruse jõustumisega. Siiski oli hagejal õigus vastav kohustus täita, sest teada oli menetluskulude ligikaudne suurus ning nende kandmise kohustus. Hageja tegi tasaarvestuse mitte suuremas summas kui 12 516 eurot 1 sent ning menetluskuludena mõisteti hagejalt välja 11 300 eurot 5 senti, seega on menetluskulude hüvitamise nõue
  11. märtsil 2021 esitatud tasaarvestusega täidetud. Hageja väidete kohaselt on täiteasjas nr 084/2021/8773 kohtutäituri eksimuse tõttu ennatlikult hageja arvelduskontolt maha võetud ja kostjale II edasi kantud vaidlusalune 11 492 eurot 61 senti. Kohus on praeguses asjas tuvastanud, et kostjal II ei olnud nimetatud täitetoimingu ajal hageja vastu tsiviilasjast nr 2-19-3061 tulenevat nõuet. 7.
  12. Nõuete tasaarvestus ei võta Oliver Kruudalt õigust määrata, millise kohustuse täitmisena on tasaarvestus toimunud (VÕS § 88). Ainus põhivõlgnik, kelle vastu Oliver Kruuda tagasinõude VÕS § 69 lg 2 alusel esitada saaks, on AS Rubla (pankrotis), teised põhivõlgnikud on õiglusjärgluseta lõppenud. AS Rubla (pankrotis) vastutab asjas nr 2-1513527 tehtud kohtuotsuse kohaselt igal juhul Oliver Kruudaga solidaarselt kohtuotsusest tuleneva nõude täitmise eest. 7.
  13. Nõuete tasaarvestamine ei ole vastuolus PankrS § 99 lg-ga
  14. Hageja on esitanud kõik enda tasaarvestusavaldused enne Oliver Kruuda pankroti välja kuulutamist, mis toimus
  15. oktoobril
  16. Kostjad ei ole tõendanud, et Oliver Kruuda oli maksejõuetu ajal, mil hageja omandas BI nõude Oliver Kruuda vastu ning et hageja pidi Oliver Kruuda maksejõuetusest teadlik olema. 7.
  17. Kuna hageja on täitnud kõik tsiviilasjas nr 2-19-3061 tulenevad kohustused, saab hageja AÕS § 349 lg 1 alusel nõuda hüpoteekide kandmist enda nimele. Oliver Kruuda on kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (sh kinnistusraamatust kustutamiseks) nõusoleku. Jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab Oliver Kruuda tahteavalduse sellekohaste nõusolekute andmiseks (TsÜS § 68 lg 5, TMS § 184 lg 1). 7.
  18. Menetluskulud tuleb jätta

§ 162lg 1 ja § 165 lg 1 alusel kostjate kanda võrdsetes osades.

Kostjate menetluses osalemise ulatus ei olnud oluliselt erinev. Kuigi sooritusnõue kohtulike hüpoteekide hageja nimele kandmise nõudes oli esitatud vaid kostja I vastu, oli tegemist menetluskulude mõttes asjas vähetähtsa osaga. Poolte vaidlus ja menetluse põhirõhk rajanes mõlema kostja vastu esitatud tuvastusnõuete lahendamisele. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et hageja tuvastusnõudega, et ta on täitnud tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud Harju Maakohtu

  1. mai
  2. a kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja 4, seotud menetluskulut tuleb jätta hageja kanda, sest hageja täitis Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a määruse resolutsiooni p-dest 3-4 tulenevad kohustused kostja II ees alles päras tuvastusnõude esitamist. Hageja täitis oma kohustused tasaarvestusavaldusega. Hageja ei ole hagist loobunud ega hagi tagasi võtnud, samuti ei ole võtnud kostja II hagi kohe õigeks. 9

(16)Seetõttu ei ole põhjendatud jätta menetluskulude nõude täitmise tuvastamise nõudega seotud menetluskulusid hageja kanda. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada PankrS § 431 lg 1 regulatsiooniga. Kuigi käesolev tsiviilasi on kaudselt seotud pankrotivaraga, ei ole kohtumenetlus pankrotimenetlusega seonduv kohtumenetlus PankrS § 43 mõttes. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. Kostja I palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Kostja I tugineb apellatsioonkaebuses kokkuvõtvalt järgmistele peamistele väidetele: ▪ Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas, et kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-15-13527 tekkis Oliver Kruudal uus kohustus BI ees. Maakohus järeldas Riigikohtu sisukohtadest tsiviilasja nr 3-2-1-149-13 lahendis (p-s 27) ebaõigesti, et kohtuotsusega tekib võlgnikul automaatselt uus kohustus, mida on võlausaldajal võimalik loovutada. Selliselt on maakohus omistanud kohtuotsuse õiguslikule tähendusele uudse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga vastuolus oleva sisu. Kohus on eksinud kohtuotsuse materiaalse õigusjõu põhimõtte (

§ 457lg 1) sisustamisel ning jätnud tähelepanuta Ts

ÜS § 6 lg-s 3 sätestatud määratletuse põhimõtte. Praegusel juhul ei tekkinud tsiviilasjas nr 2-15-13527 jõustunud kohtulahendist uut kohustust, vaid kohus tuvastas kohtuotsusega BI nõudeõiguse olemasolu. Konkreetsed vaidluse esemeks olnud kohustused tulenesid siiski vastavatest aluslepingutest. Eelnenut kinnitab ka

§ 460

, mille tähenduses saaks BI loovutada üksnes mõnd aluslepingust tulenevat nõuet, mitte kohtuotsusest tulenevat nõuet. Samuti lõppeb nõude aegumise kontekstis kohtulahendi tegemisel (nõude sissenõudmise kohta) nõude aegumise senine režiim ja hakkab kehtima uus, mitte ei teki uut nõuet, mille kõrval aeguks varasem nõue edasi. Oluline on ka see, et tsiviilasjas nr 2-1513527 tuvastati Oliver Kruuda kui käendaja, mitte põhivõlgniku kohustused mitme erineva põhivõlgniku kohustuste täitmiseks. Kuna BI-l ei tekkinud kohtulahendist uut nõuet, pidi BI 27. jaanuari 2021. a nõude loovutamise teates määratlema, millise(

  1. d)tsiviilasjas nr 2-15-13527 käsitletud aluskohustus(t)est tuleneva(
  2. d)nõude(
  3. d)BI hagejale loovutab. Praegusel juhul BI loovutamislepingus nõuet piisavalt ei määratlenud. Samuti ei ole võimalik loovutamise aluseks olevat nõuet muul viisil tuvastada, kuna tsiviilasjas nr 2-1513527 tehtud kohtulahendis nimetatud ühegi nõude suurus ei ole 170 000 eurot. Seega ei ole käsutuse ese piisavalt määratletud ja nõude loovutamine kui käsutustehing ei saa olla kehtiv. ▪ Maakohus tuvastas eeltoodust johtuvalt ebaõigesti, et hageja tasaarvestuse avaldused on kehtivad. Kuna hageja ei omandanud BI-lt kehtivalt nõuet, tuvastas maakohus ebaõigesti ka hageja 8. veebruari 2021 tasaarvestuse kehtivuse. Kuna nõude loovutamine ei ole kehtiv, ei ole hageja ka VÕS § 164 lg 2 järgi uueks võlausaldajaks võlgnikule ning hagejal puudus alus võlgnikule tasaarvestuse avalduse esitamiseks. Seega ei ole hageja täitnud tsiviilasjast nr 2-19-3061 tulenevat kohustust võlgniku ees ning hagejal ei ole õigust nõuda hagiavalduses nimetatud kohtulike hüpoteekide kandmist enda nimele. 10

(16)▪ Kuna hageja ei omandanud kehtivalt nõuet, ei saanud ta täita ka
  1. märtsi
  2. a tasaarvestusega tsiviilasjast nr 2-19-3061 tulenevat menetluskulude hüvitamise nõuet. Lisaks ei ole maakohus selgitanud, kelle (kas Oliver Kruuda või kostja II) suhtes saab lugeda
  3. märtsi
  4. a tasaarvestuse kehtivaks.
  5. märtsi
  6. a tasaarvestuse avalduse sai hageja suunata üksnes kostjale II. Maakohtu tuvastatu kohaselt pidi
  7. märtsi
  8. a tasaarvestuse tegemise ajal olema hagejale teada, et õigeks võlausaldajaks on kostja II. ▪ Kuna hagi tuleks jätta rahuldamata, tuleks menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel ühtlasi hageja kanda.

Igal juhul oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotamisel arvesse võtma, et hageja hagi täienduses esitatud tuvastusnõue ei saanud olla suunatud Oliver Kruuda vastu. Maakohus ei ole kostja I seda seisukohta menetluskulude jaotuse osas käsitlenud.

  1. Kostja II palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada ja teha kõikide hageja nõuete osas uus otsus. Kostja II palub jätta hageja tuvastusnõude, et hageja on täitnud tsiviilasja nr 2-19-3061 Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsuse resolutsiooni punkti 2, läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Hageja nõude tuvastada, et kostjal I on kohustus anda nõusolek hagis nimetatud neljale kinnistule seatud kohtulike hüpoteekide hageja nimele kandmiseks, ning vastavate tahteavalduste kohtuotsusega asendamiseks, palub kostja II jätta rahuldamata. Hageja nõude tuvastada, et hageja on täitnud tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud Harju Maakohtu
  4. mai
  5. a kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja 4, palub kostja II rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva otsusega või alternatiivselt jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Sellest tulenevalt palub kostja II muuta ka menetluskulude jaotust ning jätta kõik menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Kostja II tugineb apellatsioonkaebuses kokkuvõtvalt järgmistele peamistele väidetele: ▪ Hageja nõue tuvastada, et hageja on täitnud tsiviilasjas nr 2-19-3061 Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2, millega mõisteti hagejalt Oliver Kruuda kasuks välja 137 219 eurot 52 senti, oleks tulnud jätta tuvastushuvi puudumise tõttu rahuldamata. Kostja II hinnangul jättis maakohus tähelepanuta, et kohtupraktika järgi ei saa TMS § 48 lg 1 p 2 tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise (nt võlasuhte lõpetamine tasaarvestusega jm). Hüpoteetilist täitemenetlust ei saaks 137 219 euro 52 sendi suuruse nõude osas lõpetada

§ 48

lg 1 p 2 alusel põhjendusega, et vastav nõue on käesolevas asjas tehtud kohtulahendist järelduvalt rahuldatud hageja poolt tasaarvestuse teel. Seega ei ole välistatud tulevikus hageja suhtes täitemenetluse algatamine, mistõttu puudub hagejal tegelikkuses tuvastushuvi ning hageja oleks pidanud esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. ▪ Hageja nõue tuvastada, et hageja on täitnud Harju Maakohtu

  1. mai
  2. a määruse resolutsiooni punktid 3 ja 4, millega mõisteti temalt kostja II kasuks välja menetluskulud 11 300 eurot 50 senti ja viivis, oleks tulnud rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva otsusega või jätta läbi vaatamata tuvastushuvi puudumise tõttu. Maakohus kostja II poolt
  3. mai
  4. a menetlusdokumendis esitatud kolmanda haginõude õigeksvõttu otsuses ei käsitlenud. Samuti puudus hagejal tuvastushagi samadel alustel, mis esimese haginõude puhul. Lisaks, kuna kostja II avalduse alusel oli alustatud 11 300 euro 50 sendi suuruse võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetlust, mille raames hageja väidetavalt alusetult võlgnevuse tasus, siis oleks hageja pidanud esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mitte tuvastushagi. 11

(16)▪ Sõltumata hageja tuvastushuvi olemasolust (või selle puudumisest), rahuldas kohus ebaõigesti tuvastusnõuded, et hageja on täitnud tsiviilasja nr 2-19-3061 Tallinna Ringkonnakohtu
  1. novembri
  2. a otsuse resolutsiooni p 2 ning samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja
  5. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja tasaarvestus oli kehtiv. Hageja tasaarvestus ei olnud kehtiv, kuna BI poolt hagejale loovutatud nõue ei olnud piisavalt määratletud ning tasaarvestus oli vastuolus VÕS §-st 88 tuleneva võlgniku õigusega määrata, millises järjekorras ta kohtuotsusega rahuldatud nõuded täidab. Seega oleks tulnud hageja haginõuded igal juhul jätta rahuldamata. ▪ Maakohus rahuldas eeltoodust tingitult ebaõigesti ka hageja nõude tsiviilasjas nr 219-3061 jõustunud kohtulahenditest tulenevate nõuete täitmist tagavate kohtulike hüpoteekide üleandmiseks hagejale (AÕS § 349 lg 1 alusel). See nõue tulnuks jätta rahuldamata.
  6. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta need rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu tuvastada, et hageja on täitnud tsiviilasja nr 2-19-3061 Harju Maakohtu
  8. mai
  9. a kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja 4, ning jätta hagi vastavas osas läbi vaatamata (

§ 657lg 1 p 4).

Sellest lähtuvalt muudab ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb

657 lg 1 p 21 järgi osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kostja I apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Kostja II on
  2. mai
  3. a menetlusdokumendis (II kd, tl 87 ja tl 87 pöördel) võtnud õigeks hageja poolt tema vastu esitatud nõude tuvastada, et hageja on täitnud tsiviilasja nr 2-19-3061 Harju Maakohtu
  4. mai
  5. a kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja
  6. Kui kostja võtab kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, kuulub hagi

§ 440lg 1 järgi rahuldamisele.

Hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata (

§ 444lg 3).

Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kostja õigeksvõtuga arvestanud. Samas maakohus rahuldas hagi. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse resolutsiooni kõnealuse nõude rahuldamise osas muuta. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus seda nõuet puudutavatele kostja II apellatsioonkaebuse muudele väidetele. 13. Pooled on vaielnud asjas selle üle, kas hagejal on õiguslik huvi nõuda tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud kohtulahendite täitmise tuvastamist. Eelkõige kostja II apellatsioonkaebuse väidetest lähtudes vaidlevad pooled selle üle ka apellatsioonimenetluses.

§ 368

lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juhul kui hagejal tuvastushuvi puudub, võib kohus keelduda

§ 371lg 2 p 1 või p 2 alusel tuvastushagi 12

(16)menetlusse võtmisest või jätta juba menetlusse võetud hagi

§ 423lg 2 p 1 või p 2 alusel läbi vaatamata.

13.

  1. Maakohus jaatas kostja I vastu esitatud nõuete puhul ringkonnakohtu hinnangul ebaõigesti tuvastushuvi tsiviilasjas nr 2-19-3061
  2. mail 2021 tehtud Harju Maakohtu määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 täitmise tuvastamise osas. Sellest kohtumäärusest (I kd, tl-d 92–94) ei tulene kostja I nõudeid hageja vastu (mida hageja saaks tasaarvestada). Kõnealuse kohtumääruse resolutsiooni (p-de 3 ja 4) järgi on mõistetud hagejalt välja menetluskulud (ja nendelt arvestatud viivis) üksnes kostja II kasuks. Seega hageja õigused ja kohustused kostja I ees tuvastatust ei sõltu. Ringkonnakohus jätab selles osas kostja I vastu esitatud hagi

§ 423lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 657 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

13.

  1. Tsiviilasja nr 2-19-3061 Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsuse resolutsiooni p 2 täitmise tuvastamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hagejal võib olla selle täitmise tuvastamiseks, täpsemalt hageja ja kostjate vastastikuste nõuete tasaarvestusega lõppemise tuvastamiseks, õiguslik huvi. Poolte esitatust lähtudes ei ole Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsuse täitmiseks täitemenetlust seni läbi viidud ega ka alustatud. Hagiavalduses märgitust ja asja materjalidest nähtuvalt on mõlemad pooled aga tuginenud vastastikuste nõuete tasaarvestusele. Sellises olukorras võib olla hageja (ja ilmselt ka kostjate) jaoks oluline tuvastada pooli siduvalt, kas ja millises ulatuses on poolte vastastikused nõuded lõppenud. Ringkonnakohus iseenesest nõustub kostjatega, et senist kohtupraktikat arvestades ei välistaks käesolevas asjas esitatud tuvastusnõuete rahuldamine hageja suhtes täitemenetluste alustamist tsiviilasjas nr 2-19-3061 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsuse sundtäitmiseks (nt RKTKo 31.01.2008, 3-2-1-134-07, p-d 11 ja 12; RKTKo 28.04.2010, 3-2-1-31-10, p 19 koos selles viidatud kohtupraktikaga; RKTKo 28.04.2011, 3-2-1-26-11, p 12 koos selles viidatud kohtupraktikaga). TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Nõude rahuldamine TMS § 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega. TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise (nt võlasuhte lõpetamine tasaarvestusega jm). Samuti lõpetab kohtutäitur TMS § 48 lg 1 p 4 järgi täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega täitmisele võetud täitedokumendi sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks. See on võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Siiski võib nõustuda maakohtuga, et hageja tuvastusnõude lahendamine loob õigusselgust ning aitab eelduslikult vältida uusi vaidlusi. Käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse resolutsioon on menetlusosalistele ja nende õigusjärglastele siduv (

§ 457lg 1, § 460 lg-d 1 ja 2).

Tuvastusnõude rahuldamise korral võib hagi lahendamine hoida ära täitemenetluse Tallinna Ringkonnakohtu

  1. novembri
  2. a otsuse sundtäitmiseks ja sellest tulenevad võimalikud kohtuvaidlused. Heauskselt käitudes ei pöörduks kostja II siis kohtutäituri poole olematu nõude sundtäitmiseks.
  3. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja on omandanud BI-lt nõude Oliver Kruuda vastu. Juhul kui hageja ei ole nõudeid omandanud, ei saa ta neid ka tema vastu esitatud nõuete tasaarvestuseks kasutada. Kostjad leiavad, et TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud määratletuse põhimõttest lähtuvalt pidi BI nõude loovutamisel hagejale määratlema, millise(d) tsiviilasjas nr 2-15-13527 käsitletud aluskohustus(t)est tuleneva(d) nõude(d) BI loovutab. 14.
  4. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse põhjenduste p-des 17.3–17.6, et nõude loovutamine on VÕS § 169 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võlgniku (Oliver Kruuda) suhtes kehtiv, kuna vaidlustamata asjaoludel sai võlgnik nõude loovutamisest teada
  5. veebruaril
  6. 13

(16)VÕS § 170 kohaselt loetakse loovutamine toimunuks, kui nõude loovutamise kohta on välja antud dokument, mis on võlgnikule edastatud, ning seega on nõude loovutamise teatega nõude loovutamine tõendatud. Samuti oli nõude loovutamine maakohtu hinnangul kehtiv seetõttu, et BI võis loovutada kohtuotsusest tuleneva nõude ning nõue oli loovutamisel piisavalt määratletud. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-15-13527 tehtud otsuse resolutsiooniga mõistnud Oliver Kruudalt ja AS-ilt Rubla (pankrotis) välja 8 513 401 eurot (põhinõue), intressi 5 682 115 eurot ja viivise 790 076 eurot. Kohtuotsusega (otsuse resolutsiooniga) tekkis uus, kohtuotsusest tulenev Oliver Kruuda kohustus BI ees. Riigikohus on samuti aktsepteerinud kohtulahendist tuleneva nõude loovutamist (RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-149-13, p 27). 14.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et nõue oli hagejale loovutamisel piisavalt määratletud. Samas ei ole õige maakohtu seisukoht, nagu oleks tsiviilasjas nr 2-15-13527 tehtud kohtuotsusest tekkinud uus (kohtulahendist tulenev) Oliver Kruuda kohustus BI ees. Õigusteooria ega senine kohtupraktika maakohtu esitatud põhjenduskäiku ei toeta. Kõnealused põhjendused tuleb seega maakohtu otsusest välja jätta. 14.
  2. Sarnaselt kostjatega leiab ringkonnakohus, et tsiviilasjas nr 2-15-13527 jõustunud kohtulahendiga ei tekkinud BI-l Oliver Kruuda vastu uut nõuet, vaid tekkis üksnes täitedokument nõude kohta. Tsiviilasjas nr 2-15-13527 tehtud otsusega kohus tuvastas, et BI-l on õigus nõuda Oliver Kruudalt BI poolt hagetud kohustuste täitmist. Sellist järeldust toetab selgelt mh maakohtu enda poolt viidatud VÕS § 167 lg 4, mille kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. BI nõuded tulenesid seega jätkuvalt tsiviilasjas nr 215-13527 hagi aluseks olnud aluslepingutest, mh Oliver Kruuda ja AS Rubla (pankrotis) ning OÜ Moonrider, First Telecom Trading OÜ, OÜ JAAMA KINNISVARA ja OSAÜHING CIRCLE
  3. aprilli
  4. a kokkuleppest rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks ning selle kokkuleppe
  5. aprilli
  6. a lisast. 14.
  7. Maakohtu käsitlus kohtulahendi resolutsiooni siduvusest (

§ 457lg 1) ei ole BI-lt hagejale loovutatud nõude olemuse seisukohalt asjakohane.

Kostja I märgib õigesti, et kohtuotsuse õigusjõud ei hõlma soorituskohustuse aluse eeldusküsimusi. Maakohtu viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et kohtulahendist tulenevat nõuet saab üldiselt loovutada vormivabalt, kuid see Riigikohtu lahend ei võimalda teha järeldusi kohtulahendist tuleneva nõude olemuse kohta, sh millal tekib kohtulahendist uus kohustus. 15. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostjatega, et teates nõude loovutamise kohta (I kd, tl 34) ja 8. veebruari 2021. a tasaarvestusavalduses (I kd, tl 11) tulnuks BI-l ning hagejal täpsemalt määratleda, millise(

  1. d)tsiviilasjas nr 2-15-13527 käsitletud aluskohustus(t)est tuleneva(
  2. d)nõude(
  3. d)BI hagejale on loovutanud. Kostjad tõlgendavad loovutamise teates ja tasaarvestusavalduses märgitut, et loovutatud on "kohtuotsusest tulenev nõue" liiga kitsalt. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Poolte menetluses esitatust ja ka Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a otsusest tsiviilasjas nr 2-15-13527 (I kd, tl-d 13–32) nähtub, et BI oli omandanud asjas menetletud hagi aluseks olevatest aluslepingutest tulenevad rahalised nõuded Oliver Kruuda vastu juba enne kohtumenetluse algust, mh oli BI nõude loovutuse teel omandanud ülalviidatud 30. aprilli 2010. a kokkuleppest ja selle 10. aprilli 2013. a lisast tulenevad nõuded (mis on rahuldatud Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a otsuse tervikresolutsiooni p-s 5.2). 14

(16)Kostjad ei ole käesolevas menetluses väitnud, et nad ei tea, milliste BI nõuete üle Oliver Kruuda vastu tsiviilasjas nr 2-15-13527 vaieldi. Kostja I on isegi detailselt kirjeldanud, millistest alussuhetest BI nõuded Oliver Kruuda (ja AS Rubla (pankrotis)) vastu tulenesid, seda on kostja I teinud ka apellatsioonkaebuse p-des 12 ja
  1. Sellises olukorras pidi kostjatega sarnane mõistlik isik aru saama, et BI on soovinud hagejale loovutada ning hageja tasaarvestuseks kasutada neid nõudeid Oliver Kruuda vastu, mille olemasolu on Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-13527 tuvastatud. Kuna BI oli nõuded Oliver Kruuda vastu omandanud enne tsiviilasjas nr 2-15-13527 toimunud menetlust ning ka asjas tehtud kohtulahendi järgi on ainsaks võlausaldajaks BI, siis ei olnud BI-l vaja nõude loovutamise teatises loovutatavaid nõudeid ringkonnakohtu arvates täpsemalt määratleda. Sarnasel seisukohal on ringkonnakohus hageja tasaarvestusavalduses märgitud nõuete osas. Lisaks kaitseb kostjate huve VÕS § 170, mille järgi saab lugeda nõude loovutamise võlgniku (praegusel juhul kostja I) suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.
  4. Kostjad on leidnud, et hageja tasaarvestused rikuksid VÕS §-st 88 tulenevat võlgniku õigust määrata, millises järjekorras ta tsiviilasjas nr 2-15-13527 jõustunud kohtuotsusega rahuldatud nõuded täidab. Maakohus leidis, et nõuete tasaarvestus ei võta kostjatelt õigust määrata, millise kohustuse täitmisena on tasaarvestus toimunud. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu, kuid ebatäpne on maakohtu põhjendus. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 88 regulatsioon kohaldub kohase täitmise puhul (VÕS § 76 lg 3 ja § 186 p 1). Täitmisena VÕS § 88 tähenduses ei saa käsitada nõuete tasaarvestamist. Nõuete tasaarvestuse eeldusi ja tasaarvestuse järjekorda nõuete paljususe korral reguleerivad VÕS § 197 lg 1 ning § 201 lg-d 1 ja
  6. Muus osas järgib ringkonnakohus asja sisulise lahendamise osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

18. Maakohus rahuldas mõlema kostja vastu esitatud nõuded täies ulatuses ning lähtus menetluskulude jaotamisel

§ 162lg-st 1 ja § 165 lg-st 1, jättes kulud võrdsetes osades kostjate kanda.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul on üks tuvastusnõuetest kostja I vastu ebaõigesti rahuldatud, muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hagi läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud

§ 168lg 2 järgi hageja, kui sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

Kõnealuse tuvastusnõude menetlemine siiski ei mõjutanud oluliselt asja mahukust ega keerukust ega kostja I esindaja töömahtu. Arvestades

§ 168

lg-s 1 sätestatut ning hagi osalist rahuldamist kostja I suhtes (

§ 163

lg 1), peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kostja I menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ning muus osas kostja I enda kanda. Nagu eespool märgitud, on kostja II

  1. mai
  2. a menetlusdokumendis hagi osaliselt õigeks võtnud. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks õigeksvõtuga asja lahendamisel arvestanud. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates alust seetõttu muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja

§ 168

lg 6 järgi menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kostja II võttis hagi õigeks maakohtu menetluse lõppfaasis. Seega kokkuvõttes jäävad hageja menetluskulud maakohtus võrdsetes osades kostjate kanda, kostja I menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostja I enda kanda. Kostja II menetluskulud jäävad täies ulatuses tema enda kanda. 19. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kostja I apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning ka hagi rahuldatakse kokkuvõttes kostja II suhtes täies ulatuses ning kostja I vastu osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada apellatsiooniastme 15

(16)menetluskulud

§ 171lg 1 ja § 163 lg 1 alusel sama moodi maakohtu menetluse kuludega.

20. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus

§ 174

lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.