1-24-2346/4

(23230150792)Kohtunik Elina Elkind Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. aprilli
2. a määrus, millega jäeti rahuldamata kannatanu X lepingulise esindaja kaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik kannatanu X lepinguline esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. aprilli
4. a määrus muutmata ja kannatanu X lepingulise esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu kaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Põhja prefektuuris alustati
6. oktoobril 2023 kriminaalmenetlust KarS § 141 lg 2 p 1 tunnustel seoses sellega, et alaealise kannatanu ema Y väitel rääkis tema kolme ja poole aastane laps X emale sellest, et
7. oktoobril 2023 lapse isa Q lõi last ja katsus lapse suguelundeid.
8. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri kriminaalbüroo eriasjade uurija Natalja Tšernikova koostas
9. jaanuaril 2024 Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse kriminaalasjas nr 23230150792 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Samal päeval andis kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusele nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Evelin Ansip-Kukk. Nimetatud määrusele koostati põhjendused
10. veebruaril
11. Põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
12. Kriminaalasjas viidi läbi kõikvõimalikud menetlustoimingud ja koguti kõikvõimalikud tõendid. Kannatanu ema ütlused lähtuvad lapse räägitust. Kannatanu ealine areng aga ei võimalda teda isa juures toimunu osas korralikult küsitleda. Kannatanu ei ole uurijale avaldanud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tema suhtes oleks toime pandud kas seksuaalne või füüsiline väärkohtlemine. Lisaks ei tuvastatud lapse kehal vigastusi, mis viitaks füüsilisele väärkohtlemisele, mistõttu puudub alus ka kahtlustuse esitamiseks KarS § 121 alusel. Lapse aluspükstelt võetud ekspertiisiga tuvastati, et aluspükstel olev plekk ei sisaldanud 1

(6)1-24-2346 seemnevedelikku. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kriminaalasjas otsesed ja veenvad tõendid, mis võimaldaksid esitada Qle süüdistuse KarS § 141 lg 2 p 1 järgi.

1. Kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. vaidlustas RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
2. Riigiprokuratuur jättis
3. aprilli
4. a määrusega kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 1 ja KrMS § 200 järgi aluse puudumise tõttu on põhjendatud. Riigiprokuratuuri seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
5. Kaebuses ei taotleta ühegi uue tõsiseltvõetava tõendi kogumist, vaid soovitakse kogu olemasolevate tõendite ja nendele rajatud järelduste ümberhindamist. Tõendite osas taotletakse kannatanuga Lastemajas kokku puutunud töötajate ja DNA-eksperdi ülekuulamist. Nimetatud isikute ülekuulamine ei annaks kriminaalmenetluses sellist teavet ja kaalukat tõendit, millele saaks rajada kahtlustatavale süüdistuse esitamise kuriteo toimepanemises. Kriminaalmenetluses käesolevaks hetkeks kogutud tõendid ei viita kuriteo toimepanemisele Q poolt: kannatanul puuduvad igasugused jäljed, vigastused, kannatanu eitab ülekuulamisel igasugust füüsilist või seksuaalset väärkohtlemist isa poolt. Ainus tõend, mis kinnitab võimalikku teo toimepanemist kahtlustatava poolt, on kannatanu ema ütlused, millised tuginevad omakorda väidetavalt kannatanu poolt emale öeldule.
6. Lastemaja töötajate ülekuulamisel ja seda juhul, kui Lastemaja töötajad mäletavad pool aastat hiljem, mida kannatanu neile rääkis, saadav info tugineks siiski kolmeaastase kannatanu käest kuuldule. Eeltoodud tõend ei oleks aga selline, millisele tuginedes oleks alust kedagi kriminaalasjas süüdi mõista.
7. DNA-eksperdi ülekuulamine ei annaks kriminaalasjas sellist teavet, millest piisaks kahtlustatavale süüdistuse esitamiseks. DNA-eksperdi ülekuulamine, et viimane põhjendaks meespäritolu DNA sattumist lapse aluspükstele ei saa pidada menetleja poolt antud hinnangust juriidiliselt rohkem jõudu omavaks. DNA-ekspert saab öelda, kas mingisugusel esemel esineb kellegi bioloogilist materjali, kuid eeldatavalt ei saa ekspert anda hinnangut selle kohta, et kuidas bioloogiline materjal võis sellele esemele sattuda. Isa bioloogilise materjali sattumine lapse aluspükstele olukorras, kus laps veedab isaga koos terve päeva viimase kodus, võib juhtuda täiesti süütus olukorras ning ei viita kuidagi isa poolt lapse seksuaalsele ärakasutamisele.
8. Kuriteokaebus võib olla esitatud ajendatult kannatanu ema Y ja isa Q väga halbadest omavahelistest suhetest.
9. Kriminaalasjas käesolevaks hetkeks kogutud objektiivsed tõendid kogumis ei anna alust Qle süüdistuse esitamiseks KarS § 141 lg 2 p 1, KarS § 121 lg 2 p 2 ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnustel. Puudub alus arvamuseks, et Lastemaja töötajate või DNA eksperdi ülekuulamisel saadav info oleks piisav, et tõendikogumile antav hinnang oleks vastupidine. Käesolevalt esineb põhjendatud kahtlus Q poolt talle etteheidetava teo toimepanemises ning seda kahtlust ei ole võimalik kummutada kriminaalmenetluses täiendavate menetlustoimingute läbiviimisega, mistõttu tuleb kõrvaldamatu kahtlus lugeda kahtlustatava kasuks ning kriminaalmenetlus lõpetada. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
10. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat 2

(6)1-24-2346 Arina Liskmann-Getsu, kes taotleb Riigiprokuratuuri

1. aprilli
2. a määruse tühistamist. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3. Kriminaalmenetluses on jäetud tähelepanuta, et politsei poole kriminaalmenetluse alustamiseks ei pöördunud kannatanu ema Y. Kannatanu ema pöördus Lastemaja spetsialistide poole, kes suhtlesid lapsega ning pöördusid lastekaitse poole, kes omakorda esitasid avalduse politseile. Eeltoodud eksimus näitab menetleja poolt tehtud töö pealiskaudsust. Kannatanu ema palus Lastemaja spetsialistidel kontrollida enda kahtluseid peale lapsega vestlemist. Ka Riigiprokuratuur ei ole eeltoodud viga kõrvaldanud, vaid lisanud omapoolse hinnangu, justkui üksnes lapse ema kahtlustaks, et lapse isa võib olla toime pannud lapse füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise.
4. Riigiprokuratuuri oletus, justkui lapse ema oleks pöördunud politseisse, sest vanemate omavahelised suhted on väga halvad, ei ole asjakohane ega põhine mingitel tõenditel, samuti ei ole neil lapse väärkohtlemist puudutavas menetluses tähtsust.
5. Praegu esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Veelgi enam, Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse rajamine ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna vastu olukordadena. Praegusel juhul ei ole tegemist isegi kirjeldatud olukorraga, sest olulised isikud, kes saaksid anda ütlusi, on tänaseni üle kuulamata. Tõendi kogumata jätmist ei saa põhjendada asjaoluga, et tunnistajad ei pruugi pool aastat tagasi toimunud sündmusi mäletada.
6. Kriminaalmenetluse alustamisel tuleb KrMS § 6 sätestatu kohaselt lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kriminaalmenetluse toimetamise kohustus esineb, kui puuduvad kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks.
7. Alaealise lapse ülekuulamise kohta on toimikus vaid menetleja üldsõnaline kirjeldus. Alaealise lapse ülekuulamine peab aga olema salvestatud või väga täpselt refereeritud. Riigiprokuratuur jättis aga nimetatud vea kõrvaldamata, kirjeldades samamoodi üldsõnaliselt seda, mida alaealine laps ülekuulamisel tegelikult ei avaldanud. Salvestise ja protokolli puudumise tõttu rikuti oluliselt menetlusnorme, mis on viinud ebaõige lahendini.
8. Menetluses on jäetud üle kuulamata Lastemaja töötajad, kes politseile info lapse võimaliku seksuaalse väärkohtlemise kohta edastasid. Märkimist väärib, et kannatanu ema kuulati menetluses üle alles
9. oktoobril 2023, mistõttu on alusetud eelnevate menetlejate seisukohad, justkui Lastemajas kannatanuga tegelenud töötajad enam ütlusi anda ei oskaks. Arusaamatuks jääb, miks ei kuulatud lapsega tegelenud spetsialiste kohe üle. Oluline on ka asjaolu, mille kohaselt ei pöördunud lapse ema ise politsei poole, sest kartis lapse isa reaktsiooni. Seejuures uuris kannatanu ema mitu korda Lastemaja spetsialistidelt, kas nende pöördumine politseisse on põhjendatud, millele sai vastuse, et pole mingit kahtlust, et lapse suhtes on kuritegu toime pandud ja sellele peaks kiiresti reageerima. Eeltoodud info on edastatud ka menetlejale, kelle kohustuseks oli lapsega tegelenud Lastemaja töötajaid põhjalikult üle kuulata, selgitamaks välja, kuidas nemad jõudsid seisukohale, et lapse suhtes on seksuaalkuritegu toime pandud. Kaebusele on lisatud Sotsiaalkindlustusameti psühholoog NK poolt
10. veebruaril 2024 koostatud kokkuvõte tööst lapsega. 3

(6)1-24-2346

1. Menetleja tegi DNA proovitulemusest, mille kohaselt on kannatanu aluspükstelt võetud proovides näha meespäritolu DNA-d, meelevaldse järelduse, justkui oleks loomulik, et terve päeva koos isaga veetnud lapse aluspükstelt võetud proovides võib esineda tema isa DNA-d. Menetleja ei ole selgitanud, millistele teadmistele tuginedes ta sellist asjaolu loomulikuks peab või millisel viisil on loomulik, et isa DNA satub lapse aluspükstele. Selleks, et nimetatud väited omaksid juriidilist jõudu, oleks pidanud menetleja üle kuulama eksperdi, kes selgitaks ekspertiisi järeldusi. Ekspert on eriteadmistega isik, kellel on selles valdkonnas põhjalikumad teadmised kui keskmisel mõistlikul inimesel, mistõttu oleks ekspert saanud tõsikindlalt öelda seda, kuidas isa DNA lapse aluspükstele kindlasti sattuda ei saanud.
2. Kuivõrd tegemist on alla 10-aastase lapsega, ei ole vajalik analüüsida vägivalla olemasolu või selle puudumist, sest tegu on igal juhul subsumeeritav KarS § 141 lg 2 p 1 järgi.
3. Keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav, et 3-aastane laps suhtleb kõige vabamalt ja avatumalt just oma vanemaga, kellele ta võib rääkida hinnanguid kartmata kõigest. Lisaks ei saa 3,5-aastane laps oma fantaasiates välja mõelda asju ega olukordi, mida ta elus näinud ega kogenud ei ole. Seega lapse detailne kirjeldus emale, kuidas isa tegutses ja mida tegi, ei saa olla nii väikese lapse arengut arvestades olla väljamõeldis. Seega jääb arusaamatuks menetleja seisukoht, et lapse ema antud ütlused põhinevad ema ja lapse jutuajamisel – millelgi muul need ei saakski põhineda. Analoogsetes asjades ongi peamiseks tõendiks lapse ütlused ja tema edaspidine käitumine.
4. Põhjendamatu on ka menetleja väide erapooletute tunnistajate, kes oleksid võinud toimunut pealt näha, puudumise kohta. Laste suhtes lähedase isiku poolt seksuaalse väärkohtlemise toimepanemise juhtumite puhul üldjuhul sellised pealtnägijad puuduvadki.
5. Riigiprokuratuuri poolt märgitud objektiivsete tõendite puudumise puhul on kaebuse esitaja hinnangul tegemist menetleja poolt tegemata jäetud tööga, millele kaebuses on korduvalt tähelepanu juhitud. Riigiprokuratuuri määruses puudub täielikult tõendite analüüs, tegemist on vaid prokuröri oletuse ja subjektiivse arvamusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
7. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kuid ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti teo n-ö piisava tõendatuse osas. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.
8. Prokuratuuri hinnangul koguti kõik tõendid, millele tuginedes menetlejad leidsid, et kriminaalmenetluse jätkamine ei ole põhjendatud. Süüdistuse esitamiseks peab prokuratuur olema tõsikindlalt veendunud teos kuriteotunnuste esinemises. Ringkonnakohus, olles tutvunud esitatud kaebusega, leiab, et kaebuses korratakse samu seisukohti ja põhjendusi, millele Riigiprokuratuur vastas
9. aprilli
10. a kaebuse rahuldamata jätmise määruses. Seejuures andis Riigiprokuratuur hinnangu ka kaebuses taotletud täiendavate menetlustoimingute tegemise vajalikkusele. 4

(6)1-24-2346 Riigiprokuratuur leidis, et ka kaebuses märgitud täiendavate tõendite kogumise järel ei piisanuks sellest süüdistuse esitamiseks Qle KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Ringkonnakohtu seisukohad on kaebuse osas täiendavalt järgmised.

1. Kaebuses rõhutatakse läbivalt, et esineb alus kriminaalmenetluse alustamiseks, kus iga kahtlus tuleb tõlgendada kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Käesolevalt on tegemist aga kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 199 lg 1 p 1 ja KrMS § 200 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Seega juhul, kui tõendikogumit hinnates tekivad kahtlustatava poolt teo toimepanemise osas kõrvaldamata kahtlused, tuleb need tõlgendada kahtlustatava kasuks ning seda on eelnevad menetlejad põhjendatult ka teinud.
2. Kannatanu esindaja viide menetlejate pealiskaudsuse kohta on ringkonnakohtu hinnangul otsitud ning ei näita menetlejate ükskõiksust lõpetatud kriminaalmenetluse toimetamise osas.
3. oktoobri
4. a kriminaalmenetluse alustamise teatises on kokkuvõtvalt kirjeldatud, milles kriminaalmenetlust alustati. Asjaolu, et kriminaalmenetluse alustamise lühikokkuvõttes on märgitud, et kriminaalmenetlust on alustatud selle kohta, et Y teatas ei ole vastuolus kriminaalmenetluse alustamise faktiliste asjaoludega, kuivõrd aluse ehk faktilised asjaolud kuriteoteate esitamiseks andis just kannatanu ema. Kriminaalasja materjalist ei nähtu, et Lastemaja töötajad kirjeldasid politseile edastatud teabes vahetult tajutud asjaolusid.
5. Hinnates kriminaalasjas kogutud materjale nende kogumis ei esine ringkonnakohtu hinnangul kogutud tõenditel sellist kaalu, milline annaks aluse menetluse jätkamiseks. Vastupidiselt kaebuses märgitule, on ka alaealise kannatanu videoülekuulamine asja materjalides olemas. Samas tuleb nõustuda eelnevate menetlejatega, et kannatanu käitumine ja tema antud ütlused videoülekuulamisel ei ole sellised, millised kinnitaksid või annaksid alust arvamuseks, et tema osas võib olla toime pandud seksuaalse väärkohtlemisega tegu. Lisaks ei leitud alaealise kannatanu läbivaatusel märke, mis võiksid sellisele tegevusele viidata. Tõepoolest, alla 10-aastase kannatanu osas KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise jaatamiseks ei olegi oluline vägivallakomponendi olemasolu, kuivõrd tema suhtes sugulise iseloomuga tegu tuleb alati subsumeerida § 141 lg 2 p 1 järgi. Eeltoodu aga ei tähenda, et võimalikke füüsilise vägivalla märkide esinemist alaealise kannatanu puhul ei peaks kontrollima. Teo võimalikku toimepanemist ei kinnita ka alaealise kannatanu aluspükstelt võetud valkja määrdumise proov, millise tulemus eitas proovimaterjalis seemnevedeliku olemasolu.
6. Alaealise kannatanu ema ütlused, mis kirjeldavad tema sõnul alaealiselt kannatanult kuuldut, viitavad tõepoolest kuriteo toimepanemisele alaealise kannatanu suhtes. Siiski tuleb arvestada, et sellised ema ütlused (ja ka võimalikud Lastemaja töötajate ütlused selle kohta, mida laps rääkis neile) ei ole kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses hinnatavad tunnistajate ütlustena teo kohta. Isegi KrMS § 66 lg 21 lg 1 võimaldab kasutada kohtumenetluses nn vahendliku tunnistaja ütlusi vaid juhul, kui lapse ülekuulamine olnuks võimatu KrMS §-s 291 nimetatud alustel või juhul kui laps oli rääkimisel veel toimunu mõju all. Isegi nende asjaolude esinemisel ei saa süüdimõistev kohtuotsus tugineda üksnes vahendlike tunnistajate ütlustele (KrMS § 15 lg 3). Kaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et perekonnas toimepandud seksuaalse väärkohtlemise kuritegude puhul ei ole sageli tõesti pealtnägijaid ja sellise tõendi puudumist ei saa menetlusele ette heita. Küll aga esinevad seksuaalse väärkohtlemise järgselt olulised muutused kannatanu käitumises, millised on märgatavad ka ülekuulamisel. Käesolevalt ei nähtu alaealise kannatanu videoülekuulamiselt kannatanu käitumises ja ütlustes võimalikke märke sellest, et isa oleks tema suhtes toime pannud 5

(6)1-24-2346 lubamatu (seksuaal)teo. Samuti ei muuda lapse käitumist ebatavaliseks see, kui uurija viib jutu lapse kehale, kehaosadele ning küsib isa tegevuse kohta lapse suguelundite piirkonnas.

1. DNA proovitulemuse vastusest, mille kohaselt leiti alaealise kannatanu aluspükstelt tema isa bioloogilist materjali, ei anna ka ringkonnakohtu hinnangul alust kriminaalmenetluse jätkamiseks. Nõustuda tuleb riigiprokuröri põhjendusega, mille kohaselt on loomulik, et lapse aluspükstele satub isa DNA-d, kui laps veedab terve päeva oma isaga koos viimase kodus. Kahtlust ei ole selles, et eluruumis, kus isik elab, on ka tema bioloogilist materjali ja seda eriti pindadel, millega isik sageli kokku puutub. Seega on loomulik, et lapse riietele, kes puutub kokku vanema juures olevate esemetega (näiteks istub diivanil), satub selle vanema bioloogilist materjali. Võttes siinjuures arvesse, et tegemist on 3,5-aastase lapsega, aitab vanem teda ka eneseteenindamisega seotud toimingutes, sealhulgas riietumine, pesemine, wc-s käimine. Seega ei saa anda isa DNA leidmisele lapse aluspükstelt sellist hinnangut, milline viitaks tõsikindlalt ainult võimalikule seksulaase väärkohtlemise toimepanemisele isa poolt. DNA eksperdi ülekuulamine selles osas ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul vajalik ning ei annaks käesolevale menetlusele tõendi osas sellist lisandväärtust, milline annaks põhjendatud aluse menetluse jätkamiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalmenetlus põhjendatult lõpetatud. Tuvastamist ei ole leidnud kahtlustatava poolt talle etteheidetava kuriteo toimepanemine ning tõendikogumisse taotletud täiendavate tõendite lisandumine ei muudaks tõendikogumile antavat hinnangut. Seetõttu nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
3. aprilli
4. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6