KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis T

§ 931lg 1 järgi, lühimenetlus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 4.

detsembri

1. a otsus Lev Pylkin Süüdistatav - Lev Pylkin, isikukood 34804020298, elukoht XXX, pensionär, kriminaalkorras karistamata, tõkendit pole kohaldatud Kaitsja - vandeadvokaadi abi Igor Belugin (riigi õigusabi korras) Prokuratuur - esindaja riigiprokurör Alan Rüütel Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Viru Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Jätta kriminaalasja materjalide juurde võtmata apellatsioonile lisatud Viru Maakohtu
6. detsembri
7. a otsuse koopia, Maksu- ja Tolliameti
8. mail ja
9. juunil 2022 tehtud läbivaatuse akti koopiad, väljavõte õigusaktist ning kaks piiripunkti teavet kajastavat fotot. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab vaidlustada süüdistatava advokaadist kaitsja. Selleks tuleb esitada Riigikohtule kirjalik kassatsioon 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
10. Lev Pylkinile esitati süüdistus karistusseadustiku (

) § 931 lg 1 järgi. Süüdistatav üritas

1. juunil 2022 kell 1.40 minna autoga Eestist Venemaale, kandes kaasas sularaha 2560 eurot. Süüdistatav ei soovinud piiriületusel sularaha deklareerida ja ta vastas, et tal on sularaha kaasas lubatu piires. Talle tehti tollikontroll, mille käigus leiti tema jope taskust ja rahakotist sularaha 2560 eurot. Süüdistatav oli teadlik, et eurodes nomineeritud pangatähtede eksport Eestist Venemaale pole lubatud. Selle keelab Euroopa Liidu Nõukogu
2. märtsi
3. a määrus nr 2022/345, millega muudeti määrust (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (edaspidi määrus nr 2022/345). Määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 järgi on keelatud müüa, tarnida, üle kanda või eksportida eurodes nomineeritud pangatähti Venemaale või Venemaal asuvale füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele, sealhulgas valitsusele ja Venemaa Keskpangale, või Venemaal kasutamiseks. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 6 kohaselt on rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või keelu rikkumine. Euroopa Liidu Nõukogu määrused nr 2022/345 ja 833/2014 on RSanS § 9 lg 1 mõistes rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavad õigusaktid. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
4. Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega tunnistati L. Pylkin süüdi

§ 931

lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ehk 1785 eurot, mida vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel 100 päevamäärani ehk 1190 euroni. (b) Põhiosa

1. Vaidlust pole selles, et süüdistatav üritas
2. juunil 2022 minna Eestist Venemaale, kandes kaasas sularaha 2560 eurot, mis võeti temalt tollikontrollis ära. Tunnistajate A.A. i, M.L. e, V.S. i ja A.V. sõnul on süüdistatav pannud korduvalt toime piiriületust puudutavaid rikkumisi. Tema kohta on märge, et talle tuleb teha sularaha kontroll, sest ta on varem püüdnud Venemaale viia suuremas summas sularaha. Süüdistatav ei varjanud sularaha olemasolu.
3. Prokuratuuri kvalifikatsioon on ekslik, sest süüdistatav ei viinud tegu lõpule. Sularaha on Eestist Venemaale eksporditud Eesti riigipiiri ületamisega. Riigipiiri seaduse (RiPS) § 9 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ületatakse riigipiir siis, kui toll annab selleks loa piirikontrolli läbinud isikule, kelle suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolusid ning kes on täitnud Eestist lahkumise nõuded. Süüdistatav allutati piiriületuse käigus tolliseaduse (TS) §-des 64 ja 65 märgitud toimingutele. Temalt küsiti sularaha kohta, mille peale ta vastas, et tal on rahakoti vahel 2470 eurot ja jope taskus 90 eurot, mis võeti seejärel süüdistatavalt ära. Pärast seda sõitis ta minema. Seega ei toimetanud süüdistatav sularaha üle Euroopa Liidu välispiiri. Kui süüdistatavalt võeti sularaha ära, oli ta veel piirirežiimi mõjusfääris RiPS §-de 8 ja 9 mõistes. Seetõttu vastutab ta kuriteokatse eest. Süüdistatav pani toime lõpetatud katse ega loobunud sellest vabatahtlikult, sest ta ei teavitanud sularahast omal initsiatiivil, vaid alles tolliametnike küsimise peale.
4. Iseenesest on õige süüdistatava öeldu, et Euroopa Liidu välispiiri ületamisel pole vaja euro vääringus sularaha deklareerida, kui eurode väärtus jääb alla 10 000 euro. Märgitu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses (EL) nr 2018/1672, mis käsitleb liitu toodava või liidust välja viidava sularaha kontrolli ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1889/
5. Kõnealuse määruse art 3 lg 1 sätestab, et vedaja, kellel on kaasas sularaha väärtuses 10 000 eurot või enam, peab sularaha deklareerima selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille kaudu ta liitu siseneb või liidust lahkub, ning esitama selle pädevale asutusele kontrolliks. Küll aga on
6. aasta märtsist mistahes väärtuses eurodes nomineeritud pangatähtede Venemaale viimine keelatud määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 järgi.
7. Süüdistatav eitab rikkumist. Ta ei varjanud sularaha olemasolu. Süüdistatava sõnul oli tal väljavõte määrusest nr 2022/345 ja ta nägi piiripunktis teavet, et Eestist võib Venemaale viia ilma deklareerimata eurosid, mille väärtus jääb alla 10 000 euro. Maakohus möönis, et määruse 2

§ 39lg 1 järgi.

Kohtu arvates võib määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a sõnastus olla õigusteadmisi mitteomavatele isikutele eksitav. Keskmine mõistlik inimene võib seda sätet mõista nii, et Venemaale reisides tohib ta alati võtta kaasa eurosid isiklikuks kasutamiseks. Liiati jõustus see õigusnorm

1. märtsil 2022, olles süüdistatava teo ajaks kehtinud võrdlemisi lühikest aega. Samas püüdis süüdistatav ka
2. mail 2022 viia sularaha (siis 4100 eurot) Eestist Venemaale ning talle selgitati tunnistajate V.S. i ja A.V. sõnul selle keelatust. Ühtlasi koostati ja anti süüdistatavale läbivaatuse akt, milles oli märgitud, et erand eurode viimiseks Venemaale kehtib vaid siis, kui need on isiklikuks kasutamiseks, et katta reisikulu. Süüdistatav oli
3. juunil 2022 teadlik määruse nr 2022/345 olemasolust, samuti oli talle kõigest kuu varem antud teada, et ta ei tohi tal kaasas olnud eurosid Venemaale viia. Seepärast pidi süüdistatav aru saama, et tema tegu võib olla keelatud. Ta pidanuks pöörduma asjatundja poole, kes saanuks talle olukorda selgitada. Samuti saanuks süüdistatav pöörduda Maksu- ja Tolliameti poole. Õigupoolest tekkiski süüdistataval kahtlus sularaha viimise lubatavusest Eestist Venemaale, kuna ta sõnas ülekuulamisel, kuidas tema tuttav selgitas talle, et füüsiline isik võib sularaha viia Venemaale isiklikuks kasutamiseks. Süüdistatava väide, et Vene kodanikele eurode ekspordi keeld ei kehti, on alusetu.
4. Tõsiasi, et teo ajal oli piiripunktis enam mitte kehtinud teave eurode Eestist Venemaale viimise kohta, pole oluline. Seda põhjusel, et süüdistatav sellest teabest ei lähtunud, kuna ta kontrollis piiripunktis nähtuvat infot alles pärast seda, kui oli Venemaalt Eestisse naasnud. Seega ei saanud sellel teabel olla süüdistatava jaoks eksitavat mõju teo toimepanemise ajal. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, paludes see üle vaadata. Ta leiab, et tollikontrollis ei toimitud õigesti, sest piiripunktis oli kirjas, et Eestist võib Venemaale viia isiklikuks otstarbeks mõeldud sularaha. Määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a järgi ei kohaldata seda määrust sellise euro vääringus sularaha viimise kohta Venemaale, mis on isiklikuks kasutamiseks.
6. Prokuratuur apellatsioonile ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (a) Sissejuhatus
7. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav pani toime rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise katse

§ 931lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Käsilolevas asjas pole vaidlust faktilistes asjaoludes. 3

§ 931lg 1 järgi karistada Eestist Venemaale europangatähti viinud füüsilist isikut.

Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatud erand menetletavas asjas ei kohaldu. Seda leides lahendab ringkonnakohus ka karistusõiguse määratletuse põhimõtte järgimist puudutava küsimuse, kas süüdistatavale oli tema süüditunnistamine ja karistamine teo toimepanemise ajal mõistlikult ettenähtav. 14.

§ 931

lg 1 näeb ette karistuse muu hulgas rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis sätestatud keelu rikkumise eest. See on blanketne kuriteokoosseis, mida tuleb sisustada teistest õigusaktidest tulenevate keeldudega, mille rikkumises koosseisu täitmine seisneb (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKK) 31.05.2018, 1-16-9717/24, p 17). Rahvusvaheline sanktsioon on RSanS § 3 lg-te 1 ja 3 järgi välispoliitika meede, millega võib keelata rahvusvahelise sanktsiooni subjekti riiki sisenemise, piirata rahvusvahelist kaubandust ja rahvusvahelisi tehinguid ning seada muid keelde või kohustusi. RSanS § 6 sätestab, et rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine on sama seaduse §-s 9 loetletud rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas õigusaktis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või keelu rikkumine. RSanS § 9 lg 1 nimetab ühe rahvusvahelist sanktsiooni rakendava õigusaktina Euroopa Liidu Nõukogu määrust, milleks on ka praegu asjasse puutuv määrus nr 2022/

2. Määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 kohaselt on keelatud müüa, tarnida, üle kanda või eksportida eurodes nomineeritud pangatähti Venemaale või Venemaal asuvale füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele, sealhulgas valitsusele ja Venemaa Keskpangale, või Venemaal kasutamiseks. Selle määruse art 5i lg 2 punkti a järgi ei kohaldata seda keeldu eurodes nomineeritud pangatähtede müügi, tarnimise, ülekandmise ega ekspordi suhtes, kui kõnealune müük, tarnimine, ülekandmine või eksport on vajalik Venemaale reisivate füüsiliste isikute või nendega koos reisivate lähisugulaste isiklikuks kasutuseks.
3. Kolleegium möönab, et määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a võib esmapilgul mõista mitmeti, kuna pelgalt sellest sättest ei selgu üheselt ja jääb küsitavaks, mida täpsemalt saab käsitada reisiva 4

§ 931lg 1 karistatavusala.

Samasisulised seisukohad määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a tõlgendamise kohta on toodud ka maakohtu viidatud Maksu- ja Tolliameti veebilehel (vt käesoleva otsuse p 6).

1. Praeguses asjas saab väljaspool mõistlikku kahtlust öelda, et süüdistatava 2560 eurot sularaha polnud mõeldud pelgalt reisikuludeks ega ole seetõttu hõlmatud määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktiga a. Maakohus tuvastas süüdistatava ütluste põhjal, et ta elab nii Eestis kui ka Venemaal. Süüdistatava väidetu, et 2560 eurot sularaha pidi ta kasutama Venemaal hambaraviks, pole tõendatud ja isegi kui midagi sellist oleks tuvastatud, ei oleks see hõlmatud määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktiga a, kuna seda poleks käsiloleval juhtumil võimalik lugeda reisiva füüsilise isiku reisiga seotud isiklikuks kulutuseks. Tagatipuks ei ole süüdistatav millegagi tõendanud, et ta kandis kõnealuse sularahaga reisikulu (vt maakohtu otsuse lk 6, p 8, vt ka KoTo, tl 56). Kriminaalvastutuse ettenähtavus
2. Järgmisena lahendab kolleegium küsimuse, kas süüdistatavale oli määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktile a antud tõlgendus ning sellest tulenevalt tema vastutusele võtmine ja karistamine teo toimepanemise ajal mõistlikult ettenähtav. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 2

lg-st 1, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 7 lg-st 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-st 1 tuleneb karistusõiguse määratletuse ehk ettenähtavuse põhimõte. See põhimõte nõuab muu hulgas seda, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, peab olema selgesti määratletud. Kõnealust nõuet on järgitud siis, kui isik saab asjasse puutuva karistussätte sõnastusest aru, vajadusel kohtu poolt sellele sättele antud tõlgenduse abil, milline käitumine on keelatud ja karistatav (vt nt alates RKÜK 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 49 ja 50, vt ka RKKK 09.11.2017, 1-16-5792/101, p 12 ning alates EIK 25.05.1993, Kokkinakis vs. Kreeka, p 52, samuti EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 92 ja 93). 20. Riigikohus on korduvalt öelnud, et karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusvastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata 5

§ 931lg 1 järgi.

Sellele vastates tuleb arvestada ka sellega, kas see olnuks ettenähtav õigusabi kasutades. Kolleegium leiab, et nendele küsimustele tuleb järgmistel põhjustel vastata jaatavalt.

1. Esiteks pidi süüdistatavale olema juba määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a sõnastuse põhjal mõistlikult aru saada, et sellega on hõlmatud ainult reisivate füüsiliste isikute ja nendega koos reisivate lähisugulaste reisimise tarbeks kantud isiklikud kulutused. Teiseks oli süüdistatav teo toimepanemise ajal teadlik määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 keelust ja lg 2 punktis a sätestatud erandist. Talle tehti
2. mail 2022 ehk umbes kuu aega enne menetletavat juhtumit tollikontroll, mille jooksul selgus, et süüdistataval on kaasas sularaha 4100 eurot. Süüdistatavale selgitati selle keelatust (KoTo, tl 8, 47 ja 52). Samuti koostati läbivaatuse akt, milles on viidatud määruse nr 2022/345 art 5i lg-le 1 ja mis anti süüdistatavale. Selles aktis on selgesõnaliselt kirjas, et „[s]eega on eurode eksport Venemaa Föderatsiooni keelatud v.a eurode eksport isiklikuks otstarbeks summas, mis katab isiku ja temaga kaasas reisiva perekonna vajadused reisi jooksul“ (KoTo, tl 8). Veel oli süüdistataval võimalik pea kahe kuu jooksul enne teo toimepanemist lugeda avalikust allikast Euroopa Komisjoni selgitust määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a kohta (vt käesoleva otsuse p 17), mis pealegi kattub süüdistatava suhtes
3. mail 2022 tehtud läbivaatuse aktis märgituga. Ühtlasi oli süüdistataval võimalik see teave saada ka Maksu- ja Tolliametilt. Samuti võib öelda, et süüdistatav saanuks selgust selles, et tema poolt 2560 euro sularaha Eestist Venemaale viimine on keelatud ja karistatav, professionaalset õigusabi kasutades.
4. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et praeguses asjas ei saa kõneleda määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatud erandist ning süüdistatavale oli teo toimepanemise ajal mõistlikult ettenähtav, 6

§ 39mõistes.

Maakohus leidis, et süüdistatav oli teo toimepanemise ajal välditavas keelueksimuses (vt otsuse lk 6–8, p 9). Kolleegium jagab seda seisukohta ega pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevalt maakohtu kõiki kaalutlusi korrata, selgitades järgmist.

1. Vaatamata sellele, et süüdistatav pidi mõistlikult aru saama enda teo keelatusest (vt käesoleva otsuse p-d 23 ja 24), leiab kolleegium siiski, et ta oli õiguslikus eksimuses. Süüdistatav teadis keelava õigusnormi ehk määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 olemasolust, aga mõistis seda valesti, pidades enda tegu ekslikult seaduslikuks määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punktis a sätestatu tõttu, ehkki selline tegu oli keelatud (vt ka RKKK 10.10.2014, 3-1-1-46-14, p 17.1). Kuigi süüdistatav pidi juba
2. mail 2022 tollikontrollis ja talle kätte antud läbivaatuse aktist teada saama euro vääringus sularaha Venemaale viimise keelatusest, võttis ta
3. juunil 2022 piiriületusele kaasa väljavõtte määruse nr 2022/345 art-st 5i, leides selle põhjal, et tema tegu pole keelatud. See selgub süüdistatava öeldust ülekuulamisel: „Enne sõitu ma tegin Euroopa Liidu määrusest, milles nähtub, et füüsiliste isikute suhtes, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud, ma elan nii Eestis kui Peterburis, see määrus ei kehti. Võtsin selle väljatrüki piiriületusele kaasa [--] Mina selgitasin, et minul on kaasas muuhulgas ka sularaha eurodes üle 2000 ning mul on kaasas ka Euroopa Liidu Nõukogu määruse väljatrükk, kust on näha, et minu suhtes sularaha üleviimise keeld ei laiene“ (KoTo, tl 55). Seega võib öelda, et süüdistatav ei saanud enda teo keelatusest aru.
4. Keelueksimuses oleval isikul puudub süü

§ 39lg 1 järgi üksnes juhul, kui eksimus on talle vältimatu.

Riigikohus on selgitanud, et küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse korral alati. Selleks tuleb kindlaks teha, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust. Teisiti öeldes on tarvis anda hinnang, kuivõrd selgelt tajutav olnuks vajadus küsida enda käitumise õiguspärasuse järele või astuda samme selle kontrollimiseks ex ante objektiivsele mõistlikule kõrvalseisjale, kellel on toimepanijaga sarnased teadmised ja elukogemus. See sõltub suuresti teo iseloomust. Eeskätt peab hindama, kas tal oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Tavaliselt on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma ka kindlas valdkonnas tegutsev isik: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. Samuti on leitud, et mida vähem intensiivne on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema. Tähtis on seegi, kuivõrd äratuntavalt võib tegu kahjustada või ohustada seda hüve või eesmärki, mida rikutud õigusnormiga kaitstakse. (Vt RKKK 27.09.2022, 1-217336/33, p-d 15 ja 16.) 28. Kolleegium leiab, et süüdistatava eksimus oli välditav. Ta oli teadlik määruse nr 2022/345 art 5i lg 1 keelust ja lg 2 punktis a sätestatud erandist ning talle tehti kõigest umbes kuu aega enne 13. juunit 2022 tollikontroll ning süüdistatavale anti läbivaatuse akt selgitusega, et füüsiline isik võib Venemaale euro vääringus sularaha viia ainult enda ja perekonna vajaduste katmiseks reisi vältel. Ehkki süüdistatav teadis määruse nr 2022/345 art 5i lg 2 punkti a olemasolust ja talle oli 7

§ 25

lg 6 ja § 39 lg 2 järgi kaaluma karistuse võimalikku kergendamist

§ 60alusel (vt nt RKKK 20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 13).

Kuigi

§ 60

järgne karistuse kergendamine pole kohustuslik, tuleb kohtul selle tegemata jätmist eraldi põhjendada (vt ka RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88, p 58). Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud karistuse kergendamist. Kohus märkis vaid, et „[k]ui tegu pandi toime välditavas keelueksimuses, on teo toimepanija süü tulenevalt

§ 39lg-st 2 väiksem“ (vt otsuse lk 8, p 12).

Seegi puudutas aga süüdistatava süü suuruse hindamist, mitte seda, kas võtta karistust mõistes aluseks

§ 931

lg-s 1 ette nähtud karistusvahemik või kergendada

§ 60järgi karistuse ülem- ja alammäära.

Kolleegium saab märgitud puudujäägi ise kõrvaldada. 30. Ehkki

§ 60

kohaldamist tuleb menetletavas asjas hinnata nii süüteokatse kui ka välditava keelueksimuse tõttu, pole süüdistatava teos asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise. Süüdistatav kandis Venemaale minnes endaga kaasas arvestatava summa sularaha ehk 2560 eurot ja tal ei õnnestunud tegu viia lõpule üksnes seepärast, et talle tehti tollikontroll, mille käigus andis ta tolliametnike küsimuste peale sularaha üle (vt ka KoTo, tl 45). Süüdistatav tegi põhimõtteliselt kõik endast oleneva, et sularaha Eestist Venemaale viia ja see oleks tal ilma tolliametnike sekkumata kahtlemata ka teoks saanud. Sellised kuriteo toimepanemise asjaolud ja põhjus, miks tegu jäi lõpule viimata, ei võimalda süüdistatava karistuse kergendamist

§ 25lg 6 järgi (vt ka RKKK 20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 14).

Samuti ei too karistuse kergendamist kaasa asjaolu, et süüdistatav oli välditavas keelueksimuses. Arvestades seda, et süüdistatav püüdis juba

1. mail 2022 viia Eestist Venemaale suisa 4100 eurot, mille peale selgitati talle tollikontrollis selle keelatust ja koostati läbivaatuse akt, kus oli kirjas, millisel juhul võib euro vääringus sularaha võtta Venemaale kaasa, oli süüdistatava eksimus teo keelatuse suhtes
2. juunil 2022 lihtsasti välditav. Teo keelatuses saanuks ta lõplikult veenduda näiteks Maksu- ja Tolliametiga veel suheldes. Lisaks on mainimisväärne, et maakohus ei tuvastanud süüdistatava karistust 8

§ 57mõistes.

Toodud kaalutlustel ei pea kolleegium põhjendatuks karistuse kergendamist

§ 25lg 6 ja § 39 lg 2 alusel.

Deliktistruktuuri järgimine 31. Maakohus lahendas ekslikult keelueksimuse ja süüteokatsest loobumise küsimuse enne, kui oli kindlaks teinud teo koosseisupärasuse ja õigusvastasuse.

§ 2

lg 2 järgi karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Seda nimetatakse kolmeastmeliseks deliktistruktuuriks, mis seab süüküsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt RKKK 08.05.2019, 4-18-3732/22, p 10). Karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust (

§ 12), tuvastades katseteo korral süüteo subjektiivse ja objektiivse koosseisu.

Seejärel saab asuda kontrollima õigusvastasust (

§ 27

jj) ning alles siis, kui on kindlaks tehtud nii koosseisupärasus kui ka õigusvastasus, on võimalik hinnata süüd (

§ 32

jj), sh süüd välistava asjaoluna keelueksimust ja selle vältimatust (

§ 39

) ning süüteokatsest loobumist (

§ 40jj).

Seega ei talitanud maakohus korrektselt, kui analüüsis võimalikku keelueksimust ja süüteokatsest loobumist, tuvastamata enne seda süüdistatava tahtlust ja talle süüks arvatud teo õigusvastasust (vt maakohtu otsuse lk 5, p 7, lk 6–8, p 9 ja lk 8, p 11). Seejuures ei nähtu otsusest, et kohus oleks üldse peatunud teo õigusvastasusel. Märgitu ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ega muutmist, sest see ei mõjuta süüdistatava süüditunnistamist puudutavaid sisulisi seisukohti ning lisaks sellele on ka selge, et tema teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. (e) Kokkuvõte 32. Eelnevatel põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 4. detsembri 2023. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mario Truu Erkki Hirsnik Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 9