Obsah (9)

§ 406§ 4062§ 4034§ 416§ 94§ 113§ 415§ 1132§ 1332

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Triin Siimpoeg Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-130053 Tsiviilasi Moneyzen OÜ hagi M. Z. vastu

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. 4. Hageja ja kostja sõlmisid 18.02.2022 laenulepingu nr xxxx, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 300 eurot (dtl 32-33). Laen on kostjale väljamakstud 18.02.2022 summas 289 eurot (dtl 67). Esile toodud asjaoludel andis hageja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on hageja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes.

1. Vastavalt lepingule tuli kostjal laen tagastada ühes intressiga vastavalt maksegraafikule 17 kuu jooksul tasudes intressi 22,34% aastas. Osamakse suurus oli 21,65 eurot kuus, laenu esmasel väljamaksmisel peeti kinni ka lepingutasu 10,50 eurot ja ülekandetasu 0,50 eurot.
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14). 3 Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 16,95%1.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*16,95% = 50,85%. Kostjale antud laenu KKM oli 39,41% aastas (dtl 35), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17). Riigikohus2 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 2 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p

1. 1 tarbimislaenude 4 krediidi kulukuse määr: 7.
2. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks hageja krediidivõimelisust: arvutisüsteemi kaudu on tehtud päring Creditinfo andmebaasi maksehäirete kohta; päring rahvastikuregistrisse; kontrolliti väljaannet Ametlikud Teadaanded (dtl 195-197). Krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja sissetuleku suurus ja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud punktides 1) ja 2) nimetatud teave). Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Eeltoodut ei väära hageja poolt osundatu, et laenu igakuise tagasimakse suurus oli väike. Igakuise tagasimakse suurusest olenemata tuleb krediidiandja poolt laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamiseks koguda teavet, mis võimaldab anda sisulise ja ammendava hinnangu laenutaotleja krediidivõimelisusele. Laenutaotleja ei pruugi olemasolevate kohustuste tõttu olla võimeline ka igakuist nö väikest osamakset tasuma. Toodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi.3 Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt pole kostja ühtegi makset võlgnevuse katteks teinud. Kostja on olnud võlgnevuse tasumisega viivituses seega alates 19.03.2022 (dtl 32). Krediidiandja on andnud kostjale 27.05.2022 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (

§ 416

lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust ei tasuta, siis võib kostja lepingu üles öelda (dtl 65). Kostja võlgnevust ei tasunud ning kostja ütles lepingu üles 14.07.2022 (dtl 62). Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so märts, aprilli, mai ja juuni eest (

§ 416lg 1).

Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati posti teel aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud (dtl 62, 37). Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt ülesöelnud. Kohtu hinnangul pole põhjendatud 300 euro suuruse põhinõude väljamõistmine. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostjale kanti lepingu alusel üle laen summas 289 eurot (dtl 67) – hageja on lepingu alusel laenust maha arvestanud lepingutasu ja ülekandetasu. Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada laenu põhiosa ja intress

§-s 94 sätestatud määras. Muid tasusid kostja hagejale seetõttu ei võlgne (

§ 4034lg 7).

Seega puudus alus ka hageja poolsete mahaarvamiste tegemiseks, mistõttu on hageja põhinõue põhjendatud 289 euro ulatuses. Vastavas osas rahuldab kohus hagi.

§ 4034

lg-st 7 lähtuvalt jääb rahuldamata ka hageja haldustasu ja avaliku maksehäire teate tasu nõue. Kuivõrd Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24) 3 5

§ 94

järgne intressimäär oli lepingu kehtivuse ajal 0%4, siis puudub alus intressinõude osas hagi rahuldamiseks. 9.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja leiab, et viivise määraks tuleb praegusel juhul lugeda

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kokkulepitud intressimäär, so 22,34% (dtl 43). Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise on leping intressi kokkuleppe osas tühine ning sellest lähtuda ei saa (vt otsuse p 8). Kuivõrd kostja on siiski viivituses omapoolse kohustuse täitmisega on võimalik viivis välja mõista seadusjärgses määras

§ 113lg 1 alusel.

Seda küll alates lepingu ülesütlemisest

1. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud alates lepingu ülesütlemisest 14.07.
2. Kohus mõistab sissenõutavaks muutunud viivise välja kuni hagiavalduse esitamiseni 16.09.2022 summas 4,12 eurot (8% aastas) (

§ 113lg 1).

Hageja on esitanud ka edasiulatuva viivisenõude alates 17.10.2022 kuni põhinõude tasumiseni. Kuivõrd kostja on viivituses omapoolse rahalise kohustuse täitmisega on hageja viivisenõue

§ 113lg 1 alusel põhjendatud.

10. Hageja palub välja mõista ka võla sissenõudmisega seotud kulud 45 euro ulatuses. Hageja soovib sissenõudmiskulude hüvitamist nii lepingu kehtivuse ajal kui pärast lepingu lõppemist. Selline nõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 1132lg 1 ja lg 2 p 1 alusel.

10.1. Hageja selgitab nõude kujunemist järgmiselt: tasuta kirjad on kostjale saadetud 20.03.2022, 07.04.2022, 18.04.2022, 07.05.2022, 18.05.2022 ja 06.06.2022; tasulised kirjad on kostjale saadetud 27.03.2022 (5 eurot), 27.04.2022 (5 eurot) ning 27.05.2022 (5 eurot) laenutaotluses märgitud aadressile.

§ 1132

lg 1 järgne sissenõudmiskulude nõue eeldab, et tarbijale saadetakse enne tasulise kirja edastamist vähemalt üks tasuta meeldetuletus. Hageja on küll välja toonud, et sellised kirjad on edastatud, kuid on jätnud selle faktiväite tõendamata. Kohtule pole esitatud viidatud kirju ega nende saatmist kontrollida võimaldavaid andmeid. Seetõttu jääb hageja vastav nõue 15 euro ulatuses rahuldamata. 10.2. Hageja on välja toonud, et pärast lepingu lõppemist on kostjale saadetud tasuline meeldetuletuskiri 28.07.2022 (dtl 66). Kohtule arusaadavalt soovib hageja selle kirja eest hüvitist 30 eurot. Kohtu hinnangul pole see kooskõlas

§ 1332

lg 2 p-iga 1, sest viidatud sätte järgi võib esimese tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot.

§ 1132

lg 2 p-i 1 alusel rahuldab kohus hageja nõude seega osaliselt, so 15 euro ulatuses.

1. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 289 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 4,12 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot ja edasiulatuva viivise.
2. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
3. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või 4 5 Eesti Pank: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar Vt ka Riigikohtu 26.11.2012 otsust asjas nr 3-2-1-141-12, p
4. 6 ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
5. Hageja nõuab hagiga kostjalt kokku 401,88 euro tasumist, kuid kohus rahuldab hageja nõude osaliselt – kohus mõistab kostjalt välja põhivõla 289 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4,12 eurot ja sissenõudmiskulu 15 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on seega ligikaudu 76,7%, millises ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ning ülejäänud 23,3% ulatuses hageja kanda.
6. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskuluna tasutud riigilõiv 175 eurot (dtl 30). Kohus märgib, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hageja tegelikkuses vastavalt hagihinnale tasunud riigilõivu 140 eurot (vt ka 10.08.2022 ja 16.09.2022 maksekorraldused, dtl 72-73). Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), mille hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud. Tegemist on põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud 140 eurot, so riigilõiv. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 76,7% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 107,38 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata, ei tekkinud. Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine
7. Rahvastikuregistris on märgitud kostja elukoha aadressiks Xxxx. Kohus üritas menetlusdokumente kostjale kätte toimetada antud aadressile, kuid dokumendid tagastati. Eposti aadressile xxxx saadetud teavitusele kostja ei vastanud. Kohus on kostjale püüdnud helistada rahvastikuregistris märgitud numbritele xxxx ning xxxx, kuid numbrid ei olnud kättesaadavad. Kohus tegi 24.11.2022 päringud pankadesse ning asutustesse TsMS § 306 lg 4 alusel (dtl 85). Saadud andmete alusel helistas kohus kostjale numbritele xxxx ja xxxx, kuid kostja kõnedele ei vastanud (dtl 120). Muid andmeid kostja kohta kohtule ei esitatud. Kohus on palunud ka kostja endisel tööandjal teatada kohtule kostja teadolevad andmed, kuid tööandja ei ole kohtule vastanud (dtl 87). Kostjal tööandjat pole ning samuti ei viibi ta kinnipidamisasutuses. Seega pole kohtul õnnestunud menetluses kostjaga kontakti saada. Kohus on tsiviilasja materjalid seetõttu kostjale kättetoimetanud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohtuotsuse tegemise ajaks pole kohus tuvastanud kostja täiendavaid kontaktandmeid, mille kaudu ta võiks olla kohtule kättesaadav. Seega tuleb TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel ka käesolev kohtuotsus kostjale kättetoimetada otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik 7