← Eesti

2-23-16917/61

Obsah (5)§ 119§ 137§ 123§ 134§ 118

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-1691

) § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda (RKTKm 12.02.2018, 3-2-1-159-15, p 24). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 14).

Kui kohtule esitatakse

§ 119

või § 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud.

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 15). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Seejuures ei ole kohus sõltumata sellest, kas avaldust lahendatakse

§ 119või § 137 alusel Ts

MS § 477 lg 5 kohaselt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, vaid peab

§ 123

lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 19). 16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinses asjas ei ole vanemate vahel ületamatuid erimeelsusi lapse viibimiskoha määramise osas, mis õigustaks selles osas vanemate ühise 4

(7)hooldusõiguse lõpetamist ja lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmist (

§ 137

) või lapse emale lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse andmist (

§ 119

). Ka ei tuvastanud ringkonnakohus, et lapse isa oleks seadnud ohtu lapse kehalise, vaimse või hingelise heaolu, mis annaks kohtule

§ 134lg 1 järgi aluse ohu ärahoidmiseks vajalike abinõude rakendamiseks.

Küll aga nõustub kolleegium lapse emaga selles, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses eestkosteasutuste seisukohtade arvestamata jätmist põhjendanud. Sellega on maakohus rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2), kuid see ei toonud kolleegiumi hinnangul kaasa ebaõiget lõppjäreldust. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

  1. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vanemate vahel erimeelsust selles, et laps elab emaga. Lapse ja isa vahel on Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuli
  3. a määrusega tsiviilasjas nr 2-202697 kehtestatud suhtluskord (dtl-d 22–33, edaspidi suhtluskorra määrus). Õige on lapse ema osundatu, et lapse isa rikkus vanematevahelist kokkulepet reisile minemisest teavitamise osas, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline ühekordne rikkumine ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha osas. 17.
  4. Suhtluskorra määruse p-st 26 nähtuvalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks eraldi reguleerida lapsega reisimist, sest vanemate vahel puudus vaidlus selles, et lapse isal on õigus käia lapsega puhkusel väljaspool Eesti Vabariiki alates lapse viieaastaseks saamisest. Vanemad said suhtluskorraga reguleerimata küsimustes vastavalt määruse resolutsiooni p-le 5.7 kokku leppida e-kirja teel. Seega ei olnud vanematel erimeelsust selle üle, et lapse isa võis lapsega reisida, kuid vanemate vahel oli kokkulepe, et laps peab olema viieaastane ning sellest tuleb lapse ema teavitada. 17.
  5. Kuigi suhtluskorra määrus ei näinud lapse isale ette õigust
  6. a suvel lapsega pikemalt aega veeta, muutsid vanemad selles osas suhtluskorda, leppides kokku, et
  7. a on laps isaga alates
  8. juulist kuni
  9. juulini (dtl 34, tõlge avalduses dtl 4). Asja materjalidest nähtuvalt läks laps isa juurde
  10. juulil
  11. Lapse ema avaldatu kohaselt sai ta
  12. juulil 2023, mil ta lapsega telefonis rääkis, teada, et isa on lapsega sõitnud Itaaliasse. Lapse isa tõi lapse ema juurde tagasi
  13. augustil
  14. Lapse ema heidab lapse isale ette, et lapse isa ei võinud ilma tema nõusolekuta ega teda teavitamata minna lapsega reisile. Seega, pärast vaidlusalust Itaalia reisi soovib lapse ema endale lapse viibimiskoha määramise õigust. Kolleegium märgib, et viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt RKTKo 07.06.2011, 3-2-145-11, p 19). Lapse ema avaldatut mõistab ringkonnakohus nii, et lapse ema kardab, et lapse isa lahkub lapsega Eestist ja ei too last tema juurde tagasi. Seetõttu soovib lapse ema, et kohus lõpetaks vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas. Kolleegium märgib, et kui avaldus rahuldatakse, tehakse vastava määruse alusel muudatused perekonnaseisuandmetes (TsMS § 563¹). 17.
  15. Kuigi lapse isa väidab, et tal oli olemas lapse ema nõusolek lapsega Itaaliasse reisimiseks, ei ole see väide tõendatud. Seejuures on lapse isa Tallinna linna esindajale avaldanud, et ta oli kindel, et tal oli õigus lapse ema nõusolekuta lapsega Euroopa Liidu siseselt reisida ning ta pidi reisist üksnes teavitama (dtl 109). Praegusel juhul nägi aga vanematevaheline kokkulepe, millele on viidatud suhtluskorra määruse p-s 26, ette, et lapse isal oli õigus lapsega reisida, kui laps on viieaastane. Vaatamata sellele rikkumisele leiab ringkonnakohus, et sellest ei saa järeldada, et vanematel on vaidlus lapse viibimiskoha üle. 5

(7)Kolleegiumi hinnangul tuleneb siinses asjas tekkinud erimeelsus eelkõige suhtluskorrast. Kolleegium märgib, et reisile minemisest teavitamise tingimusi saab kohtumäärusega kehtestada lapsega suhtlemise korra raames ning praeguses vaidluses ei saa lahendada suhtlemiskorra küsimusi (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686/183, p 19). Ka maakohus on vaidlustatud määruses viidanud, et hooldusõiguses muudatuste tegemine ei too vaikimisi kaasa muudatust suhtluskorras. 17.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune reis ei kahjustanud lapse huve. Lapse ema on esile toonud, et pärast
  2. a reisi keeldus laps järgmisel korral suhtluskorra alusel isa juurde minemast ning käitus hüsteeriliselt. Lapse ema tegi lapse käitumisest järelduse, et laps kartis, et isa võib ta uuesti ootamatult kuhugi viia (dtl 4). Suhtluskorra määruse p-st 22.1 nähtuvalt on laps ülitundlik, kellele ei sobi uudsusmomendid ega äkilised muudatused elukorralduses, kuid spetsialistid ei kinnitanud vajadust lapse ja isa suhtluskorra vähendamiseks.
  3. aprillil 2024 ringkonnakohtus toimunud lapse ärakuulamisel veendus kohus, et lapse suhtumine isasse on positiivne. Laps ei väljendanud isast rääkides hirmu ega vastumeelsust. Laps avaldas, et talle meeldib reisida mõlema vanemaga. Seega, pidada isaga reisimist lapse jaoks äkiliseks elukorralduslikuks muudatuseks, mille tõttu tuleks viibimiskoha määramise ainuõigus määrata lapse emale, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Isegi kui laps ei olnud reisile minemisel vajalikul määral ette valmistatud, ei ole see lapse heaolule püsivalt mõju avaldanud. Lapse huvides saavad vanemad reisile minemisest teavitamise tingimusi kehtestada lapsega suhtlemise korra raames. Kolleegium leiab, et lapse huvides on see, et ta saaks koos isaga reisida, kui ta viibib suhtluskorra alusel isa juures. Siinjuures tuleb arvestada, et lapse isa sugulased elavad Itaalias ning lapsel on õigus neid tundma õppida, samuti teada isa päritolu, keelt ja kultuuri. Ainuüksi lapse ülitundlikus ei anna ühe juhtumi põhiselt alust arvata, et isaga koos reisimine last kahjustaks. Ka lapse esindaja on avaldanud, et lapse huvides on reisida (dtl 146). 17.
  4. Lapse ema on oma hirmu, et lapse isa võib lapsega Eestist lahkuda, põhjendanud sellega, et lapse isa on lapsele öelnud, et ta võib lapse lasteaiast igal ajal ära viia. Kuna maakohus leidis, et lapse ema väide ei ole tõendatud, heitis lapse ema maakohtule ette menetlusnormi rikkumist, täpsemalt TsMS § 5521 alusel lapse ärakuulamata jätmist. Tulenevalt sellest etteheitest kuulas ringkonnakohus lapse ära. Lapse käitumise ja avaldatu põhjal ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha ema soovitud järeldust. Laps oli ärakuulamise alguses koos emaga, kuid oli nõus ka ema ruumist lahkumisega. Vestluse käigus ei andnud laps kordagi mõista, et isa oleks teda äraviimisega ähvardanud või et ta tunneks hirmu, et isa võib teda emast eraldada. Seega, laps käitub erinevates olukordades erinevalt ning tema hüsteerilist käitumist ei saa seostada üksnes vaidlusaluse reisi ja isa käitumisega.
  5. Lapse ema on esile toonud ka juhtumi, kus lapse isa ilmus lapse sünnipäevale ette teatamata. Tõsi, lapse isal ei olnud suhtluskorra järgi õigust lapsega sellel päeval kohtuda. Küll aga ei anna see juhtum lapse huvidest lähtuvalt alust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks.
  6. Ringkonnakohus nõustub lapse emaga, et maakohus jättis vaidlustatud määruses eestkosteasutuste arvamused hindamata, ka ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud. See rikkumine ei toonud aga endaga kaasa ebaõiget lõppjäreldust, sest nendes arvamustes toodud asjaolude põhjal ei saa teha järeldust, et vanemate vahel oleks erimeelsus lapse viibimiskoha üle. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kohelda lapse isa teisiti üksnes seetõttu, et ta on välismaalane, kes ei räägi eesti keelt ja üürib endale elamispinda. Vastasel juhul tähendaks see, et iga välismaalasest vanema puhul esineb viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldus, sest risk, et vanem võib lapse välismaale teise vanema nõusolekuta ära viia 6
(7)(rahvusvaheline lapserööv), on kõrge. Selline eeldus ei oleks kooskõlas vanemate võrdsuse põhimõttega. Praegusel juhul on lapse isal Eestis töökoht, kus ta on töötanud kolm aastat, samuti on tal olemas elukoht (dtl-d 169 ja 170; ajamärk 01:34:11 ja 01:42:20). 20. Riigikohus on selgitanud, et kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Seejuures tuleb asja lahendades arvestada hetkeolukorraga, mitte hinnata seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p-d 19 ja 21). Praegusel juhul on lapse ema esitanud avalduse eelkõige ajendatuna hirmust, et lapse isa ei too talle suhtluskorra järgselt last tagasi. See asjaolu ei anna aga kolleegiumi hinnangul alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida isa tähelepanu asjaolule, et

§ 118

lg-st 1 tulenevalt peavad vanemad teostama ühist hooldusõigust üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgselt heaolu. Kui vanemad ei suuda ühist hooldusõigust teostada, annab see aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.

  1. TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Menetluskulude jaotus
  2. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kuigi lapse ema on vaidlustanud maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole määruskaebuses sisulisi vastuväiteid menetluskulude jaotuse osas esitatud. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg 1 järgi muuta.
  3. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 järgi määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks vastava taotluse esitamisel eraldi määrusega. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
  4. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.