KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 26.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-982 Kohtuasi Tallinna li

) § 11 lg-st 1.

§ 11

lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 13. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et

§ 11lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud.

Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (

§ 13

lg 11), avaldusele oli lisatud

§ 13

lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud

§ 11lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub Ts

MS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses. 14. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku määruskaebuse väide, et ta on juba esialgse õiguskaitse määruse alusel kohaldatud raviga terveks saanud. 26.02.2024 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (RHK-10 järgi F20.00), mis avaldub puudutatud isikul paranoiliste luulumõtete ja meelepetteliste elamustena. Nii käesolevas asjas esitatud 6 2-24-982 psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest nähtub, et puudutatud isik avaldab paranoilist jälitus-, mõjustus- ja kahjustusluulu ning tal esinevad mõjustuselamused ja kuulmismeelepetted. Haiglaravil viibimise ajal on eksperdiarvamusest nähtuvalt puudutatud isikul jätkuvalt luulumõtted ja meelepettelised elamused. Puudutatud isik on veendumusel, et naabrid paigaldasid tema ureetrasse metalltraadi, mis takistab tal korralikult urineerimast. Puudutatud isikul diagnoositi sapikivi ägeda koletsüstiidiga K 80.0, kuid luululisel ajendil keeldus puudutatud isik operatsioonist. Puudutatud isik avaldas eksperdile, et naabrid, kes teda kodus läbi seina laseriga kõrvetasid, mõjutavad teda ka haiglas viibides. Puudutatud isik on asjas esitatud arvamustest nähtuvalt seega endiselt hõivatud psühhootilistest elamustest ning tema käitumine on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida

§ 11lg 1 p 1 tähenduses.

15. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et ta on ohtlik eelkõige endale, kuid ka ümbritsevatele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta käesoleval hetkel võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta paneb end tal esinevate luulumõtete ja meelepetete tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu eelkõige iseenda tervise ja toimetuleku. Asjas esitatud tõendite põhjal on põhjendatud arvata, et puudutatud isikul ei ole ohutu endaga iseseisvalt toime tulla enne, kui tema psüühiline seisund ei ole paranenud. Maakohus leidis põhjendatult, et kuna isiku tunde- ja tahteelu on otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, on tema käitumine jätkuvalt ettearvamatu. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus on väga halb. Lisaks nähtub ekspertiisiaktist, et puudutatud isik muutus esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud tahtevastase ravi ajal kirurgia osakonnas agressiivseks, mistõttu ta suunati tagasi psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku juhataja on vastuses määruskaebusele märkinud, et raviga on puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud vaid minimaalselt – alanes kuulmismeelepetete intensiivsus, aga püsivad jälitusluulumõtted (patsient on veendunud, et teda jälgitakse naabermajast) ja võõrmõju elamused (patsiendi sõnul paigaldati talle magnet kuseteede sisse ja tema naabrid juhivad patsiendi urineerimist). Puudutatud isik on negatiivselt ja paranoiliselt oma naabrite suhtes meelestatud, mistõttu võib puudutatud isik olla nende suhtes ohtlik. Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus juba mitmendat korda ning ta on talle määratud toetusravi varasemalt iga kord pooleli jätnud. Eksperdile on puudutatud isik avaldanud, et ta ei pea end haigeks ja ravi ei vaja. Samuti nähtub määruskaebusest, et puudutatud isik eitab tal esinevat psüühilist häiret ja sellest tulenevat ravivajadust. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuivõrd puudutatud isikul puudub käesolevalt haiguskriitika ja puudutatud isik on korduvalt ambulatoorse ravi pooleli jätnud, ei ole tõenäoline ravi jätkamine väljaspool haiglat. Kuna käesolevalt ei ole puudutatud isiku ravi toonud veel soovitavaid tulemusi, on ravi jätkamine puudutatud isiku ohutuse tagamiseks vajalik. Varasemalt on psühhoos raviga taandunud. On alust arvata, et ravi katkemisel võib puudutatud isiku seisund veelgi halveneda, mille tulemusel võib ta ebaadekvaatse käitumisega panna ennast ohtu. Ringkonnakohtu arvates on tõenäoline, et ravimite võtmata jätmine ja kinnisesse asutusse paigutamata jätmine toovad kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise. Ravisoovituste järgimata jätmisel on tal korduvalt võimendunud meelepetted ja 7 2-24-982 luulumõtted, mis on tinginud tema hospitaliseerimise. Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju on oluliselt häirunud, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale

§ 11lg 1 p 2 mõttes.

16. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on talle määratud korduvalt ambulatoorset ravi, kuid puudutatud isik on selle erinevatel põhjustel pooleli jätnud. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul puudub senini haiguskriitika ja ta ei mõista ravivajadust. Arvestades puudutatud isiku varasemat ravisoovituste järgimata jätmist, ei ole alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Ekspert on hinnangus toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (

§ 11lg 1 p 3).

1. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude jaotuse. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada. TsMS § 172 lg 3 sätestab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks pidanud põhjendatuks jätta menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks, mistõttu tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust otsustusega, et menetluskulud maakohtus jäävad riigi kanda.
3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel samuti riigi kanda.
4. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 8