Riigi peaprokuröri hinnangul on X etteheited lakoonilised ning ta ei ole kirjeldanud konkreetseid D. Nahkur-Tammiksaarele etteheidetavaid tegusid või relevantseid faktilisi asjaolusid ega seostanud neid ühegi KarS-i eriosa süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnustega. Samuti on X vaid deklaratiivselt väljendanud enda võimetust aru saada juhtiva riigiprokuröri D. Nahkur-Tammiksaare 6. märtsi 2024 määrusest ja leidnud, et see asjaolu peaks andma aluse tema suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks. Olles 1
lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud edasikaeberegulatsiooni kohaselt oleks kannatanul õigus esitada 10 päeva jooksul alates niisuguse teate kättesaamisest sellega mittenõustumise korral kaebus Riigiprokuratuurile. Tulenevalt asjaolust, et kuriteokaebus on esitatud juhtiva riigiprokuröri D. Nahkur-Tammiksaare suhtes, pidi kaebust lahendama riigi peaprokurör. Seetõttu on ammendunud võimalus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate vaidlustamiseks Riigiprokuratuuris ja sellist kaebust on pädev
Selline seisukoht on kooskõlas ka Tallinna Ringkonnakohtu määruse nr 1-17-11759 p-s 7 märgituga. Nimelt,
lg 1 menetlusnormi sõnastuse kohaselt on ringkonnakohtus võimalik vaidlustada Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrust, mis on tehtud
lg-tes 1 või 2 sätestatud korras või millega on jäetud rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks
Üldjuhul tähendab see, et kaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale on
lg 1 alusel võimalik vaidlustada prokuratuuris, mitte
Kõnealusel juhul on vaidlustamisvõimalused prokuratuuris aga ammendunud. Subordinatsioonipõhimõttest tulenevalt on loogiline, et järgmise astmena kontrollib riigi peaprokuröri kui prokuratuuriseaduse § 3 lg 1 kohaselt kõrgeima prokuröri menetlusotsustuse seaduslikkust ja põhjendatust kriminaalmenetluse alustamata jätmisel
Seetõttu saab teate vaidlustamine antud asjaoludel toimuda ainult ringkonnakohtus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. X taotleb ringkonnakohtult riigi õigusabi määramist. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ringkonnakohtul sellise otsustuse tegemiseks pädevus ka esineb, selgitades seda järgnevalt. Tulenevalt asjaolust, et X taotles kriminaalmenetluse alustamist Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokuröri suhtes, sai kriminaalmenetluse alustamise üle otsustada vaid riigi peaprokurör. Kuigi tavapärases olukorras ja menetlusnormi (
lg 1) sõnastusest tulenevalt peaks vaidlus enne ringkonnakohtule jõudmist läbima eelnevalt vähemalt n.ö kaheastmelise etapi (esiteks kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate vaidlustamine prokuratuuris ja teiseks prokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruse vaidlustamine ringkonnakohtus), siis olukorras, kus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate sai koostada vaid riigi peaprokurör, on tegemist sellise erandliku olukorraga, kus prokuratuuris ei ole kellelgi rohkem pädevust tema menetlusotsustuste üle hinnangu andmiseks ja seda saab lahendada vaid ringkonnakohus. Seega selles olukorras toimub paratamatult ühest vaidlustusetapist n.ö üle hüppamine ja ringkonnakohus ei lahenda prokuratuuri määrusele esitatud kaebust, vaid kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust. Seadusest tulenevalt ei ole menetluslikult muud võimalust ja kellelgi teisel asja lahendamiseks pädevust olla ei saa. Antud küsimust on põhjalikult käsitlenud ka riigi peaprokurör oma teates (VI). Seega 2
lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt
lg-st 3 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi riigi õigusabi seaduses (RÕS) ettenähtud korras. Riigi õigusabi seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks RÕS-s märgitud maksejõuetus. Selle kindlaksmääramisel tuleb arvestada õigusabi taotleva isiku majanduslikku olukorda tervikuna, kusjuures RÕS §-dest 12-14 tulenevalt lasub maksejõuetuse tõendamise kohustus isikul enesel. Õigusabi taotleja X ei ole esitanud ringkonnakohtule majandusliku seisundi teatist. Ringkonnakohtule esitatud andmed ei kinnita seega veenvalt isiku maksejõuetust, sest teada ei ole X majanduslik olukord tervikuna (sissetulek, andmed kinnisvara, vallasvara, muud varalised õigused). Kuid ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kuigi isik ei ole esitanud enda maksejõuetuse tõendamiseks andmeid ja seega ei saa asuda üldse üheselt seisukohale, et X näol on tegemist maksejõuetu isikuga RÕS § 6 lg 1 tähenduses, kelle näol on tegemist õigusabi saamiseks õigustatud subjektiga, vajab märkimist, et riigi õigusabi saamiseks ei piisa ainuüksi maksejõuetuse tuvastamisest.
lg-st 3 tulenevalt peab kohus hindama, kas maksejõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid. Seega eeldab riigi õigusabi andmise küsimuse otsustamine ka menetleja süüvimist kaebuse sisusse (RKKKm 3-1-1-13404, 3-1-1-66-05, 3-1-1-151-05).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.