Obsah (6)

§ 497§ 657§ 652§ 238§ 482§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. märts 2024 Tsiviilasja number 2-23-33

) § 459 lg 1 alusel on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.

§ 497

sätestab, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo 20.06.2017, 3-2-1-67-17, p 9; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11). Kuivõrd hageja nõudel muudetav kohtulahend on makseettepanek, ei ole kohus sisuliselt hinnanud kohustatud vanema võimekust nõutud ulatuses elatist tasuda ega ka lapse vajadusi. Kohus tuvastab elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel seetõttu selle, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt RKTKo 19.10.2015, 3-2-1119-15, p 12). Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1 alusel määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Elatise eesmärgiks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. Kui lapsevanemad elavad koos, tehakse seda igapäevase pereelu majandamisel. Elatise tasumise kohustus lasub aga vanemal, kes elab lastest eraldi ja ei osale igapäevaste vajalike kulutuste kandmisel. Riigikohtu varasemas praktikas (vt RKTKo 16.01.2013, 3-2-1160-12; 24.10.2012, 3-2-1-118-12) on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel 3 tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse vajadusi ja vanema võimalusi ning elatise suuruse muutmise hagi aluseks saab olla see, et pärast elatise väljamõistmist on lapse vajadused või vanema võimalused muutunud (RKTKo 13.12.2011, 3-2-1-125-11, p 15). Käesoleval juhul on muutunud vanema võimalused – hagejal ei ole võimalik tasuda kostjale elatist igakuiselt 270 euro ulatuses. Hageja on elatise vähendamise alusena esile toonud, et arvestada tuleb tema tervisliku seisukorraga, mis ei võimalda tal teenida ülalpidamist nii endale kui kostjale määras, mis katab kostjale makstava elatise ja tagab talle endale ka piisava ülalpidamise. Hageja tõi hagiavalduses esile, et tal on

1. aastal diagnoositud kroonilised haigused ja Eesti Töötukassa on määranud talle puuduva töövõime. Kohtutäitur on taganud hagejale mittearestitava miinimumi 362 eurot 50 senti. Hageja elab tuttava juures ja tasub selle eest 100 eurot ning toidule kulub hagejal 150 eurot ning riietele ja hügieenitarvetele kulub hagejal 50 eurot. Kohus on hageja pangakonto väljavõttelt teada saanud, et hageja sissetulekuks on töövõimetoetus (dtl 21-25). Hageja on selgitanud ka seda, et ta on
2. aasta maikuus käinud mitteametlikult tööl ehitusel, kuid oma tervise tõttu ei püsi ta kaua tööl (dtl 130). Töötasu saamist hageja pangakonto ei kinnita, mistõttu on võimalik, et hageja on saanud oma lühiajaliste tööülesannete täitmise eest mitteametlikku tulu. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Kohus arvestab elatise suuruse kindlaksmääramisel asjaoluga, et hageja oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt RKTKo 17.05.2011, 3-2-1-33-11 ja RKTKo 07.12.2009, 3-2-1-127-09). PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb kohustatud isik ülalpidamiskohustusest sellises ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Hageja esitas kohtule tema töövõime hindamise otsuse
3. juunist 2023 nr TVH/23/
4. Sellest otsusest nähtub, et kuni
5. maini 2024 on hagejale määratud puuduv töövõime. Samuti nähtub kostja esitatud Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a kohtumääruse (kriminaalasi nr 1-18-6052) osast, kus hageja on esitanud määruskaebuse, et varasemalt on M. P. diagnoositud kerge vaimne alaareng. M. P. psühhiaatri vältel on võimalik, et tema psüühikahäired on jäänud n-ö vaegarengu või mõne teise „katusdiagnoosi“ varju. M. P. psühhiaatri hinnangul arvatakse, et tema käitumishäired tulenevad tema vaimsest alaarengust, mida ei peeta omaette haiguseks ja need on jäänud ravisekkumiseta. M. P. puhul on jäänud diagnoosimata bipolaarne häire, mis põhjustab temale pikki unetuse perioodi, mis on viinud alkoholi ja retseptivaba unerohu tarvitamiseni.“ (dtl 157). Maakohus võttis arvesse, et hagejal on lisaks psühhiaatrilisele erivajadusele ka kerge vaimne alaareng, mistõttu on hagejal võimalik valida vaid piiratud töökohtade vahel. Hageja saab teha vaid lihtsamaid töid, mis tavaliselt on füüsilised tööd ning mis hageja tervisliku seisundi tõttu 4 võivad olla osaliselt välistatud, sest hagejal on liigeste liikuvushäire ja valu tõttu piiratud käte peenmotoorika, käte ja käsivarte kasutamine. Tulenevalt eeltoodust on pärast
8. mai
9. a maksekäsu ettepanekut halvenenud hageja tervis, mis on kaasa toonud majandusliku olukorra ja tema sissetuleku vähenemise. Need asjaolud kogumis annavad maakohtu hinnangul aluse kostja kasuks välja mõistetud elatise vähendamiseks. Kohtul tuleb aga arvestada sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Maakohus selgitas, et PKS 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on olukorras, mil kohtul on põhjust kaaluda elatise vähendamist, peab kohustatud vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus. Hagejal on vaja aga tasuda elamisega seonduvad kulud, sh osta vajalikud ravimid. PKS § 101 lg 2 võimaldab kohtul elatise välja mõista kindla summana. Hageja taotles hagiga elatise vähendamist 50 euroni kuus, kuid hiljem täpsustas, et on võimeline elatist tasuma ka 100 eurot kuus. Maakohus leidis, et käesolevalt käib 270 euro suuruse elatise maksmine hagejale selgelt üle jõu ning kahjustab tema enese tavalist ülalpidamist. Maakohtu hinnangul jääb hagejale 270 euro suuruse elatise maksmisel enda vajaduste katteks vahendeid alla arvestusliku elatusmiinimumi, st absoluutse vaesuse piiri. Maakohus arvestas ka, et hagejal on jätkuvalt kostja ees suur elatise võlgnevus, mis vähendab ka edaspidi hageja võimekust maksta kostjale jooksvat elatist. Maakohtu hinnangul on eelnevast tulenevalt põhjendatud elatise vähendamine 100 euroni kuus. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja leiab apellatsioonkaebust täpsustades, et elatise suurus peaks olema vähemalt 160 eurot. Kostja leiab, et maakohtu lahend on lapse huve ja toimetulekut kahjustav. Lapse õigused ja vajadused on jäänud arvestamata. Lapsele määratud elatise suurus ei ole isegi pool hageja enda poolt välja toodud elatusmiinimumi summast. Hageja kulud ei tohiks tulusid ületada. Hageja tervisliku või majandusliku olukorra paranemisel ei hakka ta vabatahtlikult lapse eest hoolt kandma, sest pole seda seni nelja aasta jooksul teinud. Senine elatis on tulnud ainult täituri abil ja kaudu. Samuti puudub hagejaga igasugune kontakt, et tema olukorra paranemisel elatise tõstmist taotleda. Hoolimata hageja tervislikust seisundist, hageja töötab mitteametlikult, et enda tulusid varjata. Hageja tegi seda ka kooselu ajal kostja emaga. Hageja tervislik seisund oli juba siis küsimärgi all, lihtsalt polnud diagnoositud. Hageja töötas mitteametlikult või sai miinimumpalka ametlikult ja sularahas, et täiturid seda arestida ei saaks. Kostja leiab, et lapsele ülalpidamiseks 100 eurot kuus on väga kaugel lapse vajadustest ja hageja võimekusest elatist tasuda. Kostja palub täiendava tõendina asja materjalide juurde võtta
11. detsembri
12. a kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2 23-
14. Hageja ei ole kaebusega nõus. Hageja selgitab, et pakkus kompromissi korras elatiseks 100 eurot, s.o 50 eurot rohkem kui ta algselt pakkus, vähendades selle võrra kulusid toidule ja hügieenitarvetele. Hageja ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt ta töötab mitteametlikult, et enda tulusid varjata. Hagejale jääb arusaamatuks, millega need väited on põhjendatud ning milline on asjaolude ja tõendite 5 maakohtus esitamata jätmise põhjus. Hageja leiab, et need väited on esitatud eesmärgiga hagejat kohtu ees mustata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda.

1. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostja esitatud täiendava tõendi osas. Ringkonnakohus määras
2. jaanuari
3. a määrusega pooltele tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks kuni
4. märtsini
5. Kostja esitas
6. märtsil 2024 täiendavad seisukohad. Kostja palub tõendina asja materjalide juurde võtta
7. detsembri
8. a kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-23-
9. Kostja põhjenduste kohaselt on hageja ka ise tunnistanud, et on vahepeal töötanud. Kostja toob välja, et hageja tunnistas
10. detsembri
11. a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-23-16150, et on pärast vanglast vabanemist 1,5 aastat tagasi tööl käinud. Samuti väitis hageja samal istungil, et on varasemalt teinud ehitus-, juhu- ja torutöid ning kostja emaga koos elades töötas ta ametlikult torutöödel. Kostja selgitab, et ka siis töötas hageja ametlikult miinimumpalga eest, et täiturite eest enda sissetulekuid varjata; lisasissetulekud olid sularahas. Arvestades et esitatud tõendit sai esitada alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus, on tegemist apellatsioonimenetluses lubatava tõendiga (

§ 652lg 3 p 2).

Ringkonnakohus märgib, et hageja on

1. juunil 2023 käesolevas tsiviilasjas esitatud vastuses märkinud, et on vahelduva eduga osalenud tööturul, viimati
2. aasta maikuus ehituse valdkonnas (dtl 130). Seega ei ole asjas vaidluse all, et hageja on pärast vanglast vabanemist tööl käinud ja see asjaolu ei vaja tõendamist. Seega leiab ringkonnakohus, et esitatud tõend ei oma asjas tähtsust ja tõendi vastuvõtmises tuleb keelduda (

§ 238lg 1 p 1).

Esitatud tõend ei kinnita kostja väidet, et hageja töötab mitteametlikult, et oma tulusid varjata.

1. Hageja on esitanud kohtule nõude jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud elatise vähendamiseks. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt RKTKm 19.10.2015, 3-2-1-119-15, p 12; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11). Järgnevalt on Riigikohus oma seisukohta täpsustanud ja leidnud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-3517, p 37.1). Eeltoodud Riigikohtu seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul kohaldatav ka juhul, kui elatis on välja mõistetud maksekäsu kiirmenetluses tehtud maksekäsuga. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna
2. mai
3. a maksekäsu kohaselt kohustub hageja tasuma kostjale elatist 270 eurot kuus, s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kehtinud elatise miinimummääras. Hageja maksekäsu kiirmenetluses kostja elatise nõudele vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud Riigikohtu 6 seisukohast tulenevalt eeldada, et enne maksekäsu tegemist esinesid alused kostja kasuks seaduses sätestatud miinimummääras elatise välja mõistmiseks ning aluseid elatise vähendamiseks ei esinenud.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et pärast maksekäsu tegemist on muutunud hageja võimalused kostjale ülalpidamist anda, mis annab aluse temalt välja mõistetud elatise vähendamiseks. Kostja viitab sellele, et hagejal olid terviseprobleemid juba kooselu ajal kostja emaga. Kostja vastuväidetest nähtub, et kooselu ajal kostja emaga hageja töötas ja teenis sissetulekut. Hageja märgib, et probleemid vaimse tervisega algasid
5. aastal, samal aastal on hagejal diagnoositud kroonilised haigused. Hageja sõnul oli ta
6. aasta maikuus statsionaarsel ravil Tartu Ülikooli Kliinikumi sõltuvushäirete osakonnas, pärast mida on jätkunud vaimse tervise probleemid, hagejal on olnud raskendatud sh töösuhete loomine ning hageja ei ole kaua tööl püsinud. Ringkonnakohus möönab, et asja materjalidest nähtuvalt ei olnud hageja ilmselt juba maksekäsu tegemise ajal võimeline kostjale väljamõistetud elatist tasuma ning seega ei saaks ta elatise vähendamise hagis tugineda asjaoludele, millele hageja oleks saanud tugineda maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet esitades. Samas tuleb arvestada, et maksekäsu kiirmenetlus on formaalne menetlus, kus nõuet sisuliselt ei kontrollita ning lähtutakse esitatud andmete õigsusest. Elatisnõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses on seadusandja määranud kindlaks andmed, mida tuleb koos nõudega esitada, nende õigusust kinnitab üksnes avaldaja (

§ 482lg 1 p 61, § 492 p 8).

Hageja terviseseisund oli maksekäsu tegemise ajal ebaselge. Töövõime puudumist ei olnud tuvastatud. Ei olnud selge, et hageja võime sissetulekut teenida on pikemaajaliselt piiratud. Asja materjalidest nähtub, et hageja terviseseisund ja sellest tulenevalt võime sissetulekut teenida on pärast maksekäsu tegemist halvenenud. Hageja töövõime hindamise otsustest nähtub tema terviseseisundi jätkuv halvenemine. Eesti Töötukassa

1. mai
2. a töövõime hindamise otsuse (dtl 5-6) kohaselt on hagejal tuvastatud puuduv töövõime 1 aastaks ajavahemikul
3. maist 2022 kuni
4. maini
5. Otsuse kohaselt on hagejal raske tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas, mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades ning kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on põhjustatud üldhaigestumisest. Eesti Töötukassa
6. juuni
7. a töövõime hindamise otsuse (dtl 162-163) kohaselt on hagejal tuvastatud puuduv töövõime 1 aastaks ajavahemikul
8. maist 2023 kuni
9. maini
10. Otsusest nähtub, et hagejal on mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on pehmete kudede haigusseisund, vigastuse jääknähud. Hagejal on raske tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas, mõõdukas tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on une-, psüühika- ja käitumishäired. Hagejal on liigeste liikuvushäire ja valu tõttu piiratud käte peenmotoorika, käte ja käsivarte kasutamine. Hagejal on vaimse energia ja motivatsiooni vähesuse, emotsioonide reguleerimis- ja keskendumisraskuste, ärevuse ja impulsiivsuse ning unehäirete tõttu piiratud keeruliste oskuste omandamine, tähelepanu koondamine, stressi ja muu vaimse koormusega toimetulek, lihtne ja keeruline inimestevaheline lävimine. Puuduvast töövõimest hoolimata on hageja enda sõnul vahelduva eduga tööjõuturul osalenud, viimati mais 2023, kuid tervise tõttu ei ole tööl kaua püsinud (dtl 130). Maakohus on õigesti märkinud, et kuna hageja pangakonto väljavõte (dtl 21-25, 132-136) töötasu saamist ei kinnita, on võimlik, et hageja on saanud lühiajaliste tööülesanne täitmise eest mitteametlikku tulu. 7 Eeltoodust ei saa teha aga järeldust, et hageja töötab mitteametlikult, tal on regulaarne sissetulek, mis võimaldaks tal tasuda elatist väljamõistetud määras, ja jätta seetõttu hagejalt väljamõistetud elatist vähendamata.
11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et 270 euro suuruse elatise maksmine käib hagejale selgelt üle jõu ning kahjustab liigselt tema enese ülalpidamist. Maakohus on põhjendatult vähendanud elatist 100 euroni kuus. Maakohus on küll vastuoluliselt leidnud otsuse p-s 17, et maakohtu hinnangul on ka hagejal töösuhte leidmisel lähemas tulevikus täielik töövõime, mistõttu on hageja võimalused oma sissetulekust enda ja kostja vajadusi katta piiratud ka tulevikus. Arvestades otsuse teisi põhjendusi on aga tegemist ilmse eksitusega, maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et hageja võimalus ka tulevikus tööd leida on raskendatud. Hageja pangakonto väljavõtetest (
12. septembrist 2022 kuni
13. juunini 2023) nähtub, et tema sissetulekuks on töövõimetoetus. Töövõimetoetuse suurus on keskmiselt 420,35 eurot kuus. Hageja igakuised kulutused on eluasemekulud 100 eurot, kulutused toidule 150 eurot ning kulutused riietele ja hügieenitarvetele 50 eurot. Lisaks peab hageja ostma ravimeid. Kohus peab elatise välja mõistmisel tagama, et kohustatud isikule endale oleks tagatud mõistlikul tasemel toimetulek. Maksu- ja Tolliameti tõendist (dtl 73) nähtub, et kostja ema brutotöötasu suurus ühes kuus ajavahemikul juuni 2022 kuni mai 2023 oli keskmiselt 1739 eurot 23 senti. Arvestades et hageja sissetulek on kostja ema sissetulekust oluliselt väiksem, esineb ka alus kalduda kõrvale vanemate võrdusest ülalpidamiskohustuse täitmisel (PKS § 105 lg 3). Ringkonnakohtu hinnangul kostja huve elatise vähendamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja vajadused ühes kuus keskmiselt 578 eurot (dtl 154). Osaliselt on võimalik need katta lapsetoetusega (80 eurot) ja osaliselt hagejalt saadava elatisega (100 eurot). Ülejäänud osas piisab kostja vajaduste katmiseks tema ema sissetulekust. Arvestades hageja sissetuleku suurusi, ei ole kostja elatise katteks hagejalt ka seni rohkem laekunud.
14. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 8