← Eesti

3-22-1711/13

Obsah (5)§ 96§ 40§ 8§ 150§ 98

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02. 2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-1711 Haldusasi X. X. kaebus Maksu- ja vastutusotsus

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest.

§ 40

lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. 7. Neist normidest ning väljakujunenud kohtupraktikast (Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1- 16-12 punkt 10 ning 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12 punkti 50 alapunktid „e“–„i“) tuleneb, et vastutusotsuse võib teha kui: 1) äriühingul on kehtiv maksuvõlg; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest; 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud; 4) maksuvõla sissenõudmine 5

(10)maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt on nurjunud; 5) vastutusotsus on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Lisaks peavad juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (Riigikohtu 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05, punkt 12; 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, punkt 11; 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13, punkt 10). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (nt Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, punkt 18). Iga juhatuse liikme süü on individuaalne ja tuleb eraldi tuvastada (nt Riigikohtu 02.06.2017 määrus nr 3-3-1-17-17, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutusotsusest peavad nähtuma piisavad asjaolud, miks maksuhalduri hinnangul on etteheidetav tahtlus või raske hooletus (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5), sest hooletus (VÕS § 104 lg 3)

§ 40

lg 1 järgi vastutust kaasa ei too (vt nt Riigikohtu 31.10.2005 otsus nr 3-3141-05, punkt 13). 9. 8.

§ 150

lg 1 näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohtupraktika kohaselt läheb tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle, kui maksuotsus, sh vastutusotsus, on nõuetekohaselt põhjendatud (vt Riigikohtu 21.10.2015 otsus nr 3-3-1-27-15, punkt 20). Kohtupraktikas on nõuetekohaseks põhjendamiskohustuse täitmiseks loetud, kui maksuhaldur on esitanud haldusaktis oma tõenditel põhineva kahtluse ning toonud välja maksusumma arvestuse (vt nt Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-34-07, punkt 13). Seejuures tuleb arvestada, et üldjuhul on maksudest kõrvale hoidmine või tegelikkusele mittevastavate tehingute kajastamine maksuarvestuses ja deklaratsioonide esitamisel konspiratiivse iseloomuga ning maksuhalduril on raske või isegi võimatu esitada otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta. Seetõttu piisab maksu määramiseks mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (vrd Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, punkt 13). Riigikohus on ka hiljutises 08.02.2022 otsuses nr 320-928 (vt punktid 13–15) selgitanud, et vastutusotsuse menetlus on iseseisev menetlus ja kuigi ühe tõendina saab viidata maksuotsusele ning seal tuvastatud asjaoludele, siis maksukohustuslase seletusest ja vastuväitest tulenevalt peab maksuhaldur asjaolusid uuesti analüüsima ja vajaduse korral uusi tõendeid koguma. Samas vastab maksuhalduri uurimiskohustusele maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus, nt esitades dokumente või viidates võimalikele tunnistajatele. Seega järeldub, et kui maksukohustuslasel on endal võimalus vastuväidete kinnitamiseks tõendeid esitada, siis kaasaaitamiskohustuse raames tuleks tal seda teha ning maksuhalduri uurimiskohustus pole piiramatu. 9. MTA tõi vastutusotsuses välja, et kaebajalt nõutakse solidaarselt maksukohustuslasega troix OÜ maksuvõla tasumist summas 36 726,34 eurot, mis moodustub maksustamisperioodi 01.201906.2019 tähtaegselt tasumata jäänud maksudest ja intressist summas 9049,56 eurot. Troix OÜ maksumenetluses tuvastati, et kaebaja poolt juhitud troix OÜ pangakontolt on perioodil 01.201906.2019 võetud välja sularaha summas 38 220 eurot. Troix OÜ pangakontolt (vastutusmenetluse tõendid lisa 6) nähtus igakuiselt tasumine Julianus Inkasso OÜ poolt. Peale tasumist tasuti X. X. töötasu 500 eurot, 355 eurot isikliku sõiduauto kasutamise eest kompensatsiooni ning kvatalis korra 100 eurot spordikompensatsiooni. Ülejäänud raha võeti pangakontolt sularahana välja. Troix OÜ maksukohustus on kindlaks määratud 20.11.2019 maksuotsusega nr 12.2-3/050181-6 (vastutusmenetluse tõendid lisa 3). Puudub vaidlus selles, et kaebaja oli perioodil 01.2019-06.2019 ainuke troix OÜ juhatuse liige ning tal oli juurdepääs internetipangale ja pangakontodele ning ta teostas äriühingu nimel pangaülekandeid ja 6

(10)sularahatehinguid. Ta juhtis ainuisikuliselt ettevõtet, koostas ja allkirjastas ettevõtte raamatupidamise algdokumente, ettevõtte nimel esitatud deklaratsioonid esitati kaebajalt saadud andmete ja algdokumentide alusel (vastutusmenetluse tõendid lisa 9 (kaebaja ütlused)). Kaebajalt nõutakse troix OÜ maksuvõla tasumist, mille sissenõudmine on muutunud võimatuks (vt vastutusotsuse p 1).
  1. Poolte vahel on vaidlus selles, kas maksuhaldur on õigesti lugenud troix OÜ pangakontolt perioodil 01.2019 kuni 06.2019 välja võetud sularaha summas 38 220 kaebaja varjatud töötasuks. Samuti on vaidlus selles, kas troix OÜ pangakontolt 01.2019 kaebajale tehtud ülekannet summas 100 eurot tuleb lugeda erisoodustuseks.
  2. Puudub vaidlus selles, et troix OÜ kassaarvestus (maksumenetluse tõendid lisa 6) ei kajasta väljamakseid kassast maksustamisperioodil 01.2019 kuni 06.
  3. Kassaarvestusest nähtuvad vaid sissemaksed kassasse summas 38 220 eurot. Kaebaja leiab, et kuna väljamaksete tegemist ettevõtte kassast kaebajale ei tuvastatud, siis ei tõenda see, et sularaha oleks kassast välja võetud ja kaebajale töötasuna välja makstud. 11.1 troix OÜ maksumenetluses esitatud kassaarvestusest (maksumenetluse tõendid lisa 6) on näha vaid kuupäevad ning sisse ja välja veerud. Tegemist on exel formaadis dokumendiga, mida on võimalik igal ajahetkel muuta. Iseenesest on õige kaebaja tähelepanek, et maksuhaldur ei ole ei maksu- ega vastutusotsuse tegemise menetluses põhjendanud, millistele nõuetele kassaarvestus ei vasta. Nimetatu ei mõjuta aga maksuhalduri õiget lõppjäreldust, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et pangakontolt välja võetud raha hoiustati kassas. Tegemist on ebaolulise põhjendamispuudusega, mis on vastustaja poolt kohtumenetluses kõrvaldanud. Vastustaja on kohtule esitatud vastuses selgitanud, et raamatupidamise seaduse (RPS) § 6 lg 2 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane kõik majandustehingud dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites. RPS § 6 lg 5 kohaselt peab kirjend sisaldama vähemalt majandustehingu kuupäeva, kirjendi identifitseerimistunnust, debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad ning viidet kirjendi aluseks olevale alg- ja koonddokumendile. Troix OÜ exel formaadis esitatud kassa arvestuses on puudu kassa algjääk, kirjendi number ning viide kirjendi aluseks olevale alg- ja koonddokumendile. MTA on õigesti leidnud, et kassa arvestuses esinevate puuduste tõttu on arvestus ebausaldusväärne. Kaebaja ei ole vastutus- ega kohtumenetluses kõrvaldanud kassaarvestuses esinevaid puudusi ega esitanud äriühingu pearaamatu andmeid, mille põhjal oleks kassaarvestus kontrollitav. Maksukontroll algas ajal, mil kaebaja oli triox OÜ juhatuse liige, mistõttu oli tal võimalus dokumente esitada nii maksu- kui ka vastutusmenetluses. Kaebaja seda ei teinud, mis viitab sellele, et vastavaid dokumente kaebajal ei olnud. 11.2 Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et sularaha olemasolu kontrollimine ülelugemise teel kaebaja juures või maksuametis oleks koheselt lahendanud küsimuse, kas kogu sularaha oli äriühingu kassas alles. Sularaha ülelugemine maksuhalduri ametiruumides või äriühingu asukohas ei oleks andnud usaldusväärseid andmeid selle kohta, et kontrollihetkel loetava raha näol on tegemist ka tegelikult troix OÜ rahaga. Seega ei ole maksuhaldur raha ülelugemata jätmisel rikkunud uurimiskohustust. 11.3 troix OÜ ega kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile muid dokumente sularaha olemasolu tõendamiseks. Maksuhaldur on oma 05.08.2021 korraldusega (vastutusmenetluse tõendid lisa 2) palunud kaebajal, kui endisel troix OÜ esindajal, esitada kõik tõendid, mida ta peab oluliseks seoses kontrolli objektiga. Kaebaja vastavaid dokumente ei esitanud. Kohus märgib, et ehkki kaebaja ei olnud nimetatud ajal enam troix OÜ juhatuse liige, oli tal võimalik esitada maksuhaldurile näiteks ettevõtte võõrandamisel koostatud dokumendid, mis tavapäraselt kajastavad ettevõtte väärtust määravaid andmeid. Sularaha summas 38 220 eurot olemasolu 7
(10)äriühingu kassas, mis kaebaja kohtumenetluses väidetu kohaselt anti uuele omanikule üle, on vaieldamatult ettevõtte väärtust mõjutav asjaolu, mis raha olemasolul oleks kajastunud ettevõtte võõrandamise dokumentides (ettevõtte võõrandamise leping, bilanss jms). Asjaolu, et kaebaja vastavaid tõendeid maksu- ega vastutusmenetluses ei esitanud viitab sellele, et pangakontolt välja võetud raha ei jõudnud ettevõtte kassasse ning kassaarvestus on koostatud vaid maksuhaldurile esitamiseks ning see ei kajasta kassa tegelikku seisu.
  1. Vastustaja viitab õigesti asjaolule, et kaebaja on esitanud vastuolulisi andmeid põhjenduste kohta, miks ta vajas sularaha. Kaebuses ning 25.08.2021 ütlustes (vastutusmenetluse tõendid lisa 9) viitab kaebaja asjaolule, et vajas sularaha, et osta soodsamatel tingimustel nõudeid/teha tehinguid. Samas väidab kaebaja oma 25.08.2021 e- kirjas, et raha on kassast laenudena hoopis välja laenatud. Ühelgi juhul ei ole kaebaja aga tõendanud väiteid ei nõuete omandamise ega ka laenude andmise kohta, mistõttu on kaebaja väited väidetavalt kassas olnud raha kasutamise kohta paljasõnalised. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et olukorras, kus kaebaja kogub kassasse pikema aja jooksul raha nõuete ostmiseks, võõrandab ta ettevõtte 7.10.
  2. a, st olukorras, kus tal on juba piisavalt raha selleks, et realiseerida plaan nõuete ostmiseks väidetavalt soodsamatel tingimustel. Samuti ei ole usutav, et kaebaja võõrandas ettevõtte 7.10.2019 põhjusel, et lõppes tehingupartneriga sõlmitud leping. Troix OÜ ainus tehingupartner oli Julianus Inkasso OÜ, kellega sõlmiti käsundusleping 26.09.2018 (vastutusmenetluse tõendid lisa 21). Käsunduslepingu punkti 7.1 kohaselt kehtis leping 2 aastat, mis tähendab, et ettevõtte võõrandamisel leping kehtis. Kohtu jaoks on pigem usutav maksuhalduri versioon, mille kohaselt võõrandas kaebaja ettevõtte tulenevalt kontrollimenetluse alustamisest ning eesmärgiga vältida maksukohustuse tasumist.
  3. Kohtu hinnangul ei ole ka usutav, et äriühingu tegevuskulud piirdusid üksnes triox OÜ pangakontolt nähtuvate kuludega. Kaebaja on küll väitnud, et ta kasutas Julianus Inkasso OÜ töövahendeid, kuid seda ei tõenda troix OÜ ja Julianus Inkasso OÜ vahel sõlmitud käsundusleping ( vastutusmenetluse tõendid lisa 21) ega muud dokumendid. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta kasutas näiteks Julianus Inkasso OÜ arvutit või muud riistvara. Seega pole aru saadav, millistest allikatest kattis triox OÜ ettevõtte tavapärased tegevuskulud.
  4. Troix OÜ TSD-l oli kontrolliperioodil deklareeritud ja töötamise registris registreeritud vaid üks isik, kaebaja. Kuna troix OÜ deklareeris TSD-l ja töötamise registris töötajana töölepingu alusel vaid kaebaja, siis tegi kogu Julianus Inkasso OÜ-le osutatava teenuse ainuisikuliselt ära kaebaja. Julianus Inkasso OÜ poolt tasutud summad on otseselt seotud kaebaja poolt tehtud tööga ja kaebajal puudusid muud kulud teenuse osutamiseks. Puudub vaidlus, et Julianus Inkasso OÜ on tasunud teenuse eest troix OÜ pangakontolt nähtuvad summad. Peale Julianus Inkasso OÜ ülekannet tasuti kaebajale töötasu 500 eurot, isikliku sõiduauto kompensatsioon 335 eurot ning kvartalis korra spordikompensatsiooni 100 eurot ning maksukohustused. Ülejäänud summa võeti pangakontolt sularahas välja. Kohus nõustub, et kaebajale deklareeritud töötasu suurus ei ole eluliselt usutav. Deklareeritav tasu on alla kehtestatud miinimumi ning kaebajal puudusid muud tulud. Töötamise registris oli kaebaja tööaja määraks 1,
  5. Samas deklareeritav töötasu oli 518,67 eurot, mis on alla Eesti Vabariigis tol ajal kehtestatud miinimummäära. Arvestades, et kontrolliperioodil on keskmine laekumine Julianus Inkasso OÜ-lt 7508 eurot kuus, siis sellise töömahu juures ei ole usutav, et kaebaja töötas tasu eest, mis on alla kehtestatud piirmäära. Seda isegi juhul, kui arvestada kaebaja saadud rahaliseks hüveks ka auto kompensatsiooni summas 335 eurot. Seejuures ei ole asjakohane kaebaja poolt esile toodud võrdlus Julianus Inkasso OÜ majandusaasta aruandes toodud töötajate töötasudega. Kaebaja poolt toodud väited võimalike palgaerinevuste kohta 8
(10)juhtide ja võla sissenõudjate palkade osas on hüpoteetilised ning paljasõnalised. Kohtu jaoks on usutav maksuhalduri väide, et olukorras, kus kaebaja ainuisikule tegevuse tulemusena laekus ettevõttele keskmiselt 7508 eurot kuus, ei ole usutav, et kaebaja soostus tegema nimetatud summa teenimiseks tööd 518,67 euro eest saades lisaks vaid auto kompensatsiooni summas 335 eurot. Kohus lisab, et ei ole ka usutav, et saades niivõrd väikest töötasu kogus kaebaja raha pangakontole ja võttis selle kassasse ilma, et oleks rahaga midagi ettevõtte arengu seisukohalt teinud (nõudeis ostnud). Kaebaja omas pikaajalist kogemust võlgade sissenõudmises, seega on tema puhul tegemist professionaalse töötajaga.
  1. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud uudse väite, et isegi kui nõustuda sellega, et troix OÜ pangakontolt sularahas välja võetud rahalised vahendid, välja arvatud 23.04.2019 summa 200 eurot, oleksid läinud kaebaja kasutusse, oleks ebaõige lugeda välja võetud sularaha kaebaja neto töötasuks. Kaebaja leiab, et pangakontolt välja võetud sularaha ei saa täies ulatuses lugeda aktiivseks tuluks, mida saaks maksustada tööjõumaksudega. Troix OÜ-l oleks olnud õigus maksta osanikule dividende, mida saaks maksustada üksnes tulumaksuga. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul oli kaebaja ainus troix OÜ töötaja ning tema tegevuse tulemusena laekus ettevõttele Julianus Inkasso OÜ-lt regulaarselt tasu. Raha laekus kaebaja aktiivse tegevuse tulemusena. Seejuures ei makstud kaebajale tema töö eest mõistlikku tasu. Vastutus- ja maksumenetluses on veenvalt põhjendatud, miks ei saanud kaebajale tema sooritatud panuse eest makstud tasu määra pidada mõistlikuks. Kaebaja aktiivse tegevuse tulemusena teenitud tasu ei saa käsitleda passiivse, ehk dividendi tuluna kaebaja poolt viidatud kohtupraktikast tulenevalt (308-364, 3-3-1-33-12 ja 3-18-1740). Maksuhaldur selgitas seejuures kohtuistungil põhjendatult, et 23.04.2019 välja võetud 200 eurot ei ole maksutatud põhjusel, et tegemist oli eksitusega. Kuna eksitus oli tehtud kaebaja kasuks, siis seda ei korrigeeritud.
  2. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud ka versiooni, et tema tööandja oli Julianus Inkasso OÜ. Kohus leiab, et nimetatud väide on otsitud. Kaebaja on nii maksu- kui ka vastutusmenetluses läbivalt väitnud, et reguleeris ise oma tööaega ega täitnud kellegi teise korraldusi. Triox OÜ ning Julianus Inkasso OÜ vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille kohaselt osutas teenuseid troix OÜ. Kaebaja oli registreeritud troix OÜ töötajana.
  3. Arvestas eeltoodut ning asjaolu, et kaebaja ei ole näidanud, et äriühingu pangakontolt välja võetud raha oleks kasutatud äriühingu ettevõtluses, on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et pangakontolt välja võetud raha näol on tegemist kaebaja töötasuga.
  4. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, nagu oleks 2017 aasta eest väljamakstud spordikompensatsioon maksustatud ebaõigesti, sest kaebaja eksis aastaarvuga. Kohus nõustub maksuhalduri poolt vastutusotsuse lehekülgedel 9 ja 10 toodud põhjendustega ega korda neid siinjuures üle. Tasutud spordikompensatsiooni on õigesti käsitletud erisoodustusena ning sellelt tuleb tasuda tulumaks.
  5. Kohus leiab, et vastutusotsuse punktis 2.2.2 on õigesti tuvastatud kaebaja süü vastavalt maksumenetluses nr 12.203/050181-16 tuvastatud asjaoludele ning punktis 2.2.3 kaebaja süü vorm, milleks oli teadlik ja tahtlik maksukohustuse deklareerimata ja tasumata jätmine. Kuivõrd kaebaja tegevus on olnud tahtlik, siis kohaldub viieaastane aegumistähtaeg (

§ 98lg 1). 20. Ülaltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et vastutusotsus vastab seadusele ning selle tühistamiseks puudub alus. 9

(10)MENETLUSKULUD 21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tiia Nurm 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.