← Eesti

1-23-3113/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 1. aprill 2024 Kohtuasja number 1-23-3113 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtusek

§ 118lg 1 p 1 objektiivne koosseis on täidetud.

  1. 30-aastase keskeriharidusega naisena sai J. Kiski aru, et noaga abaluu piirkonda lüües võib noatera tabada elutähtsaid organeid, mistõttu on täidetud ka subjektiivne koosseis.
  2. Prokuröri meelest ei esinenud noahoobi hetkel enam hädakaitseseisundit – ründetegevus oli lõppenud ja tegemist oli kättemaksuga. Kohus seevastu leidis, et A.K. poolne rünne J. Kiski vastu ei olnud siiski veel kindlalt lõppenud. Seega oli J. Kiskil põhjust vahetult enne noalöögi tegemist tunda oma elu ja tervist endiselt ohus olevana.
  3. Riigikohtu hinnangul on rünne vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud, misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Ka on kõrgeim kohus leidnud, et isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda vahetuks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist.
  4. Et A.K. oli äsja lükanud J. Kiski toolile, ei olnud kuidagi välistatud, et A.K. jätkab oma rünnet J. Kiski elu ja tervise vastu ning seetõttu oli kaitsetegevuse jätkamine õigustatud. A.K. oli J. Kiskit tõsiselt kehaliselt väärkohelnud varemgi (kägistamised ja õndraluu murd). Löök kehapiirkonda lõpetas A.K. ründe, seega oli tegemist sobiva käitumisviisiga. Valikuvõimaluse puudumisel oli J. Kiski õigustatud kasutama nuga, mis oli sealsamas võtta. Ka tuleb arvestada seda, et eelnevalt oli J. Kiski proovinud kasutada leebemat vahendit, A.K. t kruusiga ja veel millegagi visates. See paraku rünnet ei lõpetanud. J. Kiski oli A.K. st füüsiliselt nõrgem. Ka oli ta hirmul ja see hirm takistas tal oma tegevust pikalt kaalutlemast. J. Kiski tegi vaid ühe noahoobi ehk piirdus hädavajalikuga. Seda, et J. Kiski käitus õiguspäraselt, kinnitavad ka A.K. sõnad „Katjakene, kõik on hästi!“ Niisiis tuleb J. Kiski õigeks mõista. Apellatsioonimenetlus
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes palub J. Kiski süüdi tunnistada ja karistada teda 4 aastase vangistusega, mida vähendada 2 aasta ja 8 kuuni ning jätta see vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Lühidalt märgitakse kaebuses järgmist. 3

(9)
  1. J. Kiski polnud A.K. t pussitades hädakaitseseisundis. Kui A.K. oli toolil istunud J. Kiskile selja pööranud, ei olnud J. Kiskil tõsikindlalt alust karta, et A.K. teda ründab. A.K. ei käitunud kuidagi viisil, mis oleks andnud J. Kiskile alust karta mehest lähtuvat vägivallaohtu: ta ei teavitanud J. Kiskit viimasele kahju tekitamise kavatsusest ega teinud liigitusi, mille põhjal saaks eeldada vahetut vägivallaohtu. Pelgalt A.K. väidetav vägivaldne käitumismuster ei ole piisav alus tunda ennast ohustatuna – hirmuseisundi kutsub ikkagi esile teise inimese vastav käitumisviis, nt sõnaline ähvardus või kehaliigitus, mille põhjal eeldada rünnet või toimunud ründe jätkumist.
  2. Arvesse tuleb võtta ka seda, et J. Kiski lõi A.K. väidetavalt lahtise käega vastu nägu, misjärel A.K. väidetav reaktsioon löögile piirdus sellega, et ta tõukas J. Kiski endast eemale ning viimane lõi ennast kuklaga vastu köögi uksepiita. Lisaks viitas J. Kiski sellele, et ta oli A.K. peale solvunud.
  3. Ka ületas J. Kiski hädakaitse piire. J. Kiski ei valinud kaitsetegevuseks säästvaimat vahendit, vaid kasutas sellist vahendit, mis ei olnud proportsionaalne – arvestades J. Kiski enda varasemat käitumist (väidetav A.K. lahtise käega löömine) ja seda, et A.K. väidetav reaktsioon löögile piirdus sellega, et ta tõukas J. Kiski endast eemale ning viimane lõi end kuklaga vastu köögi uksepiita. Seega ületas J. Kiski hädakaitsepiire.
  4. Kohtuistungil jäi prokuratuur apellatsioonis toodud seisukohtade juurde. J. Kiski kaitsja vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. A.K. leidis, et J. Kiskit ei tohiks karistada. J. Kiski sõnul oli tal hirm ja ta palus maakohtu otsuse muutmata jätta. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Kriminaalkolleegium nõustub seniste menetlejatega,

§ 118lg 1 p 1 koosseis on täidetud.

Otsustada tuleb aga seda, kas J. Kiski A.K. pussitamise muudab lubatavaks mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Selle hindamiseks on kõigepealt tarvis teha selgeks, mis noahoobile eelnes.

  1. N-ö eelloo kindlaks tegemisel saab tugineda eeskätt J. Kiski ja mõningal määral ka K.K. poolt erinevatel aegadel erinevates situatsioonides öeldule: mitte üksnes nende ütlustele ülekuulamisel, aga ka Häirekeskusele ja politseinikele öeldule. Neist tõenditest lähtuvalt tuvastab ringkonnakohus niisuguse sündmustiku.
  2. J. Kiski ja A.K. tulid
  3. juulil 2022 pärast kella ühte öösel ühelt sünnipäevalt koju. Nad mõlemad olid alkoholi tarvitanud. Kiskid olid varemgi korduvalt tülitsenud ning pöörasid taas tülli. Alguses piirduti sõnadega (karjumiste ja solvangutega), ent mõne aja pärast tõukas A.K. J. Kiski koridoris vastu köögiukse piita ning J. Kiski kukkus koridoripõrandale. Seejärel tüli jätkus, kusjuures ka J. Kiski ei piirdunud lihtsalt verbaalse agressiooniga: ta viskas vihahoos A.K. suunas paar asja – kruusi ja midagi kruusist väiksemat. Mõni aeg pärast seda läksid J. Kiski ja A.K. kööki. Sinna jõudnuna tõukas A.K. J. Kiski toolile istuma ning pööras J. Kiskile selja. J. Kiski haaras sealsamas olnud noa ja lõi sellega A.K. t selga.
  4. Mitmete äsja välja toodud asjaolude osas vaidlust pole. Küll aga paistab apellant olevat Kiskide eelneva tüli detailide osas mõneti teistsugusel seisukohal kui äsja välja toodud. Nimelt viitab prokuratuur oma kaebuses sellele, et J. Kiski lõi A.K. le „väidetvalt“ käega näkku ja „väidetavalt“ tõukas A.K. sellest tulenevalt J. Kiski endast eemale. Kohus ei saa faktilistest asjaoludest kõneldes öelda, et „väidetavalt“ midagi juhtus – sündmuste käik on vaja selgelt 4

(9)tuvastada. Kui õhku jäävad mingid kahtlused, tuleb need KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte alusel tõlgendada süüdistatava kasuks.
  1. Prokuratuur tugineb „väidetavast“ J. Kiski löögist A.K. näkku rääkides J. Kiski järgmistele ütlustele: „võib olla mina lõin teda lahtise käega vastu nägu“ (kd 1, tl 40). Niisugune väide viitab tõesti sellele, et esimesena kasutas vägivalda J. Kiski. Seda siiski tuvastada ei saa. Esiteks ilmneb juba eelosundatust, et J. Kiski polnud kindel: ta kasutas sõna „võib-olla“. Lisaks sellele ei piirdunud J. Kiski äsja tsiteerituga, vaid lause läks edasi: „võib olla mina lõin teda lahtise käega vastu nägu, või tema tõukas mind ja mina lõin ennast kuklaga vastu köögi uksepiita“. Niisiis ei öelnud J. Kiski üheselt, et ta lõi A.K. t, vaid ta pidas võimalikuks sedagi, et hoopiski A.K. tõukas ta pikali – ilma, et J. Kiski A.K. vastu vägivalda tarvitanud oleks. Oluline on seegi, et tema poolsest A.K. esimesena löömisest ei rääkinud J. Kiski ei patrullpolitseinikele ega oma emale. Politsei rinnakaamera salvestise kohaselt ütles J. Kiski politseinikele muu hulgas järgmist: „Ta tõukas mind, ma lõin lihtsalt pea ära […]“ ja „Ta hakkas mulle „sisse sõitma““ (kd 1, tl 59). J. Kiski ema M.P. sõnul ütles J. Kiski talle, et A.K. oli teda peksma hakanud (kd 1, tl 25). Seesugune arusaam oli kohe tekkinud ka K.K. l, kes ütles Häirekeskusele, et tema ema torkas tema isa noaga seetõttu, et too oli tema vastu kätt tõstnud (kd 1, tl 56). Politseinik E. Polzunovi sõnul ütles J. Kiski talle, et tal tekkis A.K. ga konflikt ja viimane võttis tal kaelast kinni (kd 1, tl 21). K.K. ütles korduvalt, et tema nägi J. Kiskit koridoris maas istumas (kd 1, tl 69 ja 161) – see kinnitab J. Kiski sõnu, et A.K. tõukas ta pikali. Lisaks sellele ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahelda J. Kiski ja K.K. korduvates väidetes, et A.K. oli J. Kiski vastu varem mitmel puhul vägivalda kasutanud, sh intensiivsel moel (purustanud J. Kiski õndraluu ja J. Kiskit kägistanud). Eeltoodut ja in dubio pro reo-printsiipi silmas pidades tulebki tuvastada, et vägivalda rakendas esimesena A.K. , tõugates naise tugevasti vastu uksepiita.*
  2. Et A.K. tõukas J. Kiski köögitoolile, väitis K.K. (kd 1, tl 161) ja ka J. Kiski ütles politseinikele, et A.K. tõukas teda „jälle ja [ta – st J. Kiski] kuidagi inertsist…“ (kd 1, tl 62).
  3. Hädakaitse eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Niisugust rünnet ei saa samastada sellega, kui kellelegi (nt hilisem kaitseteo toimepanijale) pelgalt tundub, et rünne parajasti toimub või seisab kohe ees. Ründest saab kõneleda üksnes siis, kui see tõepoolest (objektiivselt) esineb. Seesugust – ehk mõneti restriktiivsena näivat – tõlgendust toetab esiteks seaduse sõnastus: KarS § 28 lg-s 1 ei viidata kellegi muljele, vaid räägitakse ründest ehk tegelikust ründest ehk objektiivsest ründest. Teiseks on oluline see, et hädakaitse regulatsioon annab kaitsjale väga suured õigused – mh ei nõuta proportsionaalsust (vt käesoleva otsuse p 37). Sellises olukorras poleks hädakaitseolukorra laiendav tõlgendamine õigustatud. Kolmandaks tuleb arvesse võtta sedagi, et n-ö hädakaitsja arusaama juhtunust ja tema võimalikke eksimusi tuleb seaduse järgi arvesse võtta niikuinii: läbi KarS § 28 lg 2 (tahtlus puutuvalt hädakaitse piiri ületamisse) ja KarS § 31 (eksimus õigusvastasuse tasandil).
  4. Ülal tuvastatud sündmustik ei võimalda ringkonnakohtu meelest äsja märgitut arvesse võttes rääkida hädakaitsest. Parajasti pooleli olevat rünnet ringkonnakohtu meelest ei olnud. A.K. oli küll J. Kiski koridoris pikali tõuganud, ent sellega oligi too rünne lõppenud. Ründe lõppemisele viitab kõigepealt see, et seejärel jätkus n-ö nägelemine. Ka viskas J. Kiski A.K. suunas esemeid – ja A.K. sellele ei reageerinud. Samuti on oluline, et noahoop toimus (mõneti) teises kohas kui tõukamine: Kiskid olid läinud koridorist kööki. Ka ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul tuletada pooleli olevat rünnet asjaolust, et A.K. tõukas J. Kiski tooli peale. Pärast seda tegu pööras A.K. Kui praegu menetletaks A. Kiski vastutust J. Kiski kehalise väärkohtlemise eest – J. Kiski vastu uksepiita tõukamise tõttu –, poleks välistatud, et tulenevalt in dubio pro reo-printsiibist oleks järeldus teistsugune: A. Kiski tõukas J. Kiski vastu uksepiita seetõttu, et naine tuli talle kätega kallale. See tõdemus aga J. Kiski kriminaalasja jaoks oluline pole. * 5
(9)J. Kiski poole selja – mitte ei jätkanud J. Kiski kehalise puutumatuse või mõne muu õigushüve riivamist. Viimaks ei saa kriminaalkolleegiumi meelest rääkida ka vahetult eesseisvast ründest: ükski tõend ei viita näiteks sellele, et A.K. kavatses kohe ringi pöörata ja J. Kiski vastu midagi tegema hakata (nt J. Kiskit toolilt maha tõugata või teda peksma hakata). Sellises olukorras ei võimalda ringkonnakohtu meelest isegi in dubio pro reo-printsiip öelda, et A.K. kavatses kohe hakata J. Kiskit ründama. Seega soostub kriminaalkolleegium prokuratuuriga: hädakaitse J. Kiski tegu ei õigustanud, sest ei esinenud vahetut (vahetult eesseisvat) rünnet.
  1. Äsja märgitu ei tähenda automaatselt seda, et J. Kiski noahoop oli õigusvastane. Nimelt ei ole KarS § 31 lg 1 ls 1 kohaselt tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (nn lubatavuskoosseisueksimus või lubatavusasjaolueksimus). Riigikohus on selle instituudiga seoses märkinud järgmist. Seadusandja on KarS § 31 lg 1 kehtestades valinud n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu. Seega tuleb KarS § 31 lg 1 esimese lause juures küsida üksnes, kas isik teatud asjaolu osas eksis või mitte. Kas tema eksimus põhines juriidiliselt õigel või valel alusel, ei ole oluline. (Kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-108-13, p-d 14 ja 16).
  2. Kõigepealt nähtub äsja öeldust, et väär on prokuratuuri – küll hädakaitse, mitte lubatavusasjaolueksimuse osas esitatud – väide, justkui polnuks J. Kiskil tõsikindlat alust karta, et A.K. teda ründab. Läbi selle väite soovib prokuratuur apellatsioonikohtu meelest öelda, et J. Kiski hirm A.K. rünnaku ees polnud adekvaatne (või: objektiivne kõrvaltvaataja seesugust rünnakut oodanud polnuks). Ringkonnakohus on viimasel ajal pidanud – viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-108-13 – korduvalt selgitama,

§ 31

lg 1 kohaselt vabaneb vastutusest ka selline isik, kelle eksimus on n-ö mitteadekvaatne (ehk tema jaoks välditav) – vt otsus nr 1-22-7944/33, p 51 ja otsus nr 1-22-4235/23, p

  2. J. Kiski väitel uskus ta, et A.K. pöörab kohe ümber ja tuleb talle kallale: niisugust hirmu on J. Kiski väljendanud korduvalt – mitte vaid oma ülekuulamisel, aga ka Häirekeskuse ja patrullpolitseinikega rääkides. Kriminaalkolleegiumi meelest pole alust J. Kiskit mitte uskuda. Esiteks oli A.K. J. Kiskit juba sel õhtul vääriti kohelnud – tõuganud ta koridoris maha ja köögis tooli peale. Teiseks tuleb siingi arvesse võtta, et A.K. oli J. Kiski vastu kasutanud vägivalda varemgi, sh väga jõhkrat (kägistamised ja luu murdmine). Kolmandaks oli A.K. tarvitanud alkoholi – ja alkohol võtab inimestel tihtipeale n-ö pidurid maha ehk muudab vägivaldse käitumise tavapärasest tõenäolisemaks. KarS § 31 lg 1 ls 1 kontekstis tähendab just märgitu seda, et J. Kiski kujutas endale ette KarS § 28 lg 1 pärast A.K. st lähtuvat vahetult eesseisvat rünnet oma kehalisele puutumatusele. Teisisõnu lähtus A.K. sellistest faktilistest asjaoludest, mida tuleb juriidilises mõttes hinnata hädakaitseolukorrana. Kas J. Kiski seesugune väärarusaam oli adekvaatne või mitte, pole ülal öeldust tulenevalt KarS § 31 lg 1 ls 1 kohaldamisel oluline – eksimus esines ja see on piisav.
  3. Hädakaitseolukorda endale vääralt ette kujutav isik vabaneb KarS § 31 lg 1 ls 1 kohaselt vastutusest vaid juhul, kui ta rakendab ette kujutatava ründe vastu seesugust jõudu, mis oleks tegeliku ründe esinemisel lubatav – st valib sobiva, säästliku kaitsevahendi ja tema kaitsetegevus on nõutav.
  4. Noahoop oli sobiv vahend: kui A.K. oleks tõesti soovinud kohe ümber pöörata ja J. Kiskile kallale tulla, poleks ta pärast tema noaga löömist seda enam teha suutnud. 6

(9)
  1. Ka oli valitud vahend säästlik. Korduvalt A.K. käest peksa saanud ehk A.K. le füüsiliselt alla jäänud J. Kiski poleks end A.K. vastu efektiivsel moel mõne A.K. jaoks leebema vahendiga kaitsta saanud. Ka poleks sobiv olnud A.K. mõnda vähem ohtlikku kohta pussitamine (nt kätte või õlga): seesugune noahoop ei pärsiks inimese tegutsemist kuigivõrd tugevasti ehk sellise noalöögi saanu ei pruugi oma ründekavatsustest loobuda – vastupidi, ta võib vihahoos rakendada algselt plaanitust veelgi tugevamat vägivalda.
  2. Kaitsetegevus peab olema nõutav ehk sotsiaaleetiliselt aktsepteeritav (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  3. trükk, § 28, komm 20).
  4. Sotsiaaleetilise aktsepteeritavusega seoses olgu kõigepealt peatutud apellandi seisukohal, et J. Kiski kasutas ebaproportsionaalset vahendit. Seesugune seisukoht on kummastav, sest hädakaitse üks kõige olemuslikumaid tunnuseid on proportsionaalsusnõude puudumine. Kehtib maksiim „õigus ei tagane ebaõiguse ees“. See tähendab muu hulgas seda, et kui n-ö väikse õiguse kaitseks on vaja teha ebaõigusele suurt kahju, ongi see lubatav. Ilmselt ei ole see teadmine n-ö laiades massides, sest ka nt J. Kiski ütles patrullpolitseinikele, et ta on süüdi, sest A.K. oli teda küll peksnud, ta sabaluu murdnud, talle silma alla sinikad tagunud – aga mees polnud teda kunagi pussitanud (kd 1, tl 62). Seesugune väärarusaam oluline ei ole: kui keegi arvab ekslikult, et tema toime pandud tegu on juriidilises mõttes kuritegu, on tegemist õiguslikku tähtsust mitte omava nö pseudosüüteo või illusoordeliktiga (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, IX, vnr 64–65) – õigusvastasuse tasandil n-ö ümberpööratud lubatavuseksimusega. Tõsi, õiguskirjanduses on leitud, et n-ö ränk (räige) ebaproportsionaalsus pole siiski lubatud ka hädakaitse puhul (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 134–135). Seesuguses olukorras tuuakse n-ö kirsivarga näide: kirsipuu omanik tulistab puu otsa roninud seal kirsse söövat last. Isegi kui seesugusel juhul (st kirsivarga juhtumil) hädakaitseõigust eitada, ei puutu see näide praegu asjasse: räigest ebaproportsionaalsusest ei saa kõneleda juhul, kui inimene pussitab oma ründajat peksa saamise vältimiseks.
  5. Apellatsioonis on viiteid veel ühele asjaolule, mida hädakaitsetegevuse sotsiaaleetilise aktsepteeritavusega seoses tähele panna tuleb. Nimelt viitab prokuratuur sellele, et J. Kiski oli A.K. t eelnevalt „väidetavalt“ löönud. Seesugune argument puudutaks hädakaitseprovokatsiooni: kui ründe tingib selle ohvri (eelnev) õigusvastane käitumine, võib ohvri (provokaatori) hädakaitseõigus olla piiratud ehk tal ei pruugi olla õigust tõrjuda rünnet sellisel moel, nagu seda saaks teha isik, kes rünnet kuidagi provotseerinud ei ole (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 136–138 ja 131). See siiski praegu oluline ei ole: nagu eelnevast nähtub, tuleb praegu lähtuda sellest, et füüsilist vägivalda tarvitas esimesena A.K. .
  6. Viimaks võiks sotsiaaleetilise aktsepteeritavuse tasandil mängida rolli ka õiguskirjanduses väljendatud arusaam, et perekonnas peab inimene taluma enam kui muidu – ehk perekonnaliikme rünnakut mõne oma õigushüve vastu ei saa teine perekonnaliige tõrjuda sedavõrd intensiivsel moel, nagu mõne perekonnavälise isiku rünnakut (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  7. trükk, § 28, vnr 21.1). Seesugune lähtepunkt võib ehk olla asjakohane nt varavastaste süütegude puhul, ent ei saa pädeda vägivallakuritegudest kõneldes. Ka Riigikohus leidis juba 20 aastat tagasi, et keegi ei ole kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-38-04, p 10).
  8. Eeltoodust tulenevalt ei esinenud asjaolusid, mis oleksid A.K. muutnud J. Kiski kaitsetegevuse sotsiaalselt mitteaktsepteeritavaks. tegeliku rünnaku korral 7
(9)
  1. Viimaks tegutses J. Kiski kaitsetahtega: ta soovis vältida seda, et A.K. talle peksa annab.
  2. Eeltoodust tulenevalt oli J. Kiski tahtlik käitumine õiguspärane ja maakohtu otsus on sellest tulenevalt lõppastmes korrektne: J. Kiski ei vastuta KarS § 118 järgi.
  3. Eelöeldu ei tähenda siiski automaatselt, et veatu on ka J. Kiski õigeks mõistmine. Nimelt nähtub KarS § 31 lg 1 ls-st 2, et lubatavuskoosseisueksimuses olev isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuivõrd J. Kiski tekitas A.K. le eluohtliku tervisekahjustuse ja seesuguse tervisekahjustuse põhjustamine on KarS § 119 järgi karistatav ka ettevaatamatusest, peab kontrollima, kas J. Kiski vastutuse peaks endaga kaasa tooma KarS §
  5. KarS § 31 lg 1 ls-ga 2 seoses on Riigikohus märkinud järgmist. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav. (Kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-108-13, p 19).
  6. Apellatsioonikohtu meelest ei olnud J. Kiskil võimalik oma eksimust kõrvaldada – ilma, et ta oleks tema hinnangul sattunud tõsisesse ohtu, et ta ikkagi langeb ründe ohvriks. Esiteks ei tekkinud J. Kiski väärarusaam n-ö tühjalt kohalt isegi mitte vaid
  7. juulil 2022 juhtunut silmas pidades: A.K. oli teda kaks korda füüsiliselt rünnanud (kaks korda tõuganud). Teiseks oli J. Kiski korteris ehk piiratud ruumis, kus A.K. oleks ta hõlpsalt igalt poolt kätte saanud. Ringkonnakohtu meelest ei saa inimeselt oodata seda, et ta oma kodust põgeneb – sellest aspektist lähtuvalt on võimaliku ründe kontrollile esitatavad nõuded leebemad kui nad on näiteks siis, kui inimesed on baari taga (nagu ülal korduvalt viidatud asjas nr 3-1-1-108-13). Viimaks kõnelevad siingi J. Kiski kasuks A.K. varasemad korduvad ja rängad J. Kiski vastased rünnakud: sellises olukorras ei saa eksijalt nõuda nii palju kui see oleks tarvilik näiteks juhul, kus oletatava ründaja varasem vägivald olekski piirdunud vaid vahetult enne ettekujutatava kaitseteo toime panemist aset leidnud tõukamistega. Neid asjaolusid silmas pidades ei saa kriminaalkolleegiumi meelest öelda, et J. Kiski rikkus A.K. t pussitades mõnda hoolsuskohustust, mistõttu ei vastuta J. Kiski ka KarS § 119 lg 1 järgi.
  8. Ühtegi muud J. Kiski vastutust kaasa tuua võivat karistusnormi ringkonnakohtu meelest ei ole ehk maakohus talitas J. Kiskit õigeks mõistes korrektselt. Sellest tulenevalt jääb Viru Maakohtu
  9. mai 2023 otsus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata.
  10. J. Kiskile määratud kaitsja vandeadvokaat Deniss Matvejev esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja tasu maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumisele ning ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele kulunud 120 minuti (144 eurot), istungil osalemisele kulunud 35 minuti (42 eurot), Narva-Tartu vahel sõitmisele kulutatud aja (30 eurot) ja sõiduga kaasnevate kulude (108 eurot) eest. Kaitsja tahab seega saada netotasuna 324 eurot, millele lisandub 71,28 eurone käibemaks – kokku 395,28 eurot. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 8
(9)21 lg 3 ja Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra alusel rahuldada. KrMS § 185 lg 2 ls-st 2 lähtuvalt jäävad need kulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.