Obsah (7)

§ 88§ 107§ 109§ 97§ 87§ 104§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. märts 2024 Tsiviilasja number 2-22-37

) § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 2886 eurot (bruto), ning viivis tasumata summadelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel alates

1. augustist
2. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
3. aprillil 2013 tähtajatu töölepingu nr 1161TL (tööleping). Hageja asus kostja juures tööle täiskohaga päästja ametikohale. Kostja andis
4. augustil 2021 hagejale üle töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Avalduse kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles

§ 88lg 1 p 1 alusel.

Kostja märkis, et hageja viibis ajavahemikel

1. märtsist 2021 kuni
2. juulini 2021 ning alates
3. augustist 2021 töövõimetuslehel. Kuna kostjal ei olnud võimalik muuta hageja töötingimusi ega pakkuda hageja töövõimele vastavat tööd, ütles kostja töölepingu
4. augustist 2021 üles. Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud seaduslik ja on tühine. Kostja pidi pakkuma

§ 88lg 2 järgi hagejale teist tööd, mida hageja on võimeline tegema.

Kostja ei teinud seda. Kostja ei hinnanud hageja terviseseisundit ega pakkunud võimalust täiendõppeks. Kostja oleks hageja terviseseisundi hindamisel pidanud lähtuma päästeteenistuse seadusest. Kostja ei püüdnud muuta hageja töökorraldust. Kostja ei tõendanud, et tal ei olnud hagejale teist sobivat tööd pakkuda või teise töö pakkumine oleks põhjustanud kostjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid või see ei oleks olnud mõistlik. Kostja ei teinud hagejale

§ 88lõikes 3 nimetatud hoiatust.

Kui hagejat oleks hoiatatud, oleks hageja saanud 2 esitada enda tervisliku seisundi kohta tõendid, millest nähtub, et hageja ei ole püsivalt töövõimetu. Kostja ei järginud etteteatamistähtaega. Tööleping on kehtiv. Hageja põhipalga suurus oli

1. aastal 962 eurot kuus (bruto). Hageja oli
2. märtsist 2021 kuni
3. juulini 2021 ning
4. augustist 2021 kuni
5. augustini 2021 töövõimetuslehel. Hagejal olid
6. märtsist 2021 kuni
7. juulini 2021 põlveprobleemid. Hageja paranes, naasis tööle ja võttis korralise puhkuse. Hageja pidi
8. augustil 2021 võtma uuesti töövõimetuslehe, kuna langes kehalise väärkohtlemise ohvriks ja sai uue põlvetrauma. Viimane trauma oli ajutine. Hagejal on õigus saada keskmist töötasu alates
9. augustist 2021 kuni otsuse jõustumiseni. Kohus lõpetaks sel juhul töölepingu otsuse jõustumisest. Alternatiivselt, kui kostja taotleb töölepingu lõpetamist (

§ 107lg-d 1 ja 2), soovib hageja kostjalt hüvitist.

4. Kostja palus tunnistada töölepingu erakorraline ülesütlemine õiguspäraseks või lõpetada tööleping

§ 107

lg 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral; jätta töötasu ja hüvitise nõuded rahuldamata või vähendada neid ning jätta viivise nõue rahuldamata. Pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle

1. aprillist
2. Hageja töötas töölepingu lõppemise ajal päästjana. Hageja haigestus
3. märtsil
4. Kostja palus
5. juulil 2021 hagejal teatada tööle asumise prognoos. Hageja lõpetas
6. juulil 2021 töövõimetuslehe ja asus vahetult graafikujärgsele puhkusele. Hageja katkestas
7. augustil 2021 puhkuse ja läks vahetult töövõimetuslehele. Kostja ütles
8. augusti
9. a avaldusega töölepingu erakorraliselt üles

§ 88lg 1 p 1 alusel.

Töösuhte viimane päev oli

1. august
2. Kostja maksis hagejale lisaks lõpparvele 962 eurot, s.o hageja kuu palga. Töölepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Kostja ütles töölepingu üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avaldusega. Hageja sai selle kätte. Kostja põhjendas avalduses töölepingu ülesütlemist. Kostjal oli õigus öelda tööleping

§ 88

lg 1 p 1 alusel üles, kuivõrd hageja ei täitnud enda terviseseisundist tulenevalt tööülesandeid alates 10. märtsist 2021 kuni töölepingu lõpetamiseni, s.o enam kui neli kuud. Seda neljakuulist perioodi saab arvestada nii järjestikku kui ka summeeritult. Asjaolu, et hageja oli päästetöötaja, ei välistanud töölepingu ülesütlemist

§ 88lg 1 p 1 alusel.

Hageja terviseseisundi vähenemist tõendab pikaajaline töövõimetusleht. Kostja arvestas töölepingu ülesütlemisel hageja töövõimetuslehel viibimise aega ja hindas seeläbi hageja töövõimet. Kostja ei pidanud hindama hageja terviseseisundit päästeteenistuse seadusest lähtuvalt. Kostja ei saanud suunata hagejat töövõimetuslehel ega puhkusel viibimise ajal tervisekontrolli. Kostja ei hoiatanud hagejat eelnevalt. Hageja viibis töölepingu ülesütlemiseni töövõimetuslehel ja tema tervis ei võimaldanud tal tööülesandeid täita. Hageja hoiatamine terviseseisundit parandama ei oleks olnud eesmärgipärane. Kostja ei rikkunud hagejale teise töökoha, töötingimuste muutmise ja täiendõppe pakkumise kohustust. Kostja ei pakkunud hagejale teist tööd, kuna kostjal puudusid vaba töökohad, mida oleks saanud hagejale vastavalt tema haridustasemele ja terviseseisundile pakkuda. Hagejal on kutsekeskharidus zootehnika erialal. Kostjal oli

1. augusti
2. a seisuga kaks vaba töökohta, kus oli kriteeriumiks vähemalt keskhariduse nõue, s.o Lääne ja Põhja haldusgrupi sõidukimehaaniku töökoht asukohaga vastavalt Pärnus ja Tallinnas. Lõuna haldusgrupi töökohale oli kandidaat välja valitud ja teda oli valituks osutamisest ka teavitatud. Lisaks eeldasid vabad töökohad häid mehaanika-, tehnika- ning elektroonikaalaseid oskusi ning head füüsilist vormi. Hageja hinnangust enda tervisele nähtus, et hageja ei saa põlveprobleemide tõttu füüsilist tööd teha. Hageja ei näinud 3 paranemise märke. Hagejale ei oleks sõidumehaaniku ametikoht tema tervise tõttu sobinud. Hageja hariduslik taust ei toetanud hagejale selle töö pakkumist. Kostjalt ei saa eeldada, et kostja ootaks töökoha täitmisega, kuni selgub, kas hageja terveneb, ja omandab tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused. Töökoha täitmisest sõltub Päästeameti operatiivvõimekus. Kostja töökorralduse muutmine ei oleks aidanud töösuhet säilitada, kuna hageja ei olnud võimeline tööd tegema. Kuna hageja ei saanud tööd teha, ei olnud põhjendatud, et kostja jätkab hagejaga töösuhet kuni töölepingu ülesütlemisest etteteatamistähtaja lõpuni. Kostja pöördus hageja poole korduvalt, paludes teatada, kas hageja tervis võimaldab hagejal tööülesandeid täita. Hageja ei näinud enda tervise paranemise märke. Hageja jätkuv asendamine kolleegide poolt oleks toonud kostjale kaasa lisakulutusi, töökorralduslikke muudatusi ning seadnud ohtu operatiivvõimekuse. Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei ole hagejal õigust saada täiendavat töötasu ega hüvitist

§ 109lg 1 alusel.

Kui kohus sellega ei nõustu, tuleb saamata töötasu nõudest maha arvata see, mille kostja sai oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. Hageja tegeleb FIE-na põllumajandusega. Hagejal jäi tööülesannete täitmata jätmisest tulenevalt rohkem aega, et sellega tegeleda.

§ 109

lg 1 alusel esitatud nõudest tuleks maha arvata kostjale makstud 962 eurot (bruto). MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus jättis
2. mai
3. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle, et töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Kostja märkis töölepingu ülesütlemise teatesse ülesütlemise alusena

§ 88lg 1 p 1.

Kostjal oli õigus öelda tööleping

§ 88lg 1 p 1 alusel üles.

Hageja oli

1. augustiks 2021 viibinud töövõimetulehel aastas rohkem kui neli kuud. Kostja ei lõpetanud töösuhet kohe, kui neljakuuline periood täitus, vaid ootas, et hageja saaks pärast arsti juures käimist oma tervisliku seisundi osas selguse. Hageja lõpetas töövõimetulehe
2. juulil
3. Hagejal algas
4. augustil 2021 korraline põhipuhkus, mis kestis kuni
5. augustini
6. Hagejal oli
7. augustist kuni
8. augustini 2021 eriteenistuja lisapuhkus. Hageja jäi puhkuse ajal, s.o
9. augustil 2021, uuesti töövõimetuslehele. Kostja ei pidanud hageja töövõimelisust enne töölepingu ülesütlemist hindama.

§ 88

lg 1 p 1 sätestab eelduse, mille täitmisel ei pea tööandja töötaja töövõimelisust eraldi kontrollima. See eeldus, s.o rohkem kui nelja kuu pikkune töövõimetus jooksva aasta kestel, oli täidetud. Tähtsust ei oma, kas töötaja oli töövõimetuslehel ühe ja sama või erinevate terviseprobleemide tõttu ning kas ajutise töövõimetuse põhjuseks olev terviseprobleem oli kolmanda isiku teo tagajärg. Päästeteenistuse seadusest ei tulenenud kostjale kohustust hageja töövõimet enne töölepingu ülesütlemist hinnata. Kui töötaja terviseiseund on selline, et see vastab

§ 88

lg 1 punktis 1 sätestatud töölepingu ülesütlemise tingimustele, ei ole vaja kontrollida, kas töölepingu ülesütlemine vastab päästeteenistuse seaduse ehk eriregulatsiooni nõuetele. Kostja võis öelda hagejaga sõlmitud töölepingu

§ 88lg 3 kohaselt üles hagejat eelnevalt hoiatamata.

Hoiatamine ei oleks eesmärki täitnud, kuna hageja ei oleks saanud töölepingu lõpetamise aluseks olevat asjaolu kõrvaldada. Hoiatuse sisuks ja eesmärgiks oleks olnud, et hageja oleks koheselt tööle naasnud. Hagejale väljastati

1. augustil 2021 töövõimetusleht ajavahemikuks
2. august 2021 kuni
3. august 2021, seda pikendati kuni
4. jaanuarini 4
5. Arstid leidsid seega, et hageja ei ole võimeline pikema ajaperioodi vältel töötama. Arsti
6. juuli
7. a arvamuse kohaselt võtab hageja paranemine aega 2–3 kuud. Hageja oli töövõimetuslehel kokku viis kuud. Hageja väide, et ta oleks hoiatuse järel kohe tööle läinud, ei ole seega usutav. Päästekomandos, kus hageja töötas, tehti ületunde mahus, mis ei ole töö- ja puhkeaja põhimõtetega kooskõlas. Tööandajal on kohustus tagada töö- ja puhkeajast kinnipidamine. Seda on raske teha, kui üks töötajatest on pikka aega töölt eemal ja tema tööle naasmise perspektiiv ei ole lootustandev. Kostjal oli tööandjana kohustus tagada teiste töötajate õigused, sh õigus saada puhkust. Suures mahus ületundide tasustamine oli kostjale rahaliselt kulukas, sest ületundide eest tuleb maksta lisatasu. Kostja ei saanud ühe töötaja töölt kõrvale jäämise tõttu pakkuda teistele ületundide eest vaba aega. Kostjalt ei saanud hea usu põhimõttest tulenevalt oodata, et ta hoiataks hagejat töövõimetuslehele jäämisega kaasnevast võimalusest öelda tööleping üles. Kostja ei pidanud pakkuma hagejale

§ 88lg 2 järgi teist tööd.

Kostjal olid vabad kolm sõidukimehaaniku töökohta asukohtadega Lääne, Lõuna ja Põhja haldusgrupis. Lõuna haldusgrupis, Võrus asuvale töökohale kandideerimine lõppes

1. juulil
2. Sellele töökohale oli isik välja valitud ja temaga kokkulepe sõlmitud
3. augustiks
4. Tööle asumise aeg oli
5. september
6. Kuna isikuga oli kokkulepe tööle asumiseks sõlmitud enne, kui hagejaga hakati töölepingut üles ütlema, ei olnud Võrus asuv töökoht enam vaba. Hageja ei vastanud ka nimetatud töökohtadele kehtestatud nõuetele. Hagejal oli keskharidus, ta oli lõpetanud zootehniku eriala. Tal ei olnud tehnilist eriharidust. Hageja ei sobinud vabadele töökohtadele lisaks seetõttu, et tal puudus neil töötamiseks vajalik füüsiline vorm. Kostja ei pidanud pakkuma hagejale töökohti, mille nõuetele hageja ei vasta. Kuna kostja ütles töölepingu õiguspäraselt üles, jäävad hageja nõuded rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda, või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule tagasi. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme (TsMS § 277 lg 1, § 231 lg 2, § 232 lg 1, § 243 lg 1, § 435 lg 1, § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg 8). See viis vale kohtuotsuse tegemiseni. Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme valesti. Maakohus ei arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega ega võtnud seisukohta kõigi esitatud faktiliste väidete osas. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja väidete ega tõenditega ning jättis hagi rahuldamata. Maakohus ei hinnanud poolte esitatud selgitusi, tõendeid ega taotlusi. Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole seaduslik ja on tühine. Kostja ei hinnanud enne töölepingu ülesütlemist hageja tervislikku seisundit. Kostja ei hoiatanud hagejat. Kostja ei pakkunud hagejale teist tööd ega täiendõppe võimalusi. Kostja ei püüdnud muuta hageja töökorraldust. Kostjal ei olnud seega

§ 88lg 1 p 1 alusel õigust töölepingut üles öelda.

Hageja jääb kaebuses ka menetluses varem esitatud seisukohtade juurde ja palub lugeda need apellatsioonkaebuse osaks. 7. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja ütles töölepingu

§ 88lg 1 p 1 alusel üles õiguspäraselt.

Kostja ei pakkunud hagejale teist tööd, kuna kostjal ei olnud hagejale pakkuda tööd, mis vastanuks hageja 5 haridustasemele, oskustele ja terviseseisundile. Kostja ei saanud muuta hageja töökorraldust. Päästetöö on meeskonnatöö. Töökorraldust ei saa ühe liikme osas muuta. Kostja ei hoiatanud hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest, kuna hoiatus ei olnud olukorras, kus hageja oli töövõimetuslehel, eesmärgipärane. Kostja ei pidanud enne hagejaga töösuhte ülesütlemist hageja töövõimelisust eraldi hindama. Kostjal ei ole õigust kohustada hagejat puhkuse ajal või töövõimetusperioodil läbima päästeteenistuja tervisekontrolli.

§ 88lg 1 p 1 on üldnorm.

Kui töötajale on väljastatud töövõimetusleht, puudub vajadus kontrollida, kas töötaja terviseseisund vastaks kõrgema tasemega eriregulatsiooni, s.o päästeteenistuse seaduse, nõuetele. Kostja rikkus

§ 97lg 2 p-s 4 sätestatud etteteatamistähtaega mõjuval põhjusel.

Sellise õiguse annab

§ 97lg 3.

Selleks, et kostja saaks täita oma kohustusi päästeteenuse osutajana, peab ta tagama valveteenistuse isikkoosseisu miinimumi. Päästjat saab asendada teine päästja. Mõniste päästekomando töötajad pidid tegema ületunde, selleks, et asendada ühte pikemaajaliselt töövõimetuslehel viibivat päästjat. Ainuüksi töösuhte pikkus ei anna hagejale õigust nõuda töölepingu jätkumist etteteatamistähtaja lõpuni. Maakohus tuvastas õigesti kostja vajaduse lõpetada hagejaga töösuhte etteteatamistähtaega järgimata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
2. Maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning suuremas osas ka TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Maakohus jättis siiski tähelepanuta hageja väite, et kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel seadusest tulenevat etteteatamistähtaega. Ringkonnakohus kõrvaldab järgnevalt selle rikkumise ja vastab hageja apellatsioonkaebuse väidetele.
3. Pooled ei vaidle, et kostja ütles
4. augusti
5. a avaldusega hagejaga sõlmitud töölepingu

§ 88lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles.

Avalduse järgi oli töösuhte viimane päev

1. august
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud.
3. Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli õigus öelda tööleping

§ 88lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles.

Kostja ei pidanud hageja terviseseisundit selleks eraldi hindama. Päästetöötajatele laienevad päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 1 lg 3 järgi töölepingu seadus ja teised töösuhteid reguleerivad seadused päästeteenistuse seadusest tulenevate erisustega. Päästetöötajaga sõlmitud töölepingu ülesütlemisele kohaldub seega töölepingu seaduses töölepingu ülesütlemise kohta sätestatu ulatuses, milles päästeteenistuse seaduses ei ole sätestatud teisiti. Päästetöötaja võib PäästeTS § 4 lg 1 p 2 ja § 104 järgi teenistusest vabastada, kui tema terviseseisund ei vasta PäästeTS § 7 lõikes 4 sätestatule, s.o päästetöötaja tervisenõuetele. Päästetöötaja tervisenõuded on sätestatud siseministri

1. veebruari
2. a määruses nr 2 "Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse, hariduse- ja tervisenõuded" (määrus nr 2). Päästetöötaja tervisenõuded sõltuvad määruse nr 2 § 13 lg 1 järgi päästeasutuse töökeskkonna ohuteguritest ja terviseriskidest ning töö korraldusest ööpäevaringse valmisoleku tingimustes. PäästeTS § 104 reguleerib seega päästetöötajaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist päästeasutuse töö eripärast tulenevatele kõrgendatud tervisenõuetele mittevastavuse tõttu. Nimetatud sätte ei välista päästetöötajaga sõlmitud töölepingu üles 6 ütlemist

§ 88

lg 1 p 1 alusel, s.o töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime üldise vähenemise tõttu. Töölepingu võib

§ 87

järgi erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. Tööandja võib

§ 88

lg 1 p 1 esimese lause järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu). Tööandjal on

§ 88

lg 1 p 1 teise lause järgi õigus eeldada, et töötaja töövõime on terviseseisundi tõttu vähenenud, kui töötaja ei ole saanud oma tervise tõttu tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. Töötaja töövõime terviseseisundi tõttu vähenemist saab seega eeldada muuhulgas juhul, kui töötaja on viibinud haiguslehel enam kui neli kuud. Haigusleht tõendab ravikindlustuse seaduse § 52 lg-te 1, 3 ja § 51 lg 1 p 1 järgi, et isik ei saa tervislikust seisundist tulenevalt töökohustusi täita. Töölepingu

§ 88

lg 1 p 1 alusel ülesütlemine ei eelda aga, et tööandaja viiks enne töölepingu ülesütlemist läbi töötaja tervisekontrolli. Kostjale ei tulnud sellist kohustust ka määruse nr 2 §-des 18 ja 19 sätestatud päästetöötajate tervisekontrolli korrast. Päästetöötajate tervisenõuetele vastavust kontrollitakse määruse nr 2 § 18 lg-te 1 ja 4 järgi töötamise ajal perioodiliselt, üle 50-aastaste puhul kõige harvem üks kord aastas. Tervisekontrolli sagedust võib määruse nr 2 § 19 lg 2 p 3 järgi muuta pikaajalise töövõimetuse tõttu. Sellest aga ei järeldu kohustust viia enne päästetöötajaga

§ 88lg 1 p 1 alusel töölepingu ülesütlemist läbi tema tervise kontroll.

Maakohus tuvastas õigusnorme rikkumata, et hageja oli töölepingu ülesütlemise ajaks olnud töövõimetuslehel (haiguslehel) üle nelja kuu. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendusi. 12. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei rikkunud kohustust hoiatada hagejat enne töölepingu ülesütlemist. Tööandja peab

§ 88

lg 3 esimese lause järgi enne töötaja töövõime vähenemise tõttu töölepingu ülesütlemist töötajat reeglina hoiatama. Eelnevat hoiatamist ei ole

§ 88

lg 3 teise lause järgi siiski vaja, kui töötaja ei saa seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Töötaja hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda.

§ 88

lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata mh juhul, kui töötaja hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada (vt RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 13). Hageja haiguslehtede väljavõtetest nähtub, et hageja oli haiguse tõttu töölt vabastatud alates

1. märtsist 2021 kuni
2. august 2021 (tl 39 40) ja alates
3. august 2021 kuni
4. jaanuarini 2022 (tl 74–75). Hageja esitatud epikriisidest nähtub, et arst prognoosis
5. juulil 2021, et hageja paranemine võtab aega 2–3 kuud (tl 96–97). Hageja haiguslehtedest nähtuvalt läks sellega tegelikkuses isegi kauem. Hageja oli enne töölepingu ülesütlemist ja ka sellele järgnevalt seega pikalt haige ega saanud tööd teha. Kui hageja oleks olnud terve ja töövõimeline, polnuks põhjust hagejale haiguslehti väljastada. Kostja poolt hageja enne töölepingu ülesütlemist hoiatamine ei oleks muutnud hageja tervislikku seisundit ega hageja võimet tööd teha. Hageja hoiatamine ei oleks seega viinud töösuhte jätkamiseni mõistliku aja jooksul pärast hoiatuse tegemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja pikaaegne töölt puudumine tõi kostja teistele töötajatele täiendava töökoormuse ja kostjale lisakulusid. Kostja küsis
6. juulil 2021 hagejalt hageja tervise paranemise väljavaadete kohta. Hageja komando pealiku
7. augusti
8. a kirjast ja TVKle antud ütlustest nähtub, et hageja poolt oma komando pealikule avaldatu kohaselt ei olnud hagejal enda tervislikust seisundist tulenevalt võimalik tööd jätkata ning hageja arvates ei 7 ole tema tervises paranemise märke (tl 62, 59–60). Hageja ei saanud eeltoodust tulenevalt hea usu põhimõtte järgi oodata, et kostja teda töölepingu ülesütlemisest eelnevalt hoiataks.
9. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei rikkunud kohustust pakkuda hagejale enne töölepingu ülesütlemist teist tööd või täiendõppe võimalusi ega kohustust muuta hageja töökorraldust. Tööandja peab

§ 88

lg 2 kohaselt enne töölepingu

§ 88

lg 1 p 1 alusel ülesütlemist pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, sh korraldama vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandama töökohta või muutma töötaja töötingimusi. Tööandjal ei ole

§ 88

lg 2 viimase lause järgi nimetatud kohustusi, kui muudatused põhjustavad tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist ei saa asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Tööandja peab

§ 88

lg 2 esimesest lausest tulenevalt pakkuma töötajale tööd, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandja ei pea pakkuma töötajale tööd, millega töötaja ilmselt ei saa hakkama või mis eeldab eriteadmisi või -haridust, mida töötajal ei ole. Tööandja peab

§ 88

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades pakkuma töötajale teist tööd juhul, kui see on asjaolusid arvestades mõistlik (vt RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 13). Maakohus tuvastas põhjendatult, et töölepingu ülesütlemise aja seisuga oli kostjal vaba kolm sõidukimehaaniku töökohta asukohaga Lääne, Lõuna ja Põhja haldusgrupis. Nendel töökohtadel töötamine ei eeldanud keskharidusest kõrgemat haridustaset. Kuna hagejal on üksnes keskharidus, ei pidanud kostja pakkuma hagejale tööd, mis eeldanuks kõrgemat haridustaset. Maakohus leidis vabade töökohtadele esitatud nõuete ning hageja oskuste võrdlemise tulemusena põhjendatult, et hageja oskused ei vastanud vabadele töökohtadel töötamiseks kehtestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja ei olnud oma tervise seisundist tulevalt võimeline täitma selliseid tööülesandeid, mida sõidumehaaniku töökohtadel töötamine eeldanuks. Hageja haiguslehed kinnitavad, et hageja ei olnud haiguse tõttu ka pärast töölepingu lõppemist võimeline pika aja jooksul tööd tegema. Maakohus ei rikkunud nimetatud järelduste tegemisel menetlusnorme ega hinnanud tõendeid valesti. Kostja ei pidanud seega pakkuma hagejale teist tööd, kuna kostjal ei olnud hagejale pakkuda tööd, mida hageja oleks olnud võimeline tegema. Samuti ei saanud kostjalt mõistlikult oodata, et kostja pakuks hagejale Lõuna haldusgrupis sõidukimehaaniku töökohta, kuna sellele kohale oli töölepingu ülesütlemise ajaks sobiv kandidaat välja valitud ja temaga tööle asumise osas kokkuleppe sõlmitud (tl 116–120). Kostjalt ei saa mõistlikult oodata, et ta võtaks tagasi teisele isikule tehtud töölepingu sõlmimise pakkumuse. Kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et kostja oleks korraldanud hageja täiendõppe. Hageja tervis ei võimaldanud hagejal tööd teha ning hageja tervenemise perspektiiv oli ebaselge. Kostjalt ei saanud eeldada, et ta oleks korraldanud hageja täiendõppe, et hagejal oleksid sõidumehhaanikult oodatavad oskused. Kostja ei pidanud jätma sõidukimehaaniku töökoha seni täitmata, kuni hageja saab terveks ja omandab vajalikud oskused. Kui kostja jätaks sõidukimehaaniku töökoha pikaks ajaks täitmata, peaksid kostja teised töötajad tegema rohkem tööd või muutuks päästesõidukite remont aeglasemaks. Kumbki variant ei oleks kostjale seadusega pandud kohustusi arvestades mõistlik. Kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et kostja oleks kohandanud hageja töökoha või muutnud hageja töötingimusi. Hageja epikriisidest tulenevalt seisnes hageja haigus selles, et ta ei saanud oma põlve hästi liigutada, hageja jalg oli paistes ja valus. Kostjalt ei saanud eeldada, et ta oleks kohandanud hageja kui päästja töökoha või töötingimused ümber nii, et 8 hageja ei peaks jalgu kasutama. Selline töökoha ümberkujundamine oleks eeldanud hagejale sisuliselt teise töökoha loomist, mida ei saa pidada asjaolusid arvestades mõistlikuks. 14. Ringkonnakohus leiab, et kostja võis töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Kui tööandja ütleb töölepingu

§ 88

lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles töötaja töövõime vähenemisel terviseseisundi tõttu, on ta üldjuhul kohustatud järgima

§ 97lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaegu.

Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib tööandja

§ 97

lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata.

§ 97

lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve (vt RKTKo 25.02.2015, 3-2-1-172-14, 12). Töölepingust nähtuvalt töötas hageja kostja juures alates 1. aprillist 2000 (tl 16). Kostja pidi

§ 97

lg 2 p 4 järgi teatama hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt 90 kalendripäeva. Kostja edastas töölepingu ülesütlemisavalduse

1. augustil 2021 ja märkis töölepingu lõppemise ajaks
2. augusti
3. Kostja teatas töölepingu ülesütlemisest ette seega üksnes ühe päeva. Hageja jäi töövõimetuslehele
4. märtsist 2021 ega täitnud pärast seda kostja juures tööülesandeid. Kostja ei öelnud hagejaga sõlmitud töölepingut üles nelja kuu möödumisel töövõimetuslehele jäämisest. Kostja uuris enne töölepingu ülesütlemist hageja terviseseisundi paranemise võimalikkuse kohta ja ootas, et hageja saaks arstiga konsulteerida (tl 59 – 63, 67). Hageja kinnitas seejärel enda komando pealikule, et ta ei näe võimalust tööle naasta ega seda, et ta saaks tööga hakkama. Hageja ei osanud oma paranemist prognoosida (tl 59–62). Kostjal ei olnud töölepingu ülesütlemise ajal seega alust arvata, et hageja oleks saanud ülesütlemisavalduse esitamisele järgneval ajal kostja juures tööülesandeid täita. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks teadnud töölepingu ülesütlemise ajal hageja esitatud epikriiside sisust ega hagejale hilisemalt väljastatud haiguslehtedest. Samas need dokumendid pigem kinnitavad, et hageja ei oleks saanud ülesütlemisavalduse esitamisele järgnenud perioodil oma tervisest tulenevalt kostja juures tööülesandeid täita. Kostja kinnitusel oli tal aga vaja päästjat, kes tööülesandeid täidaks. Kostja ei saanud võtta tööle uut päästjat enne hagejaga töölepingu lõpetamist (tl 59 pöördel). Hagejat kui päästjat said asendada üksnes teised päästjad. Hageja pikemajalisem töölt puudumine enne töölepingu ülesütlemist oli juba toonud kaasa kostja teiste päästjate ületundide tegemise vajaduse (vt kostja
5. jaanuari
6. a vastuse lisa 4). Töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimise korral oleks kostja teised päästjad pidanud jätkama hageja asendamiseks ületundide tegemist veel kolm kuud. Kui ka teised päästjad oleks lisaks hagejale haigeks jäänud, oleks kostja operatiivvõimekus sattunud ohtu. Kostja põhistas seega, miks tema seisukohast vaadatuna ei olnud mõistlik jätkata töölepinguga etteteatamistähtaja lõpuni. Hageja samas ei toonud välja asjaolusid, millest tema seisukohast vaadatuna oleks olnud mõistlik jätkata töölepinguga etteteatamistähtaja lõpuni. Hageja ei märkinud, milline negatiivne tagajärg hagejal tekkis seetõttu, et kostja ei järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. TVK selgitas

§ 97lõikes 3 sätestatud kaalutlusotsuse sisu.

Hagejal oli seega võimalik

§ 97lõikes 3 sätestatud otsuse tegemise seisukohalt olulised asjaolud välja tuua.

Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt ning arvestades ka kostja poolt töölepingu ülesütlemisel hagejale täiendavalt makstud ühe kuu töötasu, et asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda, et kostja oleks jätkanud töölepinguga 9 etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kostja võis seega lepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. 15. Kostja ütles 23. augusti 2021. a avaldusega töölepingu

§ 88lg 1 p 1 alusel seega õiguspäraselt üles.

Töölepingu ülesütlemine ei ole

§ 104lg 1 järgi tühine.

Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei saa hageja nõuda kostjalt

§ 1

lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 2 järgi töötasu töölepingu ülesütlemisele järgneva aja eest,

§ 107lõigete 1 ja 2 ja § 109 lg 1 järgi hüvitist ega VÕS § 113 lg 1 järgi viivist.

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning menetluskulude tekkimine kostjal ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Kostjal puuduvad seega hüvitatavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) 10